2022/08/30

Juhan Rossmanni mälestused, IV osa

 III osa

Töö palgad olid sel ajal väga odavad. Päeva tasu oli 30 kopikat. Tööle tuli asuda kella kahest või kolmest hommikul. Töö lõppes õhtul kell kümme. Et sellise palgaga end elatada ei saa, on kõigile selge. Sellest vabanemiseks tuli siis kodus tööle asuda, et oma põlluks haritud maa-alalt elu ülalpidamist saada, välja arvatud see osa, kus tuli kõige tarvilikuma ostuks raha hankida ja teistelt tööd otsida. Oma majapidamisest polnud veel raha saada, sest põllusaadusi ei jätkunud müügiks. Et sellest lõplikult üle saada, tuli tõtata uudismaa harimisega. Isegi sügisel lume tulekul sai emaga puid ja põõsaid juuritud lund eest ära pühkides seni, kuni maapind ära külmus. Isa hooleks oli kraavitöö. Maapind oli lausik ja vesi tuli kraavidega ära juhtida. Ka tuli minul, olles 12-aastane, tuli isale sageli kraavitööle appi minna.

Üheks esimeseks selliseks tööks oli naabritega ühiselt kaevatava kraavi pikkusega umbes 2 kilomeetrit, laiusega keskmiselt 8 jalga laia ning sügavusega 3-4 jalga kaevamine läbi Saepaku, niinimetatud Teiseeoja metsa. Enne kaevamist oli tarvis ka mets maha juurida. Minu osaks langes umbes 150 jooksusülda. Mees suutis sellist kraavi valmis kaevata umbes 2 jooksusülda päevas. Olin noor, aga selle kiuste püüdsin täiskasvanud meestega sammu pidada. Sageli olin võimatuseni väsinud. Öösel takistasid magamast tööst valutavad liikmed. Tasuks pidime saama naabrite kruntidelt tulevast veest lahti ja peale selle oma krundil olevat vett kraavi juhtuda. Aga töö valmis saades ei tahtnud naabrid meie õigusest kraavi kasutamisele enam teada. Puudus vastav kirjalik leping peale suusõnalise leppe. Nii olime selle töö nii-öelda muidu teinud.

Tuli otsima hakata teisi vee ära juhtimise võimalusi, mis nõudis maapinna lausikuse ja languste kauguse tõttu suurt tööpingutust. Ei olnud aega puhkamiseks, isegi pühapäeval sai tööd rühmatud teha. Isa tervis ütles ka lõpuks üles. Igal hommikul tööle minnes pidi ema isa keha keskelt kas käterätiku või mõne pika riidega kõvasti kinni mähkima. Muidu ei võinud ta valude tõttu midagi teha. Ega emagi tervis ka enam hea olnud, isegi sõrmed olid tööst kokku tõmmanud kui raudkonksud. Peale välitöö lisandus veel majatalitus ja väikese lapse hooldamine. Töö juures oli laps kaasas. Isa lõi pika kaseridva kuskile kraavi kaldasse või kännu najale längu maa sisse. Ridva otsa seoti lina ja sinna sisse asetati laps, et ema ja isa saaksid töötada. See kõik nõudis emalt kahekordset pingutust. Ainukene tasu oli lootus olla kord oma maalapi peremees, et ei tuleks madala tasuga, mis äraelamist ei võimaldanud, teisi orjata. Kõige selle tulemusena tekkis põllulapp lapi järel. Seega suurenes ka saagikogus. Edenemine ülespoole oli küll pikaldane, aga lõpuks jõuti selleni, kus enam ei olnud teistele tarvis tööle minna, sest mõnda ainet näiteks lina, loomi, võid ja mune jätkus juba müügiks.

 

Maailmasündmused

Esimene tutvumine oli minul kommunismiga 1905. aastal, see on mõisate põletamise ajal. Põletamise teostajaiks olid linnast maale vajunud, pätistunud ja kommunistlikult häälestatud jõud, kellele seltsiks veel maalt vastav osa sama kaldumusega isikuid. Rahvasuus tunti seda liikumist „musta sõja“ nime all. Meid puudutas see liikumine nii palju, et ühel ööl kevade poole talve tuli meie käes oleva maa pärisperemees, Mihkel Õun, Viratu külast meie poole. Olime sel ajal alles tema maa rentnikud. Peremees oli näost hirmuga surmkahvatu ja esimene sõna, mis suust välja sai oli, et tuleb „must sõda“ põletades maju ja tappes inimesi, kes aga ette juhtub. Tema oli tulnud meid hoiatama, et me mitte ohvriks ei langeks. Otsustasime oma varanatukese, nii palju kui seda oli, ära peita juhuks, kui keegi peaks elama jääma. Siis oleks veel võtta midagi, millega end elatada. Üheks selliseks peidukohaks oli rehealune, kus olid loomad – hobune ja lehmad. Sealt sai öösel pimedas sõnnik ühelt kohalt ära tõstetud ja põrandasse kaunis suur auk kaevatud. Augu seinad olid tihedast soo-, niinimetatud hundi savist. Need olid küllalt tihedad, et takistada vett auku imbumast. Augu küljed said vanade tekkide ja riietega ära vooderdatud ja siis sinna paigutatud riided, sööginõud ja muu, nii palju kui mahtus. Kõik sai mulla ja saviga pealt kinni kaetud ja lõpuks sõnnik kõige peale. Peale selle sai veel öösel kordamööda valvata, et iga ootamatuse vastu valmis olla. Kuna õiget informatsiooni ei olnud, liikusid kõik hirmu- ja õudusejutud suust suhu, täites inimesi kartusega oma elu, julgeoleku ja vara pärast.

Mõne päeva möödudes hakkasid ka meile paistma suitsusambad sealt, kus mõisad ohvriks olid langenud. Põletati hooned ja varandus tassiti rüüstajate poolt laiali. Kohalike Vana-Vändra ja Rõusa mõisate põletamine sündis ühel pühapäeval. Olime kodus ja vaatasime kogu perega 10-12 kilomeetri kaugusel asuva mõisa suitsusambaid. Lähemale see hävitus meile ei jõudnud. Mõni aeg peale seda hakkas liikuma kuuldus, et Vene tsaari valitsus (Baltimaad olid sel ajal Vene all) oli saatnud karistussalgad kindral Bezobrazovi juhtimisel mässu maha suruma ja korda jälle jalule seadma. Vändrasse jõudsid need salgad märtsikuu esimesel poolel. Oli ilus soe päikesepaisteline päev ja lumi sulamas. Sellel päeval kuulsin umbes kella kümne või üheteist paiku Vändra aleviku suunast umbes kümmekonda püssipaiku. Arvasime kohe, et tegemist on mahalaskmisega. Pärast selgus, et kohaliku kirikuõpetaja Paul Örselmani eestkostmisel olid Vändrat siiski karistussalkade tegevus teiste ümbruskonna kihelkondadega võrreldes suhteliselt kergelt tabanud. Maha oli lastud üks aktiivsem punane tegelane ja teise kohta oli otsus muudetud eluaegseks sunnitööks, kus ta mõne aasta ära istumise järel vabanes. Kolmas oli saanud 100-150 vistsahoopi. Ta jäi põdema ja suri umbes aasta hiljem ilma, et oleks meelt muutnud. Mujal oldud palju karmim. Näiteks Vändra Vene kiriku juures oli üks korvipaju istandus. Nende pajude 1-aastased kasvud, umbes 4-5 jalga pikad, olid venelaste poolt viimseni ära lõigatud. Neist olid saanud tubli hobusekoorem ja need viidud Käru alevikku. Seal oldud nendega väga helded venelaste poolt, sest peskumaterjali olnud laialt. Kes aga venelase ette juhtunud, mees või naine, süüdlane või süütu, kui aga olid eestlane, siis püksid maha ja võta vastu nii palju hoope, kui venelane heaks arvab. Röövitud varandus lastud üldiselt tagasi viia.

Meie ja suur osa taluinimesi pääses ainult hirmuga ja võisid oma tööd edasi teha. Nii rentis ka meie isa lisaks 20 Riia vakamaale veel 20 vakamaad juurde. Seega oli Mihkel Õuna „Viratupealt“ nr 47 talu, niinimetatud „Veskisoos“ asuv heinamaa 40 Riia vakamaa suuruses meie käes. Seega oli töötamise võimalus suurenenud, aga paar aastat hiljem tuli uus probleem. Mihkel Õun tahtis maa ära müüa ja meil puudus vajalik raha. Selleks oli tarvis 400 rubla sissemaksuks. Raha oli meil aga kogutud ainult 100 rubla, jäädes puudu 300 rubla. Ostuhinnaks oli 1200 rubla. 800 rubla jäi sellest järelmaksuks. Teiseks ohuks oli, et võõrad inimesed nähes, et maa hakkab vilja kandma, soovisid samal ajal seda osta. Isa pöördus paari inimese poole, aga ükski ei usaldanud raha laenata. Viimasel minutil päästis sellest taluomanik Juhan Pärtel, kes laenas puudu jäänud osa. Isa sõlmis ostulepingu Mihkel Õunaga 1908. aastal. Talu nimeks sai Kullisoo. Ostuhinna tasus isa neli aastat hiljem. Sellest tundsime kogu perega suurt rõõmu. Nüüd võisime tööd teha oma maal. Nüüd ei tulnud enam vähese tasuga teistele tööd teha. Järgnesid rahulikud töörohked aastad kuni augustini 1914, mil puhkes Esimene maailmasõda. Sõjaväkke ei tulnud minul käevigastuse tõttu minna, mille tõttu sain kodus tööd teha, kui teised Vene sõjaväes võitlemas olid. Paljud langesid sõjas või tulid tagasi invaliidina.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar