2022/08/29

Juhan Rossmanni mälestused, III osa

 II osa

Sellel esimesel suvel, kuue aasta vanuselt, pidin karjatee jalgade alla võtma, sest teist teed ei olnud. Need olid ühed rasked päevad minu lapsepõlves, sest ühelt poolt takistas tihe põõsastik, mis piiras karjamaal nägemist, lisaks suur vesi, kus jalad olid püksivärvlist saadiks haudunud ja tursunud, valmistades lõpmata piina. Eriti rasked olid esimesed päevad noore taipamatuse tõttu. Kui lehm põõsa taha läks, siis oli ka nutt lahti. Isa ja ema tulid sellel juhul appi. Sügisel aga oli asi juba selgem ja olin vana karjamees valmis – kolm lehma ja härjavärss hoitud. Olin seega isale ja emale jõudumööda kaasa aidanud ning isa ja ema võisid oma tööd jätkata.

Järgmise aasta kevadeks olid uudismaaga, muidugi kõrgemate kohtadega, selleni jõutud leivateenimise kõrval, et võis lapi kaera alla jätta. Selleks tõi isa Pärtle-Vanatoa talust paar puuda (A. K.: ≈ 32,76 kg) kaeraseemet ja külvas selle maha. Mina omalt poolt tõin naabri põllult koju punase ristikheina põõsa ja istutasin ta oma elutoa akna alla, sest minule paistis ta lõpmata ilusa ka kättesaamatu unistusena, kuigi naabril oli seda suurte väljadena. Sügisel oldi kaera kokkupanekul, mis oli uudis-kütismaal lihav, lõpmata õnnelikud, nii isa ja ka ema ja mina oma lapselikus meeles, sest see oli jälle tõeline oma põllu oma tasu. Talvel oli mõisa omanik, kellele kuulus naabruses asuv Punasemänniku mets, selle ära müünud ja seda hakati maha võtma. Jälle haarasid isa ja ema sae ja kirve järgi ja asusid metsa tööle, et leivaküsimust lahendada. Õhtul töötasid kodus hilisööni, isa tisleripingil ja ema vokil ja telgedel, puhates ainult mõne tunni, et hommikul jälle metsa tööle siirduda. Ema koduse töö tulemuseks oli küllaldane riidejärg. Ka võõrastele tegi ta tööd, et leivakõrvast saada. Eriti peened ja puhtad olid ta tööd.

Nii jätkus elu, aga kevadepoole talve tabas uus löök. Pühapäeval läksid ema ja isa kirikusse. Koju jõudes kaebas isa külmavärinaid. Soendas end küll küdeva ahju paistel ja heitis voodisse, aga kesköö paiku tõusis palavik. Hommikuks oli isa raskekujuliselt haigestunud kopsupõletikku, nii nagu arst emale oli ütelnud. Siis olid rasked päevad. Vaevaga leivaostmise jaoks teenitud kopikad läksid selle asemel arsti ja ravimite muretsemiseks. Emal tuli teenimise asemel haiget põetada. Vaevalt jäi teiste koduste tööde jaoks aega üle, sest haigus murdis isa jäädavalt maha. Ta ei paranenudki täiesti, vaid üks haigus järgnes teisele, lühemate või pikemate vahedega. Nii jäi peatöö raskus ikka rohkem ja rohkem ema õlgadele. Järgmisel aastal, 1901. aasta 28. augustil tuli kurg emale külla ja kinkis minu vanemaile väikese valge peaga tütrekese ja minule õe, kelle nimeks pandi isa soovil Maali. Tüdruku häiutamine jäi vanaema Madli hooleks ja ema asus endiselt töö juurde.

Sügisel võis raske töö tulemuseks nimetada leiba, leivakõrvast, keeduviljast kapsaid, kaali, hernest ja uba, mille üle ema eriti hoolt pühendas. Siiski olid need kogused niivõrd väikesed, et terveks aastaks omadega toime tulemiseks ei jätkunud. Emal tuli toidupoolist jaotada. Harilikult oli minu toiduks kaks kardulat, väike viil leiba, üks ehk kaks räime ja peale selle õhtul supp vähese piimaga, sest oli ju tarvis võid koguda, et või müügist tarvitamiseks raha saada. Ainult talvel võis ka paar-kolm korda nädalas väikese viilu liha saada, sest sea söötmiseks puudusid vajalikud toitained. Nii jäi siga harilikult väikeseks. Ühel talvel suri seegi külma ja liiga kehva toitmise tõttu. Siis olime päris ilma lihata kogu aasta. Kohvi sai ainult mõnel suuremal pühal. Suhkrunorm aastas kogu pere kohta oli viis kuni seitse naela (A. K.: 1 nael ≈ 0,4536 kg).

Tundsin niisiis tühja kõhtu noorena. Leivakapi uks oli harilikult lukus, aga ühel päeval juhtus, et ema oli kapi ukse lahti unustanud. Mina kasutasin juhust tühja kõhu sunnil ja võtsin karja minnes salaja leivanuki kaasa. Sõin kõhu leiba täis, aga siiski jäi veidikene üle. Koju seda viia ei tohtinud, aga kuhu see siis panna? Ma jätsin ta metsa kännu otsa, et järgmisel päeval ka nälga kustutada. Aga, oh äpardust! Järgmisel päeval karja minnes ei leidnud ma seda enam üles. Alles kaks nädalat hiljem leidsin ta läbiligunenud, hallitanud ja lindudest nokitud koorena, kuid tühja kõhu sunnil sõin ma sellegi ära. Kuid sellega ei olnud veel kannatuste karikas täis.

Mind kasvatati erilise karmusega. Vanemate poolt öeldi harilikult: ega üksikust pojast meest ega vanemate toitjat saa, vaid vanemate kirstunael. Mind ei lubatud eesti lastega läbi käia, siis pidin ulakaks minema. Isegi karjas pidin teistest eemale hoidma, mille pärast teised lapsed mind narrisid ja nokkisid. Siis juhtus ühel sügisehommikul, kui olin juba 9-aastane, et Punasemännikul karja ajades käskis ema jällegi teistest eemale hoida. Pean tähendama, et kännastik oli külale ühiseks karjatamiseks, aga et minul oli loomade toitlustamise vastu huvi ja seal, kus oli teiste karjatamise koht, oli parem rohumaa. Siis tuli vist ainus sellelaadne moment minu elus, et oli niisugune tunne, et seisin otsekui teelahkmel, kuhu minna. Kas sinna, kus ema käskis või parema rohumaa poole. Parem rohumaa siiski võitis. Tegin enesega kindla otsuse, et teiste juurde ei lähe, ega läinudki. Lasin loomad heal rohul süüa, ise süütasin suure kuiva puuladva põlema ja soendasin end tule paistel. Korraga tundsin, et mind selja tagant haaratakse ja visatakse põlevate okste vahele. Siis alles nägin, et viskajaks oli Murru talu Toomason, kes minust vanem ja tugevam oli. Ta oli salaja selja tagant ligi hiilinud ja teo korda saatnud. Tundsin, et parem käsi iseäralikult soojaks lõi, palju lühem ja kõver oli. Minu elusaatus oli suurel määral otsustatud. Olin hommikul seisnud teelahkmel, mis ei kustu minu mälestustest. See tõi küll palju kannatusi, aga ka palju soodustusi sõja tormides ja keeristes, sest käsi jäi kõveraks ja paigast ära. Puudus raha arsti saada. Naabrimees proovis kätt paigale asetada, aga ei tulnud sellega õieti toime. Nii jäigi see kõveraks.

Üheksa aasta vanuselt tuli mul asuda kooliteele. Koolimajaks oli umbes kaks kilomeetrit eemal asuv Võiera küla algkool, mille lõpetasin kolm aastat hiljem, see on 1904. aastal. Olin siis 12 aastat vana ja sellega oli minu kooli- ja karjapoisielu läbi. Puudus raha edasi õppimiseks, mida Vändra koguduse selleaegne kirikuõpetaja Paul Örselman minu andekuse tõttu tugevasti soovitas ja isale omalt poolt toetust annetas. Isa otsustusel tuli asuda tööle, sest kodu vajas töökäsi, et jõuda selleni, kus ei tuleks enda elatamiseks teistelt tööd otsida.

2 kommentaari:

  1. Väga mõtlemapanev lugu: vaid ca 120 hiljem tundub nii karm (et mitte öelda julm) see olustik. Kui habras oli see suure vaevaga saadud vähenegi tulemus ("saavutatud edu" oleks vast veider öelda...) - üks õnnetu haigestumine röövib teenitud raha ja tagajärjeks veel "saamata jäänud tulu".

    Kuueselt karjas, paljajalu külmas vees ja plagavate loomade eest vastutamas. Kujuteldamatu.

    Aina töö ja vaev, ühtejärge, lootuses vähegi õndsaks saada.

    VastaKustuta