2022/08/26

Juhan Rossmanni mälestused, I osa

Juhan Rossmann oli 1895. aastal sündinud talumees, sõjapõgenik ja lõpuks ehtne American dream.

Juhani enda märkmed ja tema laste poolt tema ütluste järgi kirja pandud mälestuskillud jõudsid minuni nagu suurem osa häid asju mu elus juhuslikult. Peale Juhani noorema tütre haigestumist ei olnud tema järeltulijate hulgas enam kedagi, kes oleks tema eestikeelseid mälestusi lugeda mõistnud. Siiski on Juhani lapsed ja lapselapsed oma Eesti juuri alati väärtustanud. Nii jõudiski minuni palve tema päevikud vähemalt osaliselt inglise keelde ümber panna.

Ülesanne osutus keerukaks, kuid emotsionaalselt palju pakkuvaks. Tõlkisin käsikirjalist teksti otse, seda eesti keeles enne ümber trükkimata. Juhani lugu on uskumatult lummav. Pidin ennast tagasi hoidma, et päevikut mitte ette, vaid tõlkimisega paralleelselt lugeda. Lõpetades olin aru saanud, et Juhani pere saatus on emotsionaalselt nii kaasahaarav ja inimlikult puudutav, et väärib ka teistega jagamist. Nii tekkis mõte tema päevik raamatuna avaldada. Ka tema järeltulijad olid selle mõttega päri. Tänaseks on sellest juba aastaid möödas ja selge, et sinnamaani ma nende asjadega ei jõua, aga hakkan siis vähemalt siin seda lugu jupikaupa jagama.

Tema suguvõsa loo ümberjutustamine oli vaat et veelgi väljakutsuvam, kui tõlkimine. Kuigi kahtlemata lisaks töökusele ja põllumajanduse heale tundmisele oli Juhanil intelligentse inimesena suur huvi ka maailmaasjade vastu, ning ei puudunud lai silmaring, oli tema haridus piirdunud kolme talve külakooliga. Suur osa minu kätte jõudnud materjalist oli kirja pandud rasketest oludes. Sõnakordused, katkevad laused ja arhailine keel tahtsid silumist, et Juhani vaim ja mõtted parimal viisil mõistetavad oleksid.

Lugu algab nüüd.

***

Perekond

Mälestuste sissekannetega teen algust Saksamaal, ajal, mil sõjamasin teeb oma laastavat tööd ja müristab suurtükk, mis minu ja minu perekonna kodumaa mullast lahti kiskus ning meid ilma armuta siia paiskas. Ta riisus meilt kõik, mis oli meile püha, kallis, armas ja kogutud aastatepikkade pidevate tööpäevade ning hoolega laste tuleviku kindlustamiseks ja et oleks, mida võtta oma vanaduspäevil.

On ainult üks mõte: elu ja perekonna kooselu, kus valitseks armastuse ja üksteisemõistmise õhkkond. Võõrsil aga kisti mind armuta käega perekonnast ja paistati töölaagrisse, kus pean vaevlema ja saatuse hooleks olema. Isegi seda ei võidud teha, et oleksin Leidat vaatama minna saanud, kui naise käest kirja sain, et Leida oli haigestunud ja haiglasse viidud. Jooksin küll paar päeva lumelörtsus, et uurlop`i (A. K. kommentaar: poola k. puhkus) saada, aga siis selgus, et üks labidatäis visatud mulda on rohkem väärt kui kalli lapse tervis. Olgu need kodumaa mullal veedetud päevad, mis mälestustes, pühad ja kallid! Ehk tuleb kord aeg, mil on võimalik sammuda vanemate kalmudel, kui me enne võõrsil ei väsi.

Nii palju, kui vanematelt kuuldud mälestustest on selgunud, on see suguvõsa piirdunud ainult Vändraga. Ei ole mingeid teateid, mis ulatuks väljapoole Vändrat. Ametlikud andmed Vändra kihelkonna arhiivis on minu järele küsimise peale saadud selgituste kohaselt 1905. aastal Vändrast ära viidud Riia üldkonsistooriumi, eriti vanem osa. Pärast, Eesti iseseisvumise ajal, seati Tallinnas sisse Eesti riigiarhiiv, aga kui palju Riiast tagasi toodi, eriti Vändra osas, on teadmata. Vändra koguduse kauaaegse köstri Rossmanni`ga kõneldes sai küll lähemate andmete saamiseks Eesti riikliku arhiivi poole pöördutud, aga andmed jäid saamata. Nii jäi järele ainult vanematelt kuuldu, ise läbi elatu ja muud teated, mis on küll kaunis udused ja võib-olla ka mõnes osas ebaõiged. Ma loodan, et kellele meie perekonnas mälestus meie elust kallis on, seda lahkesti vabandab ja omalt poolt õigete andmetega täiendab.

Midri-Mart (A. K.: Midri – mütoloogiline lind folklooris), minu vana-vanaisa, on suusõnaliste mälestuste algtipp. Sünni- ja surmaaeg on teadmata. Teadmata on ka see, kellega ta abiellus. Lastest on teada poeg Karl, aga kas tal veel lapsi peale Karli oli, on teadmata. Elukoht olevat olnud Vana-Vändra mõisas ja selle lähemas ümbruses, kus ta olevat eluülalpidamist teeninud puu- ja müüritööga. Ka olevat ta täitnud mõisa käskjala ja hobusemehe kohuseid. Kui olnud mõni kiri naabermõisa viia või hobusega midagi naabermõisast tuua-viia, siis olnud selleks Mart. Sellest vast ka pärastine perekonnanime tuletus.

Midri-Mardi rahvusliku kuuluvuse kohta ei ole kindlaid andmeid. Arvatavasti vist üks põline Eesti rahva võsu. Midri nimi paistab minule aga võõrapärane olevat. Muide, mis ta lemmikharrastuseks olevat olnud – alkohol, sest sel ajal olnud ju igas mõisas oma õlle- ja viinavabrik, mis mõisale head sissetulekut andnud.

Rossmann Karl, Midri-Mardi poeg, minu vanaisa on samuti oma elu Vana-Vändra mõisas veetnud. Sünni- ja surmaaeg teadmata. On ainult teada, et ta sai viiskümmend seitse aastat vanaks. Ta olevat abielus olnud Madli Kivisaarega (Nõel). Klambrites olev nimi olevat endine perekonnanimi, mis pärast mingisugusel põhjusel muudetud. Sellest abielust oli neil viis last. Neli poega ja üks tütar. Pojad Juhan, Mihkel, Karl ja Voldemar ja tütar Eeva. Vanaisa Karl olnud pehme loomuga inimene ja tagasihoidlik. Elanud kehvalt, nii-öelda peost suhu. Mõisast olevat talle maad pakutud mitmel korral, aga ta olnud vastu põhjusel, et on vaene, lapsed väikesed jne, kuigi tingimused olnud võrratult soodsad ja pakutud maa üks parimaid. Ülalpidamist teeninud mõisa õlleköögi juures püttsepa ja juhusliku tööga. Näiteks kõrtsimaja kaev ning kirikumõisa suured kiviaiad olevat tema tehtud. Ta olevat ka alkoholist lugu pidanud. Tema naine Madli, keda ka mina nägin, omas kõlavat ja meeldivat lauluhäält ja muusikaannet. Sellest näib pärinevat laste ja lastelaste laulu- ja muusikaanne.

Madli oli ka otsitud vana-aja arst. Mäletan selgesti juhust, kus keegi talumees sõitis vankriga õuele ja küsis vanaema järele. Ta oli Harjumaalt umbes 100 kilomeetri kauguselt kohale sõitnud abi otsima. Isegi nii kaugele oli ulatanud tema arstimise kuulsus, aga kui palju see arstimine tagajärgi andis, on küll minule teadmata.

Ta veetis oma vanaduse päevad minu isa ja ema juures. Enne surma sõitis ta teise poja, Mihkli, juurde külla, kus suri peale paarinädalast sealviibimist. Surma kuupäev on teadmata. Ainult see on teada, et oli kevadine aeg vastu aprillikuud jäämineku ajal. Teine Karli ja Madli lastest, Juhan, oli ka minu isa.

Minu isa, Rossmann Juhan on sündinud 15. aprillil 1861. aastal oma vanemate teise lapsena. Kooliharidusest ei tea muud, kui et ta omas keskmist käekirja. Ta oli usklik inimene. Iseloomult oli ta pehme loomuga. Eriti jäid minule meelde tema kollased lokkis juuksed ja vurrud. Ta oli keskmist kasvu ja sirge kõnnakuga.

Ka temal oli meeldiv lauluhääl. Laulis ta sageli laupäeva õhtul ja pühapäeval. Nendel päevadel luges ta ka vaimulikke raamatuid. Ta pidas lugu ka juturaamatutest. Harrastas põllutöö vaheaegadel tisleri- ja kingissepa tööd teha, milleks tal oli kalduvusi noorest ajast peale. Ta valmistas kappe, kummuteid, leivamasinaid ja õllevaate, millise töö ta oma isalt õppinud oli. Tal oli ka oma noorpõlve kaaslase Ants Jürgensiga ehituse ja tisleritöö alal tegutsenud, tehes peaasjalikult katuseid, sest sindlikatused olid sellel ajal alles algastmes.  Sindleid oli valmistatud peaasjalikult käsitsi ja nende valmistajateks olnud peaasjalikult juudid. Isa koos Jürgensiga käinud mööda mõisaid neid sindleid katuseks löömas. Isegi Läänemaal Lihula mõisas oli ta käinud katust peale löömas suvel. Talvel aga teinud tisleritööd. See oli enne kroonuteenistuse aega. Nii oli ta noorelt omal käel tegutsemist alustanud. 

Kahekümne ühe aastaselt määratud ta viieks aastaks kroonu teenima, mille paigaks olnud Varssavi linn Poolamaal. Sealt vabanenud kuus kuud enne tähtaja lõppu tervislikul põhjusel. Selle puuduva aja teeninud ta pärast terviseparandust Riias Lätimaal ära. Peale kroonuteenistuse lõppu olnud esimeseks mureks oma kauaaegse unistuse teostamine: see on oma maalapi muretsemine. Selleks sõlmitud maa saamiseks vastav leping Vändra vallas asuva Linnupealt talu selleaegse omaniku Jaan Mihkelsoniga. Peale selle samal aastal umbes 27 aasta vanuselt abiellunud Liisa Kallaspoolikuga, kes oli töökas ja püüdlik ning Vändra Vallas Kukepealt talus ühte järgi 15 aastat teeninud. See talu oli kuulus oma töö nõudlikkuse ja muude raskete elutingimuste poolest. Siirdunud oli ta sinna 13 aasta vanuselt vanemate soovil, kelleks olid Isa Mihkel Kallaspoolik ja ema Mari Kallaspoolik, neiuna Tompson.

Mihkel Kallaspoolik oli sündinud Raepärdi talus, Vändra vallas, talupidaja pojana. Ta oli noorelt surma läbi oma isa kaotanud. Ema oli teisele mehele läinud, kes esimesest abielust sündinud poja, Mihkli  kui selleaegse korra järele talu tegeliku pärija noorelt, umbes 12 aasta vanuselt, talust välja saatnud. Kaasa andnud ainult väikese leivakoti, ilma kaitse ja juhita nii ütelda ilma hooleks jättes. Sellisena oli ta siirdunud Vändra Võidula klaasivabrikusse, kus tööle asunud ja suurema osa oma eluajast seal klaasivabriku töölisena oma ülalpidamist teenides töötanud. Seal oli ta pideva ja hoolsa tööga üles kasvatanud üheksa last. Kui ma ei eksi, siis on muist neist surnud.

Abielus oli ta Mari Tompsoniga Tellissaare talust Vändrast, kes oli meeldivate näojoonte ja kollakas-valgete juustega. Oma iseloomult oli ta armas, hoolas ja töökas inimene. Üldse kandis nende abielu armastuse ja sügava usklikkuse õhkkonda, mis hetkekski ei vaibunud, nii palju, kui mina neid nägin ja mäletan. Eriti armastasid nad lapsi ja nende heaolu jaoks olid nad töötanud terve oma eluaja. Mihkli ja Mari sünni- ja surmaajad on minul teadmata, aga seda ma tean, et nad elasid kõrgesse vanusesse. Mihkel elas umbes 84- ja Mari 97-aastaseks, saades õnnetu kukkumise läbi surma. Minul on neist parimad mälestused.

Nende tütar Liisa on sündinud 12. detsembril 1859. aastal oma vanemate teise lapsena. Ta oli väikest kasvu, tugeva kehaehitusega ja kaunite näojoontega talunaise tüüpi. Tal ei puudunud töökus ega püüdlikkus ülesse seatud eesmärgile jõuda ja oma elujärge kindlustada. See oli oma talu, oma tuba ja oma luba. Seda ta soovis kõigist raskustest, mis näisid tõesti ületamatud, hoolimata. Selleks oli ta maad raiunud ja kraavi kaevanud, mille ohvriks ta oma tervise jättis. Ta tundis vanalt palju piina ja valu oma kätes ja jalgades, kuid oli oma eesmärgi saavutanud. Tal oli vanematelt päritud lastearmastus. Kõrges vanuses, kus eluõhtu hakkas lähenema, kaebas ta, et peab lahkuma ja et ei näe minu laste, Leida ja Helju lapselikku naerumängu ega nalja ja nii suikus ta igavesele unele. Mälestus temast elab edasi.

Ma jõudsin oma kirjutuses veidi ette, aga see oli nii üldises mõttes, et kujutust anda temast. Niisiis sündis minu vanemate abiellumine kooskõla ja armastuse all, mis ka pärast elus ei jätnud oma mõju avaldamata sammudes ühiselt edasi rõõmude ja muredega, kuigi algus oli raske olnud. Nii oli esimesel abiellumise päeval ühiselt sammutud uude loodavasse kodusse, mis alles ehitusel olnud. Suure jõe tõttu, jäämineku ajal, ei jõutud kohale, vaid ööpäev saadetud mööda Vihtra mõisa aasa peal küünis. Alles teisel päeval olnud võimalik üle jõe pääseda ja koju minna. Sellest päevast peale alanud ülesehitustöö.

 

 II osa


3 kommentaari:

  1. Armastan selliseid lugusid, mis viivad ajas tagasi ja kus kerge uduloor katab seni avastamata, läbi uurimata tahke kodu-ja pereloost.
    Jään põnevusega ootama järgmist osa... Raamatukaante vahele jõudmine - tähendaks ju kullaprooviga tegu.

    VastaKustuta
  2. Ootan samuti väga järgmist osa!

    VastaKustuta
  3. See ‘uurlop’ pole ilmselt mitte poola-, vaid suupäraseks seatud saksakeelne puhkus - ‘Urlaub’

    VastaKustuta