Oma tuba
Isa alustas ehitustöö lõpule
viimist, sest elumajal olnud üleval ainult seinad, kõik oli alles tegemata. Ema
oli alustanud uudismaa harimist maakirve ja labidaga, et oma põllult leiba
saada. Aga mõne aja järgi tabanud esimene õnnetus. Isa oli silla ehitusel
raskekujuliselt kirvega jalga löönud, nii et emal tulnud isa sageli süles
kanda. Siis olnud emal rasked päevad: majatalitus, haige põetus ja uudismaa
harimine. Igal pool pidanud käe külge panema, aga ta polnud siiski selle raske
koorma all närbunud. Järgmisel aastal olnud kõik enam-vähem juttis ja töö
jätkunud. Kolmandal abieluaastal näinud minu vend Karl oma esimest
päevavalgust, aga õnnetuse tõttu surnud kolmandal elupäeval krampidesse. Teist
korda oli tabanud saatuse löök. See ei ununenud emal iialgi. Paar aastat hiljem
olin mina teise lapsena hüüdnud oma esimese tervituse siia maailma
jaanilaupäeval. Sellest olnud emal soov mind Jaaniks nimetada, aga isa soovinud
oma nime edasi anda ja nii ristitud mind Juhan Aleksandriks.
Töö jätkunud kuus-seitse aastat
ilma vahejuhtumisteta, kuni surnud taluomanik Jaan Mihkelson, kes pidi meie
isale sugulane olema, tädipoeg või midagi sarnast. Surma ajal lubanud
Mihkelsoni abikaasa Anna eluaeg ema meeles pidada selle abi eest, mis ema oli
tema mehe haiguse ajal üles näidanud, aga siiski hakanud talus paar aastat
hiljem võõrad tuuled puhuma. Niisiis üheksa aasta pärast olid nad sunnitud uut
kodu otsima. Selleks sõlmitud leping Särevere vallas asuva Vahnuvere talu
omanikuga. Aga kui esimese kraamikoormaga teele mindi selgus, et ema õemees
Jaan Kitsing oli selle lepingu kuidagi üle trumbanud ja ise kohale asunud. See
oli uueks löögiks. Vanalt kohalt lahkunud ja ilma uueta, kraaminatuke ree peal.
Lõpuks saadud siiski kraam Suurejõel kõrtsmiku aita maha panna ja uuesti kodu
otsima hakata.
Selleks saanud üheks aastaks
Suurejõe lähedal asuv Saarniidu, pärastine Metsavahe talu. Seal oli elu
võrratult kibe. Esimeseks nuhtluseks oli vargus, sest ka lihal supipajas olid
jalad all. Supi valmis saades ei olnud supiliha enam pajas. Teiseks nuhtluseks
olid ussid. Seda aega hüüdis isa alati happlaagri ajaks. See ta ka oli sõna
tõsises mõttes. Kauem oli võimatu sellesse varga- ja ussipesasse jääda, sest
isegi kambrist kapi alt oli isa ühe ussi välja tõmmanud ja teine oli olnud talu
rentniku kapis taldriku peal.
Nii alati uue kodu otsimisega
otsast peale. Et rahaline jõud väike oli, ei tahtnud see isale kuidagi sobida.
Kõik oli üle jõu käiv. Viimaks jäädi peatuma Viratupealt talu omaniku, Mihkel
Õuna, metsaheinamaa 40 Riia vakamaa suuruse tüki juurde, mis asus Tellissaare
raba ja Punasemänniku nimelise mõisa metsa vahel. Seega kesk soid ja metsi,
sest pealtpoolt oli maa iseenesest kõrgem. Ühelt poolt piiramas Tellissaare
kõrgraba ja teiselt poolt Pärnu jõe lähikonnas asuv Punasemänniku mets, mis
ühes jõe kaldal asuva Võiera küla talu põldudega kõrgemal oli ja kaldus
nimetatud heinamaa suunas. Ainuke pinna kalle oli umbes 10-12 kilomeetri
kaugusel asuvasse Aesoo jõkke ja sealgi oli vee langus 2 ½ kilomeetri jooksul
umbes 80 sentimeetrit. Seega kõigiti ebasobiv maakoht elamiseks, ilma põllu ja
hooneteta. Mäletan, kui sooluhalt vee seest sai havisid püütud.
Veel üks juhus enne meie sinna
asumist: ühel suvel oli omanik heinamaad vaatama läinud. Kuulnud vee solinat,
hiilinud lähemale ja näinud karjalapsi ühes heinamaa lohus suplemas umbes
jaanipäeva ajal. Hobust ei olnud see maa enne üldse kandnud. Hein olnud suvel
seljas kokku kantud, kõrgematele kohtadele kasetüvede ümber kuhjadesse tehtud
ja sealt talvel külmaga koju viidud. Mäletan juhust, kui isa esimesel suvel oli
hobuse köide pannud, puhkama heitnud ja seljaga mudast läbi vajunud vastu savi,
jalad ülespidi ilma, et oleks üles saanud ilma abita. Sellest maast pidi ta
saama 20 vakamaad (A. K.: 1 Riia vakamaa ≈ 0,37 ha) rendi alusel uueks eluasemeks.
Teised olid küll hurjutanud, et
teie lähete sinna, kus vareski üle ei lenda. Ka ema tähendas masendunud
meeleolus, et lähme sinna, kuhu mitte keegi järele ei tule. See oli 1898.
aastal. Talvel ostis isa Raekääriku talu vana maja ehitusmaterjaliks, sest uute
palkide muretsemiseks ei arvanud raha jätkuvat ja vedas selle kaugest maast
hoolimata läbi tuisu ja tormi, sest talv oli võrdlemisi külm ja lumerikas.
Kevadeks oli materjal kohal ja ehitustöö võis alata. Ka ema hakkas uuesti
labida ja maakirvega tööle. Maarjapäeval veeretati uue maja nurgakivi kohale ja
ristipäeva laupäeval võisime õhtul oma tõelises toas puhata, milliseks paigaks oli
tulevane sahver. Ema, seegi polnud seisnud, vaid toa lähedal kõrgemal kohal
lapi maad juba põlluks muutnud. Seal asusid kapsad, kaalid, porgandid, kartulid
ja väike lapp otra. Seega oli ta toidupoolise eest omalt poolt jõudumööda kaasa
aidanud.
Olgu üheks iseloomulikuks
juhuseks nimetatud käik lähikonnas asunud Saarniidust, Karunõmme talust, kus
kuu aega korteris olime, kuni oma tuba valmis oli. See oli üks
päikesepaisteline ilus ilm, kui oma tulevast kodu vaatama läksin, kus nii
mõndagi rõõmu ja muret sai läbi elatud, sest ilma raskusteta ei osata õnne
suurust hinnata. Isa võttis mind sülle, sest minu väikesed jalad ei oleks veest
läbi ulatunud. Nii läksime edasi, aga näe, uss läks kui vint kaske mööda üles.
Isa lõi kaasas oleva kirvega ühe kasevibaliku maha ja tegi selle otsa teravaks
ja võttis sellega ussi kase otsast maha ja lõi surnuks. See oli kui halvaks
ennustuseks. Ei ole mina seda enne ega pärast enam näinud. Nagu saatuse näide,
kui oled jõudnud oma eesmärgi kõrgemale tipule, siis variseb see ehitus sõja-
ja tormide keerises õhumulliks mõne tunniga. Oh, miks saatus on seda meile
määranud – paisata meid kaugele tormide keerisesse ja päästa ainult oma
armastatud perekond ja nende elu, et need tormis ei hukkuks? Kas suudame püsida
võõrsil, jätnud kõik, mis armas ja kallis?
Niisiis, ussi maha löönud, sammus
isa minuga edasi läbi vee suurte pajupõõsaste vahelt, mis olid nii suured, et
teisele poole põõsast ei näinud. Ühel kõrgemal kohal asusid palgid ja muu
ehitusmaterjal, kuna maja seinad olid kerkimas. See oli esimene külaskäik minu
uude kodusse, kus möödus 46 aastat minu elust aastatel 1898-1944.
Aitäh!
VastaKustutaNii huvitav lugemine
VastaKustuta