Juhan Rossmanni mälestused, II osa

I osa

Oma tuba

Isa alustas ehitustöö lõpule viimist, sest elumajal olnud üleval ainult seinad, kõik oli alles tegemata. Ema oli alustanud uudismaa harimist maakirve ja labidaga, et oma põllult leiba saada. Aga mõne aja järgi tabanud esimene õnnetus. Isa oli silla ehitusel raskekujuliselt kirvega jalga löönud, nii et emal tulnud isa sageli süles kanda. Siis olnud emal rasked päevad: majatalitus, haige põetus ja uudismaa harimine. Igal pool pidanud käe külge panema, aga ta polnud siiski selle raske koorma all närbunud. Järgmisel aastal olnud kõik enam-vähem juttis ja töö jätkunud. Kolmandal abieluaastal näinud minu vend Karl oma esimest päevavalgust, aga õnnetuse tõttu surnud kolmandal elupäeval krampidesse. Teist korda oli tabanud saatuse löök. See ei ununenud emal iialgi. Paar aastat hiljem olin mina teise lapsena hüüdnud oma esimese tervituse siia maailma jaanilaupäeval. Sellest olnud emal soov mind Jaaniks nimetada, aga isa soovinud oma nime edasi anda ja nii ristitud mind Juhan Aleksandriks.

Töö jätkunud kuus-seitse aastat ilma vahejuhtumisteta, kuni surnud taluomanik Jaan Mihkelson, kes pidi meie isale sugulane olema, tädipoeg või midagi sarnast. Surma ajal lubanud Mihkelsoni abikaasa Anna eluaeg ema meeles pidada selle abi eest, mis ema oli tema mehe haiguse ajal üles näidanud, aga siiski hakanud talus paar aastat hiljem võõrad tuuled puhuma. Niisiis üheksa aasta pärast olid nad sunnitud uut kodu otsima. Selleks sõlmitud leping Särevere vallas asuva Vahnuvere talu omanikuga. Aga kui esimese kraamikoormaga teele mindi selgus, et ema õemees Jaan Kitsing oli selle lepingu kuidagi üle trumbanud ja ise kohale asunud. See oli uueks löögiks. Vanalt kohalt lahkunud ja ilma uueta, kraaminatuke ree peal. Lõpuks saadud siiski kraam Suurejõel kõrtsmiku aita maha panna ja uuesti kodu otsima hakata.

Selleks saanud üheks aastaks Suurejõe lähedal asuv Saarniidu, pärastine Metsavahe talu. Seal oli elu võrratult kibe. Esimeseks nuhtluseks oli vargus, sest ka lihal supipajas olid jalad all. Supi valmis saades ei olnud supiliha enam pajas. Teiseks nuhtluseks olid ussid. Seda aega hüüdis isa alati happlaagri ajaks. See ta ka oli sõna tõsises mõttes. Kauem oli võimatu sellesse varga- ja ussipesasse jääda, sest isegi kambrist kapi alt oli isa ühe ussi välja tõmmanud ja teine oli olnud talu rentniku kapis taldriku peal.

Nii alati uue kodu otsimisega otsast peale. Et rahaline jõud väike oli, ei tahtnud see isale kuidagi sobida. Kõik oli üle jõu käiv. Viimaks jäädi peatuma Viratupealt talu omaniku, Mihkel Õuna, metsaheinamaa 40 Riia vakamaa suuruse tüki juurde, mis asus Tellissaare raba ja Punasemänniku nimelise mõisa metsa vahel. Seega kesk soid ja metsi, sest pealtpoolt oli maa iseenesest kõrgem. Ühelt poolt piiramas Tellissaare kõrgraba ja teiselt poolt Pärnu jõe lähikonnas asuv Punasemänniku mets, mis ühes jõe kaldal asuva Võiera küla talu põldudega kõrgemal oli ja kaldus nimetatud heinamaa suunas. Ainuke pinna kalle oli umbes 10-12 kilomeetri kaugusel asuvasse Aesoo jõkke ja sealgi oli vee langus 2 ½ kilomeetri jooksul umbes 80 sentimeetrit. Seega kõigiti ebasobiv maakoht elamiseks, ilma põllu ja hooneteta. Mäletan, kui sooluhalt vee seest sai havisid püütud.

Veel üks juhus enne meie sinna asumist: ühel suvel oli omanik heinamaad vaatama läinud. Kuulnud vee solinat, hiilinud lähemale ja näinud karjalapsi ühes heinamaa lohus suplemas umbes jaanipäeva ajal. Hobust ei olnud see maa enne üldse kandnud. Hein olnud suvel seljas kokku kantud, kõrgematele kohtadele kasetüvede ümber kuhjadesse tehtud ja sealt talvel külmaga koju viidud. Mäletan juhust, kui isa esimesel suvel oli hobuse köide pannud, puhkama heitnud ja seljaga mudast läbi vajunud vastu savi, jalad ülespidi ilma, et oleks üles saanud ilma abita. Sellest maast pidi ta saama 20 vakamaad (A. K.: 1 Riia vakamaa ≈ 0,37 ha) rendi alusel uueks eluasemeks.

Teised olid küll hurjutanud, et teie lähete sinna, kus vareski üle ei lenda. Ka ema tähendas masendunud meeleolus, et lähme sinna, kuhu mitte keegi järele ei tule. See oli 1898. aastal. Talvel ostis isa Raekääriku talu vana maja ehitusmaterjaliks, sest uute palkide muretsemiseks ei arvanud raha jätkuvat ja vedas selle kaugest maast hoolimata läbi tuisu ja tormi, sest talv oli võrdlemisi külm ja lumerikas. Kevadeks oli materjal kohal ja ehitustöö võis alata. Ka ema hakkas uuesti labida ja maakirvega tööle. Maarjapäeval veeretati uue maja nurgakivi kohale ja ristipäeva laupäeval võisime õhtul oma tõelises toas puhata, milliseks paigaks oli tulevane sahver. Ema, seegi polnud seisnud, vaid toa lähedal kõrgemal kohal lapi maad juba põlluks muutnud. Seal asusid kapsad, kaalid, porgandid, kartulid ja väike lapp otra. Seega oli ta toidupoolise eest omalt poolt jõudumööda kaasa aidanud.

Olgu üheks iseloomulikuks juhuseks nimetatud käik lähikonnas asunud Saarniidust, Karunõmme talust, kus kuu aega korteris olime, kuni oma tuba valmis oli. See oli üks päikesepaisteline ilus ilm, kui oma tulevast kodu vaatama läksin, kus nii mõndagi rõõmu ja muret sai läbi elatud, sest ilma raskusteta ei osata õnne suurust hinnata. Isa võttis mind sülle, sest minu väikesed jalad ei oleks veest läbi ulatunud. Nii läksime edasi, aga näe, uss läks kui vint kaske mööda üles. Isa lõi kaasas oleva kirvega ühe kasevibaliku maha ja tegi selle otsa teravaks ja võttis sellega ussi kase otsast maha ja lõi surnuks. See oli kui halvaks ennustuseks. Ei ole mina seda enne ega pärast enam näinud. Nagu saatuse näide, kui oled jõudnud oma eesmärgi kõrgemale tipule, siis variseb see ehitus sõja- ja tormide keerises õhumulliks mõne tunniga. Oh, miks saatus on seda meile määranud – paisata meid kaugele tormide keerisesse ja päästa ainult oma armastatud perekond ja nende elu, et need tormis ei hukkuks? Kas suudame püsida võõrsil, jätnud kõik, mis armas ja kallis?

Niisiis, ussi maha löönud, sammus isa minuga edasi läbi vee suurte pajupõõsaste vahelt, mis olid nii suured, et teisele poole põõsast ei näinud. Ühel kõrgemal kohal asusid palgid ja muu ehitusmaterjal, kuna maja seinad olid kerkimas. See oli esimene külaskäik minu uude kodusse, kus möödus 46 aastat minu elust aastatel 1898-1944.

 

  III osa