Jalutasin eile kohalikku raamatukokku. Raamatut, mida tahtsin, ei saanudki. See oli välja laenutatud. Kes oleks võinud oodata, et Viimsis veel keegi peale minu soovib lugeda keeletoimetamise õpikut kõrgkoolidele? Eriti vastu suve. Mul on seda raamatut vaja. Teadmised on mu turvavõrk ja tasakaalupunkt.
Üks mu kunagine sõber rääkis sellise loo. Peale vabadussõda, kui seal osalenutele asunikutalusid jagati, oli ka teine võimalus. Oli valik saada kas asunikutalu või tasuta haridus. Tema vanaisa oli valinud hariduse ja õppis Tartus arstiks. Minu meelest oli see tark valik, sest mulle ei tule meelde aega, kus kinnisvara oleks kaks järjestikkust põlve samadel alustel inimeste käes olnud. Riigikorra muutusel on kinnisvara omamine lihtsaim viis kuul kuklasse või Siberi üheotsa pilet saada. Kinnisvara ajab inimesed hulluks, pöörab tülli vennad, paneb halbu asju tegema. Haridus ei pidavat kedagi rikkuma ega mööda külgi maha jooksma.
Tema vanaisa haridus siiski Riia getos lõpetamise eest ei päästnud. Ta oli juut. Sellest loost hoolimata tahan mina oma tütardele ellu kaasa panna pigem teadmised ja hariduse kui kinnisvara. Me elame endiselt kahjuks maailmas, kus meestel võib haridus olla, aga naistel peab olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar