Juham Rossmanni mälestused, VI osa

V osa

 Teine ilmasõda

Ema Liisa Rossmann suri 25. novembril 1938. aastal. Nii läks elu edasi kuni 1939. aastani. Siis hakkasid poliitilised taevas lähenema äikesetunnused idast. Kerkisid esile kommunistlik Nõukogude Vene ja läänes natsistlik Saksamaa. Konverents järgnes konverentsile Vene-, Saksa, Inglis- ja Prantsusmaa vahel. Lõpuks hakkasid Põhja-Ameerika Ühendriigid sellele silma viskama. Kokkupõrge oli möödapääsmatu. Esimeseks ohvriks olid väikesed riigid. Esimeseks oli Eesti. Konverentsil kõneldi väikeste maade kaitsest ja huvidest, sest igal riigil, olgu suur või väike, öeldi olevat ühesugune elamisõigus ja vabadus. Tegelikult kujunes aga asi, et suure telgi taga jagasid riike oma huvide piirides, kui juut vasikanahka ja haletsust ei tundnud keegi. 

Alguses ilmusid Eesti maa kohale võõrad lennukid, mis piidlesid suurtes kõrgustes ja pidid olema Venemaa omad. Hiljem selgus, et nimetatud lennukid olid pildistanud Eesti territooriumi. Nägin ise neid võtteid peale Vene baaside Eestisse tulekut Vene noorte käes, kes kaartidel numbritega märgitud kohad kohanimedega asendasid. Teiseks oli Saksamaa Baltimaadelt baltisakslaseid suure kiiruga Saksamaale vedama asunud. See tegi ilmsiks, et midagi õudset oli tulemas. Eestlaste käest ei küsinud keegi, mis nende soovid on. Peale seada esitasid venelased Eesti baaside nõudmise. See viidi sõjalise jõuga armutult läbi. Ühes sellega asus hirm homse päeva eest minu perekonna ja kõigi teiste kaaseestlaste südametesse. Siis hakkasid sündmused kiiresti üksteisele järgnema. Alguses, 16. juulil 1940. aastal esitas Nõukogude Vene ultimaatumi Eestile. Aiis, 17. juunil 1940. aastal algas Nõukogude okupatsioon. 14. ja 15. juulil oli koos uue valimisega laiali saadetud Riigivolikogu. Valimistel oli lubatud kandidaate ainult üks, kandidaat kommude poolt. Valimised viidi läbi ähvardustega. Öeldi, et kes ei ole meie poolt, on meie vastu ja seega meie vaenlane. Missugused rasked tagajärjed sellel ähvardusel olid, on igalühel teada. Ka ärapoolikuks jäämine ei olnud lubatud. Nõnda viidi vabad valimised läbi sunniolukorras. Iga valija oli sunnitud oma soovide vastu hääle andma punastele. Kui ma õieti mäletan, siis juba oma esimesel koosolekul kuulutas see punane Riigivolikogu Eesti Nõukogude Vabariigiks ja otsustas paluda vastuvõtmist Nõukogude riigiks.

Seega löödi iseseisvale demokraatlikule vabariigile surmakella 23. augustil 1940. Kõik  maad, metsad, majad ja rahaasutused natsionaliseeriti. Eesti kindel rahaühik, kroon, viidi kommude poolt peaaegu nulli. Nii oli eesti rahvas üleöö kerjusteks muudetud, kaotades, mis oli põlvede kestel hoole ja armastusega kogutud ja ka vereohvritega Vabadussõjas kaitstud. Kõik oli põrmu langenud. Ka elu ja vabaduse eest ei võinud keegi julge olla. Algas perekondade ja üksikisikute vangistamine, küüditamine ja tapmine venelaste poolt. Isegi eesti kommunistid aitasid kaasa. Kõrvaldati Eesti riiki esindavad ja juhtivad liikmed alustades Eesti presidendi Konstantin Pätsi ja sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoneriga. Ööl 13. ja 14. juuni vahel 1941. aastal viidi läbi suurem küüditamine. Püssimeeste vahel viidi minema Eesti talumehed koos perekondadega. Need, kes olid aastast aastasse oma põldu harinud ilma, et kellelgi kurja oleks teinud. Põhjuseks oli, et need tublid inimesed olid aegade jooksul endale varandust kogunud ja ei olnud kommunistid. Meie jäime siiski esimesest küüditamisest järele. Olime küll kaotanud oma Kullisoo talu ja sedagi varandust, mis veel oli, püüti valitsuse poolt normidega ära võtta.

Siis, umbes paar päeva peale esimest küüditamist, tuli meile nn küla usaldusmees, kelleks oli naabrimees. Ta hoiatas meid kodus olemast, sest tema oli kommunistlikus täitevkommitees näinud küüditatavate nimekirja, kus ka meie nimed sees. Me olime muutunud lindpriideks ja tagaotsitavaiks. Naine Minna istus ja võttis Leida ja Helju põlvedele ja nuttis lakkamatult. Oli kindel, et kodu ligidale ei tohtinud jääda. Paljud olid metsas peidus. Ka meil tuli see tee kiires korras ette võtta. Pakkisime toitu nii palju kui suutsime kanda ja sammusime metsa poole koos oma väikeste lastega, jättes kodus kõik saatuse hooleks. Metsas sai otsitud tihedam ja läbipääsmatum koht. Ühte tihedamasse paju- ja lepapõõsasse, et keegi kommunist meie asukohta teada ei saaks. Vastasel korral oleks kogu pere hävitatud. Ainukeseks trööstiks oli see, et meie ei olnud üksinda selle saatuse osanikud, vaid ka palju teisi perekondi meie lähedal ja üle kogu Eesti. Inimesed olid muutunud taganetavateks loomadeks, kes hirmuga pidi põgenema oma tagaajajate eest. Kes sattus venelaste kätte, tapeti või veeti teadmatusse surema kuhugi tundrapiirkonda või Siberisse orjatööle. Selle saatuse osaks langes ka Minna onu ja onupoeg Soova talust.

Need inimmassist, kes pidid põgenema oma kodudest, et päästa oma perekonna ja enda elu seni, kuni vähegi võimalik, hakkasid endid omavahel metsavendadeks hüüdma. Jälitajad kommunistid ristisid kõik metsavennad bandiidi nimega. Nii olime siis metsas ja võib-olla veel halvemas seisukorras, kui loomad, sest metsloomi ei aetud sellise vihaga taha, kui meid, metsloomi, aeti. Nii võisid nad vabamalt hingata, pealegi said nad oma toidu metsast. Inimesel tekitas aga toiduküsimus suurt muret, sest koju ei tohtinud minna. Kaas võetud toit lõppes kiiresti. Nõnda tekkis küsimus, kus saab toitu. Päeval olid küll kuumad ilmad, aga ööd olid niisked ja külmad. Lastel tekkis palavik. Silmanäod olid paistetanud ja sääskedest ning teistest putukatest söödud. Lisaks sellele tekkis veel tugev köha. Ka vanemad inimesed ei saanud hirmul olles peaaegu üldse magada. Kui katsusid magada, siis vähemalt üks pidi üleval valves olema. Mina ei mäleta enam, mitu päeva me metsas olime. Kaasa võetud toiduained olid kõik otsas. Ei jäänud muud üle, kui koju hiilida ja uut toitu kaasa viia.

Ühel ööl otsustasime selle ette võtta. Oli juba peale keskööd kella ühe või kahe paiku. Ümberringi taludes kuuldus kõik vaikne olevat. Meie kodutalus oli kaks erksat ja tugevat koera. Koerte haukumist ei olnud kuulda. Hakkasime ettevaatlikult kodu poole liikuma. Alguses läks kõik hästi. Oli hommikust ööd ja arutasime, et sellel ajal ei tule keegi enam tülitama. Õde Maali ütles, et pole tükil ajal voodis magada saanud ja heitis voodisse magama. Mina, Minna ja lapsed ei julgenud siiski koju magama minna, vaid leidsime selleks platsi marjaaeda. Selleks oli umbes 100 sõstrapõõsast tihedasti kasvanud, kus keskel oli juhuslikult üks põõsas ära kuivanud ja välja juuritud. Valisime selle põõsaaseme endale magamisplatsiks. Tõime toast voodiriided. Minna ühes lastega heitis magama, aga mina jäin valvele, pidades eriti teravalt silmas meie tallu tulevat suurt teed, mis kulges väljade vahelt sirgelt välja umbes ühe kilomeetri ulatuses. Juhul, kui sealt keegi tulnud oleks, siis oleks see kindlasti silma paistnud ja küllalt aega olnud taluümbruse tugeva segaheina, mis ulatus ühe meetri kõrguseni, kogu perega peitu pugeda. Asi aga kujunes hoopis teisti. Olin jätnud tähele panemata taluõue läheduses, umbes 250 meetri kaugusel, kaasiku, mis ulatus 100 meetri lauses pika ribana põldude vahel lõuna suunas. Sellest kaasikust tulid äkitselt nähtavale kommud mootorrattal. Nad olid nii võrd lähedalt, et ei olnud enam võimalust heina peitu pugeda, mis oleks kindlam olnud. See oleks aga tähelepanu äratanud ning tuli paratamatult kohale jääda.

Minna oli üles ärganud ning piilus sõstrapõõsaste okste vahelt. Kui nägi kommude tulekut, siis langes pikali, kuid toibus peagi. Nähtavasti sellest löögist kadusid tema ilusad valkjad juuksed peale seda. Pärast kasvasid küll uued, aga tumedamad. Peale toibumist katsusime nii vagusi olla, kui vähegi saime. Kommud tulid ukse ette ja nõudsid Maalilt, kes oli ukse avanud, sisse laskmist ja peremehe ja perenaise välja andmist. Maali oli omalt poolt valetanud, et onu oli surnud ja peremees oli perega läinud nende matustele. Sellele oli vastu öeldud, et sõja ajal peab igaüks kodus olema. Nähtavasti juht oli kaaslastelt küsinud: „Kas teeme ära või?“
Oli tahetud maha lasta, aga et Maali oli üksainus, siis arvatu, et olgu, teinekord, kui saab kõik korraga, sest kuhu nad ikka lähevad. Nad lahkusid seepeale ilma, et oleks ümbrust läbi otsinud. Olime seekord jälle õnnelikult pääsenud ja lahkusime nii kiiresti, kui saime kodust. Oli ilmne, et kodu ümbruskonnas ei tohtinud ennast enam näidata, kui elu armas.

Saksamaa oli rünnanud Poola Vabariiki ja selle 18 päevaga varemetesse löönud. Siis olid järgmised Balti riigid – Eesti, Läti ja Leedu. Peale baltisakslaste ära viimist Saksamaale oli Saksamaa juht Adolf Hitler venelaste kätte väikesed riigid visanud. Nii olid väikesed riigid, mis suurte ja võimsate poolt ulatati ühelt teisele meeleheaks, langenud Venemaa kätte. Maad jagati õilsate sõnade saatel, kui jahimehed karu nahka. Lõpuks olid need suured jahimehed ise riidu läinud kõigi jagamise peale vaatamata. Saksamaal oli alustanud sõda Venemaa vastu. Mõne nädalaga vallutas Saksamaa Balti riigid, mis olid Vene valitsuse all. Kahurimürin hakkas juba ka metsavendade kõrva kostma, mida kuulatu kui armsat muusikat. Sakslastelt loodeti pääsemist ja inimlikku käitumist. Kommud, ühes Vene punaarmeega, püüdsid hävitada, röövida ja tappa nii palju, kui suutsid. Kommudest olid moodustatud hävituspataljonid, kes hävitasid kõik, mis kätte said. Nad põletasid talusid ja tapsid inimesi. Suitsupilved tõusid taeva poole ja veri voolas maas. Ka üksikud kommud töötasid omal käel. Nii muutusid paljud armastuse ja hoolega loodud talud suitsusammasteks õuel lamavate laipadega. Nad röövisid isegi hobuste ja veokitega, kuni laulatussõrmusteni. Ei unustatud tee ääres põõsast ega metsatukka tulistamata. Puud olid suures enamuses kuulidest läbi puuritud. Tulistamisega püüti tabada metsa varjule pugenud hirmunud inimesi. Need inimesed olid tundmatuks muutunud, habemes, närudes ja nälginud, tundsid hirmu iga lehesahina ja mõne puuoksa praksumise puhul – nii pingul olid närvid. 

Kahurimürin lähenes ja lähenes. Teati juba kõnelda, et sõda oli juba läinud üle Läti piiri Valka ja sealt edasi. Ühel reede õhtul olnud kommud kavatsenud hävitada kõik talud ja majad, mis ette juhtuvad. Olid selleks isegi keskusesse veoauto ja süütematerjaliga läinud. Vändrasse olid nad isegi sisse tulnud. Sellele kavatsusele astus aga vastu  aga Jumal ägeda vihmasajauga. Sellel õhtul ei tulnud põletamiskavatsusest midagi välja.  Järgnevaks, laupäevaõhtuks,     oli iga mees varunud midagi relvataolist, kes lõhkeainega täidetud   püssitoru vankripõhja käsigranaadiks, kes mõne roostetanud püssi jne.  Nägin ise ühte taluperemeest, kellel oli relvaks  vanaaegne  püss, millest laskmiseks kasutati tulekivi, millest lendav säde süütas püssirohu. Relva kandis mees kodus kootud Eesti vööga õlal.  Vändra alevikus oli kogunenud umbes 400 meest, et jõuga vastu  astuda ja sellise varustusega nii mõned asutused nagu vallaajad hoida mõned tunnid veel oma valduses ja üles tõmmata sinimustvalge rahvuslipp, kuid pidid siiski Vene kommude ülevõimu tõttu alluma. Nii oli ka lugu üle Eesti. Kommude suurest hävitustööst ei tulnud aga enam midagi välja, sest sõjarinne oli tulnud niivõrd ligidale, et oodati iga tund sakslaste saabumist.

Ühel vaiksel suveõhtul enne päikeseloojangut hakkasid venelased sildu ja teisi tähtsaid kohti õhku laskma ja põletama. Oli saabunud otsustav tund. Hiilisime kodule ligidale ja peitsime suurde telliskivihunnikusse peitu, et lahingukuulide eest kaitstud olla. Kaks koera pidasid kivihunniku otsas truult vahti. Juhtus, et üks kahtlane inimene püüdis põllukraavis nüüd heinamaalt majale läheneda, aga koerad saatsid ta suure haukumisega eemale. Kui ta püüdis uuesti läheneda, sai ta sama saatuse osaliseks. Lõpuks loobus ja koerad said rahu. Õige inimene oleks tulnud julgemini või pärast öelnud, et see oli tema, seda aga ei olnud. Oli ilmselt kahtlane isik, kes kavatses põletada või tappa. Mõne aja pärast kostis laskmine juba kolm kilomeetrit eemal olevas Suurejõe alevikus ja kandus lahing mööduvas suunas. Olime ilmselt vabanenud kommudest. Läksime üle hulga aja esimest korda tuppa, kus Minna valmistas sooja toitu ja peale söömist heitsime puhkama. Hirmuaeg oli selleks korraks möödunud. Üksikud kommud liikusid küll veel talude vahel ringi, aga ei julgenud midagi teha, sest ka neil tuli oma tegude eest vastust anda. Saksaled ei olnud selle tasumisega ka mitte sugugi kitsid.

Vändra alevikus peatus rinne umbes neli nädalat, aga pidi siiski taanduma. Vändra vallas selgus, et nad olid maha põletanud poole alevit püüdes sellega oma metsikuid terroritegusid puhastada, et ei langeks  teiste kätte. Ühes sellega hävis ka osa perekonnaseisuarhiivist, mis asus vallamajas. See oli nüüd tuhahunnikus. Nende tuhahunnikute otsa kerkis nüüd uus elu ja langenud ohvrite haudadele ristid. Ka taludes asus iga mees tööle. Olgugi, sakslased kommunistide äravõetud vara tagasi ei andnud, aga iga mees võis oma järele jäänud asju kasutada enda tahtmise järele, kuigi maksud ja kohustused olid kõrged. Normi hinnad olid madalad, mis ei tasunud töökulusid, aga normid nõuti sisse vangla ähvardusel. Nägin ise taluperemehi ja –perenaisi Saksa püssimeeste vahel vangla poole sammumas. Olgugi, et talusaagist ei jätkunud enda ja pere toitmiseks. Siiski tehti tööd ja pingutati. Hirmuga metsa ei olnud kellelgi tarvis põgeneda. Võis rahulikult enda kodus voodis magada. Võib-olla kaldun mõneski asjus liiga palju kõrvale perekonnaelust. Tõin kõik selle esile aga selles mõttes, et kui juhtub järeltulijaid, kes tahaks pilku minevikule viia ja teada, kuidas meie perekond on elanud, saaks siis kõik sellega tutvuda.

Salapärased sõnad

 Meil on kontorisse ilmunud sõnavõlur. Nagu maa alt ilmub kohvinurkadesse sildikesi sõnamängudega, mis panevad naeratama ja vahel ka asjadele veidi uutmoodi vaatama. On keegi varem mõelnud, kas puudel on lehed või koer? Või et esmaspäev on hädala algus?

Keegi ei tea, kes neid silte jätab. Algatasime uurimise. Sõnavõluri isik on endiselt kindlaks tegemata. Selle eest saime teada, kes eelmisel nädalal kohvimasinasse ubade asemel mustikasuppi pani.

Preili Kassi lumetaju

 Aasta on jälle mööda saanud nagu südamelöök ja uus algus juba paistmas. Hakkan harjuma minust mööda libisenud kaotuste surma jäise hingusega, mis mind endiselt näib saatvat.

Talv tegi suurt rõõmu vaid saabudes. Varsti sain aru, et lumeprobleemiga toime tulekuks pean leidma kellegi, kes kümneka eest mu korteriesise jupi maja ühiskasutatavat ala lumest puhtana hoiaks. Siis tuli korraga maha selline lumehunnik, et sain aru, et kümnekas on selle jaoks vähe. Tõmbasin kardina ette ja lasin asjadel olla. Las naabrid arvavad pealegi, et ma laisk naine olen. Tegelikult olen ma praegu ületöötanud naine. Tulin eile töölt, kukkusin diivanile magama ja magasin hommikuni jutti.

Siis saatis majavanem, kirja, et tellis meile hoovi kopaga saha. Õnnistasin mõttes majavanemat selle eest ja nii mõnigi teine majaelanik tegi sama ka avalikult meie meililistis. Siis saatis majavanem kirja, et traktor ikka ei tule veel. Ei saanudki aru, kas juht oli haige, masin katki või mõlemat. Ootame. Aga sula ei oota küll keegi.

Mõleda, kui palju heksagonaalset geomeetrilist täiuslikkust neis lumehunnikutes helvestena lebab.

Ja mõelda, kui heaks on läinud telefonikaamerad makrovõtete tegemisel

Viis eurot

Umbes viis aastat tagasi, kui mu vanem laps võis nii kaheksa olla, rääkis ta mulle loo, mis selleks hetkeks oli tema jaoks naljakaks muutunud, aga minul esialgu südame kokku tõmbuma pani. Pärast muutus see ka minu jaoks naljakaks ja on saanud meie pere sisenaljaks. 

Lugu leidis aset siis, kui mu vanem laps võis olla neli või viis. Olime õhtul poodi läinud ja ta oli mul palunud endale Melody Popi pulgakomm osta. See on see vilekujuline pulgakomm, millega annab isegi lihtsamaid lookesi mängida, kuigi väga mööda. Mingil põhjusel ma seda talle ei lubanud. Olevat keeldunud, isegi järsult. Ma ausõna ei mäleta miks ja imestan ise ka, sest seda mäletan ma küll, kui väga need vilepillipulgakommid mulle endale lapsena meeldisid. Meil oli muidu selline reegel, et laps võis iga kord poest ühe toote endale valida, nii paari euro hinnapiiriga. Väga hästi toimis ja kunagi ei olnud poes mingit jauramist. Kui hakkas uut asja tahtma, siis pani eelmise tagasi. Kaheselt jalutas kord poest Jänku Jussi pildiga keeduvorst pihus koju. Üsna kiiresti õppis hinnasildilt vaatama, et kui suur 0 või 1 on esimene number, siis võib võtta. Vahel kui kahtles, siis küsis, kas see on "väiksem kui kaks eurot" või katsetas piire, et "kas ma täna võin kaks odavat jura saada?". Järjekordne meeldetuletus väikelaste kuuldes oma sõnakasutust jälgida.

Ühesõnaga ma ei tea, miks ma tookord talle seda Melody Popi ei ostnud. Kas olin peale tööd nii väsinud ja mõttes, et pannud last ja tema soove piisavalt tähele või mis seal oli. Tulemus oli käes ka. Laps oli sokkideni solvunud, tema õiglustunnet oli riivatud, tema pisike maailm kukkus kokku. Läks oma tuppa ja hakkas plaani pidama. Kavatses võtta oma väikese seljakoti ja need viis eurot, mis vanavanemad talle sünnipäevaks olid andnud ning oma elu peale minna.

Aastaid hiljem seda lugu rääkides naeris laps oma naiivuse ja selle üle, kuidas talle kunagi nii tühised asjad nagu Melody Pop korda võisid minna. Mul tõmbus süda krampi, kui ma mõtlesin sellele väikesele nelja-aastasele, keda ma nii väga armastasin, aga kelle sees sellise tormi põhjustasin ja kuidas see lugu tal veel nii kauaks meelde on jäänud. Paha tunne läks üle, nagu need asjad ikka ajaga mööda lähevad. Nüüd lõõbime kõik üksteise kallal, et kas sa tahad oma viis eurot ja seljakoti võtta, kui keegi mõne väikese asja pärast endast välja läheb. Näiteks siis, kui ma vanema lapsega kurjustan, kui ta nooremale halvasti ütleb, aga tegelikult olevat noorem talle enne midagi teinud ja mina saan õigust mõista ainult selle põhjal, mida ma ise pealt näinud ja kuulnud olen. Siis ma lähen küsin lapselt, kui see oma toas solvunult teki all on, et kas sa tahad jälle oma viis eurot võtta? Peale seda naerame enamasti koos. Või vahel, kui nad omavahel nii palju kaklevad, et ma õige vaikseks jään ja lihtsalt toast välja lähen. Siis uurivad nemad minult, ega ma viite eurot ja seljakotti võtta ei kavatse.

Mu vanem laps valutab praegu kurku. Töölt koju jõudes hõikasin ukselt, kuidas ta end tunneb. Väga ei tundnud ja palus mul meega teed teha. Ta võiks muidugi ka endale ise teed teha, aga kui sul kurk valutab, on meega tee esiteks kurgule hea ja teiseks on siis hingele hea, kui ema sulle teed teeb. Nii et loomulikult lubasin talle teed teha. Enne pesin käed, unustasin tee ära, tegin kaminasse tule, vahetasin riided, tegin endale õhtusöögi, mulle tuletati teed meelde, aga tahtsin enne masinast nõude välja võtmise lõpetada, unustasin tee ära, tegin midagi veel, tuletati teed meelde, unustasin tee ära, läksin jooksma. 

Jõudsin hingetuna koju. Viimasel ajal on mul kilosid juurde tulnud, aga võhma selle võrra vähemaks jäänud. Ma võin saladuskatte all öelda, et ma töötan nüüd kommivabrikus ja see ei mõju kaalule just hästi. Lisaks kommile on meil tasuta jäätis saadaval. Saladuskatte all selle pärast, et Jumal tänatud, et halloween`i ajal polnud see info naabruskonnas levida jõudnud, sest muidu poleks ma vist terve õhtu ust kinni saanud panna. Ma kaalu osas rakendan muidu juba meetmeid, aga mardi- ja kadripäeva eel on vist targem autol maja ees ettevõtte logod kinni kleepida.

Igatahes jõudsin jooksmast hingetuna koju ja viskasin end diivanile röötsakile. "Kui sa veidi taastud, kas sa saad mulle teed teha?" tuletas laps juba ei tea mitmendat korda meelde. Kurat. Kui palju ma võin ühte lihtsat, aga inimese jaoks olulist asja unustada. 

Mina: "Anna andeks, kullake. Ma armastan sind ikkagi, kuigi kogu aeg üle lasen."

"Pole midagi, emme, ma ei hakka selle pärast veel oma viite eurot kulutuma," arvas laps.

Rohkem lugu ei olegi, aga ma tahtsin selle lihtsalt kirja panna. Tee on ka lõpuks valmis ja joodud.

Minu Stockholm

 Ma olin juba ammu aega lubanud lapsed sügisvaheajal Londonisse viia. Siis tuli koroona ja muud draamad ja kui need kõik nüüd lõpuks mööda saanud olid, hakkasin oktoobris lennukipileteid vaatama...
...ja hinnad olid sellised, et ütlesin lastele, et kahjuks on sel aastal Londoni asemel hoopis Stockholm. Vanasti oli Rootsi kruiis kõige leimim asi, mida üldse teha, aga post-koroonaajastul tundus see isegi veidi eksootilisena. Mõtlesin, et vaatame veidi teistsugust Stockholmi. Läheks botaanikaaeda ja mitmest kohast oli näha-lugeda, et mõned kaljusse raiutud ja dekoreeritud Stockholmi metroojaamad pidid ka omaette vaatamisväärsus olema. Mul on nõrkud mõlema -- troopiliste kasvuhoonete ja metroode -- vastu. Minu meelest on üks suurlinn enamasti täpselt oma metroo nägu ja see on parim viis üht linna kiiresti tunnetada. Nõrkust sooja kliimaga kasvuhoonete vastu ei pea vist vastu novembrikuud selgitama.

Muidugi on need õndsad ajad möödas, kus igasugste kupongide ja muude skeemidega Tallinkiga Stockholmi pooltasuta sai, aga kui ma Londoni lennupiletite hinnale mõtlesin, siis ei tundunud laevapiletid enam nii kallid midagi.

Kajutiga vedas, saime kõige ülemisele tekile. Traditsiooniline laevaläbu oli üle mitme aasta jälle päris tore vaheldus. Kuigi ma pean ütlema, et ise kui laev koolivaheajale iseloomulikult täis oli, tundus kõik kuidagi rahulikum kui vanasti. Vähemalt ei olnud koroonaga kadunud need legendaarsed lapsed, kes õhtusöögil endale kolmest kraanist ühte klaasi 7UPi, Pepsit ja Mirandat kokku lasid.

Stocholmi botaanikaaia kasvuhooned olid üle prahi. Seal olid erinevad ruumid taimede-kliimaga Austraaliast Kaliforniani, paradiisiaia õhuga Vahemere oma nagunii. Igasse oli end sisse seadnud ka mõni Rootsi tihane, kes seal soojas rendivabalt oma parimat elu elas. Pilet oli 9 eurot, lapsed tasuta. Positiivne üllatus. Samas kõrval ka Stockholmi ülikooli üsna muljetavaldavad hooned. Sadamast metroo ja kõndimistega 38 minutit, tagasi sama palju, nii et kui lisaks kasvuhoonetele ka väliekspositsioon tahta ette võtta, läheb terve päev ära. Selle eest nägi metrooaknast ka need jaamad ära, mida kui Stockholmi kõige eepilisemaid kiideti. 

Me avamaal ei käinud. Käisime hoopis traditsioonilistel turistiradadel -- poed, kuningaloss ja muu selline. Stockholm oli nagu Stockholm ikka: puhas, vana, väärikas ja põhjamaine, aga parema kliimaga kui meil siin.

Tagasiteel magasin laevas hommikul sisse. Vanem laps ütles, et ärkas selle peale, kui mina “fakk” ütlesin, kui olin ärganud ja kella vaadanud. Nende alarmide panek nii, et õhtul oled ühes ajatsoonis ja hommikul teises, eriti siis, kui Rootsi lauas on õhtul hinna sees piiramatu vein olnud, on paras tuumateadus. Üldiselt läks Stockholm asja ette.

Näritud kont

 Täna oli sekretäri juurde kommikaussi tekkinud uus Halloweeni-teemaline komm näritud kont.

Tulin lõunalt. Meie kolm juhatuse liiget seisid ümber kommikausi ja uurisid seal midagi. Ma viskasin kohe, et noh, olete siin näritud kondi kallal kõik. Minu meelest nad ei saanud naljast aru. Ega endal ei peagi huumorimeelt olema, kui saab huumorimeelega alluvaid palgata.

Kas te olete oma tehases vallatust teinud?

 Eelmisel nädalal käis üle Eesti järjekordne petukirjade ring. Seekord tuli kiri võlts-Omnivalt, kes üritas inimesi veenda, et nad klõpsaks kahtlasesse kohta viivale lingile, või muidu suunatakse teile tulnud pakk otse põrgutulle. Mina seda kirja ei saanud, aga paar tuttavat said. Õnneks oli petukirja koostamisega tegelenud järjekordne you-had-one-job ja pettus ilmutas ennast juba esimesel real. Keegi oli kirja tõlkerobotisse kopeerides Dear Customer`i d-tähe maha unusatanud ja nii algas eestikeelne kiri pöördumisega "kõrva klient".

Nende masintõlgetega on nii, et kohati tundub, et need nagu on ka, aga siis teeb tõlkerobot midagi, millega ta enda suhtes tekkinud lootused kohe sügavale mutta tambib. Meid koolis õpetati igal juhul väga valvitsad olema masintõlgete suhtes. Veel räägiti, et kuigi ilmselgelt kõige enam kasutatav on Google translate, siis parimaks tõlkerobotiks peetakse tõlkeringkondades hetkel siiski DeepLi (https://www.deepl.com/translator). Viimane olevat kontekstitundlikum. Kontekstitundlikkus on see, kui ma tõlkerobotisse "kassikonserv" trükin ja too selle vasteks "canned cats" (konserveeritud kassid) pakub. Kui aga tekstis kusagil esineb veel "kassi kuivtoit", paneb isegi robot parimal juhul 1+1 kokku ja saab aru, et teemaks on "canned and dry cat food", mitte uued lennukad lahendused maailma näljahädale. Näited on mul ammu katsetatud ja ei pruugi täna enam kehtida. Need tõlkerobotid kipuvad ka aja jooksul targemaks saama. 

Kunagi aastaid tagasi jõudis minuni läbi Soome vahendaja Rootsi restoraniketi, kes meie kapsarulle köögis kombiahjus soojaks lasi ja siis värkse kraami pähe müüs, kaebus, et üks partii olevat kuivavõitu. Rootsikeelset hala tõlkeroboti abil üle inglise keele dešifreerides sain tulemuse, mis võiks eesti keeles kõlada umbes "Kas te olete viimasel ajal oma tehases vallatust teinud?" (Have you been naughty in your factory lately?). Tegelikult oli algse kirja mõte muidugi see, et ega meil tootmises viimasel ajal kõrvalekaldeid pole esinenud. Kiusatus oli vastata, et me üldjoontes katsume konservatiivset joont hoida oma tehases ja vallatusi ei tee, aga seda vahel juhtub küll, et mõni kapsarullidele piisavalt leent peale ei pane ahju minekul. Ega midagi, ei jäänud muud üle kui see kiusatus alla suruda ja järjekordset siluvat selgituskirja ettevõtte blanketile vorpima hakata. Ma olen alati rääkinud, et kvaliteedijuhi töö on teiste vigade välja vabandamine.

Teinekord tulid mulle soomlased tehasesse auditisse. Mingeid dokumente olid juba ette palunud endale saata. Muu hulgas kahjuritõrjeprogrammi. Ma saatsin ja vabandasin, et see kohalikus keeles on. Soomlased pärast naersid, et pole midagi. Google translate aitas, kuigi selle kaudu said nad teada, et meil olevat tootmisesse lendavate bandiitide vastu lõksud paigutatud. Juttu oli siis nendest sinistest nn kärbselampidest, mida poodideski puu- ja köögiviljaosakonnas või lihaleti taga näha võib. Hea on teada, et ka seal on lendavatele bandiitidele mõeldud. Kunagi teine kord ühte kahjurtitõrjet puudutavat teksti prooviks tõlkerobotist läbi lastes sain jälle teada, et linnakahjurite kõneisikuteks on rotid (representatives).
Ärge siis tehke masintõlgetega vallatusi.

Ekskursioon

 Ma elasin selle üle. Kooliaasta alguse lastevanemate koosolekud kahel järjestikkusel päeval. Vanema lapse omal arutati kevadist klassiekskursiooni. Nad on nüüd seitsmendas klassis ja kõik tahaksid lausa kaheks ööks kuhugi sõita. Klassijuhataja on vapper naine ja vist võtabki selle ette.

Mina kodus lapsele: "Õpetaja ütles, et mõned vanemad võivad ka eskursioonile kaasa tulla. Neil on täiskasvanuid ka juurde kaasa vaja. Kas sa tahaks, et ma ka tuleks?"
See küsimus oli tegelikult veidi naljaga esitatud, sest noh, milline 13-aastane tahaks oma ema klassieksursioonile kaasa.
Minu üllatuseks teatas laps: "Muidugi tahaks!"
Mina: "???"
Mina edasi: "..."
Ja mina siis: "Kas sa tahad sellega öelda, et ma olen normaalne ema või midagi?"
Laps: "Muidugi oled. Ma kuulsin ükspäev, kuidas Loore oma emaga rääkis. Ta ema oli kõva kuri." (Kõva kuri käib meie peres selle kohta, kui keegi on väga tige.)
Mina: "Ma olen ka vahel ju kõva kuri."
Laps: "Sa oled normaalselt kõva kuri."

Enne teismeea lõppu ei tasuks muidugi hõisata, aga see on üks ilusamaid asju, mida keegi mulle kunagi öelnud on.

Neil ärevail päevil

 Neil ärevail päevil, mil pool Euroopat ei suuda otsustada, mida rohkem karta, kas Putinit või eeloleval talvel surnuks külmumist, võtsin kätte ja vaatasin oma kodugaasi hinnajalugu. Oktoobris saab mu gaasihind olema kaks korda kõrgem kui septembris ja septembris on see kümme korda kõrgem kui vähem kui poolteist aastat tagasi. Ega polegi midagi ütelda. Õigemini üht ütlesin ma küll -- lastele, et nad vaimu valmist paneks. Talvel keerame teise korruse radiaatorid külmaks ja magame kõik all elutoas kamina ees ühe madratsi peal.

Ei ole magusamat pidu kui pidu katku ajal. Täna algab Tallinnas Valgus Kõnnib festival. Suuremalt, kui ma seda varasemast mäletan. Igal juhul lähen vaatama, kuidas raha põleb. Homme lastega spaasse ka. Elu elukest. Eks me oleme 90. aastate esimese poole kunagi üle elanud. Sellest hullemaks ikka ei lähe. Kuigi inimesed on nüüd rohkem ära hellitatud.

Juhan Rossmanni mälestused, V osa

 IV osa

Peremees

Leeris olin ma olin 1908. aastal. Õnnistamine toimus Vändra kirikus 12. detsembril. Peale leeri tuli isa soovil asuda talu juhtimisele, sest ta tervis oli halvenenud  ja ta ei jõudnud tööd teha ega talu juhtida. Nii tuli minul iseseisvalt tööle asuda. Olgugi, et olin sõtta minekust pääsenud, pidin aga kodus suuri koormisi Vene kroonu kasuks kandma. 1916. aastal hakkasin vana elumaja asemele ehitama uut ja suuremat elumaja, karjamaja ja küüni. Kõik sai valmis 1920. aastal

1917. aastal tuli teistkordselt kommunismiga tutvuda. Sellel ajal löödi Vene tsaar troonilt ja demokraatlikud ringid ei suutnud võimu enda käes hoida. Riigi juhtimise võtsid üle kommunistid. Nüüd algasid rahva vara ülevõtmised. See arenes nii, et ühel päeval tuli taluõue paar pätistunud välimusega meest, revolvrite ja püssidega varustatud. Nad nõudsid varanduse ette näitamist. Kui aga talu omanik keeldus varandust ette näitamast, siis tuli peks, tapmine või vangistus. Aida ja lauda uksed löödi maha ja viidi, mis meeldis. Kaua aga kommunistid võimutseda ei saanud. Nüüd okupeerisid sakslased Eesti koos teiste Baltimaadega. Sakslased olid viisakamad, aga võtsid siiski selle, mis kommunistid olid järele jätnud. Meil koos teiste taluinimestega oli ainult töö. Töösaadused võtsid venelased ja sakslased, jättes järele ainult nälja.

Kõigist raskustest hoolimata oli kavatsus naabruses asuva Rõusa mõisa maast nimega Punasemänniku osta 72 Riia vakamaad talule juurde. Segaste aegade tõttu aga ei saanud ostulepingut kinnitada. Alguses õnnestus maad rentida. Sellega sai talu pindala 112 Riia vakamaa suuruseks. Saksa okupatsioon kestis kuni 1918. aasta sügiseni. Enne sakslaste lahkumist levis üks haigus, mis kandis Hispaania haiguse nimetust ja sarnanes raskekujulise gripiga. Haigus pidi olema Saksamaalt sisse toodud. Meie põdesime selle haiguse kogu perega läbi. Väga raskelt tabas see haigus aga isa, kes oli varem tiisikuse all kannatanud. Talve jooksul toibus isa nii palju, et võis voodist lahkuda, aga kevadel tabas haigusehoog uuesti. Ta heitis haigevoodi, kust ta enam ei tõusnud. 7. mail 1919 sulges ta silmad igavesele unele. Peale isa matuseid suundus õde Maali leeri, kus ta õnnistati 28. juunil. Siis olime kolmekesi veel töö juures:  ema, mina ja õde Maali. Kuna töökäsi oli talus vähe, siis tuli võõrast tööjõudu kasutada.

Eesti oli end kuulutanud iseseisvaks Eesti Vabariigiks 24. veebruaril 1918. Sakslaste Eestist lahkudes algasid Vene kommunistid uuesti pealetungi 28. novembril 1918. Seega oli alanud Eesti Vabadussõda. Noor Eesti Vabariik hakkas kiiresti looma oma sõjajõudu ja tõrjus tagasi venelased. Sõda lõppes eestlaste võiduga. Rahulepingule Nõukogude Vene ja Eesti vahel kirjutati alla 2. veebruaril 1920. aastal.

Mina käevigastuse tõttu jällegi sõjast osa ei võtnud. Peale Vabadussõja lõppu tuli rahulik tööaeg. Perekonnaelus ei olnud mingit muudatust kuni 1932. aastani, mil lubasin poissmehepõlve maha jätta. Abiellusin 17. aprillil Vändra kirikus Minna Pärmaniga. Minna elas lähedal Pärtle-Vanatoa talus. Laulatustalituse pidas õpetaja Jaan Nuudi. Minna Pärman oli sündinud Uue-Vändra Kadjaste külas Uueale talus. Ta oli Karl ja Mai Pärmani tütar. Ema neiupõlvenimi oli olnud Keifman. Peale Minna oli peres veel kaks poega ja kaks tütart. Üks nendest oli noorena ära surnud. Selle, kes elama jäi nimi oli Karl. Teiste tütarde nimed olid Juuli ja Anette.

Ta sünnitalu, Uueale, olevat ta vanemad kohtuprotsessis ta naabri, Sooselja talu peremehe Meelisega kaotanud. Vanemad kolinud koos lastega mõisa rendikohale nimega Mustan. Isa ja ema olid sinna hiljem surnud. Esimesena oli isa surnud ja peale seda ema. Surmaajad on teadmata. Töö puudumise tõttu kodus tuli Minnal asuda võõraste juurde tööle 16-aastaselt. Ta teenis alguses viis aastat Vana-Saare nimelises talus. Hiljem asus õmblusametit õppima Suurejõe alevis Leena Keikmani juurde. Talvel oli õmblemist õppimas, kuna suvel töötas Võiera külas Pärtle-Vanatoa talus. Seal teenis ta jälle viis aastat, kuni meie abiellumiseni.

Nii algas meie ühine elu. Järgmisel aastal, 14. veebruaril 1933, sündis tütar Leida. Kaks aastat hiljem, 1935 sündis tütar Helju. Seega oli meie perekond kasvanud neljaliikmeliseks. Viiendaks oli õde Maali, kes oli lastele tädiks. Leida hakkas üksikuid sõnu rääkima umbes seitsme kuu vanuselt. Käima õppis ühe aasta vanuses. Kahe või kolme aasta vanuses tuli temal üksteise järel kolm rasket haigust: sarlakid, läkaköha ja lõpuks difteeria. Eriti ohtlikuks said sarlakid ühe juudi arsti, dr Shiffneri, ebaõige arstimise tõttu. Haigus jõudis kriitilisse järku, ellujäämiseks polnud mingit lootust. Otsustasime pöörduda teise, Eesti arsti, dr Eduard Kärneri poole. Tema oli kauemat aega tegutsenud kooliarstina. Isegi tema arvas vähe lootust elamiseks Leida, kuid lubas teha kõik, mis veel võimalik on. Sündis ime ja haigus pöördus pikalt paranemisele. Et ta selle haiguse tõttu nõrgaks oli jäänud, tabas teda veel kaks haigust väikeste vahedega. Läkaköha oli mitu kuud ja peale seda tuli difteeria, mis oli väga raskel kujul. Nende raskete haiguste tagajärjel kannatas ta kuni 15-aastaseni korduvalt palavikuhoogude all. Ühes sellega sonis ta öösel tihti. Peale seda pikka haigust oli alguses ta väljapaistev suur andekus kadunud. 

Kõigi haiguste levitajaks oli saunanaine, kes jooksis mööda küla ringi, kandes sellel ajal levinud haiguseid oma lastele ja ka meile. Ta käis meilt oma lastele kerjamas. Püüdsime küll ettevaatlikud olla, aga nähtavasti ei olnud ettevaatus küllaldane.

Helju nende haiguste all ei kannatanud ja tuli õnneks nendest mööda. Lastel tuli noorelt hakata tööst osa võtma, alguses rohkem mängu kujul. Lehmade lüpsi alal teostasid nemad järellüpsi ja tasuks võisid lüpstud piima ära juua. Sedasi õppisid nad lüpsiameti ära.

Tekkis ka raskusi teenijatega, sest need olid väga nõudlikuks muutunud töö, söögi, korteri ja palga suhtes. Lahkuti ainult mõnenädalase taludes tööl viibimise järel. Tekkis nii-öelda tööliste ränd talust talusse. Harva tuli ette, kus mõni korralik tööinimene püsis talus aastaid. Nii lahkus ka meil kesk suve kõige kibedamal tööajal karjane. Uut karjast oli raske saada. Selle tõttu tuli Leidal ja Heljul hakata karja järele vaatama. Leida oli sellel ajal umbes seitsmeaastane ja Helju viieaastane. Nendel oli karjatada kümne lehmaga kari. Alguses oli neil väga raske, aga hiljem harjusid ja tulid ilusti toime. Ka vanematel tuli pingutada. Nii ei olnud vahet töö- ega pühapäeval. Olemasolev võõras tööjõud lahkus töölt laupäevalt ja tuli tööle tagasi esmaspäeval. Öeldi, et see meie talu ega töö ole. Tee ise, kui tahad. Nõnda tuli kogu perel terve pühepäev tööl olla. Nii tuli lehmas lüpsta, meiereis käia ja loomad toita. Enne ei saanud püha pühitseda, kui õhtal, kui päike oli looja läinud.

Tere, kool!

Mina: Kas sa ootad kooli?

Laps (13): Jaa! (Tal hakkab sel aastal bioloogia ja ta millegi pärast ootab seda väga.)

Mina: See läheb kiirelt üle...

Laps: Ma tean. Uute kilekaante lõhn kestab umbes kaks nädalat. Selleks ajaks, kui lõhna enam ei tunne, on kool nõmedaks muutunud.

Kerget sammu kõigile kooliteelisetele!

Juhan Rossmanni mälestused, IV osa

 III osa

Töö palgad olid sel ajal väga odavad. Päeva tasu oli 30 kopikat. Tööle tuli asuda kella kahest või kolmest hommikul. Töö lõppes õhtul kell kümme. Et sellise palgaga end elatada ei saa, on kõigile selge. Sellest vabanemiseks tuli siis kodus tööle asuda, et oma põlluks haritud maa-alalt elu ülalpidamist saada, välja arvatud see osa, kus tuli kõige tarvilikuma ostuks raha hankida ja teistelt tööd otsida. Oma majapidamisest polnud veel raha saada, sest põllusaadusi ei jätkunud müügiks. Et sellest lõplikult üle saada, tuli tõtata uudismaa harimisega. Isegi sügisel lume tulekul sai emaga puid ja põõsaid juuritud lund eest ära pühkides seni, kuni maapind ära külmus. Isa hooleks oli kraavitöö. Maapind oli lausik ja vesi tuli kraavidega ära juhtida. Ka tuli minul, olles 12-aastane, tuli isale sageli kraavitööle appi minna.

Üheks esimeseks selliseks tööks oli naabritega ühiselt kaevatava kraavi pikkusega umbes 2 kilomeetrit, laiusega keskmiselt 8 jalga laia ning sügavusega 3-4 jalga kaevamine läbi Saepaku, niinimetatud Teiseeoja metsa. Enne kaevamist oli tarvis ka mets maha juurida. Minu osaks langes umbes 150 jooksusülda. Mees suutis sellist kraavi valmis kaevata umbes 2 jooksusülda päevas. Olin noor, aga selle kiuste püüdsin täiskasvanud meestega sammu pidada. Sageli olin võimatuseni väsinud. Öösel takistasid magamast tööst valutavad liikmed. Tasuks pidime saama naabrite kruntidelt tulevast veest lahti ja peale selle oma krundil olevat vett kraavi juhtuda. Aga töö valmis saades ei tahtnud naabrid meie õigusest kraavi kasutamisele enam teada. Puudus vastav kirjalik leping peale suusõnalise leppe. Nii olime selle töö nii-öelda muidu teinud.

Tuli otsima hakata teisi vee ära juhtimise võimalusi, mis nõudis maapinna lausikuse ja languste kauguse tõttu suurt tööpingutust. Ei olnud aega puhkamiseks, isegi pühapäeval sai tööd rühmatud teha. Isa tervis ütles ka lõpuks üles. Igal hommikul tööle minnes pidi ema isa keha keskelt kas käterätiku või mõne pika riidega kõvasti kinni mähkima. Muidu ei võinud ta valude tõttu midagi teha. Ega emagi tervis ka enam hea olnud, isegi sõrmed olid tööst kokku tõmmanud kui raudkonksud. Peale välitöö lisandus veel majatalitus ja väikese lapse hooldamine. Töö juures oli laps kaasas. Isa lõi pika kaseridva kuskile kraavi kaldasse või kännu najale längu maa sisse. Ridva otsa seoti lina ja sinna sisse asetati laps, et ema ja isa saaksid töötada. See kõik nõudis emalt kahekordset pingutust. Ainukene tasu oli lootus olla kord oma maalapi peremees, et ei tuleks madala tasuga, mis äraelamist ei võimaldanud, teisi orjata. Kõige selle tulemusena tekkis põllulapp lapi järel. Seega suurenes ka saagikogus. Edenemine ülespoole oli küll pikaldane, aga lõpuks jõuti selleni, kus enam ei olnud teistele tarvis tööle minna, sest mõnda ainet näiteks lina, loomi, võid ja mune jätkus juba müügiks.

 

Maailmasündmused

Esimene tutvumine oli minul kommunismiga 1905. aastal, see on mõisate põletamise ajal. Põletamise teostajaiks olid linnast maale vajunud, pätistunud ja kommunistlikult häälestatud jõud, kellele seltsiks veel maalt vastav osa sama kaldumusega isikuid. Rahvasuus tunti seda liikumist „musta sõja“ nime all. Meid puudutas see liikumine nii palju, et ühel ööl kevade poole talve tuli meie käes oleva maa pärisperemees, Mihkel Õun, Viratu külast meie poole. Olime sel ajal alles tema maa rentnikud. Peremees oli näost hirmuga surmkahvatu ja esimene sõna, mis suust välja sai oli, et tuleb „must sõda“ põletades maju ja tappes inimesi, kes aga ette juhtub. Tema oli tulnud meid hoiatama, et me mitte ohvriks ei langeks. Otsustasime oma varanatukese, nii palju kui seda oli, ära peita juhuks, kui keegi peaks elama jääma. Siis oleks veel võtta midagi, millega end elatada. Üheks selliseks peidukohaks oli rehealune, kus olid loomad – hobune ja lehmad. Sealt sai öösel pimedas sõnnik ühelt kohalt ära tõstetud ja põrandasse kaunis suur auk kaevatud. Augu seinad olid tihedast soo-, niinimetatud hundi savist. Need olid küllalt tihedad, et takistada vett auku imbumast. Augu küljed said vanade tekkide ja riietega ära vooderdatud ja siis sinna paigutatud riided, sööginõud ja muu, nii palju kui mahtus. Kõik sai mulla ja saviga pealt kinni kaetud ja lõpuks sõnnik kõige peale. Peale selle sai veel öösel kordamööda valvata, et iga ootamatuse vastu valmis olla. Kuna õiget informatsiooni ei olnud, liikusid kõik hirmu- ja õudusejutud suust suhu, täites inimesi kartusega oma elu, julgeoleku ja vara pärast.

Mõne päeva möödudes hakkasid ka meile paistma suitsusambad sealt, kus mõisad ohvriks olid langenud. Põletati hooned ja varandus tassiti rüüstajate poolt laiali. Kohalike Vana-Vändra ja Rõusa mõisate põletamine sündis ühel pühapäeval. Olime kodus ja vaatasime kogu perega 10-12 kilomeetri kaugusel asuva mõisa suitsusambaid. Lähemale see hävitus meile ei jõudnud. Mõni aeg peale seda hakkas liikuma kuuldus, et Vene tsaari valitsus (Baltimaad olid sel ajal Vene all) oli saatnud karistussalgad kindral Bezobrazovi juhtimisel mässu maha suruma ja korda jälle jalule seadma. Vändrasse jõudsid need salgad märtsikuu esimesel poolel. Oli ilus soe päikesepaisteline päev ja lumi sulamas. Sellel päeval kuulsin umbes kella kümne või üheteist paiku Vändra aleviku suunast umbes kümmekonda püssipaiku. Arvasime kohe, et tegemist on mahalaskmisega. Pärast selgus, et kohaliku kirikuõpetaja Paul Örselmani eestkostmisel olid Vändrat siiski karistussalkade tegevus teiste ümbruskonna kihelkondadega võrreldes suhteliselt kergelt tabanud. Maha oli lastud üks aktiivsem punane tegelane ja teise kohta oli otsus muudetud eluaegseks sunnitööks, kus ta mõne aasta ära istumise järel vabanes. Kolmas oli saanud 100-150 vistsahoopi. Ta jäi põdema ja suri umbes aasta hiljem ilma, et oleks meelt muutnud. Mujal oldud palju karmim. Näiteks Vändra Vene kiriku juures oli üks korvipaju istandus. Nende pajude 1-aastased kasvud, umbes 4-5 jalga pikad, olid venelaste poolt viimseni ära lõigatud. Neist olid saanud tubli hobusekoorem ja need viidud Käru alevikku. Seal oldud nendega väga helded venelaste poolt, sest peskumaterjali olnud laialt. Kes aga venelase ette juhtunud, mees või naine, süüdlane või süütu, kui aga olid eestlane, siis püksid maha ja võta vastu nii palju hoope, kui venelane heaks arvab. Röövitud varandus lastud üldiselt tagasi viia.

Meie ja suur osa taluinimesi pääses ainult hirmuga ja võisid oma tööd edasi teha. Nii rentis ka meie isa lisaks 20 Riia vakamaale veel 20 vakamaad juurde. Seega oli Mihkel Õuna „Viratupealt“ nr 47 talu, niinimetatud „Veskisoos“ asuv heinamaa 40 Riia vakamaa suuruses meie käes. Seega oli töötamise võimalus suurenenud, aga paar aastat hiljem tuli uus probleem. Mihkel Õun tahtis maa ära müüa ja meil puudus vajalik raha. Selleks oli tarvis 400 rubla sissemaksuks. Raha oli meil aga kogutud ainult 100 rubla, jäädes puudu 300 rubla. Ostuhinnaks oli 1200 rubla. 800 rubla jäi sellest järelmaksuks. Teiseks ohuks oli, et võõrad inimesed nähes, et maa hakkab vilja kandma, soovisid samal ajal seda osta. Isa pöördus paari inimese poole, aga ükski ei usaldanud raha laenata. Viimasel minutil päästis sellest taluomanik Juhan Pärtel, kes laenas puudu jäänud osa. Isa sõlmis ostulepingu Mihkel Õunaga 1908. aastal. Talu nimeks sai Kullisoo. Ostuhinna tasus isa neli aastat hiljem. Sellest tundsime kogu perega suurt rõõmu. Nüüd võisime tööd teha oma maal. Nüüd ei tulnud enam vähese tasuga teistele tööd teha. Järgnesid rahulikud töörohked aastad kuni augustini 1914, mil puhkes Esimene maailmasõda. Sõjaväkke ei tulnud minul käevigastuse tõttu minna, mille tõttu sain kodus tööd teha, kui teised Vene sõjaväes võitlemas olid. Paljud langesid sõjas või tulid tagasi invaliidina.

Juhan Rossmanni mälestused, III osa

 II osa

Sellel esimesel suvel, kuue aasta vanuselt, pidin karjatee jalgade alla võtma, sest teist teed ei olnud. Need olid ühed rasked päevad minu lapsepõlves, sest ühelt poolt takistas tihe põõsastik, mis piiras karjamaal nägemist, lisaks suur vesi, kus jalad olid püksivärvlist saadiks haudunud ja tursunud, valmistades lõpmata piina. Eriti rasked olid esimesed päevad noore taipamatuse tõttu. Kui lehm põõsa taha läks, siis oli ka nutt lahti. Isa ja ema tulid sellel juhul appi. Sügisel aga oli asi juba selgem ja olin vana karjamees valmis – kolm lehma ja härjavärss hoitud. Olin seega isale ja emale jõudumööda kaasa aidanud ning isa ja ema võisid oma tööd jätkata.

Järgmise aasta kevadeks olid uudismaaga, muidugi kõrgemate kohtadega, selleni jõutud leivateenimise kõrval, et võis lapi kaera alla jätta. Selleks tõi isa Pärtle-Vanatoa talust paar puuda (A. K.: ≈ 32,76 kg) kaeraseemet ja külvas selle maha. Mina omalt poolt tõin naabri põllult koju punase ristikheina põõsa ja istutasin ta oma elutoa akna alla, sest minule paistis ta lõpmata ilusa ka kättesaamatu unistusena, kuigi naabril oli seda suurte väljadena. Sügisel oldi kaera kokkupanekul, mis oli uudis-kütismaal lihav, lõpmata õnnelikud, nii isa ja ka ema ja mina oma lapselikus meeles, sest see oli jälle tõeline oma põllu oma tasu. Talvel oli mõisa omanik, kellele kuulus naabruses asuv Punasemänniku mets, selle ära müünud ja seda hakati maha võtma. Jälle haarasid isa ja ema sae ja kirve järgi ja asusid metsa tööle, et leivaküsimust lahendada. Õhtul töötasid kodus hilisööni, isa tisleripingil ja ema vokil ja telgedel, puhates ainult mõne tunni, et hommikul jälle metsa tööle siirduda. Ema koduse töö tulemuseks oli küllaldane riidejärg. Ka võõrastele tegi ta tööd, et leivakõrvast saada. Eriti peened ja puhtad olid ta tööd.

Nii jätkus elu, aga kevadepoole talve tabas uus löök. Pühapäeval läksid ema ja isa kirikusse. Koju jõudes kaebas isa külmavärinaid. Soendas end küll küdeva ahju paistel ja heitis voodisse, aga kesköö paiku tõusis palavik. Hommikuks oli isa raskekujuliselt haigestunud kopsupõletikku, nii nagu arst emale oli ütelnud. Siis olid rasked päevad. Vaevaga leivaostmise jaoks teenitud kopikad läksid selle asemel arsti ja ravimite muretsemiseks. Emal tuli teenimise asemel haiget põetada. Vaevalt jäi teiste koduste tööde jaoks aega üle, sest haigus murdis isa jäädavalt maha. Ta ei paranenudki täiesti, vaid üks haigus järgnes teisele, lühemate või pikemate vahedega. Nii jäi peatöö raskus ikka rohkem ja rohkem ema õlgadele. Järgmisel aastal, 1901. aasta 28. augustil tuli kurg emale külla ja kinkis minu vanemaile väikese valge peaga tütrekese ja minule õe, kelle nimeks pandi isa soovil Maali. Tüdruku häiutamine jäi vanaema Madli hooleks ja ema asus endiselt töö juurde.

Sügisel võis raske töö tulemuseks nimetada leiba, leivakõrvast, keeduviljast kapsaid, kaali, hernest ja uba, mille üle ema eriti hoolt pühendas. Siiski olid need kogused niivõrd väikesed, et terveks aastaks omadega toime tulemiseks ei jätkunud. Emal tuli toidupoolist jaotada. Harilikult oli minu toiduks kaks kardulat, väike viil leiba, üks ehk kaks räime ja peale selle õhtul supp vähese piimaga, sest oli ju tarvis võid koguda, et või müügist tarvitamiseks raha saada. Ainult talvel võis ka paar-kolm korda nädalas väikese viilu liha saada, sest sea söötmiseks puudusid vajalikud toitained. Nii jäi siga harilikult väikeseks. Ühel talvel suri seegi külma ja liiga kehva toitmise tõttu. Siis olime päris ilma lihata kogu aasta. Kohvi sai ainult mõnel suuremal pühal. Suhkrunorm aastas kogu pere kohta oli viis kuni seitse naela (A. K.: 1 nael ≈ 0,4536 kg).

Tundsin niisiis tühja kõhtu noorena. Leivakapi uks oli harilikult lukus, aga ühel päeval juhtus, et ema oli kapi ukse lahti unustanud. Mina kasutasin juhust tühja kõhu sunnil ja võtsin karja minnes salaja leivanuki kaasa. Sõin kõhu leiba täis, aga siiski jäi veidikene üle. Koju seda viia ei tohtinud, aga kuhu see siis panna? Ma jätsin ta metsa kännu otsa, et järgmisel päeval ka nälga kustutada. Aga, oh äpardust! Järgmisel päeval karja minnes ei leidnud ma seda enam üles. Alles kaks nädalat hiljem leidsin ta läbiligunenud, hallitanud ja lindudest nokitud koorena, kuid tühja kõhu sunnil sõin ma sellegi ära. Kuid sellega ei olnud veel kannatuste karikas täis.

Mind kasvatati erilise karmusega. Vanemate poolt öeldi harilikult: ega üksikust pojast meest ega vanemate toitjat saa, vaid vanemate kirstunael. Mind ei lubatud eesti lastega läbi käia, siis pidin ulakaks minema. Isegi karjas pidin teistest eemale hoidma, mille pärast teised lapsed mind narrisid ja nokkisid. Siis juhtus ühel sügisehommikul, kui olin juba 9-aastane, et Punasemännikul karja ajades käskis ema jällegi teistest eemale hoida. Pean tähendama, et kännastik oli külale ühiseks karjatamiseks, aga et minul oli loomade toitlustamise vastu huvi ja seal, kus oli teiste karjatamise koht, oli parem rohumaa. Siis tuli vist ainus sellelaadne moment minu elus, et oli niisugune tunne, et seisin otsekui teelahkmel, kuhu minna. Kas sinna, kus ema käskis või parema rohumaa poole. Parem rohumaa siiski võitis. Tegin enesega kindla otsuse, et teiste juurde ei lähe, ega läinudki. Lasin loomad heal rohul süüa, ise süütasin suure kuiva puuladva põlema ja soendasin end tule paistel. Korraga tundsin, et mind selja tagant haaratakse ja visatakse põlevate okste vahele. Siis alles nägin, et viskajaks oli Murru talu Toomason, kes minust vanem ja tugevam oli. Ta oli salaja selja tagant ligi hiilinud ja teo korda saatnud. Tundsin, et parem käsi iseäralikult soojaks lõi, palju lühem ja kõver oli. Minu elusaatus oli suurel määral otsustatud. Olin hommikul seisnud teelahkmel, mis ei kustu minu mälestustest. See tõi küll palju kannatusi, aga ka palju soodustusi sõja tormides ja keeristes, sest käsi jäi kõveraks ja paigast ära. Puudus raha arsti saada. Naabrimees proovis kätt paigale asetada, aga ei tulnud sellega õieti toime. Nii jäigi see kõveraks.

Üheksa aasta vanuselt tuli mul asuda kooliteele. Koolimajaks oli umbes kaks kilomeetrit eemal asuv Võiera küla algkool, mille lõpetasin kolm aastat hiljem, see on 1904. aastal. Olin siis 12 aastat vana ja sellega oli minu kooli- ja karjapoisielu läbi. Puudus raha edasi õppimiseks, mida Vändra koguduse selleaegne kirikuõpetaja Paul Örselman minu andekuse tõttu tugevasti soovitas ja isale omalt poolt toetust annetas. Isa otsustusel tuli asuda tööle, sest kodu vajas töökäsi, et jõuda selleni, kus ei tuleks enda elatamiseks teistelt tööd otsida.

Juhan Rossmanni mälestused, II osa

I osa

Oma tuba

Isa alustas ehitustöö lõpule viimist, sest elumajal olnud üleval ainult seinad, kõik oli alles tegemata. Ema oli alustanud uudismaa harimist maakirve ja labidaga, et oma põllult leiba saada. Aga mõne aja järgi tabanud esimene õnnetus. Isa oli silla ehitusel raskekujuliselt kirvega jalga löönud, nii et emal tulnud isa sageli süles kanda. Siis olnud emal rasked päevad: majatalitus, haige põetus ja uudismaa harimine. Igal pool pidanud käe külge panema, aga ta polnud siiski selle raske koorma all närbunud. Järgmisel aastal olnud kõik enam-vähem juttis ja töö jätkunud. Kolmandal abieluaastal näinud minu vend Karl oma esimest päevavalgust, aga õnnetuse tõttu surnud kolmandal elupäeval krampidesse. Teist korda oli tabanud saatuse löök. See ei ununenud emal iialgi. Paar aastat hiljem olin mina teise lapsena hüüdnud oma esimese tervituse siia maailma jaanilaupäeval. Sellest olnud emal soov mind Jaaniks nimetada, aga isa soovinud oma nime edasi anda ja nii ristitud mind Juhan Aleksandriks.

Töö jätkunud kuus-seitse aastat ilma vahejuhtumisteta, kuni surnud taluomanik Jaan Mihkelson, kes pidi meie isale sugulane olema, tädipoeg või midagi sarnast. Surma ajal lubanud Mihkelsoni abikaasa Anna eluaeg ema meeles pidada selle abi eest, mis ema oli tema mehe haiguse ajal üles näidanud, aga siiski hakanud talus paar aastat hiljem võõrad tuuled puhuma. Niisiis üheksa aasta pärast olid nad sunnitud uut kodu otsima. Selleks sõlmitud leping Särevere vallas asuva Vahnuvere talu omanikuga. Aga kui esimese kraamikoormaga teele mindi selgus, et ema õemees Jaan Kitsing oli selle lepingu kuidagi üle trumbanud ja ise kohale asunud. See oli uueks löögiks. Vanalt kohalt lahkunud ja ilma uueta, kraaminatuke ree peal. Lõpuks saadud siiski kraam Suurejõel kõrtsmiku aita maha panna ja uuesti kodu otsima hakata.

Selleks saanud üheks aastaks Suurejõe lähedal asuv Saarniidu, pärastine Metsavahe talu. Seal oli elu võrratult kibe. Esimeseks nuhtluseks oli vargus, sest ka lihal supipajas olid jalad all. Supi valmis saades ei olnud supiliha enam pajas. Teiseks nuhtluseks olid ussid. Seda aega hüüdis isa alati happlaagri ajaks. See ta ka oli sõna tõsises mõttes. Kauem oli võimatu sellesse varga- ja ussipesasse jääda, sest isegi kambrist kapi alt oli isa ühe ussi välja tõmmanud ja teine oli olnud talu rentniku kapis taldriku peal.

Nii alati uue kodu otsimisega otsast peale. Et rahaline jõud väike oli, ei tahtnud see isale kuidagi sobida. Kõik oli üle jõu käiv. Viimaks jäädi peatuma Viratupealt talu omaniku, Mihkel Õuna, metsaheinamaa 40 Riia vakamaa suuruse tüki juurde, mis asus Tellissaare raba ja Punasemänniku nimelise mõisa metsa vahel. Seega kesk soid ja metsi, sest pealtpoolt oli maa iseenesest kõrgem. Ühelt poolt piiramas Tellissaare kõrgraba ja teiselt poolt Pärnu jõe lähikonnas asuv Punasemänniku mets, mis ühes jõe kaldal asuva Võiera küla talu põldudega kõrgemal oli ja kaldus nimetatud heinamaa suunas. Ainuke pinna kalle oli umbes 10-12 kilomeetri kaugusel asuvasse Aesoo jõkke ja sealgi oli vee langus 2 ½ kilomeetri jooksul umbes 80 sentimeetrit. Seega kõigiti ebasobiv maakoht elamiseks, ilma põllu ja hooneteta. Mäletan, kui sooluhalt vee seest sai havisid püütud.

Veel üks juhus enne meie sinna asumist: ühel suvel oli omanik heinamaad vaatama läinud. Kuulnud vee solinat, hiilinud lähemale ja näinud karjalapsi ühes heinamaa lohus suplemas umbes jaanipäeva ajal. Hobust ei olnud see maa enne üldse kandnud. Hein olnud suvel seljas kokku kantud, kõrgematele kohtadele kasetüvede ümber kuhjadesse tehtud ja sealt talvel külmaga koju viidud. Mäletan juhust, kui isa esimesel suvel oli hobuse köide pannud, puhkama heitnud ja seljaga mudast läbi vajunud vastu savi, jalad ülespidi ilma, et oleks üles saanud ilma abita. Sellest maast pidi ta saama 20 vakamaad (A. K.: 1 Riia vakamaa ≈ 0,37 ha) rendi alusel uueks eluasemeks.

Teised olid küll hurjutanud, et teie lähete sinna, kus vareski üle ei lenda. Ka ema tähendas masendunud meeleolus, et lähme sinna, kuhu mitte keegi järele ei tule. See oli 1898. aastal. Talvel ostis isa Raekääriku talu vana maja ehitusmaterjaliks, sest uute palkide muretsemiseks ei arvanud raha jätkuvat ja vedas selle kaugest maast hoolimata läbi tuisu ja tormi, sest talv oli võrdlemisi külm ja lumerikas. Kevadeks oli materjal kohal ja ehitustöö võis alata. Ka ema hakkas uuesti labida ja maakirvega tööle. Maarjapäeval veeretati uue maja nurgakivi kohale ja ristipäeva laupäeval võisime õhtul oma tõelises toas puhata, milliseks paigaks oli tulevane sahver. Ema, seegi polnud seisnud, vaid toa lähedal kõrgemal kohal lapi maad juba põlluks muutnud. Seal asusid kapsad, kaalid, porgandid, kartulid ja väike lapp otra. Seega oli ta toidupoolise eest omalt poolt jõudumööda kaasa aidanud.

Olgu üheks iseloomulikuks juhuseks nimetatud käik lähikonnas asunud Saarniidust, Karunõmme talust, kus kuu aega korteris olime, kuni oma tuba valmis oli. See oli üks päikesepaisteline ilus ilm, kui oma tulevast kodu vaatama läksin, kus nii mõndagi rõõmu ja muret sai läbi elatud, sest ilma raskusteta ei osata õnne suurust hinnata. Isa võttis mind sülle, sest minu väikesed jalad ei oleks veest läbi ulatunud. Nii läksime edasi, aga näe, uss läks kui vint kaske mööda üles. Isa lõi kaasas oleva kirvega ühe kasevibaliku maha ja tegi selle otsa teravaks ja võttis sellega ussi kase otsast maha ja lõi surnuks. See oli kui halvaks ennustuseks. Ei ole mina seda enne ega pärast enam näinud. Nagu saatuse näide, kui oled jõudnud oma eesmärgi kõrgemale tipule, siis variseb see ehitus sõja- ja tormide keerises õhumulliks mõne tunniga. Oh, miks saatus on seda meile määranud – paisata meid kaugele tormide keerisesse ja päästa ainult oma armastatud perekond ja nende elu, et need tormis ei hukkuks? Kas suudame püsida võõrsil, jätnud kõik, mis armas ja kallis?

Niisiis, ussi maha löönud, sammus isa minuga edasi läbi vee suurte pajupõõsaste vahelt, mis olid nii suured, et teisele poole põõsast ei näinud. Ühel kõrgemal kohal asusid palgid ja muu ehitusmaterjal, kuna maja seinad olid kerkimas. See oli esimene külaskäik minu uude kodusse, kus möödus 46 aastat minu elust aastatel 1898-1944.

 

  III osa

Juhan Rossmanni mälestused, I osa

Juhan Rossmann oli 1895. aastal sündinud talumees, sõjapõgenik ja lõpuks ehtne American dream.

Juhani enda märkmed ja tema laste poolt tema ütluste järgi kirja pandud mälestuskillud jõudsid minuni nagu suurem osa häid asju mu elus juhuslikult. Peale Juhani noorema tütre haigestumist ei olnud tema järeltulijate hulgas enam kedagi, kes oleks tema eestikeelseid mälestusi lugeda mõistnud. Siiski on Juhani lapsed ja lapselapsed oma Eesti juuri alati väärtustanud. Nii jõudiski minuni palve tema päevikud vähemalt osaliselt inglise keelde ümber panna.

Ülesanne osutus keerukaks, kuid emotsionaalselt palju pakkuvaks. Tõlkisin käsikirjalist teksti otse, seda eesti keeles enne ümber trükkimata. Juhani lugu on uskumatult lummav. Pidin ennast tagasi hoidma, et päevikut mitte ette, vaid tõlkimisega paralleelselt lugeda. Lõpetades olin aru saanud, et Juhani pere saatus on emotsionaalselt nii kaasahaarav ja inimlikult puudutav, et väärib ka teistega jagamist. Nii tekkis mõte tema päevik raamatuna avaldada. Ka tema järeltulijad olid selle mõttega päri. Tänaseks on sellest juba aastaid möödas ja selge, et sinnamaani ma nende asjadega ei jõua, aga hakkan siis vähemalt siin seda lugu jupikaupa jagama.

Tema suguvõsa loo ümberjutustamine oli vaat et veelgi väljakutsuvam, kui tõlkimine. Kuigi kahtlemata lisaks töökusele ja põllumajanduse heale tundmisele oli Juhanil intelligentse inimesena suur huvi ka maailmaasjade vastu, ning ei puudunud lai silmaring, oli tema haridus piirdunud kolme talve külakooliga. Suur osa minu kätte jõudnud materjalist oli kirja pandud rasketest oludes. Sõnakordused, katkevad laused ja arhailine keel tahtsid silumist, et Juhani vaim ja mõtted parimal viisil mõistetavad oleksid.

Lugu algab nüüd.

***

Perekond

Mälestuste sissekannetega teen algust Saksamaal, ajal, mil sõjamasin teeb oma laastavat tööd ja müristab suurtükk, mis minu ja minu perekonna kodumaa mullast lahti kiskus ning meid ilma armuta siia paiskas. Ta riisus meilt kõik, mis oli meile püha, kallis, armas ja kogutud aastatepikkade pidevate tööpäevade ning hoolega laste tuleviku kindlustamiseks ja et oleks, mida võtta oma vanaduspäevil.

On ainult üks mõte: elu ja perekonna kooselu, kus valitseks armastuse ja üksteisemõistmise õhkkond. Võõrsil aga kisti mind armuta käega perekonnast ja paistati töölaagrisse, kus pean vaevlema ja saatuse hooleks olema. Isegi seda ei võidud teha, et oleksin Leidat vaatama minna saanud, kui naise käest kirja sain, et Leida oli haigestunud ja haiglasse viidud. Jooksin küll paar päeva lumelörtsus, et uurlop`i (A. K. kommentaar: poola k. puhkus) saada, aga siis selgus, et üks labidatäis visatud mulda on rohkem väärt kui kalli lapse tervis. Olgu need kodumaa mullal veedetud päevad, mis mälestustes, pühad ja kallid! Ehk tuleb kord aeg, mil on võimalik sammuda vanemate kalmudel, kui me enne võõrsil ei väsi.

Nii palju, kui vanematelt kuuldud mälestustest on selgunud, on see suguvõsa piirdunud ainult Vändraga. Ei ole mingeid teateid, mis ulatuks väljapoole Vändrat. Ametlikud andmed Vändra kihelkonna arhiivis on minu järele küsimise peale saadud selgituste kohaselt 1905. aastal Vändrast ära viidud Riia üldkonsistooriumi, eriti vanem osa. Pärast, Eesti iseseisvumise ajal, seati Tallinnas sisse Eesti riigiarhiiv, aga kui palju Riiast tagasi toodi, eriti Vändra osas, on teadmata. Vändra koguduse kauaaegse köstri Rossmanni`ga kõneldes sai küll lähemate andmete saamiseks Eesti riikliku arhiivi poole pöördutud, aga andmed jäid saamata. Nii jäi järele ainult vanematelt kuuldu, ise läbi elatu ja muud teated, mis on küll kaunis udused ja võib-olla ka mõnes osas ebaõiged. Ma loodan, et kellele meie perekonnas mälestus meie elust kallis on, seda lahkesti vabandab ja omalt poolt õigete andmetega täiendab.

Midri-Mart (A. K.: Midri – mütoloogiline lind folklooris), minu vana-vanaisa, on suusõnaliste mälestuste algtipp. Sünni- ja surmaaeg on teadmata. Teadmata on ka see, kellega ta abiellus. Lastest on teada poeg Karl, aga kas tal veel lapsi peale Karli oli, on teadmata. Elukoht olevat olnud Vana-Vändra mõisas ja selle lähemas ümbruses, kus ta olevat eluülalpidamist teeninud puu- ja müüritööga. Ka olevat ta täitnud mõisa käskjala ja hobusemehe kohuseid. Kui olnud mõni kiri naabermõisa viia või hobusega midagi naabermõisast tuua-viia, siis olnud selleks Mart. Sellest vast ka pärastine perekonnanime tuletus.

Midri-Mardi rahvusliku kuuluvuse kohta ei ole kindlaid andmeid. Arvatavasti vist üks põline Eesti rahva võsu. Midri nimi paistab minule aga võõrapärane olevat. Muide, mis ta lemmikharrastuseks olevat olnud – alkohol, sest sel ajal olnud ju igas mõisas oma õlle- ja viinavabrik, mis mõisale head sissetulekut andnud.

Rossmann Karl, Midri-Mardi poeg, minu vanaisa on samuti oma elu Vana-Vändra mõisas veetnud. Sünni- ja surmaaeg teadmata. On ainult teada, et ta sai viiskümmend seitse aastat vanaks. Ta olevat abielus olnud Madli Kivisaarega (Nõel). Klambrites olev nimi olevat endine perekonnanimi, mis pärast mingisugusel põhjusel muudetud. Sellest abielust oli neil viis last. Neli poega ja üks tütar. Pojad Juhan, Mihkel, Karl ja Voldemar ja tütar Eeva. Vanaisa Karl olnud pehme loomuga inimene ja tagasihoidlik. Elanud kehvalt, nii-öelda peost suhu. Mõisast olevat talle maad pakutud mitmel korral, aga ta olnud vastu põhjusel, et on vaene, lapsed väikesed jne, kuigi tingimused olnud võrratult soodsad ja pakutud maa üks parimaid. Ülalpidamist teeninud mõisa õlleköögi juures püttsepa ja juhusliku tööga. Näiteks kõrtsimaja kaev ning kirikumõisa suured kiviaiad olevat tema tehtud. Ta olevat ka alkoholist lugu pidanud. Tema naine Madli, keda ka mina nägin, omas kõlavat ja meeldivat lauluhäält ja muusikaannet. Sellest näib pärinevat laste ja lastelaste laulu- ja muusikaanne.

Madli oli ka otsitud vana-aja arst. Mäletan selgesti juhust, kus keegi talumees sõitis vankriga õuele ja küsis vanaema järele. Ta oli Harjumaalt umbes 100 kilomeetri kauguselt kohale sõitnud abi otsima. Isegi nii kaugele oli ulatanud tema arstimise kuulsus, aga kui palju see arstimine tagajärgi andis, on küll minule teadmata.

Ta veetis oma vanaduse päevad minu isa ja ema juures. Enne surma sõitis ta teise poja, Mihkli, juurde külla, kus suri peale paarinädalast sealviibimist. Surma kuupäev on teadmata. Ainult see on teada, et oli kevadine aeg vastu aprillikuud jäämineku ajal. Teine Karli ja Madli lastest, Juhan, oli ka minu isa.

Minu isa, Rossmann Juhan on sündinud 15. aprillil 1861. aastal oma vanemate teise lapsena. Kooliharidusest ei tea muud, kui et ta omas keskmist käekirja. Ta oli usklik inimene. Iseloomult oli ta pehme loomuga. Eriti jäid minule meelde tema kollased lokkis juuksed ja vurrud. Ta oli keskmist kasvu ja sirge kõnnakuga.

Ka temal oli meeldiv lauluhääl. Laulis ta sageli laupäeva õhtul ja pühapäeval. Nendel päevadel luges ta ka vaimulikke raamatuid. Ta pidas lugu ka juturaamatutest. Harrastas põllutöö vaheaegadel tisleri- ja kingissepa tööd teha, milleks tal oli kalduvusi noorest ajast peale. Ta valmistas kappe, kummuteid, leivamasinaid ja õllevaate, millise töö ta oma isalt õppinud oli. Tal oli ka oma noorpõlve kaaslase Ants Jürgensiga ehituse ja tisleritöö alal tegutsenud, tehes peaasjalikult katuseid, sest sindlikatused olid sellel ajal alles algastmes.  Sindleid oli valmistatud peaasjalikult käsitsi ja nende valmistajateks olnud peaasjalikult juudid. Isa koos Jürgensiga käinud mööda mõisaid neid sindleid katuseks löömas. Isegi Läänemaal Lihula mõisas oli ta käinud katust peale löömas suvel. Talvel aga teinud tisleritööd. See oli enne kroonuteenistuse aega. Nii oli ta noorelt omal käel tegutsemist alustanud. 

Kahekümne ühe aastaselt määratud ta viieks aastaks kroonu teenima, mille paigaks olnud Varssavi linn Poolamaal. Sealt vabanenud kuus kuud enne tähtaja lõppu tervislikul põhjusel. Selle puuduva aja teeninud ta pärast terviseparandust Riias Lätimaal ära. Peale kroonuteenistuse lõppu olnud esimeseks mureks oma kauaaegse unistuse teostamine: see on oma maalapi muretsemine. Selleks sõlmitud maa saamiseks vastav leping Vändra vallas asuva Linnupealt talu selleaegse omaniku Jaan Mihkelsoniga. Peale selle samal aastal umbes 27 aasta vanuselt abiellunud Liisa Kallaspoolikuga, kes oli töökas ja püüdlik ning Vändra Vallas Kukepealt talus ühte järgi 15 aastat teeninud. See talu oli kuulus oma töö nõudlikkuse ja muude raskete elutingimuste poolest. Siirdunud oli ta sinna 13 aasta vanuselt vanemate soovil, kelleks olid Isa Mihkel Kallaspoolik ja ema Mari Kallaspoolik, neiuna Tompson.

Mihkel Kallaspoolik oli sündinud Raepärdi talus, Vändra vallas, talupidaja pojana. Ta oli noorelt surma läbi oma isa kaotanud. Ema oli teisele mehele läinud, kes esimesest abielust sündinud poja, Mihkli  kui selleaegse korra järele talu tegeliku pärija noorelt, umbes 12 aasta vanuselt, talust välja saatnud. Kaasa andnud ainult väikese leivakoti, ilma kaitse ja juhita nii ütelda ilma hooleks jättes. Sellisena oli ta siirdunud Vändra Võidula klaasivabrikusse, kus tööle asunud ja suurema osa oma eluajast seal klaasivabriku töölisena oma ülalpidamist teenides töötanud. Seal oli ta pideva ja hoolsa tööga üles kasvatanud üheksa last. Kui ma ei eksi, siis on muist neist surnud.

Abielus oli ta Mari Tompsoniga Tellissaare talust Vändrast, kes oli meeldivate näojoonte ja kollakas-valgete juustega. Oma iseloomult oli ta armas, hoolas ja töökas inimene. Üldse kandis nende abielu armastuse ja sügava usklikkuse õhkkonda, mis hetkekski ei vaibunud, nii palju, kui mina neid nägin ja mäletan. Eriti armastasid nad lapsi ja nende heaolu jaoks olid nad töötanud terve oma eluaja. Mihkli ja Mari sünni- ja surmaajad on minul teadmata, aga seda ma tean, et nad elasid kõrgesse vanusesse. Mihkel elas umbes 84- ja Mari 97-aastaseks, saades õnnetu kukkumise läbi surma. Minul on neist parimad mälestused.

Nende tütar Liisa on sündinud 12. detsembril 1859. aastal oma vanemate teise lapsena. Ta oli väikest kasvu, tugeva kehaehitusega ja kaunite näojoontega talunaise tüüpi. Tal ei puudunud töökus ega püüdlikkus ülesse seatud eesmärgile jõuda ja oma elujärge kindlustada. See oli oma talu, oma tuba ja oma luba. Seda ta soovis kõigist raskustest, mis näisid tõesti ületamatud, hoolimata. Selleks oli ta maad raiunud ja kraavi kaevanud, mille ohvriks ta oma tervise jättis. Ta tundis vanalt palju piina ja valu oma kätes ja jalgades, kuid oli oma eesmärgi saavutanud. Tal oli vanematelt päritud lastearmastus. Kõrges vanuses, kus eluõhtu hakkas lähenema, kaebas ta, et peab lahkuma ja et ei näe minu laste, Leida ja Helju lapselikku naerumängu ega nalja ja nii suikus ta igavesele unele. Mälestus temast elab edasi.

Ma jõudsin oma kirjutuses veidi ette, aga see oli nii üldises mõttes, et kujutust anda temast. Niisiis sündis minu vanemate abiellumine kooskõla ja armastuse all, mis ka pärast elus ei jätnud oma mõju avaldamata sammudes ühiselt edasi rõõmude ja muredega, kuigi algus oli raske olnud. Nii oli esimesel abiellumise päeval ühiselt sammutud uude loodavasse kodusse, mis alles ehitusel olnud. Suure jõe tõttu, jäämineku ajal, ei jõutud kohale, vaid ööpäev saadetud mööda Vihtra mõisa aasa peal küünis. Alles teisel päeval olnud võimalik üle jõe pääseda ja koju minna. Sellest päevast peale alanud ülesehitustöö.

 

 II osa

Pakendikonteiner

 Mul tekkis koju suur tühi pappkast. Kastis oli olnud kaks väiksemat kasti, millest ühes kuus viieliitrist kotti kassiliiva ja teises neljakilone kott kassitoitu. See pakendite kogus on jube. Isegi hambapastatuub pannakse veel pappkarpi. Tahaks siinkohal luua uue metafoori: kasutu nagu karp hambapastatuubi ümber.

Ma tellin kassitarvikuid Saksamaalt, tuleb odavam. Tuleb ka välja, et kassi pidamise juures ei ole kõige kallim artikkel mitte toit, vaid tema seeditud produktide käitlemine. Kassiliivale kulub rohkem raha kui söögile. 

Pappkast Saksamaalt. Meil hoovis papikonteinerit pole. Tavaliselt käin naaberküla kommunaalkonteinerite juures. Ma ei pahanda väga selle üle, sest konteinerid asuvad üsna looduskaunis kohas. Mis Viimsis muidugi looduskaunis kohas ei asuks. Kuigi pakendite vähendamise teemal pidevalt lärmi lüüakse, siis tulemust paistab vähe olevat. Iga kord, kui Saksamaalt uus kassiliiv saabub, on kasti selle ümber sama palju. Selle eest tunduvad järjest väiksemaks jäävat kommunaalkonteinerite avad, kuhu seda kasti ajada. Rebisin parajasti kasti küünte ja hammastega A4-suurusteks tükkides, et neid siis konteineri pilust sisse pressida, kui mööda jalutas kits. Kitsel oli kaasas omanik ja omanikul koer. Kits oli lahti ja koer rihmas. Omanik ütles mulle juba kaugelt, et ei maksa kitse karta, see ei tee midagi. Ma ei kartnud nagunii. Ma olen kõigi kitsede sõber. Küsisin, kas tohin pilti ka teha kitsest ja minu meelest oli omanikul hea meel selle üle. Kits oli ilus ja oli näha, et temaga on vaeva nähtud.

Pildistamise peale arvas kits, et võiks mind ikkagi puksima tulla, kuigi ta midagi tegema ei pidanud. Nüüd oli minul selle üle ainult hea meel, sest ma olen kõigi kitsede sõber. Panin kitsele käe laubale nii, et ta mind puksida ei saanud. Selle peale sai kits aru, et ma olen kõigi kitsede sõber, aga oleks igaks juhuks oleks tahntud oma dominantsust puksides ikkagi edasi näidata. Kuna ma teda sarvede vahelt tagasi hoidsin ja samal ajal sügasin, siis ta väga ei saanud. Eks talle natuke meeldis sügamine ka. Ilusad sarved olid kitsel, pikad ja tahapoole kaardus. Turovski rääkis loomaaias kunagi, et kitsede sarved peavadki sellise kujuga olema, et puksides teisel kitsel verd välja ei lööks. Kui kiskja vere lõhna peale kohale tuleb, süüakse ära nii puksitav kui puksija.

Muud ei olnudki. Pärast käisin veel rulluisutamas ja õhtune valgus oli sel päeval ikka väga ilus. Kassiliiva peaks jätkuma umbes kolmeks kuuks.

Ma käisin eile väljas

 Ma käisin eile sõbrannadega väljas. Meil oli teemasid arutada. Istusime Suveterrassil. Vaade oli jahtidele ja city`le, tuul soe ning teemad suures osas valge maailma omad. Kellel algab palganumber kahega, kuigi tänases turusituatsioonis peaks algama kolmega ja võiks isegi neljaga, kellel on liiga palju alluvaid ja kellel liiga vähe kodukontorit.

Kuid on ka probleeme, milles juured on selles, et Aafrika ei saa enam Ukrainast vilja ja leivale on seal riiklik piirhind kehtestatud, aga vahe maksab kinni valge pagari valge sugulane Euroopas või kui preili `Roona kedagi isegi teises riigis puudutab, on see puudutus siiski ka siin isiklikul tasandil tunda. Kuna need kõik on tegelikult suure maailma probleemid, on ka meie mured teinekord suured.

Peopealt tulles on mul alatitihti takso saamisega häda. Eile oleks isegi vist saanud, sest linn oli üsna tühi. Kuna öö oli õrn ja ma olin seda ammu teha tahtnud, katsetasin aga hoopis esimest korda seda va Bolti tõuksi. Siinpool linna on mu tänava ots viimane piir, kuhu seda rohelist kola vedelema tohib jätta. Siiani ei ole ma neid väga hinnanud, kuna kui ma rulluiskudega hoo sisse saan, kipuvad need mul alailma jalus olema. Nüüd vaatan asja teise pilguga, sest läbi õrna suveöö mööda mere äärt kulgeda on hetk, milles pikemalt olla. Sõit Viimsisse oli 15 kilomeetrit pikk ja kestis veidi alla tunni. Oleks ka kiiremini saanud, aga kuna proovisin tõuksi esimest korda ja olin kokteiline, siis hoidusin uljusest. Maksis umbes kümme eurot. Takso läheb tavaliselt viieteistkümne ja kahekümne vahel. Oleneb, kuidas veab. Vähemalt on nüüd teada, et tõuks on vajadusel täitsa arvestatav alternatiiv öö peale jäädes. Selleks ajaks, kui hommikul ärkasin, olid Bolti inimesed mu öise kaaslase värava tagant juba laadima jõudnud viia. 

Täna olen kolm masinatäit pesu pesnud ja kaks korda kassi okset koristanud. Glamuuri ei jagu päevadesse võrdselt. 

Dekadents ja langus: ettevalmistus minu Veneetsiaks

Meie sekretär uuris mult just ükspäev, kas ma sel suvel puhkan ka. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et nägid ju, ma istusin just 20 minutit maas ja lugesin Äripäeva. Mul selleks aastaks nüüd puhatud. Pärast sain aru, et ega selline asi nüüd tegelikult normaalne pole ja sellepärast ka naljakas mitte. Võtsin lahti kalendri ja leidsin augustis kaks päeva, mil mõni mu võtmetöötajatest ei puhka ja broneerisin endale pikaks nädadalõpuks piletid Veneetsiasse.

See, keda reisikaaslaseks tahtsin, oleks minus hoopis tahtnud kaaslast eluks. Mina olin nii suure asja puhul veidi liiga kahtlev — ja arvestades kõike, mis mind elus puudutanud on, on minu ettevaatus kindlasti mõistetav. Seega sõidan seekord jälle üksi. Ehk on kellelgi hea teada, et on liikvel veel noori, kuid juba veidi elutarkust kogunud pagasita ja luukeredeta mehi, kes tahavad pühenduda, last ja kaaslatst, keda hoida ning austada. Jeerum, isegi puhtusestandradid on sellel inimesel paigas. Ma loodan, et leidsin selles loos vähemalt uue tasakaaluka sõbra, kuulaja ja nõuandja. Aga kui keegi asjaosalistes seda lõppenud lugu, mis tegelikult alatagi ei jõudnud, piisava emotsionaalse küpsusega ikkagi võtta ei suuda, jääb mulle alati vähemalt minu Veneetsia. Teeme nüüd palun nii, et koroona või muu elu minu Veneetsiat ette tuksi ei keera. Lennuni jääb veel üks kuu.