2021/10/18

Kavalus

 Ma käisin töövestlusel. Mis nüüd nii väga käisin muidugi. Oli see hoopis nii, et panin toaukse kinni, ütlesin lastele, et nad veidi tasem oleks ja mitte mingil juhul kassi minu juurde ei laseks, ükskõik, kui väga ta kinnise ukse taga ei näitaks, et teda on ilmtingimata vaja minu juurde lasta, ning avasin mulle saadetud Teamsi lingi.

Muu hulgas rääkis minuga kui ohutusinimesega teine ohutusinimene. Küsis, kas ma tööõnnetustega olen tegelenud. Ma ütlesin, et liigagi palju. Elustamisega lõppenud õnnetus, fabritseeritud tööõnnetus, tervisekindlustamata inimesega juhtunud õnnetus. Nimeta asi, mis töökohas valesti saab minna, see on mu laual, uurida ja vormistada olnud. Edasi tahtis sama intervjueerija teada, mis on minu praktikas tööõnnetusi põhjustanud. Sellele oli mul lihtne vastata, sest eks põhjuste analüüsil oli enamasti välja joonistunud kaks mustrit: kiirustamine ja töökorralduslikud teemad. Kui töökoormus hooajaliselt tõusis, olid kohe õnnetused ka taga. Ja siis näiteks kukkumised, kus oli selgelt näha, et tootmises pole asjad korralikult ja organiseeritult paigutatud. Vedelesid liikumisteedel või töökohtadel ees nii, et inimesed neile otsa kippusid koperdama ja muud taolised töökorralduslikud asjad. Edasi uuriti, et aga sellised juhtumid, kus inimesed ise süüdi olid. Sellele oli mul juba keerulisem vastata, sest ausalt öeldes on minu sisemine veendumus, et tööõnnetuste korral on põhjused pigem halvas töökorralduses. Kõik süsteemid tuleks üles ehitada nii, et inimese eksimisvõimalused oleks viidud miinimumini. Nii vastasingi. Küsija pinnis ikka edasi töötaja süü kohta. Ausalt öeldes mulle enam väga ei meeldunud, kuhu see vestlus tüürib.

Mulle tuli meelde kohe see Eesti Raudtee esindaja, kes raudteeohutusest rääkides ratturitega raudteeülesõitudel juhtunud õnnetuste kohta ütles, et ratturid ise kasutavad ülekäike valesti. Kõnniteedele on raudteeülesõidukohtadele pandud metallist piirded. Piirete idee on selles, et need peaksid sundima ratturit sadulast tulema ja raudteed ratas käekõrval ületama. Reaalsus on, et ratturid enamasti siiski sadulast tulla ei viitsi ja proovivad kuidagi piirete vahelt läbi vingerdada. See on üsna keeruline manööver ja nõuab päris palju tähelepanu ning keskendumist, mille tõttu lähenev rong veelgi enam ununeda võib. Ühesõna ratturid olevat ise süüdi, et sadulast maha ei tule. Minu meelest on selline lähenemine ohutusele nii vale kui olla saab. See, et mingit ohutusmeedet valesti kasutatakse näitab ainult, et see ohutusmeede on kehvalt disainitud ja peab paremini tegema. Soomes on ohtlikel raudteeülesõitudel näiteks ka kõnniteedel väikesed tõkkepuud, mis rongi lähenedes koos autotee tõkkepuuga alla laskuvad. Ja tõkkepuud on korralikud, mitte sellised, et võtad kätte ja sõidad neist murult mööda või midagi. Selline lahendus on muidugi kallim kui need poolpidused metallbarjäärid, aga eks inimelu on ka kallis lugu.

Kuna mu intervjueerija inimese süül juhtunud õnnetuste osas selgelt mingit valideerimist ootas, siin katsusin midagi sel teemal leida. Toiduainetööstuses on klassika, et inimesed nugadega pidevalt sõrmi nüsivad, teinekord kohe luuni välja. Eks nende asjadega on tõesti nii, et peab koolitustel ette ja taha tampima õigeid töövõtteid ja tähelepanu noaga töötamisel, pigistasin lõpuks endast välja. Ikkagi ei saanud lisamata jätta, et ka siin on tihti probleemiks ülekoormusest tulenev kiirustamine ehk töökorraldus ja kui on näha, et mingites töölõikudes ikka väga palju verevalamist ette tuleb, siis on mõistlik sinna ka isikukaitsevahendid, näiteks terasest rõngaskindad välja jagada ja jälgida, et neid ka kasutataks.

Selle peale hakkas intervjueerija naerma ja ütles, et tegelikult on see väga hea, et ma nii arvan. Nad on oma kontsernis jõudnud ka täpselt sama filosoofiani, et ohutuse tagamine on ikkagi eelkõige tööandja vastutus ja inimese süüdistamine temaga juhtunud õnnetuses on viimane asi, mida teha. Päris kaval võte oli muidugi minu reaktsiooni jälgimiseks mulle algul nagu vihjata, et ta ootab minult vastupidise seisukoha väljendamist. Mul oli aga hea meel, et sinna lõksu sirgelt sisse ei jalutanud. Mida see andnud oleks, kui ma oleks töökoha saamiseks proovinud seletama hakata, et ega need töötajad on vahel ikka täisidioodid ja nagu väikesed lapsed, et muudkui räägi ja räägi, aga pagan, kui inimene loll on, siis on ta ise süüdi. Kui ma tegelikult nii ei arva, aga tänu valetamisele saaksin tööle ettevõttesse, kus nii arvatakse, siis hästi ma seal töötades nagunii ennast ei tunneks.

1 kommentaar:

  1. Tore. Mul on lihtsalt kahju, et humanitaariks sa vist ikka ei hakka, tundub... :)! Humanitaaria kaotus.

    VastaKustuta