2021/10/21

Matemaatika korduskursus

 Kui mu vanem laps esimesse klassi läks, ja ma sel puhul 1. septembri vabaks saamiseks oma juhile avalduse saatsin -- me asusime eri riikides --, saatis ta selle mulle allkirjastatult tagasi ning õnnitles matemaatika korduskursuse alustamise puhul. Ma mõtlesin veel siis, et kui hulluks see asi ikka minna saab, sest mina omal ajal vajasin koduste ülesannete tegemisel ema abi vaid ühes asjas, ja see oli vene keel, ning keeled on asjad, mida ma lastele hea meelega igast asendist ja iga kell õpetama valmis olen. Kahjuks küsitakse mult vene keele kohta vähem, kui mulle meeldiks ja kui aus olla, siis polnud mul väga palju aimu, mida nad tundides üldse õpivad või mis seal toimub. Veidi aimu sain ma asjast selle aasta esimese koolinädala lõpus, kui vanem laps teatas, et neil on nüüd uus vene keele õpetaja, kes kannab leopardimustrilist kleiti ja lakksaapaid ja üks klassivend kukkus tunnis tooli pealt maha. Selle osas, mida nad seal tundides üldse õpivad, on mul kahtlused endiselt õhus. Tundub, et mõned asjad pole koolis põlvkonna vahetumisega küll muutunud. Ma ei tea kedagi, kes oleks koolis vene keele või suusatunnis suusatamise selgeks saanud. Kui ikka motivatsiooni pole, siis pole, ja kel tuleb, see õpib ise.

Matemaatika korduskursusel sain täna aga vastu näppe. Mu nooremal lapsel on praegu teine klass käsil. Palus mult ühe matemaatikaülesandega abi: mitu korda saab ühest tervest õunast hammustada? Ma olin parajasti puljongikeetmisega ametis ja ta luges selle täpselt nii ette, nagu oleks tegu tekstülesandega kui muiste. Ma imestasin, et kuidas nad juba nii varakult murde õpivad ja hakkasin lahenduseks täiendavaid andmeid nõudma. Kurat.

2021/10/18

Kavalus

 Ma käisin töövestlusel. Mis nüüd nii väga käisin muidugi. Oli see hoopis nii, et panin toaukse kinni, ütlesin lastele, et nad veidi tasem oleks ja mitte mingil juhul kassi minu juurde ei laseks, ükskõik, kui väga ta kinnise ukse taga ei näitaks, et teda on ilmtingimata vaja minu juurde lasta, ning avasin mulle saadetud Teamsi lingi.

Muu hulgas rääkis minuga kui ohutusinimesega teine ohutusinimene. Küsis, kas ma tööõnnetustega olen tegelenud. Ma ütlesin, et liigagi palju. Elustamisega lõppenud õnnetus, fabritseeritud tööõnnetus, tervisekindlustamata inimesega juhtunud õnnetus. Nimeta asi, mis töökohas valesti saab minna, see on mu laual, uurida ja vormistada olnud. Edasi tahtis sama intervjueerija teada, mis on minu praktikas tööõnnetusi põhjustanud. Sellele oli mul lihtne vastata, sest eks põhjuste analüüsil oli enamasti välja joonistunud kaks mustrit: kiirustamine ja töökorralduslikud teemad. Kui töökoormus hooajaliselt tõusis, olid kohe õnnetused ka taga. Ja siis näiteks kukkumised, kus oli selgelt näha, et tootmises pole asjad korralikult ja organiseeritult paigutatud. Vedelesid liikumisteedel või töökohtadel ees nii, et inimesed neile otsa kippusid koperdama ja muud taolised töökorralduslikud asjad. Edasi uuriti, et aga sellised juhtumid, kus inimesed ise süüdi olid. Sellele oli mul juba keerulisem vastata, sest ausalt öeldes on minu sisemine veendumus, et tööõnnetuste korral on põhjused pigem halvas töökorralduses. Kõik süsteemid tuleks üles ehitada nii, et inimese eksimisvõimalused oleks viidud miinimumini. Nii vastasingi. Küsija pinnis ikka edasi töötaja süü kohta. Ausalt öeldes mulle enam väga ei meeldunud, kuhu see vestlus tüürib.

Mulle tuli meelde kohe see Eesti Raudtee esindaja, kes raudteeohutusest rääkides ratturitega raudteeülesõitudel juhtunud õnnetuste kohta ütles, et ratturid ise kasutavad ülekäike valesti. Kõnniteedele on raudteeülesõidukohtadele pandud metallist piirded. Piirete idee on selles, et need peaksid sundima ratturit sadulast tulema ja raudteed ratas käekõrval ületama. Reaalsus on, et ratturid enamasti siiski sadulast tulla ei viitsi ja proovivad kuidagi piirete vahelt läbi vingerdada. See on üsna keeruline manööver ja nõuab päris palju tähelepanu ning keskendumist, mille tõttu lähenev rong veelgi enam ununeda võib. Ühesõna ratturid olevat ise süüdi, et sadulast maha ei tule. Minu meelest on selline lähenemine ohutusele nii vale kui olla saab. See, et mingit ohutusmeedet valesti kasutatakse näitab ainult, et see ohutusmeede on kehvalt disainitud ja peab paremini tegema. Soomes on ohtlikel raudteeülesõitudel näiteks ka kõnniteedel väikesed tõkkepuud, mis rongi lähenedes koos autotee tõkkepuuga alla laskuvad. Ja tõkkepuud on korralikud, mitte sellised, et võtad kätte ja sõidad neist murult mööda või midagi. Selline lahendus on muidugi kallim kui need poolpidused metallbarjäärid, aga eks inimelu on ka kallis lugu.

Kuna mu intervjueerija inimese süül juhtunud õnnetuste osas selgelt mingit valideerimist ootas, siin katsusin midagi sel teemal leida. Toiduainetööstuses on klassika, et inimesed nugadega pidevalt sõrmi nüsivad, teinekord kohe luuni välja. Eks nende asjadega on tõesti nii, et peab koolitustel ette ja taha tampima õigeid töövõtteid ja tähelepanu noaga töötamisel, pigistasin lõpuks endast välja. Ikkagi ei saanud lisamata jätta, et ka siin on tihti probleemiks ülekoormusest tulenev kiirustamine ehk töökorraldus ja kui on näha, et mingites töölõikudes ikka väga palju verevalamist ette tuleb, siis on mõistlik sinna ka isikukaitsevahendid, näiteks terasest rõngaskindad välja jagada ja jälgida, et neid ka kasutataks.

Selle peale hakkas intervjueerija naerma ja ütles, et tegelikult on see väga hea, et ma nii arvan. Nad on oma kontsernis jõudnud ka täpselt sama filosoofiani, et ohutuse tagamine on ikkagi eelkõige tööandja vastutus ja inimese süüdistamine temaga juhtunud õnnetuses on viimane asi, mida teha. Päris kaval võte oli muidugi minu reaktsiooni jälgimiseks mulle algul nagu vihjata, et ta ootab minult vastupidise seisukoha väljendamist. Mul oli aga hea meel, et sinna lõksu sirgelt sisse ei jalutanud. Mida see andnud oleks, kui ma oleks töökoha saamiseks proovinud seletama hakata, et ega need töötajad on vahel ikka täisidioodid ja nagu väikesed lapsed, et muudkui räägi ja räägi, aga pagan, kui inimene loll on, siis on ta ise süüdi. Kui ma tegelikult nii ei arva, aga tänu valetamisele saaksin tööle ettevõttesse, kus nii arvatakse, siis hästi ma seal töötades nagunii ennast ei tunneks.

2021/10/06

Numbrid ja ajupuud

 Uudised olid küll täna kaunid nagu päike. Esiteks tuli uudis 18-aastaselt surnud eesti näitlejast, siis neljakohalisest arvust koroonapositiivsest ja kolmandaks eelmise kuu gaasiarve postkasti. Selliste numbritega päeval ei julgenud seda alguses lahtigi teha kohe. Vastu vaatas summa, mis oli täpselt nii ilus, kui oodata võis: kui läinud aasta septembris olin tarbinud 31 kuupmeetrit gaasi ja selle eest koos võrgutasudega maksnud 9 eurot ja 95 senti, siis möödunud kuul oli seis vastavalt 86 kuupi 56 eurot. Ei suuda detsembrit kohe ära ootagi. Õnneks saan ma reguleerida, kui palju ma kütan ja veidi seda, millega kütan.

Kui ma peaks nimetama kolm asja, millest ma oma kodus loobuda ei tahaks, siis oleks need tähtsuse järjekorras kamin, rõdud-terrassid ja saun. Nädalavahetusel käisin ema ja lastega Kloogarannas jalutamas. Veejoonelt leidsin vägeva tüki ajupuud, mille otse loomulikult kaasa vedasin. Nüüd kalkuleerin, et sellest saab läbi gaasiekvivalentide rahaks arvutatuna umbes 10 või 20 sendi eest sooja, lisaks põleb see terve õhtu ja on kaminasse tõstmiseni kena vaadata ka.

Minu nädalavahetuse rannaleid ootab kaminat. Puhas ilu, soojus ja raha kokkuhoid.


Ka Hemingway põletas kaminas merest randa tulnud ajupuid. Vähemalt tema romaani "Saared hoovuses" põhjal võiks nii oletada. Lisaks ajupuude kenale välimusele meeldib mulle mõte sellest, et merest kaldale uhutud puitu põletades ei ole tõenäoliselt keegi pidanud halupuu tegemise eesmärgiga metsast puud maha võtma.

2021/10/05

Vesi

 Maksin just veearvet. Kogemata kandsin 20 eurot üle. Arve ise oli 24. Kui viga märkasin, kandsin teise korraga neli eurot pool minutit hiljem lisaks. Raamatupidaja kindlasti vaatab, et ma olen idioot. Sõber lohutas mind, et kui ma viitenumbriga maksan, peaks asi automatiseeritud olema ja arvuti ei hakka mind küll hukka mõistma. Isegi viivist arvestatakse nüüd automaatselt. Viitenumbrit kasutasin küll, aga ülejäänus ma meie vee-ettevõtte puhul nii kindel poleks. Samas viivist oskavad nad küll kiiresti ja kenasti arvutada, selle pärast ma seda nelja eurot ripakile jätta ei tahtnudki. Sõber ütles veel, et enne, kui tal pangas tasuta maksete pakett tuli, oli ta kunagi arvutanud, et odavam on kommunaalteenuste eest üle kuu koos viivisega tasuda kui iga kuu ülekandetasusid maksta. Mitte, et ta selle tegemiseks piisavalt kooner oleks olnud, aga sellised olukorrad on veidi paradoksaalsed, kui nii mõelda.

Galeriilaupäev

 Ma olen juba mõnda aega oma sadade mõtete hulga mõelnud ka neid kahte: mis võiks toimuda Eesti kunstiskeenes ja kui palju ma mis tasemega kunsti Tallinna linnas tasuta vaadata on võimalik? Parim viis mõlemale küsimusele vastamiseks oli võtta üks laupäev ja veidi vanalinna kunstigaleriides ringi hulkuda. Lapsena vedas ema mingil ajal ming päris palju mööda galeriisid ringi. Ta töötas Rahvusraamatukogu kunstiosakonnas bibliograafina ja ütles, et peab ennast kunstimaailmas toimuvaga kursis hoidma. Eks teda muidugi huvitas kunst ka. Tulemus on see, et minu kunstiteadmised on nigelapoolsed, ühtegi nendest galeriidest polnud ma vist mitukümmend aastat uuesti sisse astunud ja minu kodus ei ripu seintel ühtegi pilti. Ma ei ole siiani leidnud tööd, mida ma omada tahaks. Ma ise ütlen selle kohta, et mu maitse ei ole veel välja kujunenud. Kuna ma kunstist suur aru ei saa, siis vaatan eelkõige, kuidas teosed on ruumis eksponeeritud ja ruumi sobitatud, kuidas mängib valgus ja värvid.

Laupäevast galeriimarsruuti kokku pannes avastasin oma üllatuseks ja rõõmuks, et suurem osa galeriisid, mida lapsepõlvest mäletan, on muutunud ajad, aastad ja isegi koroona kenasti üle elanud ning tegutsevad endiselt. Võtsin seda kui kvaliteedimärki ja eelistasingi just pigem vanemaid galeriisid, kuid mitte ainult.

Alustasime vabaduse väljakult. Kohe kunstihoone nurga taga kenas vaikses parginurgakeses on Vabaduse galerii. Kenad valged ruumid heas asukohas, eksponeeriti ühe kuntsniku akvarelle ja pliiatsijooniseid.

Vabaduse

Edasi oli plaan liikuda Pärnu maanteele Disaini ja Arhitektuurigaleriisse, aga kuna teepeale jäi põnevana tunduv minu jaoks uus galerii ARTSTAC, siis astusine sinna ka sisse. Nad vabandasid seal ette ja taha, et neil pidi seal hirmus segadus olema, sest valmistuvad Šveitsi näitusele minema, aga kui see meid ei sega, oleme teretulnud vaatama. Minumeelest seal küll mingit segadust ei olnud. Kena väike kodune galeriike, eksponeeriti väga erinevate kunstnike erinevaid töid.

Teel Disaini ja Arhitektuurigaleriisse oli veel takistusi, sest edasi jäi teele Rahva Raamatu Pärnu maantee pood, millega seovad mind mälestused umbes samast ajast, mil ma lapsena kunstigaleriideski ringi käisin. Sealne sisekujundus ka suurepärane, selline "Suure Gatsby" vibe`iga. Kuna ma tean, et mu kaaslane heast stiilist ja art deco`st lugu pidada oskab, siis vedasin ta sinna ka sisse.

Raamatupoes

See oli suur viga, sest uuesti välja oli teda sealt poest väga keeruline saada. Kui see lõpuks õnnestus, siis oli mul paar maja edasi vaja veel juveelikauplusesse sisse astuda, et seal pakutavale lauahõbedale pilk peale visata.

Aega läks, aga Disaini ja Arhitektuurigaleriisse kohale saime. Koht on selline, millest vist kõik, kes vähegi Tallinnas liiguvad, tihti mööduvad, aga harva sisse astuvad. Üleval olid ühe vene kuntstniku julgete värvidega maalid. Ruumi vaataja nagu ma olen, ei saa ma jätta heldimata galerii tagumises osas oleva vana hea mustvalge maleruudustikuga plaatpõranda peale. 

Disaini- ja Arhitektuurigalerii. See põrand

Edasi tuli mul mõte midagi teistsugust külastada. Shifara antikvariaat on vist juba sama vana kui Tallinna linn ise. Kuna ma teadsin, et ta ka kunsti müüb, siis järgmine sihtkoht oligi tema Aia tänaval asuv äri. Shifara antikvariaadis oli parajasti tööl kaks meeldivat naisterahvast, kes kohe ilma, et seda eraldi paluma oleks pidanud, pakkusid, et avavad meile poe tagumises osas oleva veidi eraldatud kunstiosa ja panevad seal tule põlema. Ma ei tea, kas ma olen kunagi varem viibinud ruumis, kus on korraga koos nii suures rahalises väärtuses eraomanduses olevat kunsti. Shifara galerii on koht inimesele, kes eelistavad veidi klassikalisemat kunsti. Valikus olid põhiliselt nii Eesti tuntumad vanemad tegijad ja vene maalijad. Shifara on koht, kus raha lõhn veel pikemaks ajaks maski kinni jääb.

HAUS galeriisse sisse saamiseks tuli ukse kella anda. Tööd olid eksponeeritud kahel korrusel. Ametis olnud naisterahvas rääkis veidi kahest kunstnikust, kelle töid parajasti eksponeeriti, soovitas kindlasti ka nende kodulehte vaadata, sest suuremat osa töödest ei olevat väljas ja jättis meid omapead edasi uudistama. Kenad ruumid, kena väljapanek.

HAUS

Vaikselt hakkasin tundma, et nüüd olen väsinud. Draakoni galeriisse ei saanud muidugi minemata jätta, kui nagunii sealkandis olime. Draakoni galerii maja ise on juba selline, mida tasub pikemalt väljast vaadata. Draakon osutus ka mu kaaslase päeva lemmikuks. Lisaks näitusväljapanekule oli ühes ruumis palju erinevaid ja väga erinevas hinnaklassis töid, mida sai ise lapata. Jälle tuli kõvasti vaeva näha, et ta sealt majast välja saada.

Kuigi ma olin otsustanud, et proovin teha sellise laupäeva, kus ma kunsti vaatamise eest sentigi raha maksta ei kavatse, siis võtsime lõpuks ikkagi sunna tarbekunstimuuseumi poole, kuna see ka nagunii lähedal oli ja mu kaaslane oli tegelikult juba mitu aega tagasihoidlikke korduvaid vihjeid teinud, et võiks sinna ka minna. Põhiliselt selle pärast, et seal parajasti Ivo Lille klaasikunsti näidati, aga osalt ka selle pärast, et me mõlemad väga praktilised inimesed oleme ja selle pärast ka just praktilist funktsiooni omavast kunstist lugu peame. Tarbekunstimuuseumis on nüüd kohati see mõiste tarbe- küll väga laiaks venitatud, aga see on selline pikem filosoofiline vestlus juba. Ega sinna kohalejõudmine ka just takistusteta ei läinud, sest kunstihuviliste jaoks on vanalinna iga nurga peale mõni peibutis üles seatud. Kohe üsna Draakoni galerii vastas on A-Galerii, kus saab vaadata ja osta eesti ehtekunstnike autoriehteid. Minu mäletamist mööda on seal alati ehtepood olnud, oma 30 aastat vähemalt, aga tuleb välja, et veel enne oli seal vist pank, sest osa galerii väljapanekust asub vanas seifiruumis, mis on üks ütlemata muljetavaldava seinapaksusega koht. Kui keegi varem pangaseifis pole käinud, aga tahaks, siis A-Galeriis saab.

A-Galerii seif

Tarbekunstimuuseum oli suur, naksuvate põrandalaudadega ja kunsti väga täis. Ma tabasin ennast mitu korda mõttelt, kui palju andekaid loomeinimesi ikka maailmas olla võib. Keldrikorruse klaasinäitus oli ka ilus. Hea kuraatoritöö. Praegu vaatan, et see on kahjuks vist juba maha võetud, aga ma panen mõned fotod siia.


Ivo Lill

Vanadest, heas mõttes saurusgaleriidest jäi külastamata veel Vaal galerii, aga kuna see vanalinnast veidi kaugemale jäi, siis ei hakanud ma seda ette võtma seekord. Ilm oli jalutamiseks küll suurepärane, aga juba lõunaks olid mu meeled kogu sellest kunstiasjast väsinud mis väsinud. Tallinnas on miljon erinevat galeriid, mis müüvad erinevat erineva kvaliteedi ja hinnatasemaga kunsti. Eranditult kõik galeristid ja galeriide töötajad, keda kohtasime, olid sõbralikud ja väga abivalmid. Galeriilaupäeval õnnestus küll tasuta näha päris palju üsna ilusaid asju, aga seda pilti, mida ise omada tahaksin, pole ma ikka endiselt leidnud. Selline päev oli.


See on tarbekunstimuuseum