2021/09/30

Vargus

 Meil oli eelmisel, minu noorema lapse esimesel koolikevadel selline lugu: laps oli peale kooli kolme-nelja klassiõega poes käinud ja üks neist oli ühe parfüümipudeli ilma selle eest maksmata kotti libistanud. Juhtunust rääkis mulle mu vanem tütar, kellele noorem õde asjast ette kandis. Mind võttis kohe täitsa täitsa tõsiseks see lugu. Igas asjad on alati killuke positiivset ka ja esiteks oli mul väga hea meel, et vanem laps mind piisavalt usaldab, et selliseid asju jagada ja selle üle, et ka laste vahel usalduslik suhe on. Veidi mõtlikuks tegi muidugi see, et noorem laps ise mulle juhtunust rääkima ei olnud tulnud. Edasi läks juba keerulisemaks. Teema oli kindlasti selline, mida ma noorema lapsega läbi arutada tahtsin, aga selle tegemine oleks tähendanud, et ma oleks pidanud talle ütlema, et õde rääkis edasi nende kahe vahelisi asju. Nende kahe vaheline side ja usaldus on aga midagi, mida ma väga hoida tahan.

Õnneks pole mu noorem laps suurem asi saladuste hoidja ja hakkas juba järgmisel päeval autos vihjamisi rääkima mingist halvast asjast, mis juhtunud oli. Suunasime vanema lapsega veidi teemat soovitud suunas ja nii ladus tüdruk ise õnneks kogu loo kenasti välja.
"Poodides on ju turvakaamerad," ütlesin ma esimese asjana ja siis hammustasin kohe keelde ka, sest vahelejäämiskartus võib olla lühiajaliselt hea, aga sisulisest küljest väga halb motivaator mingite käitumismustrite muutmiseks.
Noorem laps arvas muidu ka, et: "Ma ütlesin [sõbranna nimi]-le ka kohe, et kõik on ju kaameratest näha."

Lisaks tuli välja mõelda, mida nüüd selle teadmisega edasi teha ja kas üldse tasub midagi teha. Rumal vanus ka, see on aeg, kui väike inimene terveks eluks mingid väärtused omandab. Seda õpetas mulle kunagi mu oma ema, et ega ükski vanem oma lapsest halba uskuda ja teada ei taha, niiet laste vanematega rääkides jääksin arvatavasti ise tule alla. Samas soosin ma väga, kui mu lapsed soovivad sõpru, ka selle seltskonna tüdrukuid, külla kutsuda ja meie juures aega veeta, aga ebasusaldusväärselt käituvaid inimesi ma ka oma koju liikuma ei taha. Diskreetne lugu. Küsisin lähemate sõprade, kelle hulgas on üsna erineva taustaga inimesi, arvamust ka. Minuga samaealised sõbrannad, kel umbes sama vanad lapsed ütlesid kõik, et igal juhul tõmba teema klassi listis üles. Üks veidi vanem, aga väga tasakaalukas ja rohkem kui ühe lapse suureks kasvatanud isa arvas, et lapsed ikka teevad selles vanuses lolluseid ja las ta olla. Kaks lastetut, minust mõned aastad nooremat meesterahvast ei osanud midagi arvata. Või arvasid umbes, et kui sinu laps ei varastanud, pole sinu asi. Kõikide nende reaktsioonide põhal jõudsin järeldusele, et ma lahendan asja ikka hoopis nii, nagu ma enne teiste arvamuse küsimist plaaninud olin, ehk lükkan lahenduse kellegi targema kraesse.

Nädal-paar hiljem tekkiski mul võimalus noorema lapse klassijuhataga veidi vabamas õhkkonnas silmast silma paar sõna vahetada. Rääkisin asja ära ja ütlesin täpselt nii nagu on, et mina ei tea, mis nüüd õige oleks edasi teha ja kas peaks üldse midagi tegema. Ta tänas, et ma asjast teada andsin ja ütles, et tegelikult selliste juhtumite korral ikkagi peaks kohe sekkuma, sest muidu võivad korduvad käitumismustrid välja kujuneda. Küsis veel, kes lastest asjaga seotud olid. Ma ütlesin, et ma tegelikult ei tahaks nimesid ütelda. Selle peale vastas klassijuhataja, et jah, tegelikult pole sellel tõesti tähtsust, kes seal poes täpsel olid ja kes neist parajasti selle parfüümi võttis. Sellest vastusest sain ma aru, et me olime üksteisest aru saanud. Õpetaja lubas klassijuhatatunnis üldisemas võtmes varastamisest, poest varastamisest ja sellest, mis on õige ja vale lastega kõneleda. Mida ta seal täpselt rääkis, ma uurinud ei ole, aga ma olen kindel, et igal juhul tegi ta seda parimal võimalikul viisil.

Noorema lapsega on mul selliseid vestluseid veel vara pidada, aga vanem laps tuli mingil hetkel loo valguses varastamise teemat üldfilosoofiliselt minuga arutama. Küsis, mis ma varastamisest arvan, miks osad varastavad ja muid selliseid asju. Ma ütlesin, et ma räägin sulle asjast praegu nii, nagu mina seda näen, aga see ei tähenda, et mul muidugi ilmtingimata õigus on. Selles osas peab sa ise aja jooksul enda arvamuse välja kujundama. Varastamise ja muude selliste asjade kohta arvatakse enamasti, et pole tark tegu endale jamasid kaela tõmmata. Selles osas, mis on vargus, on ka vahel eriarvamusi. Mina olen elu jooksul aru saanud, et maailmas toimivad asjad teatud suurte põhimõtete järgi ja on nii, et mõned asjad on õiged ja mõned asjad on nii valed, et sa kohe tunned, et see on vale, kuigi vahel ei oska isegi hästi seleta, miks. Siis on veel sellised piiripealsed lood. Midagi selle pärast võtta, et sa endale ägedaid asju tahad, on paha, aga vahel on näiteks nii, et keegi varastab toitu, sest ta on näljas. Ma ütlen selle kohta metafooriliselt, et nälgides leiva varastamine pole patt. Samas peab vaatama, et ei võtaks leiba kunagi sellelt, kellel sinust veel vähem on.

4 kommentaari:

  1. Huvitav, kas tänapäeva lapsed ei loe enam Külmale maale ( Miks Väljaotsa Jaanist sai varas?)? Mul on see teema eluks ajaks tempel mällu, kuna koolis arutlesime eetiliste teemade ja varastamise üle ning läksime õpetajaga päris tülli :)

    ma ise arvan samuti, et läheb üle. tahad ju ikka piire katsetada . Ma olen kunagi poest varastanud leiba ( 1. või 2. klass), kuna õpetaja väitis, et alati jääb varas vahele. toona polnud mingeid kaameraid ja me sõbrannaga vahele ka ei jäänud. Õpetaja valetas :)
    Rohkem ma teadlikult varastanud pole, sest test sai tehtud ja tõestatud :)

    VastaKustuta
  2. "Külmale maale" pisikeste laste kohustusliku kirjanduse hulgas kindlasti pole, meil oli see põhikooli teises pooles.

    VastaKustuta
  3. Me avastasime kunagi 1. klassis, et kui Balti jaamas suurtelt inimestelt jäätiseraha küsida, siis mõni ikka annab, ja see tundus uskumatult tore asi, mida teha. Kuni üks tädi andis, aga rääkis sinna juurde väga tõsiselt, et kas me ikka tahame niiviisi kerjata. Täpselt ei mäleta, mis ta ütles, aga mäletan, et piinlik oli.

    Meie kellegi vanemad ei saanud sellest vist kunagi teada. Näide sellest, et mõnikord saab ka küla mingi olulise kasvatuspunkti ära tehtud.

    VastaKustuta
  4. me tõmbasime/varastasime omal ajal diplomaatkohvritelt kleepekaid, nagu mustanahalised valgetelt raha võtavad. moodustasime möödaminnes justkui katva ringi ja siis naks, üks tõmbas ära ja seejärel kiiresti eemale. maasikaraksus on ka üksjagu käidud. aga ma ei mäleta, et neist asjadest nii palju head tunnet ehk rõõmu oleks olnud, pigem ikka too tegevus/põnevus paelus.

    Aga mind pani jälle mõtlema see koht, et kus on vedanud, kui lapsel on selline õpetaja, kellega saab lapsevanemana niimoodi peaaegu sõnatult suhelda/vestelda, et palju ei peagi, aga mõlemad poooled teineteist mõistavad. tohutult suur asi!
    soodoma

    VastaKustuta