Wěi ja pangoliin

 Selle loo kirjutasin ma tegelikult juba aasta tagasi. Äkki läheb nii, et kui ma siin seda ei avalda, ei avalda ma seda kusagil, niiet siin ta nüüd on. See lugu on pühendatud kõigile, keda koroona puudutanud on, ehk siis kõigile.

***

Arvatakse, et novembri esimestel päevadel, see on kotkaste ja kahtluste kuul, aga võimalik, et see juhtus ka varem, palju varem, läks Wěi ema asemel tööle. Õhtune turvamees akadeemias ei pööranud tema möödudes isegi pead, sest nii oli ta seal juba palju kordi käinud ja tema juba juba palju aastaid õhtuti akadeemia valvelaua taga istunud. Wěi oli sündinud kõige halvemasse olukorda, kuhu Hiinas sündida annab -- ta oli pere teine poeg. Tema ema isa töötasid mõlemad akadeemias. Ema koristas õhtuti laboreid ja isa parandas päeval kõike, mis akadeemias lagunema kippus, toidukäru ratastest ukseriivideni. Kui Wěi oli umbes neli, hakkas alguses köhima ema, siis vend ja lõpuks isa. Ainus, kes ei köhinud, oli Wěi. Ainus, kes paranes, oli ema. Kolme nädala pärast olid nad kahekesi.

Kuna nüüd ei olnud kedagi, kes teda õhtuti valvaks, hakkas ema Wěid tööle kaasa võtma. Turvamehel oli neist kahju ja nii ei tekkinud sellest alguses mingit probleemi. Algul istus ta sel ajal kui ema koristas niisama, või uuris laborites olevaid loomi ja seadmeid. Nendel õhtutel, kui nooremad teadustöötajad oli päeval rotipuure puhastanud, lubas ema Wěil kaasa võtta ka nende väikese vilka valge kassi. Siis läks tal tööl alati kauem, sest prügikotid puuridest välja võetud allapanuga pidi viima mitte kohe tagumise ukse juures olevasse prügikasti, kuhu käis muu prügi, vaid kaugel hoovi teises otsas olevasse kollase sildiga ja tabalukuga merekonteinerisse. Allapanu kotte ei tohtinud tavalise prügiautoga ära saata. Neid käis lukustatud konteinerist  koos muu sinna viidud kraamiga kord kuus ära viimas eriline auto valgetes kombenesioonides meestega kabiinis.

Sel ajal, kui ema kotte vedas, vaatas Wěi, kuidas tema kass ennast käppa läbi puurivõre ajades laborittide hirmutamisega lõbustab. Sellest oleks peaaegu suur pahandus tulnud, sest teadlased, eriti üks prantslane, hakkasid mõne aja pärast aru saama, et rottidega on midagi valesti. Nendega tehtavad katsed hakkasid andma segaseid ja kõikuvaid tulemusi. Prantslane rääkis midagi seletamust stressihormoonide mõjust. Sellest tuli akadeemias suur uurimine ja skandaal. Sellest kõigest jutustas Wěi emale hea südamega turvamees, kes arvas, et on parem kui nad igaks juhuks kassi enam kaasa ei tooks, kuna terve maja nüüd ärevil ja valvas oli.

Hiljem aitas Wěi ise juba emal prügi välja viia või põrandapesumasinaga sõita. Mida rohkem aega möödus, seda enam, sest varsti hakkas ema järjest nõrgemaks jääma. Ta nägu muutus halliks ja silmade ümber tekkisid mustad rõngad. Isa ja venna surmast oli möödas kümme aastat ja nüüd tuli vahel ette päevi, kus ema peale kanapuljongi midagi ei söönud ja voodist ei tõusnud. Nendel õhtutel koristas Wěi akadeemias üksi. See oligi üks sellistest. Oli ka see kord, mil oleks tulnud näriliste allapanuga kotid üle hoovi lukustatavasse merekonteinerisse vedada, aga Wěi oli juba ammu avastanud, et see ei tasunud vaeva. Keegi ei märganud, kui need koos muu prügiga ära visata. Tavaline prügiauto käis juba järgmisel hommikul kell viis ning kõrvaldas kõik asitõendid enne, kui muu personal tööle jõudis. Pealegi oli Wěil kiire. Ta oli mures kodus voodis lebava ema pärast. Ühe koristaja jaoks oli tööd nagunii juba eos planeeritud rohkem, kui keegi eales oleks suutnud korralikult ära teha.

Ka prügiauto juhil olid omad mured, miks ta kiiremini koju jõuda tahtis. Pealegi olid ka tema prügiringid planeeritud pikemad, kui üks auto eales oleks suutnud ette nähtud ajaga läbida. Nii oli ta avastanud väikese metsatuka kohe linnast väljas akadeemia lähistel, kuhu ta vahel, kui mõne ootamatuse tõttu erilises ajahädas oli, jäätmepõletusjaama asemel koorma maha poetas. Ta ei olnud ainus, kes nii tegi. Ka tema paarimees ei olnud sellise teguviisi vastu, sest kord kahe kuu jooksul müüsid nad maha kokku hoitud kütuse ja tegid saadud lisaraha pooleks. Jäätmejaama operaator, prügiautojuhi vana tuttav, pani kirja nagu oleks koorem ikka tavapäraselt saabunud. Algul tegi ta seda heast südamest, hiljem, kui töö monotoonsus teda sööma oli hakanud, oli tal lihtsalt ükskõik.

Metsa maha pandud prügikottide ümber algas vilgas elu. Kõigepealt tulid linnud, kes kotid lootuses toitu leida katki nokkisid, ja putukad. Hämaruses saabus ka arg ja üksildane pangoliin. Teda meelitasid juba sipelgad, kes jäätmete sees toimetama oli asunud.

Wang ei suutnud oma õnne uskuda, kui puid langetades õõnsuses magavale pangoliinile juhtus. Tema vennapojal oli turul müügilett ja pangoliini soomuste eest võis palju raha saada. Rõõmsalt tõmbas ta esiteks käeseljaga üle nina ja siis hõõrus paremat silma, nagu tal kombeks oli. Wang ei näinud seda raha kunagi. Tema käed olid pangoliini verega koos. Viie öö möödudes algasid tal nii tugevad külmavärinad, et ta ennast keset ööd üles ehmatas. Hommikuks oli tõusnud kõrge palavik ja keskpäeval algas köha. Arst ei osanud asjast midagi arvata. Lõpuks ei jätkunud Wangil enam õhku. Arst unustas ta surma kiiresti, sest mõned nädalad hiljem oli linnas kummaliselt köhijaid juba palju. Ta isegi ei mäletanud enam, et Wang oli olnud esimene.