Ma räägin nüüd natuke, kuidas siin riigis pärimine käib, sest ma olen täna terve päeva pärimisega tegelenud ja see kõik kõlbab alles nii, noh sissejuhatuseks. Esiteks tuleb minna notarisse ja maksta raha. Kohale tuleb minna füüsiliselt, koroona või mitte. Siis tuleb kuu aega oodata, uuesti notarisse minna ja veel raha maksta. Kohale minna tuleb füüsiliselt, koroona või mitte. Seekord saab vastu vähemalt maagilise paberi, mida pärimistunnistuseks kutsutakse. Selle paberiga pean nüüd pärijate, see on laste, esindajana minema panka, maksuametisse ja siis kohtusse. Füüsiliselt. Enne saab koroona läbi kui kogu see jama otsa. Kuna panga peakontor notarist üle tee oli, mõtlesin, et käin siis kohe ära oma maagilise paberikesega, üks asi jälle tehtud. Panga uksel oli silt, et sinna saab sisse ainult siis, kui aeg selleks on ette broneeritud. Koroona ikkagi. Helistasin. Nii kui sõna pärand ütlesin, sain teada, et siin pole mingit aja broneerimist. Esiteks esitan e-posti teel selle tähtsa paberi, siis nad uurivad seda veidi aega ja siis võtavad ise ühendust, et mind armulikult audientsile paluda. Telefonis öeldi mulle loomulikult vigane e-posti aadress, kuhu pärismistunnistus saata. Jah, teie seal pangas, kontrollige, sest kõne salvestati. Kui teil salvestamine muidugi töötab seal üldse. Pangas tundub ainult üks asi lihtsalt toimivat: see luuk, millest raha sisse käib.
Maksuametisse pean selle pärast minema, et eelmisel aastal sai päranditombu lihtsustamiseks kõvasti ära tehtud. Teada oli, et ainult alaealised pärijad on ja mida keerulisem tomp, seda suurem jama sellisel juhul. Selle lihtsustamise tulemusena tekkis teatud hulk vahendeid, mille kohta arvab riik, et osa neist kuulub talle. Selle nimi on tulumaks. Kuna oli eeldada, et pärandaja nii kaua ei ela, et riigi ees oma maksukohustused täita, uurisin maksuametist, kas saaks selle kupatuse varem ära maksta, et seda mitte lastele kaela jätta. Tulu oli juba ju tekkinud. Pärast alaealiste nimel neid asju ajada on palju keerulisem. Ei saanud. Maksta saab alles nüüd. Enne tuleb raha panga käest muidugi kätte saada. Maksuamet oli telefonis panga kõrval väga rahuliku hipisuhtumisega: aaah, tulge aga kohale, küll siis vaatab... Ei, meil ei ole siin mingeid broneeringuid, elav järjekord.
Järgmiseks tuleb minna kohtusse. Laste huve kaitseb isa asemel nüüd riik, selle pärast. Varem oli riigi asemel kohalik omavalitsus, aga juhul, kui lapsed mõlemad vanemad kaotavad, siis tekkis seal huvide konflik -- ka eestkostjaks saab siis kohalik omavalistus. Riik võtab oma rolli väga tõsiselt. Kui lapsed on pärinud kinnisvara, siis kohtu loeata midagi rohkemat seal aevastamisest teha ei tasu. Sellega seoses tuleb mul meelde, et pidin laste nimel ka kinnistamisavalduse esitama. Notar pakkus küll, et ta võib seda ise teha, aga selle oleks pidanud siis jälle päris palju raha maksma. Ma mõtlesin, et ah, mis seal ikka, selle raha eest teen parem ise ära. Umbes peale pooletunnist kinnistuportaalis laste nimel avaldamise üritamist hakkasin aru saama, miks notarid kinnistamisavalduse eest seda päris paljut raha nõuavad.
Lõpetuseks tahaks ma veel küsida, mis e-riik see selline on, kus ma iga nurga peal tõestama pean, et nende laste ema olen, mitte neid kapselehe alt leidnud pole?
Esimese vaatuse lõpp.
Tegelikult me püüame selle keerulise asja ikka inimestele võimalikult lihtsaks teha, aga pärimisseadus ja perekonnaseadus ongi vahest üsna keerulised. Protseduuriline märkus ka - kaugtõestamine on võimalik juba aasta...
VastaKustutaMa ei tea, kuidas pärimisasjade juures, aga kaugtõesamine igas asjas ei kehti. Abiellumiseks pidime ise füüsiliselt 2x notari juurde kohale minema - avaldust esitama ja siis abielluma. Ja üks tehing on siiamaani pooleli, kuna üks osapooltest on vahepeal haiglas ja vahepeal lihtsalt viletsa tervisega ja liikumisprobleemidega - kinnisvara kasutuslepingu lõpetamine on ka üle neti võimatu. Sai isegi notari aeg pandud, kui haige ennast paremini tundis, aga enne jõudis notar helistada ja küsida, kas me oleksime nõus protseduuri edasi lükkama - oli novembri lõpp, koroona tõstis jälle tiibu ja notar oli kuidagi aravõitu.
VastaKustutaMinu praktiline kogemus asjaajamistes on selline: notariaalne kinnisvara kinketehing on üle interneti on võimalik, pärimisega seotud toiminguteks, tsiteerin: “kahjuks tuleb ise kohale tulla”. Maksuamet tahab füüsiliselt kohale, vähemalt selleks, mis mul seal vaja teha on. Pankadega on erinev. Üks on kurikuulus jäikuse pärast pärandi jagamise korral ja seal on vaja kindlasti kohal olla kas ise või volitatud esindajal (samas kuulduste põhjal on see pank valmis vastu tulema ka siis, kui on vaja tehinguteks kohal olla haiglas voodi ääres vmt). Teise pangaga loodan elektrooniliselt asjad aetud saada. Kohtuga veel ei tea. Pärimisega seotud etapid üksikuna ei olegi nii hullud, aga kuna kaasatud instantse on palju ja igal ise protseduurireeglid (või puuduvad reeglid erandjuhtudeks), on kogu kompott kokku väsitav ja me oleme veel aasta otsa saanud ette valmistada maksimaalselt valutut pärimisprotsessi, n likvideerida kõik kohustused peale selle neetud maksukohustuse, mida ei saanud ette ära maksta jne.
VastaKustutaElu, noh.
Kuna ema minek oli ootamatu ja äkitse, siis kõik, mis tema nimel oli, päranduski lastele - kümnepäevane imik sai auto ja eelteismeline majaosa:) Pärast oli tükk tegu sotsiaalametnikega, kes ei lubanud risustunud autot müüa, et "mitte halvendada laste heaolu"
VastaKustutaNo järgmise häda korral oli õnneks aega pärandiasju inimese eluajal ajada, aga pankadega läks ikka askeldamiseks.
Igatahes jõudu!:)
Oeh! Jõudu sulle sellest kõigest läbi närimiseks. Loodetavasti pole vähemalt vaja kakelda sugulaste või ootamatult "teiseks inimeseks" muutunud hõimlastega, kellele tundub, et ka neile võiks midagi jaguda...
VastaKustuta