Koos koroonapiirangute leevendamisega sai esmaspäeval ka noorema lapse uuesti kooli saata. Selline tunne, nagu oleks sel õppeaastal 1. september teist korda saabunud. Tegin lapsele isegi lokid pähe ja palju ei puudunud, et oleks lilletki pihku andnud. Lilledega olevat aga tol päeval kehvati olnud. Üks koolikaaslane kurtis, et tal oli ka lilli vaja olnud, aga lillepoodi sisse astudes oli seal umbes kolm õit müügil. Müüja laiutas käsi ja ütles, et kui piirangud maha läksid, käis nii palju ostjaid, et kõik sai otsa. Parem muidugi kolm õit, kui üldse mitte. Endine töökaaslane raporteeris, et tema kodulillepoe ukes olevat üldse silt: "Müüme kaasa võtmist" rippunud.
Kes tormas lillepoodi, kes mujale. Mul oli piirangute järgne esimene käik Kadrioru kunstimuuseumisse, Flandria kuldajastu meistrite näitusele. Selle piirangute ajal üle linna rippunud reklaamid on mind juba pikalt narrinud. Ega ma kunstist suurt ei jaga, aga mõningaid näituseid naudin siiski väga. Mulle meeldib näiteks ka vaadata, kuidas tööd eksponeeritud on ja ruumi ning ajastusse sobituvad. Umbes samal hetkel, kui Hieronymos Bosch mulle Kadriorus vastu vaatas, hakkasin isegi mina oma õndsas võhikluses vaikselt aru saama, kui tugev näitus Eestisse saadud on. Mu kaaslane kommenteeris näitust umbes nii: "Sellisel tasemel kunsti on võimalik ainult siis teha, kui suur osa maailma varandust on väga väikesele maa-alale kokku kuhjatud." See võttis minu jaoks Flandria kuldajastu ajaloolise tausta ka kenasti ühte lausesse kokku. Kõige muu jaoks jäi aega väheseks. Meil oli külastuseks poolteist-kaks tundi plaanitud, aga teise korruse Vene kunstnikke väga vaadata ei jõudnuki, sest muuseum pandi kinni. Kuigi see ei oleks üldse paha koht, kuhu ööseks sisse lukustatud saada.
Rahvaga oli nii, et igas ruumis oligi umbes maksimumarv külastajaid, mis praegu sinna lubatud oli. Valvsaid, aga abivalmis muuseumitööjaid jätkus ka iga nurga peale. Ühegi ruumi ukse taga ei pidanud siiski kordagi ootama ja ka täismaja Kadrioru kunstimuuseumis on üsnagi hõredalt rahvastatud. Ainult kõige kõrgemale korrusele viiv trepp oli veidi kahtlane. Mu kaaslane ristis selle pandeemiatrepiks, sest kui seal juhtuks keegi vastu tulema ja koroonaköhatusega hakkama saama, oleks šansid üsna kehvad.
 |
| Lõpetuseks pandeemiatrepp isiklikult |
Piirangud on mu kultuurihuvile hästi mõjunud. Kuidagi nii palju tundub korraga vaatamist olema tulnud: need Flandria meistrid, Nigulistes pidi üks hea asi olema, mis juba pühapäeval maha võetakse, KUMU skandaalselt ümber paigutatud püsiekspositsioon tahab üle vaatamist ja praegu Fotografiskas rippuvatest näitusest pole ma ka ühtegi näinud. Minust võib veel nii inimenegi saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar