2021/05/04

Minu Egiptuse lood: araabia stiilis äri


Mul üks araablasest tuttav rääkis kunagi umbes sellise loo. Ta oli oma eestlannast elukaaslasega ühte  Egiptuse hotelli nädalalõppu veetma läinud. Reede õhtul tekkis mõte, et võiks pudeli vahuveini juua. Läks reception`isse uurima, ega neil midagi pakkuda ei ole. Oli küll. Tagaruumist toodi välja pudel, mille hinnaks 30 eurot nimetati. Araablane haaras muidugi peast kinni, hakkas Allahit appi paluma ja küsis, ega neil midagi odavamat ei ole. Teenindaja kadus 10 minutiks pudeliga ära ja tuli siis täpselt sama pudeliga tagasi. Ütles, et näed, vedas, leidis küll ühe odavama. Ainult 10 eurot, aga pidi väga kvaliteediga olema sellegi poolest. Teenindaja arvas, et klient on purjus ega märka, et talle sama pudelit pakutakse. Mu tuttav läks mänguga kaasa, ütles, et see sobib küll ja pudeli ostis viie euro eest ära.

Mina nii elegantselt 1001 öö stiilis tingida ei oska. Egiptuses otsustasin, et mul on suveniiriks väikest hõbedast skarabeusekujulist ripatsit vaja. Ma nimelt väikestviisi kogun pisikesi hõberipatseid. Süstemaatiliselt ma neid ei jahi, aga kui midagi huvitavat silma jääb, siis ostan ära. Need ei ole kallid. Vana-Egiptuse sümboolikast on just skarabeus mulle millegi pärast sümpaatne. Iga kord, kui kassi liivakasti koristan -- kõigi kassiomanike pidev rõõm -- mõtlen, et peaks mõned hankima, kes kassi pätsikestest kuulid veeretaks ja need minema tassiks. Looduses mul skarabeusi ainult üks kord õnnestunud näha. See oli üldse Põhja-Türgis, Bosporuse väina aasiakaldal. Veeretas teine tagumiste jalgadega tagumik ees endast suuremat sõnnikupalli mäest üles. Täpselt, nagu nad raamatute järgi tegema pidavat. Ideaalne abiline kassiomanikele.

Oma isikliku hõbedase Egiptuse skarabeusi järele seadsin sammud kohalikule Kleopatra nimelisele tänavaturule. Või ma ei tea, mis kohalik ta nii väga oli, eks nad vast turiste rohkem püüdsid seal. Skarabeuse pakuti igas teises letis. Valisin ühe müüja välja ja asusin hindu uurima. Kõike väiksema skarebeuse hinnaks nimetati 200 kohalikku naela (10 eurot). Hõberipatsite asjatundjana hindasin metalli ehtsaks ja hinna umbes samaks, mis Eestis sellises suuruse ja viimistlusega eseme eest maksta tuleks. "Aga," jätkas müüja, "kui te kaks ostate, siis on ühe hind ainult 120 naela. See on väga hea hind! Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."

Vangutasin mõtlikult pead. Kusjuures mul ei olnud mingit tingimise mõtet isegi peas, täitsa siiras reaktsioon oli. Tahtsin lihtsalt vaadata, mis tal veel letis on. Uurisin, ega tal mulle Horose ripatsit pakkuda ei ole. "Muidugi on," teatas müüja lahkelt ja osutus ühele koerapeaga profiiliskõndijale.
Mina etteheitvalt: "See pole Horos, see on Anubis." Tingida ma ei oska, aga kui keegi üritab mulle kotkapeaga Horuse asemel tema koerapeaga sugulast kaela määrida, siis lähen ma põlema küll. Müüja hakkas naerma ja ütles, et ega Horose kujusid ei olegi, on ainult Horose silm.

Horose silm


See oli päris põnev, et Horose kujuliso ripatseid ei tehta, ainult Horose silma. Müüja seletas tähtsalt, et jaa, nii on. Horose silm on väga hea kaitseamulett. Mulle tuli kohe Mika Waltari egiptuseteemaline romaan "Sinuhe" meelde. Sellistel juhtudel tavatsesid seal juba vanad egiptlased enesestmõistetavaid, täiendavaid seletusi mitte vajavaid asju umbes samas stiilis põhjendada: "See on kõigile teada."

Ma ei suutnud oma Horose kujukese kinnisideest siiski nii kiiresti lahti lasta ja osutasin samal alusel olevatele teistele ripatsitele. "Isisest on küll nii kuju kui sümbol, Isise sõlm, mõlemad olemas."
Müüja noogutas jälle rahulolevalt pead ja vastas, et nii on, see on kõigile teada, et Isisest saab mõlemat teha ja seletas, mis head kumbki amulett minu jaoks teha võib. Uurisin teisigi samal alusel olevaid Egiptuse jumalate ripatseid ja lobisesime veel veidi Vana-Egiptuse religiooni teemadel. Hea vestlus oli.
"Hea küll, ma võtan ikkagi selle skarabeuse," ütlesin lõpuks, "ma usun, et see toob mulle kõige paremat õnne."
"Ainult ühe?" tahtis müüja teada.
"Jah, ühe," vastasin mina. Ma proovin kõigepealt, palju sellest ühest mardikast üldse tolku on.
"Kas te ketti ei taha, et skarabeus kaela panna?"
"Ei, ma panen ta rahakoti münditaskusse. Las hakkab mulle seal raha kokku veeretama," lükkasin pakumise tagasi ja võtsin 200 kohalikku raha, mis alguses ühe skarabeuse hinnaks oli nimetatud, välja. Müüja lükkas sellest 100 tagasi ja ütles lihtsalt, et annab mulle skarabeusi ikkagi hoopis 100 naela eest. Tänasin, panin sõnnikumardika talle määratud kohta rahakotti ja tulin tulema. Huvitav, mille eest mulle see allahindlus tehti. Kas võis tõesti olla, et kohaliku kultuuri tundmise eest? Või lootis müüja, et tulen ka ostan hiljem veel ühe putuka?

Lennujaamas tagasilendu oodates vaatasin sisse ka sealsesse ehtepoodi. Huvi pärast uurisin, palju seal umbes sarnane hõbeskarabeus nagu mul juba rahakoti vahel oli, maksta võiks. "200 naela, aga kui kaks tükki ostate, siis saate ühe 120 naela eest. See on teil siin hea võimalus üle jäänud Egiptuse naeltest lahti saada."
Horose silm vaatas mulle letis skarabeuse kõrvalt juba kavalalt vastu.  Haha, ma tundsin seda mängu küll, aga ei viitsinud seda uuesti mängima hakata. Kuigi mõtlesin, et tegelikult võiks ju mu emal ka üks hõbedane skarabeus olla ja see oleks talle täitsa kena kink reisilt. Kaapisin oma rahakotist viimased kohalikud rahad kokku. Skarabeus oli laisk olnud ja seal oli vaid 120 naela alles. Ütlesingi, et mul rohkem kui 120 ei ole. Kaardimakseterminal oli poes muidugi ka ja tegelikult arveldasid nad ka eurodes, aga neid nuppe oli veel vara mängu tuua. Müüja vahetas poenurgas taburetil istuva mehega paar lauset ja pöördus siis minu poole: "Mu ülemus ütleb, et võin teile 120 naelaga müüa küll. Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."
Nii ma kahe skarabeusega Egiptusest koju lendasingi. Kassi liivakasti pean ikkagi endiselt ise koristama.

3 kommentaari:

  1. Ma olen alati arvanud, et see araablaste müügiasi on mäng. Nad ju armastavad suhelda ja see on suhtlusmäng, kus reeglid on, enam-vähem teada. Sina mängisid selle esimesega ka seda mängu - sa suhtlesid temaga ja tal oli huvitav. Kui sa oleks tingimismängu mänginud, äkki oleks veel odavamalt saanud. Lennujaamas sa natuke mängisid, ehk 1 korra tingisid. Võimalik, et see 120 ongi too hind, mille saab lihtsalt, ainult küsi. mina ei tea neid mängureegleid ka nii täpselt, ma olen aint türgis ja tuneesias käinud.

    VastaKustuta
  2. Selliseid lugusid lugedes meenub 25 aasta tagune Kreeka reis ja sealsed agarad müüjad, kelle tervitus kõlas "special for You, 50%!"

    VastaKustuta
  3. Jah, vist ongi nii, et seda tingida ei tohi eesmärgi, vaid protsessi ja kulgemise pärast. Siis on mängul ilu ja naudingut sellest, muidu on ei ole muud silme ees kui ainult dollarimärgid. Aga lennujaamas on lennujaama hinnad. Seal sai pool liitrit Coca-Colat sama raha eest, millega ma skarabeuse. Imelik, et ehted turul ja lennujaamas samas hinnaklassis olid. Samas, kui hotellis sai Coca-Colat tasuta ja lennujaamas oli pool liitrit viiekas.

    VastaKustuta