2021/04/12

Minu Egiptuse lood: kõrb

 Kui mul perearstiga juttu tuli, et kaalun praegusel ajal lastega reisile minekut, läksid tal esialgu silmad suureks nagu oleks ma öelnud, et kavatsen nädalavahetusel 50 inimesega juubelit tähistada ja sealt edasi algul juuksurisse, siis vanaema juurde ja lõpuks pooleks päevaks raamatukokku istuma minna. Seletasin siis ära, miks, mis ja kuidas, siis noogutas ta korra mõtlikult ja ütles: "Jah, tegelikult küll, miks ka mitte." Eks see praegusel ajal reisimine on teema, mille üle eri arvamustel inimesed umbes sama kergesti tülli võivad minna kui sisepoliitikast või vaktsineerimisest rääkides. Loomulikult kaasnes sellega minu jaoks ka väike enesesüüdistamise koht -- praegu on vist kõigi depressiivne ja raske, mida teised tunda võivad, kui me nüüd niimoodi läheme ja puhkame? Mul on praegu üldse selline pideva süütunde faas. Süütunne selle pärast, et äkki oleks ma midagi tema jaoks rohkem teha saanud, ellujääja süütunne, süütunne kõigi nende hetkede pärast, mil ma lihtsalt oma mõtetes istun ja kaugusesse vaatan. See selleks.

Paberimäärimist on ka palju -- tervisedeklaratsioonid, testimised, ka lastele. Kuna sõitsin enda perekonnanimest erineva nimega lastega Euroopast välja, siis viis see bürokraatia omakorda uuele tasemele. Vajalikud dokumendivormid on üles ehitatud eeldusele, et kusagil on lastel isa, kes annab lastega reisimiseks nõusoleku. Eeldus, mis meie puhul ei kehtinud. Viimase vajaliku paberi lennukile saamiseks sain pataka vahele 16 tundi enne lendu.

Lennujaama sõitsin autoga. Selle mõttega, et kui tagasi tuleme, siis ei pea taksos võõra taksojuhiga istuma, saan juba ette toidukappi toidu tellida ja ei pea nii kellegagi kokku puutuma. Siis hakkas peale. Teel lennujaama pool kuus laupäeva hommikul, Raua ja Pronksi tänava ristis seisab keset ristmiku poolviltu must Mercedese buss, keegi karjus, keegi oli auto peal pikali. Midagi ei saanud aru. Võtsin kiiruse maha ja hästi tegin, sest Mercedes oli nüüd edasi pääsenud ja minu kapotile asus aelema umbes kolmekümneaastane meesterahvas, silmad peas nagu öökullil. Selgelt narkojoobes. Roomas mul esiklaasi suunas ja sonis vene keeles, et ma politsei kutsuks. Kui ma ta kuidagi kapotilt maha sain, siis seda ma ka lahkelt tegin. Palju, liiga palju olen ma pidanud viimase pooleteise aasta jooksul 112 valima. Lapsed on mul küll terasest, nad ei teinud teist nägugi, kui ma narkomaani kapotilt maha proovisin raputada nagu action-filmis. Eks nad ole liiga palju viimasel aastal kõrvalt näinud neid asju, mille tõttu ma 112 olen valima pidanud. See on ka üks põhjus, miks väike keskkonnavahetus normaalse närvikava huvides neile rohkem kui hädavajalik oli.

Lennujaamas pidi perest traditsiooniliselt jälle lõhkeaineproovi andma kõige noorem laps. Ma ei tea, kuidas just tema see on, kelle süsteem alati välja valib. Egiptuse turvakontrollidega võrreldes oli see kõik muidugi nali. Terviseandmete kontroll, passikontroll, immigratsioonidokumendid ja mingid kontrollid veel. Iga kontrolli järel oli teine kontroll, kes kontrollis, kas kontroll oli ikka korralikult kontrollinud.

Mina kõõritasin muudkui lennujaama akendest selle poole, mille mu nomaadisüda juba lennukis ära oli tundud. See oli kõrb. Kui lapsed ja ülejäänud rahvas olid ainult lennukiaknast paistva meresinise mere peale elevile läinud, siis minul jätkus silmi vaid kõrbe jaoks. Kollakas-hall liiv, tühjus ja kaugemal tumedad kaljumäed. Just sinna oleks ma tahtnud. Mäed on muidu mind alati närviliseks teinud. Avarus on see, mis mulle turvatunde turvatunde loob. Aga mitte kõrbemäed. Kuum liiv ja külmad ööd. Kas võis tõesti olla, et minu esivanemategi hulgas on olnud neid Egiptuse profiiliskõndijaid, kelle veri mind nüüd sinna tõmbas?

Minu kõrb

Hotell oli suuuur. Nii suur, et laiskade turistide jaoks oli ühest territooriumi otsas teise isegi paatbuss sõitma pandud. See oli mu elu esimene paketireis. Ma lihtsalt ei viitsinud praegusel ajal kahe lapsega liiga palju seiklema hakata. Muidu olen siiani selline poolseljakotiga reisija olnud ja ei saanud alguses üldse aru, kuidas see kõik hinnas süsteem käib. Olin siiani arvanud, et all inlcusive tähendab, et kolm korda päevas tõstetakse sulle lobi ette ja kui sinna kõrvale veini või juurde midagi muud tahad, tuleb aga rahakott välja õngitseda. Tegelikult oli hotellis rikkalik toit pidevalt saadaval ja joogid ka. Restorane ja baare oli vist sama palju kui palmipuid. Kui üks mu kahest alati näljastest termiidist lõuad juhtus laiali ajama ja toitu nõudis, polnud muud kui ta lähimasse restorani sisse lükata. Kui keegi jäätist tahtis, siis oli selleks kolm jäätisemasinat. Ei mingit kolm korda päevas vaaritamist ega igavesti kestvat külmkapi täitmist. Kui see pole puhkus, mis siis veel on?




Minu lemmikhommikusöök. Muu kraam oli üsna Euroopapärane

Mina toitusin hommikuti paisutatud maisileivast ja jogurtist ja päeval sellest, mille järgi isutas. Alkoholist oli saadavalt piiramatu punane ja  valge vein ja õlu. Võimalik, et ka kange alkohol, aga kuna ma seda ei tarbinud, siis ei tea. Alkoholi puhul piiranguid ei olnud, aga sealiha ja mereande peale kalmaari ja valge kala küll kusagil ei näinud, isegi linna peal turistikohtades mitte. Ju siis Allah annab väikese veini andeks, kuna see patustelt ehk raha aitab välja meelitada, aga sealiha mitte. Islam on turistipiirkondades tagasihoidlik. Minarette küll kõrgub, aga valjusid palvekutseid ei mängita. Hotelli hiigelterritooriumilt avanes ka diskreetselt põõsaste varjust sissepääs mošeesse. Fellahine, neid, keda tihti kõige egiptlastemaks egiptlaste seast peetakse, pikka rüüsse riietatud põllumehi, oli näha vaid nii palju, kui nad hotelli kaupa tõid ja ka siis pidi selleks ise tähelepanelikult heki taha vaatama. Egiptus on vastuolude maa. Ühest küljest tuhandeid aastaid vana kultuur, maailma rikkaim keel, euroopalikult riides inimesed, aga samas ütleb wiki, et veel 2008. aastal oli üle 90% üle 15 aastastest Egiptuse naistest ümber lõigatud, kuigi karistused selle eest on karmid.

Kaugelt turistitara, basseinide ja palmide tagant paistis ikka mu kõrb. Kaaaass, kaaass, tule! ütles kõrb. Nagu tellitud, pakkus reisikorraldaja Kairo, püramiidide, Luxori ja kõrbeekskursioone, aga nende alla oleks terve päev kaduma läinud. Meil oli aga parajasti koduõpe. Vanemal vähemalt, sest tegelikult sain ma selle Egiptuses käimise skandaalse teoga hakkama juba siis, kui siin asjad veel nii hulluks polnud läinud ja nooremad klassid alles koolis käisid. Poole reisi pealt määrati ka mu noorem laps koduõppele, niiet isegi laste haridus ei kannatanud. Ega mu vanem laps ilma koduõppeta kaasa poleks nõustunud tulema ka. Kairo ja kuningate org jäidki meil selle pärast külastamata, et ta ei tahtnud koolitundidest puududa.
"Tead, kui sa 15 aasta pärast tagasi mõtled, siis on sul täiesti ükskõik, kas sul jäi mõni veebitund vahele või mitte, aga seda, et sa Kairos ei käinud, kahetsed sa küll," proovisin last täiskasvanu kõiketeadmisega veenda.
"Emme, ma nii väga tahaks püramiide näha, aga ma ei saa koolist puududa," jäi laps endale kindlaks. Rist ja viletsus, kui sul kohusetundlikud lapsed on. Üks tuttav lohutas, et küll saate mõnikord veel tagasi minna ja püramiidid ära vaadata. Äkki saame, äkki ei saa. Iial ei tea neid asju. Mida teeb koroona, ega Egiptus jälle Iisaeliga mõnda sõda ei alusta, nagu neil iga mõnekümne aasta järel kombeks on või midagi muud.

Meil kujunes rutiin kuidagi nii välja, et ärkasime juba hommikul kell 6, siis sõime, ujusime, siis väike kooliaeg, siis jälle bassein ja snäkiaeg, veel kooli, siis lõuna, edasi kas jalutasime veidi linna peal, istusime rannas või ujusime, õhtusöök, sõitsime paadiga või toitsime kalu, näksisime veel midagi, õppisime ja juba enne üheksat magasime.

Distantsõpe Egiptuse moodi. Vanem laps käis kodutöö kohta midagi küsimas ja proovib nüüd nii tagasi saada, et õe zoomi-tunni kaamerasse ei jääks

Kokku olime seal nädala. Hea oli. Meri oli küll külm, aga basseinid soojad. Ma põhimõtteliselt käisin korra meres ka ära. Et oleks Punases meres ujutud või nii. Ausalt öeldes oleks ma seal olles lennukipiletid isegi nädal hilisemate vastu vahetada tahtnud, aga kohustused ootasid. Olin palunud üht sõpra ülepäeviti kassi söötmas ja lõbustamas käia ning ei tahtnud teda rohkem koormata. Iga kassihooldusretk hammustas ta päevast ikkagi poolteist tundi ära.





Nii me nädal hiljem tagasi lennujaamas kontrollide ja kontrollide kontrollide juures olimegi. Meil läks kõik hästi, aga üks vene proua oli vesipiibu käsipagasisse pakkinud. Turvameestele see ei meeldinud. Naisele ei meeldinud, et see neile ei meeldi. Lõpuks tuli turvatöötajale teisi turvatööjaid ja ülemus ning naisele sõbrannad appi. Kisa oli kõva, aga üksteisest nad aru ei saanud. Kui turva kehakeeles näitama hakkas, mis moodi vesipiibu toru löökrelvana kasutada saab, tekkis mul hirm, et see sealsamas sellena ka käiku läheb. Õnneks viis meie tee siis juba järgmisesse kontrolli edasi.

Ega muud väga ei olnudki. Saime pruuniks ja puhata. Vaatasin lennukiaknast jälle igatsevalt oma kõrbe. Kui Tallinnas pagasi kätte sain, tuli välja, et olen tüki oma kõrbe siiski koju kaasa saanud. Mu kott oli nagu peska saanud ja üleni kõrbetolmuga kaetud.

Pekstud kott ja kõrbetolm

Kass ainult rõõmutsas selle üle. Talle kõrbelõhnad meeldisid. Inspekteeris ninaga hoolikalt kogu pagasi üle.

Jipikese lõhnareis kõrbesse


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar