2021/03/14

Veel üks kukkumine

Iga kord, kui meie tänavale järjekordne maja juurde ehitatakse, tekib rikutud elukeskonna pärast tahtmine oma uberik kirudes maha müüa ja mujale kolida. Siis aga lähen nopin keset jaanuarikuud katuseaiast mõne maitsetaime oksa, juunikuus viskan sinna pikali päevitama, jalutan randa või metsa mustikale, olenevalt kuust lähen kodu lähedale karulauku korjama, rulluisutama või suusatama ja mõtlen, et pole siin häda midagi. Kui nüüd viimane kord siin jälle järjekordse ridaelamu ehituseks kopp maasse löödi, ei jõudnu ma väga pikalt vanduda. Varsti tehti meil tänava otsas mäesuusanõlv kunstlume peal lahti ja siis sinna samasse ka korralik uisuplats.

Kuigi talv oli lühike, seda ikka oli. Uisutuada saime kenasti, vahel jõudsime murdmaarajale, aga mäesuusatamisega oli sel aastal kehvasti. Kas ei tekkinud hetke, et mäele minna, oli Viimsi mäepark koroonat põhjuseks tuues hinnad ajutiselt nii kõrgele kergitanud, et viimsilased olid valmis juba hangude ja tõrvikuteda suusalifte üle võtma minema või oli midagi muud. Siis lasti piletihinnad alla ja läksime lastega õppenõlvale. Mõlemad sõitsid kenasti tund aega liftiga üles ja suuskadega alla. Noorem arvas, et talle ei meeldi ja ta rohkem ei taha. Vanem arvas, et tema tahaks järgmisel korral suuremale mäele minna. Mina nii väga ei tahtnud. Mäesuusatamine pole minu ala, aga hea küll.


Läksid jälle mõned nädalad kaost mööda enne, kui vanema lapsega suusamäele tagasi jõudsime. Vahepeal oli juba kevad hakanud tulema ja mägi veidi sulanud ja siis uuesti külmetanud. Kunstlund juurde ei tehtud. Hoiatasin last, et kuigi ta ennast väiksemal mäel kindlalt tundis ja üle-eelmisel aastal ka suurest nõlvast alla sõitis, on tal siiski üks lumevaene hooaeg vahepeal vahele jäänud, mägi on jäine ja üldse näevad nõlvad alt vaadates sõbralikumad välja kui seal peal sõites on. Nii läkski. Laps lasi suure hurraaga alla, aga siis ei saanud pidama, sõitis üle lumevalli, kerkis meetri paar õhku ja kadus valli taha. Päris jube nägi välja. Tuhisesin talle järgi mäest alla nii kiirelt kui mu kesised oskused võimaldasid, võtsin suusad kiirelt jalast, ronisin vallile ja laskusin tagumikul teisele poole valli.

Ta lamas seal selili. Kõrval oli suur kivi lume alt väljas.
Mina: "Kas sa kukkusid kivile?"
Tema: "Jah."
Mina: "Mis kohaga?"
Tema: "Seljaga."
Kas mul läks südame alt külmaks või väga külmaks selle peale... Võtsin tal ainsana jalga jäänud suusa lahti, lasin alguses ettevaatlikult käsi, siis jalgu liigutada ja lõpuks püsti tõusta. Laps arvas, et kuigi tal midagi viga pole, rohkem ta täna sõita ei taha, aga mina võin sõita küll. Sain aru, et ehkki füüsiliselt terve, on see tema jaoks psühholoogiliselt kriitilise tähtsusega hetk. Läksin mäele ja sõitsin alla, tema ootas ja vaatas. Et ta näeks, et mägi mulle midagi ei tee. Siis küsisin, kas ta tahaks ikkagi ka veel proovida. Ei tahtnud. Siis kükitasin ta kõrvale maha ja ütlesin: "Tead, sellega on nüüd nii, et sa pead suuskadele tagasi tulema. Lihtsalt pead ja kõik. Kui sa praegu uuesti sõitma ei hakka, ei saagi sa ehk enam kukkumise hirmust lahti ega hakka kunagi suusatama."

Ma ei ole kunagi see olnud, et lapsi läbi pisarate spordisaavutusi taga ajama sunniks, aga seekord olin väga konkreetne. Ronisime hakatuseks poolele mäele, käskisin tal suusad alla panna ja minu trajektoori järgides V-asendis ettevaatlikult alla sõita. Sõitis küll. Silmad olid märjad, aga sõitis. All ütles, et on nüüd valmis jälle liftile minema. Sõitsime veel mõned korrad alla. Kuigi nõlv oli kehv, tekkis lõpuks täitsa mõnus rütm ja fiiling. Siis aga läks suusalift katki ja tulime koju. Panin sauna sooja. Laps arvas, et korra võiks sel hooajal ikka veel mäele minna. Siis, kui enam nii jäine pole, aga siis sai ta maal metsatöödel nohu ja nüüd sulab lumi vist üldse ära. Piinavalt aeglaselt ja vahelduva eduga, aga sulab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar