2021/03/01

Täiskasvanuna õppimise ja ühksikemaduse rahalisest küljest

 Raha on vastik, aga vajalik teema. Septembris, instituudi kooli alguse infotunnis, juhiti eraldi tähelepanu tasuta kõrghariduse reformi järellainetusele. Mina sellest reformist eriti kunagi aru ei saanud, sest tasuta head haridust sai enne ja saab ka pärast, aga nüüd on vähemalt meil nii, et maksta ei tule mitte õppimise, vaid õppimata jätmise eest. Ehk siis kui mõni aine semestri lõpus tegemata jääb, siis maksad ülikoolile selle õpetamise eest raha tagasi. Kui kõik jääb tegemata, siis tuleb ka kõik kinni maksta. Minu erialal maksab üks ainepunkt 40 eurot, üks aine annab 6 punkti ja semestri nominaalkoormus on 30 punkti. Ehk siis ripub peakohal trahvikirves suurusega 240 kuni 1800 eurot. Iga kord, kui selle arvutuse teen, lendab õpimotivatsioon kohe lakke.
Nagu üks kuraatoritest ütles, siis eks ülikool peab tasuta kõrghariduse ajastul ka rahateenimise viise leidma. Ma ei saa kunagi aru, kas see naine teeb nalja või räägib tõsiselt. Trahvikirves ei ähvarda neid tudengeid, kes on puudega, kes hooldavad puudega last või kellel on alla 7-aastane laps. Tundsin jälle, kuidas ma veidi süsteemi rataste vahel istun. Minu laps oli just poolteist kuud varem 7 saanud. Ma hooldasin raske vaimse ja füüsilise puudega, mis semestri jooksul sügavaks süvenesid, täiskasvanut ehk mulle ei laienenud kumbki klausel. Väikese kõrvalepõikena ütlen, et ajuvähiga pereliikme eest hoolitsemine on täpselt nii keeruline ja veelgi aeganõudvam, kui kõlab, just terminaalstaadiumis, mis meie puhul veel eriti pikaks ja komplikatsiooniderohkeks kujunes. Praegu sellest hullusest välja tulnuna imestan, kuidas mul üldse õppida õnnestus selles möllus. Muidugi võimalik, et kool oligi see, mis mind vee peal hoida aitas.

Umbes samad hammasrattad olid mind pigistanud ka siis, kui üldse otsuse tegin ülikooli uuesti sisse astuda. Kui sai selgeks, et mu laste isa ööpäevaringset hoolt ja järelvalvet vajab, hakkasin oma juriidilisi võimalusi uurima. Täiskasvanu hooldajaks ei saanud mind kuidagi vormistada. Ise kartsin kõige enam tervisekindlustuseta jäämist, seetõttu otsustasingi realiseerida oma ammuse mõtte uuesti tudengiks saada. Odavam ikka, kui ise ravikindluse eest maksta. Ma võin siin vaikselt kiruda süsteemi kohatist ebaõiglust, aga tegelikult peaksin seda hoopis tänama. Kui riik oleks mulle ravikindlustuse ka ilma koolita andnud või kool võimaldaks mul ka alla täiskoormuse õppida, siis oma mugavust tundest oleks ma neid võimalusi ka kasutanud.

Mingil hetkel arvutasin kokku ja reaalselt kulubki mul koolile 40 tundi nädalas, sees sisaldab siis nii loenguid-seminare kui iseseisvat tööd. Eks ole lihtsamaid ja intensiivsemaid nädalaid. Sellel nädalal on mul näiteks väga palju lugeda ja issandjumalmaeitea, kust selleks vajalik aeg leida. Selle asemel ma siis halan ja blogin hoopis. Perearst pakkus mulle eelmise aasta lõpus muidu, et kui ma kooliga jänni jään, saaks ta mulle tervislikel põhjustel akadeemilisele puhkusele minekuks tõendi väljastada. Teise kõrvalepõikena -- minu aasta tagasi diagnoositud kergest depressioonist on saanud keskmine või raske, mis annaks selleks aluse küll. Õnneks allub see kenasti ravile, aga see ravi ei ole kerge. Minu trikk depressiooniga funktsioneerimiseks on olnud kohe, kui tunnen, et jalad jälle alt löödud on, otsida lahendus, mis võimaldaks mul elegantne salto teha ja püstiasendis maanduda. Neid kordi on olnud palju ja eks ma olen vahel ka tagumikuli või näoli asfaldile plartsatanud, aga alati kiirelt proovinud püsti saada. Järgmise korrani.

Täna on mul akadeemiliseta uhkelt esimene semester täismahus läbitud ja piltlikult öeldes veerand magistrikraadi juba taskus. See võimaldab mul arvatavasti saada ka tulemusstipendiumi. Stipendiumi pingerida ei ole veel avaldatud, aga kõhutunne ütleb, et mul on head võimalused. Tulemusstipendium on 100 eurot kuus. Parem, kui mitte midagi. Olevalt erialast on olemas veel erialastipendiumid, aga humanitaaraladel tundub neid tehnilistega võrreldes väga vähe olevat, kui üldse. Tegin kiire arvutuse. Praegune õppetoetuste süsteem pandi laias laastus paika, kui oma esimest kõrgharidust omandasin. Siis oli praeguse tulemusstipendiumi vaste suurus uues rahas umbes 50 eurot. Tol ajal oli see arvestatav raha. Keskmine palk oli siis ümber arvutatult 430 eurot. Täna on see laias laastus 1400 eurot. Väike arvutus ka: 50/430 = 0,12 ja 100/1400 = 0,07. Suhtarvud kõnelevad enda eest.

Kui ma mõni aasta tagasi Tallinna ülikoolis avatud ülikooli kaudu üht ainet kuulasin ja õppejõud seal parajasti kodust tööd üritas anda, kukkus üks tudengitest halama, et millal selle jaoks aega leida. Tal olevat loengud, töö, lapsed ja siis peab veel essee ka esitama. Ma mõtlesin ainult, et suure inimesena koolis käimine ei saagi lihtne olla. Eriti, kui sul on töö, pere ja muid olmemuresid. Nii see umbes kujunenud ongi, aga kui ma oma esimese ja praeguse hariduse omandamist võrdlen, siis on see kindlasti palju naudingutpakkuvam. Ma õpin nüüd midagi, mille juurde on mind toonud kaalutletud huvi, ma õpin nüüd kirega.

Väikeste õppetoetuste ja muude ebamugavuste üle võib ju vaikset nurinat teha, aga see on rohkem moepärast. Võimalus tasuta haridust omandada on suur asi ja privileeg.

***

Nüüd on käes ka see murdepunkt, mil ma pean otsustama, mida oma eluga edasi teha. Ma pean kaks last suureks kasvatama. Eestis olevat üksikvanemad rahaliselt kõige ohustatumas seisus. Orbudele on ette nähtud riiklik toitjakaotuspension. Minu lapsed on nüüd pensionärid. Paar päeva tagasi sain postist nende pensionitõendid ka kätte. Täitsa muigama pani kohe. Tõendid näevad välja samasugused nagu vanaduspensionäridelgi. Huvi pärast vaatasin veidi ringi, mis sellest veel kasu võiks olla. Teoreetiliselt võiks neile nüüd kõik pensionäride soodustused laieneda. Mõnes kohas on kohe kirjas, et soodustingimused kehtivad vaid seenioridele või vanaduspensionäridele, aga näiteks Lottemaal küsitakse lapse eest täisraha, aga pensionär, täpsustamata milline, saab soodustust. Eks see saab selline katsetamise ja seletamise asi nüüd olema, kas lapsed lähevad mul seal pensionäridena läbi või mitte. Toitjakaotuspensioni suurus sõltub vanema tööstaažist, pensioni saajate arvust ja vist mingitest asjadest veel. Mulle tundub, et see kipub alla miinimumelatise jääma. Ütlen siinkohal numbri ka välja. Minu kumbki laps saab nina peale 170 eurot pensioni, aga sellelt tuleb veel tulumaks tasuda. Summa jääb küll alla tulumaksuvaba miinimumi, aga vist on nii, et nüüd kaotan siis mina selle arvelt laste täiendava tulumaksuvaba osa. Ei tea, enne järgmise aasta tuludeklaratsiooni peab maksuametiga konsulteerima. Mul üks sõbranna kommenteeris, et selline asi võiks tõesti siin riigis tulumaksuvaba olla. Mina mõtlen, et toitjakaotuspension ei peaks üldse pension vaid pigem toetus või hüvitis olema, aga eks see on veel õndsast nõukogude ajast nii jäänud. Eestis pidi toitjakaotuspensioni saajaid veidi üle 6000 olema. See ei ole väga suur huvigrupp.

Nii. Mina tahaks nüüd tööle minna. Mulle on seda psühholoogiliselt tarvis, et ennast turvaliselt ja vajalikuna tunda. Tuleb otsustada, millal ja kas tagasi vanade liistude juurde või proovin uuel erialal end üles töötada ja läbi lüüa. Vana eriala on mul alati pehme maandumine. Seal on pakkumisi ja seal liigub ka raha, aga see on nii pagana intensiivne maailm, et reaalsus saaks arvatavasti olema selline, et kool jääb mul siis sinna paika. Või siis proovida ikkagi uues, sõnade maailmas kätt. See on materiaalselt vaene, aga ilus koht. Kunagi põhikoolis kirjutasin ma sellised read:

Vaatan oma jalajälgi lumivalgel lumel.
Kes ma olen? Kuhu lähen? Otsustada tuleb.

Kuidas tundub, kas minust on humanitaarimaterjali? Iseenesest kannataks mul õpingute lõpuni täiskohaga tudeng ja ema ka olla. Tegelikult saaksin investeeringud realiseerides mõistlikult majandades laste täisealiseks saamiseni töötamata enam-vähem praegust elustiili hoida, aga see ei oleks jätkusuutlik. Lapsed võib ju suureks kasvatada, aga ka ennast pean ma ka edaspidi elatada suutma. Praegu mõtlen, et kui just mõni tööandja mind tellisepaksuste rahapakkidega peksma ei tule, siis katsun selle semestri ära lõpetada ja võimalikult palju lastega olla. Mulle antakse nõu, et neil on seda vaja.

14 kommentaari:

  1. Toitjakaotuspensioni osas avastasin mina alles maksuameti meeldetuletuse peale (saadeti sms. Suur tänu neile selle eest!), et ma saan nüüd lapse nimel ka tuludeklaratsiooni esitada. Tema saab sealt mingi osa tagasi. Ehk et see on lapse tulu ja seda ei arvestata sinu enda kogutulu sisse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii on jah. Mul see komplikatsioon juures, et peale pärandi avamist tekib lastel veel teatavat liiki tulusid, mis astmelise tulumaksu tõttu võivad tulumaksuvaba osa sööma hakata, aga mida enne nende täisealiseks saamiseni ilma kohtu loata parem mitte näppida on. Ma ei jõua mõttes ära tänada juristi, kes mind kunagi seaduseid lugema õpetas. Tuludeklareid saab järgnevatel aasttel küll kohe tööstuslikult vorpima hakata.

      Kustuta
  2. Enne töövõimereformi oli mul diabeedi ja paari tüsistuse tõttu ka mingi pension, mis iganes selle nimi oli. Olin 19 ja vehkisin halli vihikut igal pool, kus pensionäridel soodustus oli. Rakvere Aqvas kutsuti boss letti, aga ikka sain. Nõmme Seikluspargis ei saanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Töövõimetuspension äkki? Nüüd on halli raamatu asemel relvaks plastikkaart. Hea kuulda, et kellelgi need võitlused juba peetud. Ehk läheb meil libedamalt.

      Kustuta
  3. Mine ikka varsti tööle tagasi nt sügisest, ei usu, et sul kool pooleli jääb selle kõrvalt. Sa väga tubli naine!

    VastaKustuta
  4. Kõrgkoolis õppijana peab sul olema võimalus ka vajaduspõhise eritoetuse avalduse andmiseks. Minu grupikaaslastest paljud tegid mõttega, et no proovivad ja osad saidki.
    Arvutus on automaatne, ehk ei pea otsust ootama, vaid süsteem ütleb kohe, kas saad või mitte.
    Depressiooniga, olenevalt raskusastmest, võib ka osalise töövõime toetust saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo, tänud, siin on mulle uut infot. Vajaduspõhine toetus võtab arvesse eelmise aasta sissetulekuid. Siis olin veel tegus tööloom ja isegi lapsi arvesse võttes jääb sissetulek pereliikme kohta liiga kõrgeks, tegin selle arvutuse millalgi läbi.
      Töövõime vähenemine on mõte, mille peale ma tulnud ei ole, tänud! Uurin seda veidi, kuigi esimene reaktsioon on, et kuna saan adekvaatset tuge ja ravi, siis ma tegelikult töövõimetu ei ole. Siit tuleb sisemine eetiline konflikt, kas mul ikka oleks sellele moraalset õigust, kuigi juriidilist võib olla. Pealegi lootsin ma selle deptressiooniasjaga suveks ühele poole saada, kuigi mu kliiniline psühholoog oli üsna skeptiline ja ütles, et kahe aastaga võiksin vabalt arvestada. Igatahes uurin seda kindlasti, sest iial ei või teada, milliseid väljapääse elu mind veel kasutama sunnib.

      Kustuta
    2. Sain aru, et sa ei tööta. Töötuna on sul ka Töötukassalt-riigilt raha saada.
      Uuri ka enda kohalikust omavalitsusest, kas sul on mingeid võimalusi. Kuulen kõrvalt juhtudest, kus inimesed saavad juhuslikult teada, et oleks saanud või on õigus toetusele või teenustele. Paraku on süsteem nii loodud, et keegi selliseid asju ju ei ütle, ega paku.
      Kui oled eelmisel aastal palju ravimitele kulutanud. Vaata igaks juhuks täiendava ravimihüvitise tingimused üle.

      Kustuta
  5. Kui otsustad humanitaariks hakata, siis - tere tulemast! Materjali on sinus küll ja palju. Lugesin just su blogi varasemaid sissekandeid ja taipasin, et ma polegi näidunud kedagi kusagil kartulikoore-metafoori paremini, täpsemini ja asjalikumalt kasutamas, kui sina oma jutus EV100 puhul... Arvestades, et pea iga humanitaar on kartulikoorte kallas kätt proovinud, siis... see juba on midagi :)!
    Tõsi on, et raha liigub nendes ametites vähe, ja inimesuhted võivad (osaliselt sellest tulenevalt) teinekord täitsa frustreerivad olla. Samas, väga ilusaid inimesi on samuti palju. Ning sinusugune leiab kindlasti koha, kus sa kiiresti asendamatuks muutud - ja loodetavasti ka töörõõmu tunned!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul hakkasid nüüd kõrvad kohe õige hoogsalt selle jutu peale liikuma :)
      Ma võiks kartulikoori süüa küll. Kui need õli ja soolaga ahjus krõbedaks teha ning hea dipikaste kõrvale segada, on täitsa gurmee kohe. Iseasi, kaua selline menüü veel romantilise, mitte sundusega tunduks...

      Kustuta
  6. Mul elukaaslasel ka töövõimetuspension ja pensionitunnitus. Ajab naerma küll kui perega Lottemaale minnes pereisa mööda korterit tuustib, et kus tema pensionitunnistus on. Vajaduspõhise õppetoetuse juures on minu meeles täiesti ebaloogiline see, et arvestatakse eelmise kalendriaasta sissetulekuid. See käib ju täiesti elukestva õppe mõtte vastu? Kui tahaks teha karjääripööde ja teise valdkonda minna siis majanduslikult läheb ikka väga-väga keeruliseks.
    Osaline töövõimetus (depressiooniga) ja töötukassa poolt pakutavad toetused võiksid ka teemaks võtta. Abiks ikka. Ja kui karjääripöörde mõte on aga ära elamise mõttes kohe homme tööle minema ei pea siis annaks endale aega atra seada ja lasta mõttel selgineda.

    VastaKustuta
  7. Soovitav rääkida sellel teemal kas oma perearsti või raviarstiga. Ja kindlasti anda sisse osalise töövõime ja töövõimetoetuse taotlus. Kui osaline töövõime tuvastatakse 40% või suuremas ulatuses, siis igakuine töövõimetoetus on määratud ajal umbes 260 eurot. Abiks on seegi. Toetuse saamise tingimused peavad olema täidetud. Lähemalt on nad kirjas Eesti Töötukassa kodulehel. Peamine on see, et digiloos oleks kõik olemas.
    See selleks. Aga tegelikult tahan ka öelda, et olen juba paar aastat lugenud blogi ja mulle meeldib see, kuidas Sa kirjutad.Sul on kätt ja sulge, et näha elu sellisena nagu ta on ja ma loodan, et saame rõõmu tunda Su kirjatükkidest.

    VastaKustuta
  8. Mina sain 1 tüübi diabeediga osalise töövõime (mul on küll hiljem õnnestunud veel kolm diagnoosi juurde saada), aga osalist töövõimet määratakse ka lühemaks ajaks. See on mõeldud ka sellisel juhul nagu sul - ajutine terviseprobleem, mille saab aja jooksul loodetavasti välja ravida. Peaks aitama inimesel raskel ajal toime tulla ja kui tervis korras, siis võetakse ära. Räägi kindlasti arstiga.
    Siis, kui kõik oli hästi läksid sinu maksud teiste hädas olevate inimeste toetuseks. Nüüd, kui sul on abi tarvis toetavad teised sind. See ongi riigi maksude ja toetuste mõte.

    VastaKustuta
  9. Kui sa tõlkemagistri ära teed, siis avanevad sulle mingil määral ka euroinstitutsioonide tõlkeuksed - mitte küll nii suure sissetulekuga kui seal koha peal töötades (selleks on ka juuraharidust vaja), aga kui neile vabakutselisena (st mingis vormis ettevõtjana) siin elades otse töötada, siis Eesti tõlketuruga võrreldes maksavad nad ikka väga hästi. Seaduste lugemise oskusest on ka selle töö peal kasu.

    VastaKustuta