2021/03/15

Mälestused

 Näed, kuidas jälle üks päev on õhtule saanud, lein mind oma võimusesse tahab haarata ja mina kirjutamisest leevendust otsin. Tema õde ütles selle kohta, et küllap peab mul raskem olema kui teistel, sest mina elan ju kõigi tema jalajägede keskel. Veidi teises sõnastuses, aga mõte oli sama. On vahel raske, aga imelikul kombel mitte selle pärast, et ma iga päev puudutan seda, mida tema käed on puutunud. Hoopis siis on raske, kui telekast näidatakse Pariisi, sest siis tuleb mul meelde, kuidas me seal tänavatel koos astusime. Või hakkab mul iga kord sees keerama, kui ma sõõrikut näen. Aasta ja viis kuud on möödas sellest, kui ma ta EMOsse viisin. Me kumbki ei teadnud siis, mis meid ees ootab või mis täpselt temaga valesti on, aga meil mõlemal oli hirm. See, mis tulemas oli, oli halvem kõigest, mida me karta oskasime.

See pilt, kuidas ta haigla automaatuste vahelt sisse lonkas, saatjaks arst, kes teda kaastundlikul pilgul vaatas ja samme tema ebakindla kõnnaku järgi seada üritas, jääb minuga vist alatiseks. See oli esmaspäevane päev. Ma ei tea, miks meie noorem laps sel päeval lasteaias ei olnud, aga ta oli minuga kaasas. Kuna ma arvasin, et ta varsti jälle koju võidakse saata, jäin haigla juurde ootama. Algul jalutasime lapsega ümber haigla, aga kuna aeg venis, siis läksime üsna sinna lähedale sõõrikukohvikusse. Laps räägib siiani sellest elevusega: "Siis, kui issi haiglasse läks ja me sinuga sõõrikukohvikus käisime..."
See lõikab nagu noaga südamesse. Ostsime mõned sõõrikud ka issi jaoks kaasa. Pidin need järgmisel päeval talle juba hoopis kõrgema etapi haiglasse viima.

Aeg venis edasi. Sain aru, et haigla lähedal oodata ei ole mõtet. Sõitsime lapsega koju. Tunnid möödusid. Lõpuks ma enam ei kannatanud ja helistasin. Tema ei suutnud vaimselt telefonile vastata, nagu ta hiljem ütles. Saatis sõnumi. Sõnumi, mis jällegi nagu noaga südamesse lõikas. Ajus on kasvaja, seisis sõnumis.

Meil oli traditsioon, et igal sügisel, pimeda aja alguses ostsime mõnetuhandetükise pusle, mida siis õhtuti koos kokku panime. Lapsed käisid oma vanust ja huvi mööda aitamas. Kui kass majja tuli, proovis ka tema puslest läbi jooksmisega meil põnevust üleval hoida aidata. Nüüd võtsin ühe neist pusledest ja hakkasin uuesti kokku panema. Ma loodan selle läbi veel ühe mälestuse üle kirjutada. Ma ei tea, miks me sel aastal kõigest tuhandetükise pusle olime valinud. Kas see võis olla meie kolimise aasta, kus muid kohustusi palju ja aega selle võrra vähem oli? Puslepildil on Florida. Kuigi ta noorelt suri, jäi tal elus vähe asju tegemata. Florida ja coast-to-coast USA-reis on üks neist.



3 kommentaari:

  1. Suur soe ja pehme kalli sulle

    VastaKustuta
  2. See võtab aega, aga tuhmub tasapisi. Ma nägin mitu aastat vastu sõitmas üksnes punaseid autosid. Enam ei pane tähelegi...

    VastaKustuta
  3. Ilmselt on Konnal õigus, aga see võib tõesti võtta aastaid. Aga minu meelest on hea, et sa seda kurbust endast läbi lased, mitte eemale ei tõrju ega vastu ei punni. Ja võib-olla see nüüd kõlab inetult, aga see on isegi omamoodi ilus ja puhastav, valus, aga sellest õhkub tohutult soojust ja südamlikkust, justkui tänutunnet, et ta on olemas olnud. Lein, kui pikk järelehüüe.

    VastaKustuta