2021/03/19

Tuulest viidud varandus

 Ma teen sel semestril tõlkepoeetika kursuse raames Margaret Mitchelli "Tuulest viidud" kahele eestikeelsele tõlkele võrdlevat tõlkeanalüüsi. Esimese eestikeelse tõlke laenasin sõbralt, teise, eelmisel aastal ilmunud tõlkega oli suurem jama. Viimsi raamatukogus ega raamatupoes seda ei olnud. Süsteem näitas, et üks eksemplar peaks Lasnamäe Apollos olema. Sõitsin sinna, aga ainult selleks, et müüjaga tuvastada, et see on varastatud. Lõpuks sain oma koopia hoopis Tartu Lõunakeskuse raamatupoest.

Nüüd oli veel ingliskeelset originaali vaja. Selle tõin üleeile Tallinna keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnast ära, kontaktivabalt ja puha. Eile õhtul oleks pidanud sellega tööle hakkama, aga hoopis midagi põnevamat tuli vahele. Raamatute ilmumisandmeid kirja pannes jäi silma, et minu inliskeelne originaal on välja antud 1936, see tähendab raamatu esmailmumise aastal. Sa mait, ma tean väga hästi, kui hinnas populaarsete raamatute esmatrükid on. Tähendab ma ei teadnud täpselt, kui hinnas "Tuulest viidud" esmatrükk võib olla, aga Google ütles 10 000 - 25 000 dollarit. Kuna minu käes olev koopia oli üsna juust, siis tõenäoliselt jääks selle hind pigem 10 000-kanti, aga suveni elaks selle rahaga Hispaanias ära küll. Kuidas raamatukoguga kokkuleppele saada, siis "Tuulest viidud" peategelast Scarlett O`Harat tsiteerides: "Mõtlen kõigele sellele homme."

Esiteks tuli välja uurida, kas tegu on tõepoolest esmatrükiga. See oli juba hoopis põnevam kui tõlkepoeetika. 1936. aastal andis Macmillian Company "Tuulest viidut" välja kaheksal korral, esmatrükina mais, kaks korda juunis, kolm korda juulis ja kaks augustis. Asusin minu käes olevalt raamatult trükikuud otsima, mis kõigil 1936. aasta trükkidel pidi olemas olema, aga seda polnud. Nii palju siis kümnest tuhandest dollarist.

Kuna teema oli huvitav, siis uurisin veidi edasi. Minu raamatus tegelikult õiget trükiaastat ega seda, mitmenda trükiga tegu, kirjastus näidanud ei olnudki. Erinevate fragmentide põhjal dateeriksin ma selle trüki vahemikku 1949-1956, arvatavsti 1954. Keskraamatukogu andmebaasis on see igatahes valesti dateeritud. Kollektsioneerimisväärtust sellel ei ole. Miks kirjastus sedasi trükiandmed maha on vaikinud, võin vaid spekuleerida. Vahel tehakse nii, sest 50. aastateks oli "Tuulest viidud" esmatrükk juba hakanud hinda minema. Selliseid raamatuid nimetatakse faksiimileks, otsesõnu võltsinguks. Vähemalt oli huvitavalt veedetud õhtu. Nüüd pole aga tõlkeanalüüsi tegemisest enam pääsu.

Siiski tasub enda ja vanaemade raamaturiiulid kriitiliselt üle vaadata nõutumate esmatrükkide leidumise osas. Ebatõenäoline, aga võimalik, et mõne raamatu näol kogub seal väike kullakang tolmu.

Jipi kahe eestikeelse ja ühe ingliskeelse "Tuulest viidud" tagant piilumas. Jõudu mulle tööle nede tellistega.


2021/03/15

Mälestused

 Näed, kuidas jälle üks päev on õhtule saanud, lein mind oma võimusesse tahab haarata ja mina kirjutamisest leevendust otsin. Tema õde ütles selle kohta, et küllap peab mul raskem olema kui teistel, sest mina elan ju kõigi tema jalajägede keskel. Veidi teises sõnastuses, aga mõte oli sama. On vahel raske, aga imelikul kombel mitte selle pärast, et ma iga päev puudutan seda, mida tema käed on puutunud. Hoopis siis on raske, kui telekast näidatakse Pariisi, sest siis tuleb mul meelde, kuidas me seal tänavatel koos astusime. Või hakkab mul iga kord sees keerama, kui ma sõõrikut näen. Aasta ja viis kuud on möödas sellest, kui ma ta EMOsse viisin. Me kumbki ei teadnud siis, mis meid ees ootab või mis täpselt temaga valesti on, aga meil mõlemal oli hirm. See, mis tulemas oli, oli halvem kõigest, mida me karta oskasime.

See pilt, kuidas ta haigla automaatuste vahelt sisse lonkas, saatjaks arst, kes teda kaastundlikul pilgul vaatas ja samme tema ebakindla kõnnaku järgi seada üritas, jääb minuga vist alatiseks. See oli esmaspäevane päev. Ma ei tea, miks meie noorem laps sel päeval lasteaias ei olnud, aga ta oli minuga kaasas. Kuna ma arvasin, et ta varsti jälle koju võidakse saata, jäin haigla juurde ootama. Algul jalutasime lapsega ümber haigla, aga kuna aeg venis, siis läksime üsna sinna lähedale sõõrikukohvikusse. Laps räägib siiani sellest elevusega: "Siis, kui issi haiglasse läks ja me sinuga sõõrikukohvikus käisime..."
See lõikab nagu noaga südamesse. Ostsime mõned sõõrikud ka issi jaoks kaasa. Pidin need järgmisel päeval talle juba hoopis kõrgema etapi haiglasse viima.

Aeg venis edasi. Sain aru, et haigla lähedal oodata ei ole mõtet. Sõitsime lapsega koju. Tunnid möödusid. Lõpuks ma enam ei kannatanud ja helistasin. Tema ei suutnud vaimselt telefonile vastata, nagu ta hiljem ütles. Saatis sõnumi. Sõnumi, mis jällegi nagu noaga südamesse lõikas. Ajus on kasvaja, seisis sõnumis.

Meil oli traditsioon, et igal sügisel, pimeda aja alguses ostsime mõnetuhandetükise pusle, mida siis õhtuti koos kokku panime. Lapsed käisid oma vanust ja huvi mööda aitamas. Kui kass majja tuli, proovis ka tema puslest läbi jooksmisega meil põnevust üleval hoida aidata. Nüüd võtsin ühe neist pusledest ja hakkasin uuesti kokku panema. Ma loodan selle läbi veel ühe mälestuse üle kirjutada. Ma ei tea, miks me sel aastal kõigest tuhandetükise pusle olime valinud. Kas see võis olla meie kolimise aasta, kus muid kohustusi palju ja aega selle võrra vähem oli? Puslepildil on Florida. Kuigi ta noorelt suri, jäi tal elus vähe asju tegemata. Florida ja coast-to-coast USA-reis on üks neist.



2021/03/14

Veel üks kukkumine

Iga kord, kui meie tänavale järjekordne maja juurde ehitatakse, tekib rikutud elukeskonna pärast tahtmine oma uberik kirudes maha müüa ja mujale kolida. Siis aga lähen nopin keset jaanuarikuud katuseaiast mõne maitsetaime oksa, juunikuus viskan sinna pikali päevitama, jalutan randa või metsa mustikale, olenevalt kuust lähen kodu lähedale karulauku korjama, rulluisutama või suusatama ja mõtlen, et pole siin häda midagi. Kui nüüd viimane kord siin jälle järjekordse ridaelamu ehituseks kopp maasse löödi, ei jõudnu ma väga pikalt vanduda. Varsti tehti meil tänava otsas mäesuusanõlv kunstlume peal lahti ja siis sinna samasse ka korralik uisuplats.

Kuigi talv oli lühike, seda ikka oli. Uisutuada saime kenasti, vahel jõudsime murdmaarajale, aga mäesuusatamisega oli sel aastal kehvasti. Kas ei tekkinud hetke, et mäele minna, oli Viimsi mäepark koroonat põhjuseks tuues hinnad ajutiselt nii kõrgele kergitanud, et viimsilased olid valmis juba hangude ja tõrvikuteda suusalifte üle võtma minema või oli midagi muud. Siis lasti piletihinnad alla ja läksime lastega õppenõlvale. Mõlemad sõitsid kenasti tund aega liftiga üles ja suuskadega alla. Noorem arvas, et talle ei meeldi ja ta rohkem ei taha. Vanem arvas, et tema tahaks järgmisel korral suuremale mäele minna. Mina nii väga ei tahtnud. Mäesuusatamine pole minu ala, aga hea küll.


Läksid jälle mõned nädalad kaost mööda enne, kui vanema lapsega suusamäele tagasi jõudsime. Vahepeal oli juba kevad hakanud tulema ja mägi veidi sulanud ja siis uuesti külmetanud. Kunstlund juurde ei tehtud. Hoiatasin last, et kuigi ta ennast väiksemal mäel kindlalt tundis ja üle-eelmisel aastal ka suurest nõlvast alla sõitis, on tal siiski üks lumevaene hooaeg vahepeal vahele jäänud, mägi on jäine ja üldse näevad nõlvad alt vaadates sõbralikumad välja kui seal peal sõites on. Nii läkski. Laps lasi suure hurraaga alla, aga siis ei saanud pidama, sõitis üle lumevalli, kerkis meetri paar õhku ja kadus valli taha. Päris jube nägi välja. Tuhisesin talle järgi mäest alla nii kiirelt kui mu kesised oskused võimaldasid, võtsin suusad kiirelt jalast, ronisin vallile ja laskusin tagumikul teisele poole valli.

Ta lamas seal selili. Kõrval oli suur kivi lume alt väljas.
Mina: "Kas sa kukkusid kivile?"
Tema: "Jah."
Mina: "Mis kohaga?"
Tema: "Seljaga."
Kas mul läks südame alt külmaks või väga külmaks selle peale... Võtsin tal ainsana jalga jäänud suusa lahti, lasin alguses ettevaatlikult käsi, siis jalgu liigutada ja lõpuks püsti tõusta. Laps arvas, et kuigi tal midagi viga pole, rohkem ta täna sõita ei taha, aga mina võin sõita küll. Sain aru, et ehkki füüsiliselt terve, on see tema jaoks psühholoogiliselt kriitilise tähtsusega hetk. Läksin mäele ja sõitsin alla, tema ootas ja vaatas. Et ta näeks, et mägi mulle midagi ei tee. Siis küsisin, kas ta tahaks ikkagi ka veel proovida. Ei tahtnud. Siis kükitasin ta kõrvale maha ja ütlesin: "Tead, sellega on nüüd nii, et sa pead suuskadele tagasi tulema. Lihtsalt pead ja kõik. Kui sa praegu uuesti sõitma ei hakka, ei saagi sa ehk enam kukkumise hirmust lahti ega hakka kunagi suusatama."

Ma ei ole kunagi see olnud, et lapsi läbi pisarate spordisaavutusi taga ajama sunniks, aga seekord olin väga konkreetne. Ronisime hakatuseks poolele mäele, käskisin tal suusad alla panna ja minu trajektoori järgides V-asendis ettevaatlikult alla sõita. Sõitis küll. Silmad olid märjad, aga sõitis. All ütles, et on nüüd valmis jälle liftile minema. Sõitsime veel mõned korrad alla. Kuigi nõlv oli kehv, tekkis lõpuks täitsa mõnus rütm ja fiiling. Siis aga läks suusalift katki ja tulime koju. Panin sauna sooja. Laps arvas, et korra võiks sel hooajal ikka veel mäele minna. Siis, kui enam nii jäine pole, aga siis sai ta maal metsatöödel nohu ja nüüd sulab lumi vist üldse ära. Piinavalt aeglaselt ja vahelduva eduga, aga sulab.

Minu Baudelaire

 Ma kuulan sellel semestril ka tõlkepoeetika kursust. Mille muuni me seal varem või hiljem ikka välja pidime jõudma kui mitte Baudelaire`i "Raibeni".

Teiste kogemusi lugedes tekkis tunne, et Baudelaire on autor, kellega esmakohtumist ja sellest tekkinud tundeid paljud ka üle aastakümnete selgelt mäletavad. Mina tutvusin Baudelaire`iga väga ebatraditsioonilisel viisil inglise keele vahendusel läbi keskpärase ulmefilmi. See film oli 2004. aastal ameeriklaste ja prantslaste koostöös valminud "Immortel". Kehvast arvutigraafikast hoolimata jättis see mulle kustumatu mulje. Ulme on mulle alati meeldinud. Ma oskan seda palju paremini mõista, kui luulet. Ma ei tea, miks see nii on, kuigi ma olen selle üle palju mõtelnud. Ma arvan, et kui Baudelaire oleks minuni jõudnud traditsioonilisemal viisil, kahe kaane vahel eesti keeles paberile trükituna, oleks ta minust ka mööda läinud.

"Immorteli" peategelasi, hübernatsiooniune vangistusse mõistetud poeet Nikopol deklameerib seal hetkedel, mil ta füüsilist valu kannatab Baudelaire`i "Raibet". See on võigas, aga ilus luuletus. Kui ma oleks seda eesti keeles esimest korda lugema juhtunud, oleks see mulle liiga räigelt mõjunud. Võõrkeeles on vurlgaarsused ja šokeeriv sisu kuidagi pehmemad.

My love, do you recall the object which we saw,

That fair, sweet, summer morn!

At a turn in the path a foul carcass

On a gravel strewn bed,

***

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?

Mu arm, kas meeles veel on sul

see selge päev, kui paelus meie huvi

üks raibe maantee käänakul?

(Vabandust tõlgete autoritele viitamata jätmise pärast. Need tõlked rippusid internetist ilma tõlkija nimedeta.)

Tõlkepoeetika seminaris arutati "Raipe" eestikeelseid tõlkeid, kui hea see on, et neid ikka mitu tükki olemas on, kas ja miks oli vaja "Raibet" üle ja ümber tõlkida, aleksandriinimõõdu õigustatust "Raipe" eesti keelde ümber panemisel, kas Baudelaire oli naturalist ja muudel üsnagi oodatavatel teemadel.

Mind aga kummitas ainult üks küsimus: mis soost on Baudelaire`i luuletuses raibe? Ma ei küsinud seda kahel põhjusel. Esiteks osalesin koroonatõttu Zoom`is toimuval seminaril kohast, kus internet oli kehv ja seda jagati vaid jaopärast. Teiseks kartsin, ja ma kardan harva ennast lolliks teha, et mu küsimus on rumal ning kehtivate akadeemiliste paradigmade mõistes ebaoluline. Prantsuse keelt ma ei oska, aga Une Charonge nagu viitaks, et naissoost. Prantslastel ei ole vist ka valikuid, kõigele tuleb nende emakeeles sugu omistada, et üldse midagi ütelda saaks. Inglise tõlgetes, mis mulle ette on juhtunud, on raipest saanud sootu-elutu objekt, see. Eesti tõlgetes, mis mulle praegu kättesaadavad, ei tule välja, kas raibe on ta või see.

Kas see on üldse oluline luule tõlkimisel? Võimalik, et mitte, aga igal juhul näitab see, et tore küll, kui ühte luuletust on samasse sihtkeelde mitu ja mitu tugevat tõlkijat ümber pannud, aga igal juhul tasub seda ka teistes keeltes lugeda isegi, kui originaalkeelt ei oska. Nüansse tekib rohkem. Ja kergem tunne on kohe, kui sain ikkagi oma mõtted “Raipe” asjus välja öelda.


2021/03/06

Maailm ja mõnda

 Tänased “Aktuaalse kaamera” uudised olid nagu mõni Argentiina telenovela osa, kus keegi on lapse varastanud ja keegi enam aru ei saa, mis laps see täpselt on, aga kõik tahavad teda väga endale, kuigi kellelegi see laps eriti ei meeldigi. Ainult lapse asemel on vaktsiin.

Lätlased unustasid vaktsiini tellida. Keegi täpselt ei tea, kes unustas, aga vaktsiini pole. Mõnda teist vaktsiini, AstraZeneca oma nimelt, neil natuke isegi oleks, aga kui keskmiselt lätlaselt küsida, siis seda ta ei taha. Tahaks venelaste Sputnikut hoopis, aga selle kohta ei tea, kas Euroopa Liit ei luba või venelased ei anna. Vahepeal on venelased aga soomlastele oma vaktsiini althõlma maha parseldamas käinud. Soomlased ehmatasid kohe ära ja ütlesid igaks juhuks nii kõva häälega ei, et see kohe välismaalgi uudisekünnise ületas. Nemad ei julge midagi oma riiki lasta meil. Sel ajal pani Itaalia Austraaliale mõeldud vaktsiinilaadungi lihtsalt rotti. Selle sama AstraZeneca oma, mille peale lätlased nina kirtsutavad. Teistele kärab küll, lähevad kaklema isegi teise pärast. Algul Itaalia üritas tagasi ajada, et kogemata võttis, siis aga ütles otse välja, et jah oli tarvis. Cosa nostra, noh. Teised Euroopa riigid patsutasid Itaaliale ainult õlale, et hea töö. Varastaks isegi, kui oleks, mida varastada. Eestlastel on muidugi vesi ahjus, sest koroonat on isegi reoveetorud triiki täis. Praegu mõtlevad, et polegi äkki vaja ühe inimese peale kohe kahte doosi vaktsiini kulutada. Oleks varem mõelnud, oleks poole rohkem inimesi juba oma sutsu saanud. Juudid Iisraelis ainult naeravad ja lasevad süstaldel välkuda.

Kes ei näinud, saab järele vaadata. Homme on järgmine osa.

2021/03/01

Täiskasvanuna õppimise ja ühksikemaduse rahalisest küljest

 Raha on vastik, aga vajalik teema. Septembris, instituudi kooli alguse infotunnis, juhiti eraldi tähelepanu tasuta kõrghariduse reformi järellainetusele. Mina sellest reformist eriti kunagi aru ei saanud, sest tasuta head haridust sai enne ja saab ka pärast, aga nüüd on vähemalt meil nii, et maksta ei tule mitte õppimise, vaid õppimata jätmise eest. Ehk siis kui mõni aine semestri lõpus tegemata jääb, siis maksad ülikoolile selle õpetamise eest raha tagasi. Kui kõik jääb tegemata, siis tuleb ka kõik kinni maksta. Minu erialal maksab üks ainepunkt 40 eurot, üks aine annab 6 punkti ja semestri nominaalkoormus on 30 punkti. Ehk siis ripub peakohal trahvikirves suurusega 240 kuni 1800 eurot. Iga kord, kui selle arvutuse teen, lendab õpimotivatsioon kohe lakke.
Nagu üks kuraatoritest ütles, siis eks ülikool peab tasuta kõrghariduse ajastul ka rahateenimise viise leidma. Ma ei saa kunagi aru, kas see naine teeb nalja või räägib tõsiselt. Trahvikirves ei ähvarda neid tudengeid, kes on puudega, kes hooldavad puudega last või kellel on alla 7-aastane laps. Tundsin jälle, kuidas ma veidi süsteemi rataste vahel istun. Minu laps oli just poolteist kuud varem 7 saanud. Ma hooldasin raske vaimse ja füüsilise puudega, mis semestri jooksul sügavaks süvenesid, täiskasvanut ehk mulle ei laienenud kumbki klausel. Väikese kõrvalepõikena ütlen, et ajuvähiga pereliikme eest hoolitsemine on täpselt nii keeruline ja veelgi aeganõudvam, kui kõlab, just terminaalstaadiumis, mis meie puhul veel eriti pikaks ja komplikatsiooniderohkeks kujunes. Praegu sellest hullusest välja tulnuna imestan, kuidas mul üldse õppida õnnestus selles möllus. Muidugi võimalik, et kool oligi see, mis mind vee peal hoida aitas.

Umbes samad hammasrattad olid mind pigistanud ka siis, kui üldse otsuse tegin ülikooli uuesti sisse astuda. Kui sai selgeks, et mu laste isa ööpäevaringset hoolt ja järelvalvet vajab, hakkasin oma juriidilisi võimalusi uurima. Täiskasvanu hooldajaks ei saanud mind kuidagi vormistada. Ise kartsin kõige enam tervisekindlustuseta jäämist, seetõttu otsustasingi realiseerida oma ammuse mõtte uuesti tudengiks saada. Odavam ikka, kui ise ravikindluse eest maksta. Ma võin siin vaikselt kiruda süsteemi kohatist ebaõiglust, aga tegelikult peaksin seda hoopis tänama. Kui riik oleks mulle ravikindlustuse ka ilma koolita andnud või kool võimaldaks mul ka alla täiskoormuse õppida, siis oma mugavust tundest oleks ma neid võimalusi ka kasutanud.

Mingil hetkel arvutasin kokku ja reaalselt kulubki mul koolile 40 tundi nädalas, sees sisaldab siis nii loenguid-seminare kui iseseisvat tööd. Eks ole lihtsamaid ja intensiivsemaid nädalaid. Sellel nädalal on mul näiteks väga palju lugeda ja issandjumalmaeitea, kust selleks vajalik aeg leida. Selle asemel ma siis halan ja blogin hoopis. Perearst pakkus mulle eelmise aasta lõpus muidu, et kui ma kooliga jänni jään, saaks ta mulle tervislikel põhjustel akadeemilisele puhkusele minekuks tõendi väljastada. Teise kõrvalepõikena -- minu aasta tagasi diagnoositud kergest depressioonist on saanud keskmine või raske, mis annaks selleks aluse küll. Õnneks allub see kenasti ravile, aga see ravi ei ole kerge. Minu trikk depressiooniga funktsioneerimiseks on olnud kohe, kui tunnen, et jalad jälle alt löödud on, otsida lahendus, mis võimaldaks mul elegantne salto teha ja püstiasendis maanduda. Neid kordi on olnud palju ja eks ma olen vahel ka tagumikuli või näoli asfaldile plartsatanud, aga alati kiirelt proovinud püsti saada. Järgmise korrani.

Täna on mul akadeemiliseta uhkelt esimene semester täismahus läbitud ja piltlikult öeldes veerand magistrikraadi juba taskus. See võimaldab mul arvatavasti saada ka tulemusstipendiumi. Stipendiumi pingerida ei ole veel avaldatud, aga kõhutunne ütleb, et mul on head võimalused. Tulemusstipendium on 100 eurot kuus. Parem, kui mitte midagi. Olevalt erialast on olemas veel erialastipendiumid, aga humanitaaraladel tundub neid tehnilistega võrreldes väga vähe olevat, kui üldse. Tegin kiire arvutuse. Praegune õppetoetuste süsteem pandi laias laastus paika, kui oma esimest kõrgharidust omandasin. Siis oli praeguse tulemusstipendiumi vaste suurus uues rahas umbes 50 eurot. Tol ajal oli see arvestatav raha. Keskmine palk oli siis ümber arvutatult 430 eurot. Täna on see laias laastus 1400 eurot. Väike arvutus ka: 50/430 = 0,12 ja 100/1400 = 0,07. Suhtarvud kõnelevad enda eest.

Kui ma mõni aasta tagasi Tallinna ülikoolis avatud ülikooli kaudu üht ainet kuulasin ja õppejõud seal parajasti kodust tööd üritas anda, kukkus üks tudengitest halama, et millal selle jaoks aega leida. Tal olevat loengud, töö, lapsed ja siis peab veel essee ka esitama. Ma mõtlesin ainult, et suure inimesena koolis käimine ei saagi lihtne olla. Eriti, kui sul on töö, pere ja muid olmemuresid. Nii see umbes kujunenud ongi, aga kui ma oma esimese ja praeguse hariduse omandamist võrdlen, siis on see kindlasti palju naudingutpakkuvam. Ma õpin nüüd midagi, mille juurde on mind toonud kaalutletud huvi, ma õpin nüüd kirega.

Väikeste õppetoetuste ja muude ebamugavuste üle võib ju vaikset nurinat teha, aga see on rohkem moepärast. Võimalus tasuta haridust omandada on suur asi ja privileeg.

***

Nüüd on käes ka see murdepunkt, mil ma pean otsustama, mida oma eluga edasi teha. Ma pean kaks last suureks kasvatama. Eestis olevat üksikvanemad rahaliselt kõige ohustatumas seisus. Orbudele on ette nähtud riiklik toitjakaotuspension. Minu lapsed on nüüd pensionärid. Paar päeva tagasi sain postist nende pensionitõendid ka kätte. Täitsa muigama pani kohe. Tõendid näevad välja samasugused nagu vanaduspensionäridelgi. Huvi pärast vaatasin veidi ringi, mis sellest veel kasu võiks olla. Teoreetiliselt võiks neile nüüd kõik pensionäride soodustused laieneda. Mõnes kohas on kohe kirjas, et soodustingimused kehtivad vaid seenioridele või vanaduspensionäridele, aga näiteks Lottemaal küsitakse lapse eest täisraha, aga pensionär, täpsustamata milline, saab soodustust. Eks see saab selline katsetamise ja seletamise asi nüüd olema, kas lapsed lähevad mul seal pensionäridena läbi või mitte. Toitjakaotuspensioni suurus sõltub vanema tööstaažist, pensioni saajate arvust ja vist mingitest asjadest veel. Mulle tundub, et see kipub alla miinimumelatise jääma. Ütlen siinkohal numbri ka välja. Minu kumbki laps saab nina peale 170 eurot pensioni, aga sellelt tuleb veel tulumaks tasuda. Summa jääb küll alla tulumaksuvaba miinimumi, aga vist on nii, et nüüd kaotan siis mina selle arvelt laste täiendava tulumaksuvaba osa. Ei tea, enne järgmise aasta tuludeklaratsiooni peab maksuametiga konsulteerima. Mul üks sõbranna kommenteeris, et selline asi võiks tõesti siin riigis tulumaksuvaba olla. Mina mõtlen, et toitjakaotuspension ei peaks üldse pension vaid pigem toetus või hüvitis olema, aga eks see on veel õndsast nõukogude ajast nii jäänud. Eestis pidi toitjakaotuspensioni saajaid veidi üle 6000 olema. See ei ole väga suur huvigrupp.

Nii. Mina tahaks nüüd tööle minna. Mulle on seda psühholoogiliselt tarvis, et ennast turvaliselt ja vajalikuna tunda. Tuleb otsustada, millal ja kas tagasi vanade liistude juurde või proovin uuel erialal end üles töötada ja läbi lüüa. Vana eriala on mul alati pehme maandumine. Seal on pakkumisi ja seal liigub ka raha, aga see on nii pagana intensiivne maailm, et reaalsus saaks arvatavasti olema selline, et kool jääb mul siis sinna paika. Või siis proovida ikkagi uues, sõnade maailmas kätt. See on materiaalselt vaene, aga ilus koht. Kunagi põhikoolis kirjutasin ma sellised read:

Vaatan oma jalajälgi lumivalgel lumel.
Kes ma olen? Kuhu lähen? Otsustada tuleb.

Kuidas tundub, kas minust on humanitaarimaterjali? Iseenesest kannataks mul õpingute lõpuni täiskohaga tudeng ja ema ka olla. Tegelikult saaksin investeeringud realiseerides mõistlikult majandades laste täisealiseks saamiseni töötamata enam-vähem praegust elustiili hoida, aga see ei oleks jätkusuutlik. Lapsed võib ju suureks kasvatada, aga ka ennast pean ma ka edaspidi elatada suutma. Praegu mõtlen, et kui just mõni tööandja mind tellisepaksuste rahapakkidega peksma ei tule, siis katsun selle semestri ära lõpetada ja võimalikult palju lastega olla. Mulle antakse nõu, et neil on seda vaja.