2021/02/23

Vabandused

 Oh, Jumal, mu Jumal, mu tunnistaja, südametunnistus, kohtumõistja ja mõistja. Sa näed, ja sa näed jälle, kes ma olen ja mida ma teen ning kes ma olen, sest kõik teised vaatavad mulle otsa ja näevad ainsast inimest, kes ärasaatmisel pisartki ei valanud. Ma olin ainus, kes avatud kirstu keeldus vaatamast. Ma olin ka ainus, kes temaga kaks tundi kümas morgis istunud oli ja kätt ta laubal hoidis. Minu jaoks ei olnud see külm. Nad ütlevad: tugev inimene ja vapper naine. See kõik on näiline, sest mis muud on mul üle jäänud. Ma sorteerin jälle tema asju, sest on uskumatu, kui palju võib ühest inimesest spordivarustust alles olla jäänud. See on töö, mida ma siiani olen 15 minuti kaupa kannatanud. Täna tegin ma selle kõrvale veini lahti ja olen nüüd selle kõigega juba paar tundi tegeleda suutnud. Igast taskust tuleb välja tšekk, mis tuletab meelde, kuidas me 10 aastat tagasi Jaapani restoranis käisime.

Ma mõtlen päris tihti, kas inimesed peavad mind südametuks selle pärast, et ma ei nuta. Jumal näeb, miks ma ei nuta. Miks ma käin ringi pea püsti ja teen nalja, aga mu õlad on längus ja silmade ümber mustad rõngad. Mulle tuleb andeks anda, et ma edasi elan. Sellest kõigest ei saa rääkida, sest sõnu oleks vaja nii palju, aga see, millest jutustaja vaja on, on üks suur tühjus.

24 kommentaari:

  1. oh.. olen pikalt olnud vaikiv lugeja,täiesti võõras inimene, ja... oodanud ammu vist seda postitust, mõelnud, kuidas see kõik lõpeb, mis tunne see olla võib, ja mul ei ole midagi ütelda. ma loodan, et kohtute unistustes, unenägudes, mälestustes ja igatsustes, aga et sina suudaksid leida mingit lohutust ja ilu kõiges selles, mida sulle veel on antud.

    VastaKustuta
  2. Su tundeid ja emotsioone ma ära võtta ja kergendada ei saa aga mulle tundub, et ma mõistan. Iga inimene leinab omamoodi ja otsustab ise, kas sisse-või väljapoole. Ei ole kellegi asi öelda kuidas "õige" on. Mälestused jäävad alati alles ja nendega seotud tunded ka. Kui vein aitab siis veinita, kui vaja patja peksta siis peksa... Ja ühel päeval on jälle parem...

    VastaKustuta
  3. Mul on kahju... Nii väga kahju! Muud ma öelda ei oskagi. Ainult veel seda, et igaüks leinab täpselt nii nagu ta õigeks peab.

    VastaKustuta
  4. Mina ka vaikne lugeja. Tahtsin öelda, et ei ole oluline, mis teised mõtlevad. Ole nii, kuidas endal on parem. Praegu on nähtavasti raske uskuda, aga aeg tõesti aitab. Ja sellega läheb aega ja vahepeal on raske ja on ok seda ka välja näidata, kui sa enam ei jõua ise. Soovin edaspidiseks ainule kõike head teie perele!

    VastaKustuta
  5. Jah, tühjus. Vaakum. Väga kummaline tunne, milles olla. Edasi elamise eest ei pea aga mitte keegi vabandust paluma. Mitte kunagi. Nutt tuleb siis, kui selleks on õige aeg. Tunnen südamest kaasa.

    Pea seitse aastat hiljem ja ma ikka ei tea päriselt vastust küsimusele, miks sellised asjad peavad juhtuma. Lohutus tuleb omal ajal ja igale erinevalt.

    VastaKustuta
  6. Kaastunne ❤️

    VastaKustuta
  7. Minu südamlik kaastunne Sulle... Mitte keegi ei saa Sulle ette kirjutada, kuidas on Sinul õigus leinata, ei ole "õiget" viisi. Paraku on kaotusvalu tihti armastuse hinnaks - Teda pole enam siin, aga see ei tähenda, et Teda pole olemas olnudki - Ta on Sinu südames, Sinu lastes ja Sinu mälestustes. Soovin Sulle jõudu ning jaksu ning et kui vaja, siis Sul on kedagi kellele toetuda kui endal on parasjagu raske.

    VastaKustuta
  8. Tunnen sulle südamest kaasa ja soovin jõudu ja energiat.

    VastaKustuta
  9. Vahel jääb puudu sõnadest, tegudust, millest iganes. Ei ole olemas õiget ja vale viisi, on see, mis on ja nii nagu on. Igaüks on omamoodi. Rasked hetked ja koormad, mis kanda, ääretud, põhjatud.
    Olen mõttes Sinuga.

    VastaKustuta
  10. Sattusin siia kunagi kassilugude pärast. Siis kõikide teiste toredate ja hästi kirjutatud lugude pärast. Kuni tuli kurbus ja kaastunne. Kaastunne on justkui tundeta sõna, kuna nii palju ja vahel ka vaid vormigi pärast kasutatud.
    Sellegi poolest. Tunnen seda valu ka võõra inimesena kaasa.

    VastaKustuta
  11. Minagi olen üks täiesti võõras inimene. Ma ei mäleta mis asjaoludel, mis radu pidi (küllap mõne teise blogi viidete kaudu), sattusin Sinu blogi lugema. Ja seetõttu olen Sinu eluga kursis täpselt nii palju kui oled siin kirjutanud. Sain aru, et ühel hetkel juhtub see, et kaotad kalli kaasteelise. Minu siiras kaastunne. Kuigi jah, ka mina leian, et see on vaid üks sõna millest suurt abi ei ole. Istun, vaatan läbi klaasukse valget lumevälja ja mõtlen, et kusagil sorteerib alati keegi kellegi asju..... Pisaratega või pisarateta, see ei ole oluline mõõdupuu. Ning keegi teine ei saagi seda mõõta. Kuidas mõõta mõõtmatut.... H Saaremaalt

    VastaKustuta
  12. Kaastunne! Kui tunned, et vajad seda, siis jaga - mul tegi igatahes leina kergemaks. Kes läbi elanud pole, see võib tõesti mitte aru saada, et tunnete diapasoon, mis mahajääjat tabab, võib olla väga lai.

    VastaKustuta
  13. Kaastunne! Olen samuti täiesti võõras lugeja, kes esimest korda kommenteerib. Mõistan seda avalikult mitte nutmist ja teiste mõistmatust. Olen ise samasugune, kuigi ma pole õnneks samas olukorras olnud. Sellises olukorras meenub alati Indrek Silvia Truu "Peidus poolest". Üksi lein ei ole vale ja kui me pisaraid ei näe, siis see ei tähenda, et inimene sisemuses ei nutaks.

    VastaKustuta
  14. Mida saavad minu kui võõra inimese sõnad või sõnad üldse sellises olukorras aidata? Aga ma jätan nad siia siiski, sest muud ei oska. Kui keegi oleks mulle samalaadses olukorras öelnud, et see tunne, et su sees on füüsiliselt tajutav auk, must tühimik, läheb ajaga vähem intensiivseks, vähem valusaks, ma ei tea, kas oleksin toona uskunud või mis sellest usust oleks abi olnud. Kas see, et kõik läheb mööda, saab anda lootust? Ma loodan, et annab.

    VastaKustuta
  15. Tunnen kaasa ja soovin jumala rahu su südamesse.

    VastaKustuta
  16. Kuni selle postituseni oli lootus, et ehk sünnib just nüüd ime. Nüüd soovin, et Sul oleks jõudu ja vastupidavust seda koormat edasi kanda, sest ega see valu ju ei kao, aja jooksul muutud lihtsalt tuimemaks. Aga et muus osas jääks ikka erksus alles ja et saabuks ka rahu, et tekiks taipamine, miks see kõik nii minema pidi, sest mõistusega sellega rahu teha ei saa. Jaksu!

    VastaKustuta
  17. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  18. Minu arvates oled ka tugev ja vapper naine, ainult nutmisega ei näe ma sel küll miskit seost.
    Minu kaastunne.

    VastaKustuta
  19. Sügav kaastunne. Oma kogemustest oskan pakkuda, et räägi leinanõustajaga. Lein tekitab väga erinevaid tundeid ja mõned neist on väga mustad. Selliseid on parem võõrale profile välja valada, mitte lähedastele jagada. Mõnda mõtlematut arvamust pidin sugulastega veel pikka aega klaarima.
    Nõustaja oskab kõrvalt ka paremini nõu anda, kas ja kui palju teie lastel abi vaja on (kui on). Lein käibki lainetena, aga iga järgnev laine on madalam.
    Ja veel - anna endale aega. Tagasi vaadates olin esimestel kuudel ikka täitsa ebaadekvaatne.
    Teistel inimestel võib olla arvamus, kuidas peab ja on õige leinata. Ära mitte mingil juhul lase ennast sellest häirida.

    VastaKustuta
  20. Tänan kõiki väga lahkete sõnade eest! Praegu analüüsides tundub, et kõige hullem sai üle elatud juba diagnoosi saamisel, suur osa kurbusest sai siis nagu ette ära tehtud.

    VastaKustuta
  21. Minu sügav kaastunne
    Ja ma mõtlesin ka selle peale, et keegi ei saa ette kirjutada, kuidas oma leina välja elada. Mis oleks õige ja mis vale. Ainult sina tead, mis su hinges toimunud ja toimub. Pikk pai sulle.

    VastaKustuta