***
Hugo ja Jacko lugu tuli mul selle pärast meelde, et seda täna pikal sõidul oma kaaslasele jutustasin. Eile õhtul andis ta teada, et Piirissaare jäätee on lahti tehtud. Ma ei ole kunagi Piirissaarel käinud, kuid olen alati seda teha tahtnud. Tema arvas ka, et võiks muidugi minna, kui selline haruldane võimalus on. Täna hommikul vara hakkasimegi sõitma.
Minu viimane kogemus üle jäätee väikesaarele minekuga oli ammu-ammu Kihnu saarel käimisega. Ootasin siis oma esimest last ja maru külm oli. Saime üsna vara jääle. Kõik oli valge, nii valge. Koos meiega sõitis üle jää ka Top Geari ekipaaž ning pärast ilmus sellest mingis Inglise ajakirjas lugu. Kihnul olid asjalood nii, et talvel sai seal autoga üsna kahte asja teha: poes käia ja saare tippu majaka juurde sõita. Meil vedas, sest olime üsna esimestena saarele jõudnud enne, kui kõik ülejäänud Tallinna elamusteotsijad kohale said. Poest õnnestus saada isegi kohalikku lihaleiba ja majaka juures oli peale meid vist ainult üks autotäis inimesi veel. Pärast läks asi hulluks. Saare ainukesel teel tekkis liiklusummik. Ei tea, kas sellist asja kunagi varem Kihnu ajaloos üldse ette on tulnud või kunagi tuleb. Poest sai lihaleib minutitega otsa. Siis kommid ja jäätis. Edasi vist isegi sibulad ja sooda, aga selleks ajaks olime meie juba teel tagasi mandrile. Üldiselt on Kihnlased hakkajad. Leivaahjud pandi aga kohe huugama, sest kui on turisti, saab rahategemisvõimaluse ära kasutada.
Piirissaar oli veidi teistsugune, aga oma erilisel viisil sama võluv kui Kihnugi. Laaksaare sadamast jääle sõites tuli oma minek ja hiljem tagasitulek telefoni teel piirivalvekordonis registreerida. Muidu jääteele ei saanud ja "kui te tagasi ei jõua, siis tuleme teid otsima" hoiatas hääl telefonis. Jäätee oli pimestavalt valge nagu jääteed on. Isegi pilves ilmaga juhile päikeseprillid kaasa, muidu ei näe! Mulle oli üllatus, et Piirissaare lõikab pooleks kanal. Piirissarele saamiseks tuligi jupp maad mööda selle jääd sõita, laevatee tähised mõlemal pool. Ühest küljest paitis Eesti-, teisest Venemaa. Saar ise on soine ja talvel unine. Kohalikud tunduvad oma kodusid armastavat, sest neid oli jõudu- ja majanduslike võimalusi mööda erinevatel viisidel kaunistatud. Inimeste jalajälgi oli majade juures vähe. Seda muret, et oleksime poe tühjaks ostnud, ei olnud, sest pood on ainult korra nädalas tund aega avatud ja täna ei olnud see päev ega tund. Majanduslikke huvisid tundus rahval vähe olevat, sest ega keegi äsja saabunud turistihorde lüpsta küll ei üritanud. Ise mõtlen, et oleks küll kõik talve jooksul valmistatud käsitöö majaukse kõrvale müüki lükanud, samovari ja vahvlirauad huugama pannud, et näljastele mandrilistele kosutust pakkuda. Mandrilt saabus rahvast järjest juurde ja küllap oleks kõik ära ostetud.
Piirissaare pisike Peeter Pauli kirik meeldis mulle arhitektuuriliselt väga palju. Sisse küll ei pääsenud, aga polegi vaja, sest väljast oli ka hea vaadata. Huvitaval kombel oli see altariosa poolt vaadates mulle isegi kaunim kui esikülje poolt.
Ka jäi silma kolm väikest kalmuaeda. Ristidel käsitsi kirjas isegi selliseid aastaarve nagu 1821-1915. Risti alla oli maetud keegi, kes ei napilt pidanud enam nägema pärisorjust selle kõige räigemal kujul ega liiga palju esimesest maalmasõjast, kuid ei näinud ka esimese vabariigi õitsenguaegu. Kas kolm kalmuaeda võis olla märk sellest, kui raske on leida soisel pinnasel surnuaiaks sobivaid kohti?
Tagasi mandril uuris piirivalvur, kellele telefonis meie õnnelikust naasmisest raporteerisin, kas meeldis. Muidugi meeldis! Nii tänuväärne, et jääteega ikka vaeva nähakse.
"Tретьем будешь?" tuleb meelde. Poe juures küsiti niimoodi ennemuistsel ajal:) See on viimase pildi kommentaariks.
VastaKustutaLumel ei istu mingil juhul!