Kes pärast naerab, naerab paremini ja minu Piirissaar

Gümnaasiumi keemiaprogrammis oli meil lämmastikoksiidide osa. Kui selle peale kontrolltöö tuli, siis oli õpetaja selle pealkirjastanud kui N.oks. N nagu lämmastik ja oks. nagu oksiidid. Ma ise ei märganudki, aga klassiõde ütles, et ta ei saanud kohe vastu panna ja pani oma tööle ka Noks pealkirjaks. Sündsuse huvides ma pööran nüüd selle loo ümber ja viitan edaspidi Noks-ile kui lämmastikoksiidile. Mehed võivad vaimse tervise huvides järgneva lõigu vahele jätta. Elu näitab, et sellised jutud kipuvad vahel meesterahvaid traumeerima.

Vist oli see üle-eelmine suvi, kui mu sõbranna endale kaks punast kassipoega võttis. Mees oli tal küll enne kassivõtmise ära keelanud, aga seekord mu sõbranna ei kuulanud ja lihtsalt tõi ühel päeval kassid majja. Peale seda ostis ta mees auto, mille kohta mu teine sõbranna kommenteeris, et see maksab rohkem, kui tema korter, ja nii oligi perekonnas jälle rahu jalgele seatud. Kuna mu sõbranna raamatupidamise ja finatsjuhtimisega tegeleb, siis pakkusin, et kassipoegadele võiks Deebet ja Kreedit nimeks panna. Sõbrannalek see mõte isegi meeldis, aga tema vanem laps arvas, et Hugo ja Jackson oleks paremad nimed, ja nii see ka jäi. Üldjoontes. Jacksonist sai küll igapäeva keelepruugis Jacko, aga see on ikkagi sama. Kui Hugo ja Jacko olid juba üsna suurteks kassipoisteks sirgunud, tuli päevakorda ka nende kastratsioon, nagu tänapäeva üldtunnustutatud vastutustundlik kassipidamistava ette näeb tavaliste kodukasside puhul. Sõbranna pani selleks loomaarsti juures aja kinni. Juhtus aga nii, et Jacko oli enne protseduuri veidi hooletult rõdul lumel istunud ja põiepõletiku saanud. Nii kastreeriski loomaarst Hugo ära, nagu plaanis oli olnud, aga Jackole määrati hoopis antibiootikumikuur. Põiepõletikuga kasse ei kastreerita. Tagasi koju jõudes oli Hugo löödud. Esiteks olid tal herned kadunud ja teiseks pidi ta nüüd nõmedat torbikut ümber kaela kandma. Jacko püüdis küll Hugole igati moraalseks toeks olla. Hoidis teda kaisus, kui see narkoosipohmelli välja magas ja pärast oma puuduvate herneste pärast löödud oli. Eks sisimas tundus Jacko muidugi suurt kergendust. Paar päeva oli tal küll valus liivakastis käia, aga siis hakkasid antibiootikumid mõjuma ja vähemalt olid herned alles.

Edasi läks aga nii, et lõpuni antibiootikum ikkagi ei mõjunud. Jackol tekkisid kompikatsioonid. Neeru- ja põikepõletikud ja -kivid on isaste kasside puhul üsna levinud. Küll mitte nii noorte kasside, nagu Jacko, aga tuleb ette. Jacko pidi kliinikusse tagasi sõitma ja nüüd oli vajalik enam mitte lihtne kastratsioon, vaid koos hernestega tuli eemaldada ka lämmastikoksiid. Kas seda tehakse vahel isaste kassidega, kui sellised probleemid tekivad. Lisaks pidi Jacko veel kaks päeva kliinikus tilgutite all olema elu lõpuni eritoitu sööma hakkam. Sõbranna ütles, et ta ei julge mehele üteldagi, palju see asi maksma läks. Tagasi kodus oli nüüd Hugo kord Jackot lohutada ja kaisus hoida, aga ka viimasena naerda. Tal olid küll herned kadunud, aga erinevalt Jackost jäi vähemalt lämmastikoksiid alles.

Pole vaja lumel istuda.

***

Hugo ja Jacko lugu tuli mul selle pärast meelde, et seda täna pikal sõidul oma kaaslasele jutustasin. Eile õhtul andis ta teada, et Piirissaare jäätee on lahti tehtud. Ma ei ole kunagi Piirissaarel käinud, kuid olen alati seda teha tahtnud. Tema arvas ka, et võiks muidugi minna, kui selline haruldane võimalus on. Täna hommikul vara hakkasimegi sõitma.

Minu viimane kogemus üle jäätee väikesaarele minekuga oli ammu-ammu Kihnu saarel käimisega. Ootasin siis oma esimest last ja maru külm oli. Saime üsna vara jääle. Kõik oli valge, nii valge. Koos meiega sõitis üle jää ka Top Geari ekipaaž ning pärast ilmus sellest mingis Inglise ajakirjas lugu. Kihnul olid asjalood nii, et talvel sai seal autoga üsna kahte asja teha: poes käia ja saare tippu majaka juurde sõita. Meil vedas, sest olime üsna esimestena saarele jõudnud enne, kui kõik ülejäänud Tallinna elamusteotsijad kohale said. Poest õnnestus saada isegi kohalikku lihaleiba ja majaka juures oli peale meid vist ainult üks autotäis inimesi veel. Pärast läks asi hulluks. Saare ainukesel teel tekkis liiklusummik. Ei tea, kas sellist asja kunagi varem Kihnu ajaloos üldse ette on tulnud või kunagi tuleb. Poest sai lihaleib minutitega otsa. Siis kommid ja jäätis. Edasi vist isegi sibulad ja sooda, aga selleks ajaks olime meie juba teel tagasi mandrile. Üldiselt on Kihnlased hakkajad. Leivaahjud pandi aga kohe huugama, sest kui on turisti, saab rahategemisvõimaluse ära kasutada.

Piirissaar oli veidi teistsugune, aga oma erilisel viisil sama võluv kui Kihnugi. Laaksaare sadamast jääle sõites tuli oma minek ja hiljem tagasitulek telefoni teel piirivalvekordonis registreerida. Muidu jääteele ei saanud ja "kui te tagasi ei jõua, siis tuleme teid otsima" hoiatas hääl telefonis. Jäätee oli pimestavalt valge nagu jääteed on. Isegi pilves ilmaga juhile päikeseprillid kaasa, muidu ei näe! Mulle oli üllatus, et Piirissaare lõikab pooleks kanal. Piirissarele saamiseks tuligi jupp maad mööda selle jääd sõita, laevatee tähised mõlemal pool. Ühest küljest paitis Eesti-, teisest Venemaa. Saar ise on soine ja talvel unine. Kohalikud tunduvad oma kodusid armastavat, sest neid oli jõudu- ja majanduslike võimalusi mööda erinevatel viisidel kaunistatud. Inimeste jalajälgi oli majade juures vähe. Seda muret, et oleksime poe tühjaks ostnud, ei olnud, sest pood on ainult korra nädalas tund aega avatud ja täna ei olnud see päev ega tund. Majanduslikke huvisid tundus rahval vähe olevat, sest ega keegi äsja saabunud turistihorde lüpsta küll ei üritanud. Ise mõtlen, et oleks küll kõik talve jooksul valmistatud käsitöö majaukse kõrvale müüki lükanud, samovari ja vahvlirauad huugama pannud, et näljastele mandrilistele kosutust pakkuda. Mandrilt saabus rahvast järjest juurde ja küllap oleks kõik ära ostetud.

Piirissaare pisike Peeter Pauli kirik meeldis mulle arhitektuuriliselt väga palju. Sisse küll ei pääsenud, aga polegi vaja, sest väljast oli ka hea vaadata. Huvitaval kombel oli see altariosa poolt vaadates mulle isegi kaunim kui esikülje poolt.

Ka jäi silma kolm väikest kalmuaeda. Ristidel käsitsi kirjas isegi selliseid aastaarve nagu 1821-1915. Risti alla oli maetud keegi, kes ei napilt pidanud enam nägema pärisorjust selle kõige räigemal kujul ega liiga palju esimesest maalmasõjast, kuid ei näinud ka esimese vabariigi õitsenguaegu. Kas kolm kalmuaeda võis olla märk sellest, kui raske on leida soisel pinnasel surnuaiaks sobivaid kohti?

Tagasi mandril uuris piirivalvur, kellele telefonis meie õnnelikust naasmisest raporteerisin, kas meeldis. Muidugi meeldis! Nii tänuväärne, et jääteega ikka vaeva nähakse.