2021/01/15

Preili Smilla lumetaju

 “Mida sa metsade mahavõtmisest arvad?” tahtis mu kaaslane teada, kui ma talle Viimsis ekskursiooni tegin ja me lapikesest raiutud metsast mööda sõitsime. Ma ei tahtnud midagi arvata, sest ma ei tea metsandusest midagi. Mitte midagi. Tema aga tahtis teemat jätkata ja RMK pihta veidi karme sõnu loopida. Mina ei tahtnud endiselt midagi arvata. Maaviljelusteemadest ma võin arvata ja kirglikult kaasa rääkida, aga metsamajandus olen ma võhik mis võhik. Selle asemel hakkasin jutustama “Preili Smilla lumetajust”.

Peter Høegi “Preili Smilla lumetaju” seisis mu ema raamaturiiulis kaua, enne kui selle kätte võtsin. Pealkirja järgi pidasin seda ekslikult naistekaks, kuigi ema mind tungivalt selle kui ilmumise hetkel väikest sensatsiooni tekitanud raamatu lugemise suunas kallutas. Alles siis, kui mu gümnaasiumi matemaatikaõpetaja selle kord tundi kaasa võttis ja sealt lõigu ette luges, võtsin ka mina preili Smilla kätte. Mu matemaatikaõpetaja Helen oli kõige ehedam matemaatik, aga temas oli ka teisi külgi. Kord oli ta kooli lehte kirjutanud luuletuse, mis algas nii:

Puuduta mind puutepunktis,

ole minu puutuja...

Luuletus rääkis ringjoone puutujast ja vist ka millestki, mida koolilehe lugejad veel ei mõistnud. Kui ta meile tahvlile sinusoidi joonistas, jäi ta korra kohmetult vait nagu tal vahel kombeks oli ja juhtis siis tähelepanu, et sinusoidi võnked peegeldavad väga hästi inimsuhete loomust ja muutumist ajas. Helen oli abielus Igoriga. Igor oli tõeline humanitaar. Talle kuulus väike kirjastus ja ta õpetas ühes liberaalsete vaadetega koolis kirjandust. Meil käis korra külalislektorina kirjandusetunnis Balzacist rääkimas. Ta armastas Balzaci väga ja tundis tema loomingut hästi, selle pärast.

Helen lugem meile “Preili Smilla lumetajust” ette lõigu, mis rääkis arvudest. Ma jutustan selle nüüd ümber oma mälu järgi, mis on seda kindlasti moonutanud, aga äkki muutub lugu selle läbi natuke ka minu looks. Nagu Helen oli ka preili Smilla oli matemaatik. Smilla võrdles arvude maailma avastamist lapse arenguga. Alguses on lapse jaoks maailm lihtne ja mõistetav nagu täisarvud. Siis hakkab ta maailmapilt avarduma. Ta hakkab märkama väikeseid kive suurte vahel, väikeseid asju, mis on suuremate vahele peidetud. Need on nagu murdarvud. Siis tulevad negatiivsed arvud, olemine enne algust. Kuid sellega ei saa maailm kirjeldatud. On veel midagi, mille kirjeldamiseks on vaja irratsionaal- ja imaginaararve. Helen pani “Preili Smilla lumetaju” kinni ja mina tegin selle kodus lahti ning lugesin ühe hingetõmbega läbi. Siis keerasin jälle esimese lehekülje ette ja lugesin uuesti. Ja uuesti. See oli minu poolt raamatule suur kompliment, sest ma loen vaid väga üksikuid raamatuid mitu korda. Objektiivselt võttes on Preili Smilla hea, aga mitte suurepärane raamat. Lõpp oli minu jaoks isegi pettumus, sest see läks halvaks ulmeromaaniks kätte ära. Samas tänases maailmas ei ole vist ükski lugu enam liiga ulmeline. Kihte on raamatus mitmeid. Mu kirjanduse õpetaja küsis kunagi ühe teise romaani kohta: millest see raamat rääkis? Kui ma peaks lühidalt kokku võtma, millest jutustab “Preili Smilla lumetajus”, siis minu jaoks oli see raamat hirmust. Hirmust inimliku õnne ees.

Raiutud metsalagendikust mööda sõites tegin ma teisest Preili Smillast võetud loost enda oma ja jutustasin oma kaaslasele nii: Smillaraaq, lühidalt Smilla oli taani tunnuststud arsti ja Gröönimaa inuidi tütar. Tema ja tema venna verre oli juba ette sisse kirjutatud kogu traagika, mis isa euroopaliku ja ema traditsionilise eluviisi kohtumisel alati aset leiab. Tema vend tegi enesetapu, tema ema jäi morsapüügil kadunuks. Külm meri ei anna oma surnuid välja. Kord lapsena emaga Gröönimaal krüüsleid püüdes läks Smillal süda pahaks, sest linde oli vaja kätega surmata. Seda oli Smillale liiga palju, kuigi võrreldes nende tuhandete lindudega, kes ilma ja aastaaegade muutudes hukkuvad, ei tähenda need mõned Smilla ja tema ema tapetud linnud midagi. See, mida nemad võtavad, on võrreldes looduse enda hävitustööga pisku.

On asju, millest ma midagi arvata ei taha, aga Smilla ja krüüslite peale mõeldes juurdlen ma vahel, kas see võib olla hoopis inimlik ülbus arvata, et läbi nähtavate asjade muutmise võib inimene midagi tõeliselt püsivalt mõjutada. Ma mõtlen hoopis, et need on tõeliselt väikesed asjad, mida inimene kunagi puutuda ei tohiks: aatomi- ja rakutuumad. Tõelise hävingu algust on harva silmaga näha.

Aastaid hiljem viis elu mind Heleni ja Igoriga samale poolsaarele elama. Nad jalutasid elavalt vesteldes tihti ja pikalt rannas veepiiril. Arvude ja raamatude maailmad käevangus koos. Mulle tuli iga kord neid nähes preili Smilla meelde.

4 kommentaari:

  1. Minu Smilla raamatus on kummaline trükipraak, kaua aega ma ei teadnudki, kuidas kirjanik loo lõpetanud oli. Tegelikult oli nii isegi parem...

    VastaKustuta
  2. Aitäh selle loo eest, Helen ja Igor on ilusad inimesed:)
    Ja Smilla raamat jäi mind ka aastateks painama

    VastaKustuta
  3. Ka silmaga nähtavate koosluste/liikide hävingu algust ei ole hästi näha. Rändtuvi on hea näide.

    VastaKustuta