Jipi mõtleb

 Meie uus ori, robottolmuimeja, on peres kenasti oma koha leidnud. Tal on nüüd isegi nimi — Tolmu. Ka kassi ja Tolmu suhe hakkab uuele taseme jõudma. Jipi julgeb töötavale Tolmule juba päris lähedale minna. Jipi vaatab tolmut ja mõtleb: Nii loll loom. Trepist ei oska käia ja voodi asemel magab seina ääres plastmassjunni otsas. Jipi otsustas Tolmu piire ja võimeid katsetada ning asus Tolmust meetri kaugusel väljakutsuvalt tugitooli kraapima. Ise vaatas üle õla kogu aeg Tolmu poole, kas see teda keelama tuleb. Ei tulnud. “Jah, loll loom,” mõtles Jipp.

Tagasilöök saabus järgmisel hommikul ulatuses, mida Jipi ka oma suurimates õudusunenägudes kujutleda ei oleks osanud. Kui Tolmu oma hommikust ringi tegi, tulid tema kannul uksest sisse kaks tunkedes transpordipoissi ja tassisid esiteks tugitooli, siis teise tugitooli ja lõpuks ka diivani minema. Tolmu hakkas rahulolevalt diivani all olnud sodi sööma. Jipi oli umbes samasuguse näoga nagu siis, kui ta esimest korda nägi, kuidas ma tema liivakasti keeva veega desinfitseerin. Tookord mõtles Jipi: Ma ei saa enam kunagi pissida. Kohta pole enam.

Mida Jipi ei teadnud, oli, et transpordipoisid olid mul juba varem tellitud. Diivanikomplekt oli oma elus näinud kahte last kasvamas, kassi ja paljusid külalisi. Rohkem elu sellest enam välja ei pigistanud ja aeg oli see lammutusse saata.

Jipi mõtleb nüüd veel rohkem. Kuidas Tolmu need mehed tellis? Kas ta võib need uuesti tellida? Hea, et nad mu liivakasti ei märganud. Kas ma saaksin kuidagi tellida mehed, kes mind lakkamatult vaheldumisi kammivad ja toidavad? Kas mul oleks vōimalik kuidagi Tolmu üle kontroll saavutada ja ta terrassile lund imema saata, et ma võiks jälle tsiviliseeritud kassi kombel seal istumas käia?

Mina mõtlen ainult üht: kui kassid piisava arvu põlvkondade jooksul koos robottolmuimejatega elavad, kas siis võiks see nende evolutsiooni nii palju kiirendada, et neid lõpuks maailma valitsejad saaks?

Jipp viimaseid kordi tugitooli nautimas. Tolmu all paremal.