2021/02/23

Vabandused

 Oh, Jumal, mu Jumal, mu tunnistaja, südametunnistus, kohtumõistja ja mõistja. Sa näed, ja sa näed jälle, kes ma olen ja mida ma teen ning kes ma olen, sest kõik teised vaatavad mulle otsa ja näevad ainsast inimest, kes ärasaatmisel pisartki ei valanud. Ma olin ainus, kes avatud kirstu keeldus vaatamast. Ma olin ka ainus, kes temaga kaks tundi kümas morgis istunud oli ja kätt ta laubal hoidis. Minu jaoks ei olnud see külm. Nad ütlevad: tugev inimene ja vapper naine. See kõik on näiline, sest mis muud on mul üle jäänud. Ma sorteerin jälle tema asju, sest on uskumatu, kui palju võib ühest inimesest spordivarustust alles olla jäänud. See on töö, mida ma siiani olen 15 minuti kaupa kannatanud. Täna tegin ma selle kõrvale veini lahti ja olen nüüd selle kõigega juba paar tundi tegeleda suutnud. Igast taskust tuleb välja tšekk, mis tuletab meelde, kuidas me 10 aastat tagasi Jaapani restoranis käisime.

Ma mõtlen päris tihti, kas inimesed peavad mind südametuks selle pärast, et ma ei nuta. Jumal näeb, miks ma ei nuta. Miks ma käin ringi pea püsti ja teen nalja, aga mu õlad on längus ja silmade ümber mustad rõngad. Mulle tuleb andeks anda, et ma edasi elan. Sellest kõigest ei saa rääkida, sest sõnu oleks vaja nii palju, aga see, millest jutustaja vaja on, on üks suur tühjus.

2021/02/14

Kes pärast naerab, naerab paremini ja minu Piirissaar

Gümnaasiumi keemiaprogrammis oli meil lämmastikoksiidide osa. Kui selle peale kontrolltöö tuli, siis oli õpetaja selle pealkirjastanud kui N.oks. N nagu lämmastik ja oks. nagu oksiidid. Ma ise ei märganudki, aga klassiõde ütles, et ta ei saanud kohe vastu panna ja pani oma tööle ka Noks pealkirjaks. Sündsuse huvides ma pööran nüüd selle loo ümber ja viitan edaspidi Noks-ile kui lämmastikoksiidile. Mehed võivad vaimse tervise huvides järgneva lõigu vahele jätta. Elu näitab, et sellised jutud kipuvad vahel meesterahvaid traumeerima.

Vist oli see üle-eelmine suvi, kui mu sõbranna endale kaks punast kassipoega võttis. Mees oli tal küll enne kassivõtmise ära keelanud, aga seekord mu sõbranna ei kuulanud ja lihtsalt tõi ühel päeval kassid majja. Peale seda ostis ta mees auto, mille kohta mu teine sõbranna kommenteeris, et see maksab rohkem, kui tema korter, ja nii oligi perekonnas jälle rahu jalgele seatud. Kuna mu sõbranna raamatupidamise ja finatsjuhtimisega tegeleb, siis pakkusin, et kassipoegadele võiks Deebet ja Kreedit nimeks panna. Sõbrannalek see mõte isegi meeldis, aga tema vanem laps arvas, et Hugo ja Jackson oleks paremad nimed, ja nii see ka jäi. Üldjoontes. Jacksonist sai küll igapäeva keelepruugis Jacko, aga see on ikkagi sama. Kui Hugo ja Jacko olid juba üsna suurteks kassipoisteks sirgunud, tuli päevakorda ka nende kastratsioon, nagu tänapäeva üldtunnustutatud vastutustundlik kassipidamistava ette näeb tavaliste kodukasside puhul. Sõbranna pani selleks loomaarsti juures aja kinni. Juhtus aga nii, et Jacko oli enne protseduuri veidi hooletult rõdul lumel istunud ja põiepõletiku saanud. Nii kastreeriski loomaarst Hugo ära, nagu plaanis oli olnud, aga Jackole määrati hoopis antibiootikumikuur. Põiepõletikuga kasse ei kastreerita. Tagasi koju jõudes oli Hugo löödud. Esiteks olid tal herned kadunud ja teiseks pidi ta nüüd nõmedat torbikut ümber kaela kandma. Jacko püüdis küll Hugole igati moraalseks toeks olla. Hoidis teda kaisus, kui see narkoosipohmelli välja magas ja pärast oma puuduvate herneste pärast löödud oli. Eks sisimas tundus Jacko muidugi suurt kergendust. Paar päeva oli tal küll valus liivakastis käia, aga siis hakkasid antibiootikumid mõjuma ja vähemalt olid herned alles.
Edasi läks aga nii, et lõpuni antibiootikum ikkagi ei mõjunud. Jackol tekkisid kompikatsioonid. Neeru- ja põikepõletikud ja -kivid on isaste kasside puhul üsna levinud. Küll mitte nii noorte kasside, nagu Jacko, aga tuleb ette. Jacko pidi kliinikusse tagasi sõitma ja nüüd oli vajalik enam mitte lihtne kastratsioon, vaid koos hernestega tuli eemaldada ka lämmastikoksiid. Kas seda tehakse vahel isaste kassidega, kui sellised probleemid tekivad. Lisaks pidi Jacko veel kaks päeva kliinikus tilgutite all olema elu lõpuni eritoitu sööma hakkam. Sõbranna ütles, et ta ei julge mehele üteldagi, palju see asi maksma läks. Tagasi kodus oli nüüd Hugo kord Jackot lohutada ja kaisus hoida, aga ka viimasena naerda. Tal olid küll herned kadunud, aga erinevalt Jackost jäi vähemalt lämmastikoksiid alles.
Pole vaja lumel istuda.

***

Hugo ja Jacko lugu tuli mul selle pärast meelde, et seda täna pikal sõidul oma kaaslasele jutustasin. Eile õhtul andis ta teada, et Piirissaare jäätee on lahti tehtud. Ma ei ole kunagi Piirissaarel käinud, kuid olen alati seda teha tahtnud. Tema arvas ka, et võiks muidugi minna, kui selline haruldane võimalus on. Täna hommikul vara hakkasimegi sõitma.

Minu viimane kogemus üle jäätee väikesaarele minekuga oli ammu-ammu Kihnu saarel käimisega. Ootasin siis oma esimest last ja maru külm oli. Saime üsna vara jääle. Kõik oli valge, nii valge. Koos meiega sõitis üle jää ka Top Geari ekipaaž ning pärast ilmus sellest mingis Inglise ajakirjas lugu. Kihnul olid asjalood nii, et talvel sai seal autoga üsna kahte asja teha: poes käia ja saare tippu majaka juurde sõita. Meil vedas, sest olime üsna esimestena saarele jõudnud enne, kui kõik ülejäänud Tallinna elamusteotsijad kohale said. Poest õnnestus saada isegi kohalikku lihaleiba ja majaka juures oli peale meid vist ainult üks autotäis inimesi veel. Pärast läks asi hulluks. Saare ainukesel teel tekkis liiklusummik. Ei tea, kas sellist asja kunagi varem Kihnu ajaloos üldse ette on tulnud või kunagi tuleb. Poest sai lihaleib minutitega otsa. Siis kommid ja jäätis. Edasi vist isegi sibulad ja sooda, aga selleks ajaks olime meie juba teel tagasi mandrile. Üldiselt on Kihnlased hakkajad. Leivaahjud pandi aga kohe huugama, sest kui on turisti, saab rahategemisvõimaluse ära kasutada.

Piirissaar oli veidi teistsugune, aga oma erilisel viisil sama võluv kui Kihnugi. Laaksaare sadamast jääle sõites tuli oma minek ja hiljem tagasitulek telefoni teel piirivalvekordonis registreerida. Muidu jääteele ei saanud ja "kui te tagasi ei jõua, siis tuleme teid otsima" hoiatas hääl telefonis. Jäätee oli pimestavalt valge nagu jääteed on. Isegi pilves ilmaga juhile päikeseprillid kaasa, muidu ei näe! Mulle oli üllatus, et Piirissaare lõikab pooleks kanal. Piirissarele saamiseks tuligi jupp maad mööda selle jääd sõita, laevatee tähised mõlemal pool. Ühest küljest paitis Eesti-, teisest Venemaa. Saar ise on soine ja talvel unine. Kohalikud tunduvad oma kodusid armastavat, sest neid oli jõudu- ja majanduslike võimalusi mööda erinevatel viisidel kaunistatud. Inimeste jalajälgi oli majade juures vähe. Seda muret, et oleksime poe tühjaks ostnud, ei olnud, sest pood on ainult korra nädalas tund aega avatud ja täna ei olnud see päev ega tund. Majanduslikke huvisid tundus rahval vähe olevat, sest ega keegi äsja saabunud turistihorde lüpsta küll ei üritanud. Ise mõtlen, et oleks küll kõik talve jooksul valmistatud käsitöö majaukse kõrvale müüki lükanud, samovari ja vahvlirauad huugama pannud, et näljastele mandrilistele kosutust pakkuda. Mandrilt saabus rahvast järjest juurde ja küllap oleks kõik ära ostetud.

Piirissaare pisike Peeter Pauli kirik meeldis mulle arhitektuuriliselt väga palju. Sisse küll ei pääsenud, aga polegi vaja, sest väljast oli ka hea vaadata. Huvitaval kombel oli see altariosa poolt vaadates mulle isegi kaunim kui esikülje poolt.

Ka jäi silma kolm väikest kalmuaeda. Ristidel käsitsi kirjas isegi selliseid aastaarve nagu 1821-1915. Risti alla oli maetud keegi, kes ei napilt pidanud enam nägema pärisorjust selle kõige räigemal kujul ega liiga palju esimesest maalmasõjast, kuid ei näinud ka esimese vabariigi õitsenguaegu. Kas kolm kalmuaeda võis olla märk sellest, kui raske on leida soisel pinnasel surnuaiaks sobivaid kohti?

Tagasi mandril uuris piirivalvur, kellele telefonis meie õnnelikust naasmisest raporteerisin, kas meeldis. Muidugi meeldis! Nii tänuväärne, et jääteega ikka vaeva nähakse.

2021/02/11

Kui rotist saab pühvel

 Täna on Hiina sodiaagikalendri järgi aasta viimane päev. Lõppeb rotiaasta ja algab pühvli oma. See on estoreeriline ja filossoofiline teema samal ajal. Rott kannab haiguseid ja hoiab pesa juurde. Nagu see möödunud aasta ka olnud on. Aga mida teeb pühvel? Minu esimene mõte oli sõnnikut. Vist on viimane aasta mind liigselt inspireerinud. Sõber pakkus veel, et mäletseb ja veab rakendit. Peaks siis tulema rohusöömise ja tööaasta.

Pühvliaasta vastu võtmiseks tegin lihaveisest, teisest mäletsejast, pihve. Peale panin BBQ-kastet ja noort lutserni. Esimene on pudelist, teise kasvatasin ise.



2021/02/04

Mul algas uus semester

 Püha püss! Mul algas koolis just uus semester. Üks loeng on ainult olnud, aga juba on selline tunne, et olen kummitusrongi alla jäänud. Olen šokis ja lömastatud samal ajal. Kuna kõik ained on kuni poolsemestri lõpuni Zoomi kolinud, paluti õpingukava lahkesti enne õppetöö algust esitada, sest siis tekib õppeinfosüsteemis maagiline juurdepääs ainekaardile, kuhu õppejõud Zoomi loengu lingi panevad. Tehtud ja tehtud. Kokku kulus viis minutit. Siis hakkasin lubatud linke otsima. Siis kutsusin kursusekaaslased appi lubatud linke otsima. Siis leidsime lingid kohtadesse, kus pidid edasised lingid olema. Seejuures olid õppejõud esimesed lingid ainekaardid erinevatesse kohtadesse peitnud. Need suunasid enamasti kas Moodle`isse või Google Classroomi. Sealt pidi edasi otsima. Ka seal on Zoomilinke võimalik umbes viide kohta kirja panna. Igal õppejõul on selleks eri koht. Kas koerad tunnevad ennast sama moodi kui peavad vajaliku info leidmiseks kolm kvartalit läbi jalutama ja kõiki poste nuusutama? See ei ole kõrgharidus, see on Minotaurose labürint. Järgmiseks hommikuks olin juba saanud teate, et ühte ainet, mille varem ära teha tahtsin, mind kuulama ei lasta, sest sel semestril saavad seda kuulata ainult keeletoimetatad. Mina koos teiste tõlkimise tudengitega oodaku aga sügiseni, kohti ei ole. Ma olin selle loengu linki keel vestil taga ajanud. Selle peale tekkis mul kohe tahtmine see aine läbi avatud ülikooli võtta. Sealt kaudu saavad vist kõik loengusse koha, oled sa siis kasvõi vangla ametikooli vabakäiguvang.

Oma ristisõja jaoks mul siiski jaksu ei jätkunud, sest mul oli just tekstianalüüsi, sõnavara ja grammatika seminar alanud. See on ka muidu keeletoimetajatele ja eesti keele õpetajatele suunatud aine, aga kuna võtan selle vabaõppemoodulisse, siis vist ei pannud keegi tähele, et üks vääritu tõlgihakatis ka pühasse seltskonda sisse on trüginud ning asi läks kenasti läbi. Nüüd tuleb siis püha püss. Tekstianalüüsi, sõnavara ja grammatika kursus algas sellest kolmandast. See on ka asi, mida mul kõige enam vaja on, sest eelmise semestri keeletoimetamine näitas mulle väga hästi, milline töö mul oma õigekirjaga veel ees seisab. Noooh, see keeletoimetamine oli mingi nali. Meie toimetamise õppejõud vist nutaks selle semestri õppejõu käes. Ma jõudsin juba kümne minutiga sellesse staadiumisse, et panin kaamera kinni ja hakkasin omaette hüsteeriliselt naerma. No mida sa ikka teed, kui jutt on selline:

Predikatsiooniseose määramisel võtab siin lauses ahelverb grammatilise koormuse endale... Alus sunnib verbi endaga ühilduma. Millal on ühildumine sisuline ja millal vormiline?

Tooge näide nimisõnafraasi liikmete (st nimisõna ja tema täiendi) täieliku ühildumise kohta käändes  ja arvus. Millal sellist ühildumist ei toimu? Tooge ka näiteid.

Püha püss!

2021/01/29

Reedesed jutud

 See on purjus kass. Lõikasin ta küüsi. See on selline nokk kinni, saba lahti tegevus, sest kui tal küüned alles on, kaitseb ta neid viimase veretilgani — loomulikult lõikaja, mitte enda veretilgani — ja kui küüsi pole, siis saaks lõigata, aga pole vaja. Nii käibki meil see asi nii, et vanem laps uimastab teda naistenõgesega sel ajal, kui mina kasside küünetangidel käia lasen. Pärast on Jipp veel mõnda aega õndsalt joobunud. Vahepeal tundus juba, et hakkab kaineks saama, aga siis kukkus jälle mööda mööblit ja treppi traavima. Küünte puudumist pole veel avastanud. Kui avastab, siis mõtleb kindlasti: “Enam naistenõgest ei nuusuta! Mitte kunagi!”

Eks kõigil ole taolisi laupäevahommukuid olnud. Kellel pole, saab veel teiste vigadest õppida.

2021/01/15

Preili Smilla lumetaju

 “Mida sa metsade mahavõtmisest arvad?” tahtis mu kaaslane teada, kui ma talle Viimsis ekskursiooni tegin ja me lapikesest raiutud metsast mööda sõitsime. Ma ei tahtnud midagi arvata, sest ma ei tea metsandusest midagi. Mitte midagi. Tema aga tahtis teemat jätkata ja RMK pihta veidi karme sõnu loopida. Mina ei tahtnud endiselt midagi arvata. Maaviljelusteemadest ma võin arvata ja kirglikult kaasa rääkida, aga metsamajandus olen ma võhik mis võhik. Selle asemel hakkasin jutustama “Preili Smilla lumetajust”.

Peter Høegi “Preili Smilla lumetaju” seisis mu ema raamaturiiulis kaua, enne kui selle kätte võtsin. Pealkirja järgi pidasin seda ekslikult naistekaks, kuigi ema mind tungivalt selle kui ilmumise hetkel väikest sensatsiooni tekitanud raamatu lugemise suunas kallutas. Alles siis, kui mu gümnaasiumi matemaatikaõpetaja selle kord tundi kaasa võttis ja sealt lõigu ette luges, võtsin ka mina preili Smilla kätte. Mu matemaatikaõpetaja Helen oli kõige ehedam matemaatik, aga temas oli ka teisi külgi. Kord oli ta kooli lehte kirjutanud luuletuse, mis algas nii:

Puuduta mind puutepunktis,

ole minu puutuja...

Luuletus rääkis ringjoone puutujast ja vist ka millestki, mida koolilehe lugejad veel ei mõistnud. Kui ta meile tahvlile sinusoidi joonistas, jäi ta korra kohmetult vait nagu tal vahel kombeks oli ja juhtis siis tähelepanu, et sinusoidi võnked peegeldavad väga hästi inimsuhete loomust ja muutumist ajas. Helen oli abielus Igoriga. Igor oli tõeline humanitaar. Talle kuulus väike kirjastus ja ta õpetas ühes liberaalsete vaadetega koolis kirjandust. Meil käis korra külalislektorina kirjandusetunnis Balzacist rääkimas. Ta armastas Balzaci väga ja tundis tema loomingut hästi, selle pärast.

Helen lugem meile “Preili Smilla lumetajust” ette lõigu, mis rääkis arvudest. Ma jutustan selle nüüd ümber oma mälu järgi, mis on seda kindlasti moonutanud, aga äkki muutub lugu selle läbi natuke ka minu looks. Nagu Helen oli ka preili Smilla oli matemaatik. Smilla võrdles arvude maailma avastamist lapse arenguga. Alguses on lapse jaoks maailm lihtne ja mõistetav nagu täisarvud. Siis hakkab ta maailmapilt avarduma. Ta hakkab märkama väikeseid kive suurte vahel, väikeseid asju, mis on suuremate vahele peidetud. Need on nagu murdarvud. Siis tulevad negatiivsed arvud, olemine enne algust. Kuid sellega ei saa maailm kirjeldatud. On veel midagi, mille kirjeldamiseks on vaja irratsionaal- ja imaginaararve. Helen pani “Preili Smilla lumetaju” kinni ja mina tegin selle kodus lahti ning lugesin ühe hingetõmbega läbi. Siis keerasin jälle esimese lehekülje ette ja lugesin uuesti. Ja uuesti. See oli minu poolt raamatule suur kompliment, sest ma loen vaid väga üksikuid raamatuid mitu korda. Objektiivselt võttes on Preili Smilla hea, aga mitte suurepärane raamat. Lõpp oli minu jaoks isegi pettumus, sest see läks halvaks ulmeromaaniks kätte ära. Samas tänases maailmas ei ole vist ükski lugu enam liiga ulmeline. Kihte on raamatus mitmeid. Mu kirjanduse õpetaja küsis kunagi ühe teise romaani kohta: millest see raamat rääkis? Kui ma peaks lühidalt kokku võtma, millest jutustab “Preili Smilla lumetajus”, siis minu jaoks oli see raamat hirmust. Hirmust inimliku õnne ees.

Raiutud metsalagendikust mööda sõites tegin ma teisest Preili Smillast võetud loost enda oma ja jutustasin oma kaaslasele nii: Smillaraaq, lühidalt Smilla oli taani tunnuststud arsti ja Gröönimaa inuidi tütar. Tema ja tema venna verre oli juba ette sisse kirjutatud kogu traagika, mis isa euroopaliku ja ema traditsionilise eluviisi kohtumisel alati aset leiab. Tema vend tegi enesetapu, tema ema jäi morsapüügil kadunuks. Külm meri ei anna oma surnuid välja. Kord lapsena emaga Gröönimaal krüüsleid püüdes läks Smillal süda pahaks, sest linde oli vaja kätega surmata. Seda oli Smillale liiga palju, kuigi võrreldes nende tuhandete lindudega, kes ilma ja aastaaegade muutudes hukkuvad, ei tähenda need mõned Smilla ja tema ema tapetud linnud midagi. See, mida nemad võtavad, on võrreldes looduse enda hävitustööga pisku.

On asju, millest ma midagi arvata ei taha, aga Smilla ja krüüslite peale mõeldes juurdlen ma vahel, kas see võib olla hoopis inimlik ülbus arvata, et läbi nähtavate asjade muutmise võib inimene midagi tõeliselt püsivalt mõjutada. Ma mõtlen hoopis, et need on tõeliselt väikesed asjad, mida inimene kunagi puutuda ei tohiks: aatomi- ja rakutuumad. Tõelise hävingu algust on harva silmaga näha.

Aastaid hiljem viis elu mind Heleni ja Igoriga samale poolsaarele elama. Nad jalutasid elavalt vesteldes tihti ja pikalt rannas veepiiril. Arvude ja raamatude maailmad käevangus koos. Mulle tuli iga kord neid nähes preili Smilla meelde.

2021/01/14

Jipi mõtleb

 Meie uus ori, robottolmuimeja, on peres kenasti oma koha leidnud. Tal on nüüd isegi nimi — Tolmu. Ka kassi ja Tolmu suhe hakkab uuele taseme jõudma. Jipi julgeb töötavale Tolmule juba päris lähedale minna. Jipi vaatab tolmut ja mõtleb: Nii loll loom. Trepist ei oska käia ja voodi asemel magab seina ääres plastmassjunni otsas. Jipi otsustas Tolmu piire ja võimeid katsetada ning asus Tolmust meetri kaugusel väljakutsuvalt tugitooli kraapima. Ise vaatas üle õla kogu aeg Tolmu poole, kas see teda keelama tuleb. Ei tulnud. “Jah, loll loom,” mõtles Jipp.

Tagasilöök saabus järgmisel hommikul ulatuses, mida Jipi ka oma suurimates õudusunenägudes kujutleda ei oleks osanud. Kui Tolmu oma hommikust ringi tegi, tulid tema kannul uksest sisse kaks tunkedes transpordipoissi ja tassisid esiteks tugitooli, siis teise tugitooli ja lõpuks ka diivani minema. Tolmu hakkas rahulolevalt diivani all olnud sodi sööma. Jipi oli umbes samasuguse näoga nagu siis, kui ta esimest korda nägi, kuidas ma tema liivakasti keeva veega desinfitseerin. Tookord mõtles Jipi: Ma ei saa enam kunagi pissida. Kohta pole enam.

Mida Jipi ei teadnud, oli, et transpordipoisid olid mul juba varem tellitud. Diivanikomplekt oli oma elus näinud kahte last kasvamas, kassi ja paljusid külalisi. Rohkem elu sellest enam välja ei pigistanud ja aeg oli see lammutusse saata.

Jipi mõtleb nüüd veel rohkem. Kuidas Tolmu need mehed tellis? Kas ta võib need uuesti tellida? Hea, et nad mu liivakasti ei märganud. Kas ma saaksin kuidagi tellida mehed, kes mind lakkamatult vaheldumisi kammivad ja toidavad? Kas mul oleks vōimalik kuidagi Tolmu üle kontroll saavutada ja ta terrassile lund imema saata, et ma võiks jälle tsiviliseeritud kassi kombel seal istumas käia?

Mina mõtlen ainult üht: kui kassid piisava arvu põlvkondade jooksul koos robottolmuimejatega elavad, kas siis võiks see nende evolutsiooni nii palju kiirendada, et neid lõpuks maailma valitsejad saaks?

Jipp viimaseid kordi tugitooli nautimas. Tolmu all paremal.


2021/01/06

Kolmekuningapäev

 Täna on meie majas traditsiooniline jõulukuuse kütteks tegemise ja kaminasse kolimise päev. Kolmekuningapäeval on Jipi pilgus vaid kaks küsimust: miks, miks, inimene, sa selle suurepärase puu hävitad? ja miks sa mind keelasid, kui mina seda puud hävitada proovisin?