Koroonane esmaspäev

 Esimene koolipäev peale vaheaega ja esimene päev seda koolides suurlauskiirtestimist. Hommikupoolikul tuli postkasti kiri, et keegi minu noorema lapse õpetajatest on kiirtestil positiivse tulemuse saanud ja suunatakse PCR-testile. Kui PCR-test ka positiivne tuleb, jääb kogu klass koju. Enne õpetaja PCR-testi tulemuse saabumist aga keegi kontaktsetest lastest kooli minna ei tohi. Meil õpetaja PCR-tulemuse ootamise tõttu tuleviku osas teadmatust õnneks pole, sest...

...esimesena saabus eile koju noorem laps ja teatas, et see salapärane kiirtestikoroonapositiivne õpetaja olevat tema klassijuhataja. Lisaks viskas lauale oma kiirtesti ja teatas, et see tuleb koos vanematega täna ära teha, aga ta praegu ei viitsi. Pärast tuli koju vanem laps, lajatas teise kiirtesti lauale ja nõudis toitu. Paar tundi hiljem hakkas ennast trenni sättima. Ma arvasin, et las teeb enne igaks juhuks selle kiirtesti ka ära, kui see nagunii meil siin on. Käsutasin noorema lapse ka tandemtestimiseks kohale. Lobistasin noorema lapse testi ära teha ja hakkasin vanema proovi kassetile kallama, kui korraga silmanurgast märkasin, et vahepeal on välk selgest taevas lauaservale sisse löönud ja mõne sekundiga on noorema lapse testile kaks õige jämedat positiivset tulemust tähistavat joont tekkinud. Nende kiirtestidega pidi nii olema, et kool ise valib, kas laseb neid klassis teha või kodus. Õpetajatele olevat mingid juhendmaterjalid saadetud selle kohta, kuidas siis käituda, kui keegi lastest koroonapositiivseks osutub. Kuna keegi neid juhiseid mulle saatnud polnud, ütlesin esiteks ühe ropu sõna, siis: "Näed sa, /lapse nimi/ test näitab koroonat," ja saatsin noorema lapse edasiste korraldusteni oma tuppa, mille peale ta muidugi nutma hakkas. Pärast, kui aru sai, et koroona tähendab tema jaoks sisuliselt ainult koolivaheaja pikendust ja toateenindust, läks tuju muidugi paremaks -- sümptome on tal siiani 0.

Siis teatasin kooli ja helistasin perearstikeskusesesse ka, ning vaikselt hakkas pilt selgemaks muutuma, mis nüüd edasi teha tuleb. Eks pereõde oli ise ka kohati veidi ebalev, aga mis teha, praegu lihtsalt on selline aeg, mil spetsialistidel on vähem kindlaid vastuseid adna, kui inimestele meeldiks. Esiteks käisin majas kõik kontaktpinnad alkoholipõhise desovahendiga üle ja siis seadsin meie piirituselõhnalises elamses uue korra sisse. Osa majast on jagatud pooleks: positiivse lapse pool ja negatiivse lapse pool. Õnneks jagub mõlemale poolele oma tualettruum. Ühiskasutatavat osa majast kasutatakse nii, et esimesena käib seal negatiivne laps ja siis positiivne. Tsoonide kaupa tuulutamine muidugi sinna juurde. Toit serveeritakse tuppa ja seda teen jälle samas järjekorras: enne negatiivsele, siis positiivsele. Lapsed suhtlevad omavahel nagu Anna ja Elsa läbi ukse või Robloxis. Toimib kenasti, ainult kass ei pea reeglitest kinni, käib seal, kus tahab ja sellises järjekorras nagu parajasti pähe tuleb. Õhtul istus pool tundi oma kraapimisposti otsas ja hindas hukkamõistvalt uut maailmakorda.

Noorem laps peab nüüd minema PCR-testile, aga millal ta selleks aja saab, ma ei tea. Mõned nädalad tagasi oli tal köha ja kuigi siis tehtud kodune kiirtest negatiivne oli, suunas pereõde ta ikkagi PCR-koroonatestile ka. Sellega oli nii, et ma neljapäeval helistasin pereastikeskusesse, kus meid testiaja ootelisti pandi, laupäeval helistati, et testi aeg kokku leppida, pühapäeval saime testima ja pühapäeva õhtuks oli digiloos negatiivne tulemus ka. Ühesõnaga mõned asjad käivad siin riigis praegu korraliku viitega. Mul õnnestus septembris kaks korda koroonapositiivse lähikontaktne olla, ja siis oli vist ka nii, et kontakti toimumisest oli oma viis-kuus päeva juba möödas, kui terviseamet mind esiteks segaste SMS-idega pommima hakkas ja siis helistas see kõnerobot sama segase jutuga ka veel.

Isolatsiooni peavad jääma nüüd mõlemad lapsed, positiivse PCR-tulemuse korral 10 päevaks või sinnani, kui noorem PCR-testil negatiivse tulemuse saab. Kuna nende kontakti toimumiskohaks ei ole haridusasutus, siis vanemale lihtsustatud karantiinikord ei laiene. Ka on ta äsja 12 saanud ja selle tõttu ei ole me veel vaktsineerima jõudnud. Alguses lootsin, et pole vaja, siis panin talle aja ja süstipäeva hommikul ärkas ta palavikuga ja nii see asi seekord ära jäi. Siis tuli vaheaeg peale ja nüüd oli meil täna plaanis üks süst ära teha, aga lähikontaktsel pole see asi ka lubatud. Mulle vaktsineerituna isolatsioonikohustus ei laiene, aga ma arvan, et ääretult ebamõistlik oleks minust praegu restorani või spaasse ronima hakata, kuigi de jure vist tohiks.

Kust mul noorem selle koroona üles võis korjata, ma ausalt öeldes ette ei kujuta, aga kui peaks kujutama hakkama, siis on võimalusi palju. Kui ma praegu meid kolme ritta panen ja näo järgi otsustama peaks, siis tema on meist kõige vähem võimaliku koroonapositiivse moega. Üks võimalus on see, et see kaks-kolm nädalat tagasi põetud köha oli ikkagi covid, testid andsid tookord valenegatiivse ja nüüd on tegu jääkpositiivse testiga. Koolivaheajal oli ta maal vanaema-vanaisa juures ja seal olid olid koos kolme pere seitse last. Teistest pole kuulda, et keegi haige oleks või positiivse testi saanud, aga minu pereõe soovitus oli näiteks mitte enne PCR-testi võimalikele lähikontaktsetele teavitada. Pühapäeval käis laps veel onutütre juures mängimas ja pargis. Nädalavahetusel oli vanemal lapsel kaheks ööks sõber külas. Mina ise olin eelmisel nädalal mõned päevad Itaalias. Hakkasin kahtlustama, et äkki ma olen asümptomaatilisena sealt midagi toonud, kuigi seal peaks praegu Eestiga võrreldes üsna turvaline olema. Lisaks sealsele rangele korrale. Tagasi tulles ma lennujaamas testi ei teinud, sest ausalt öeldes ei uskunud ma, et midagi üles olen korjanud. Lisaks hilines sisse tulev lend Sitsiilia orkaani servatuulte tõttu, mis meie lennu koridori kuidagi segasid tunni, ja olin selle tõttu üsna ajahädas. Nüüd muidugi kahetsen, et ei testinud. Tegin eile õhtul endale ninast ühe koduse kiirtesti ka, mis kenasti negatiivne oli. Igav siin koroonaajal igatahes ei hakka.

Minu Napoli, esimene päev

 Wizzair teeb nüüd Tallinnast Napolisse otselende. Ma eile õhtul just ühe sellisega jõudsin siia. Istmevahed olid küll kitsad, aga pilet selle eest isegi koolivaheaja kohta talutava hinnaga ja lend mitte üle mõistuse pikk. Kuna lend läks välja õhtupoolikul ja suundus päeva pikenemise poole, sai sisuliselt terve lennu päikeseloojangut nautida. Pimedaks läks alles maandumisel ja need Vahemere saared on tuledes küll kenad. Mul vedas aknaaluse kohaga.

Apenniinid päikeseloojangus

Vahemere saared öös

Aga linn ise... Mamma mia! Kui üks koht stereotüüpne Itaalia on, siis on see Napoli. Kui ma lennujaama bussiga oma airb`n`b-sse sõitsin, siis hakkasime teiste eestlastega naerma lihtsalt. Ainult üks Fiat ja tuut-tuut käib kogu aeg ja ma ei suuda siiani otsustada, kas bussijuht sarnanes rohkem Banderase või ristiisaga. Airb`n`b ise on ülipuhas, kuid asub tänaval, milline Indias oleks paratamatus, Eestis skandaalne, aga siin mõjub romantiliselt.

Panoraam mu airb’n’b aknast

Eestis küsivad kõik muidugi, kuidas ilma ka on. Algul lubas mulle kõik kolm reisipäeva vihma. Ma mõtlesin, et mis seal ikka, vähemalt on kahekümnekraadine vihm parem kui üheksakraadine, aga siis muudeti ennustus ära ja vihma tuleb ainult täna pealelõunal. Ma arvan, et vaatan selleks ajaks mõne muuseumi endale. Homme on mul Pompei plaanis, neljapäeval niisama parkides ja botaanikaaias hängida ja siis ongi kojusõit. Ühesõnaga selline meie hea maikuu ilm on.

Eile muud ei jõudnudki, kui jalutasin veidi linnas ja käisin vaatamas Toledo metroojaama, mida maailma üheks ilusaimaks peetakse. Ma ei saaks öelda, et mulle väga muljet oleks jätnud, aga omamoodi kena oli küll. Kolme euro eest sain tänavalt sellise pitsapooliku, et ma ei usu, et ma kusagil mujal kui Itaalias enam pitsat suu sisse oleks nõus võtma. Suur oli ka, sest see oli mul peale hommikusööki teine söögikord päevas ja sain kõhu kenasti täis -- ma muidu suure söömaga inimene. Nüüd tuleb kusagilt endale hommikukohv otsida. Kui ma muidugi elusalt üle tänava saan. Mamma mia…

Toledo metroojaam Napolis

Matemaatika korduskursus

 Kui mu vanem laps esimesse klassi läks, ja ma sel puhul 1. septembri vabaks saamiseks oma juhile avalduse saatsin -- me asusime eri riikides --, saatis ta selle mulle allkirjastatult tagasi ning õnnitles matemaatika korduskursuse alustamise puhul. Ma mõtlesin veel siis, et kui hulluks see asi ikka minna saab, sest mina omal ajal vajasin koduste ülesannete tegemisel ema abi vaid ühes asjas, ja see oli vene keel, ning keeled on asjad, mida ma lastele hea meelega igast asendist ja iga kell õpetama valmis olen. Kahjuks küsitakse mult vene keele kohta vähem, kui mulle meeldiks ja kui aus olla, siis polnud mul väga palju aimu, mida nad tundides üldse õpivad või mis seal toimub. Veidi aimu sain ma asjast selle aasta esimese koolinädala lõpus, kui vanem laps teatas, et neil on nüüd uus vene keele õpetaja, kes kannab leopardimustrilist kleiti ja lakksaapaid ja üks klassivend kukkus tunnis tooli pealt maha. Selle osas, mida nad seal tundides üldse õpivad, on mul kahtlused endiselt õhus. Tundub, et mõned asjad pole koolis põlvkonna vahetumisega küll muutunud. Ma ei tea kedagi, kes oleks koolis vene keele või suusatunnis suusatamise selgeks saanud. Kui ikka motivatsiooni pole, siis pole, ja kel tuleb, see õpib ise.

Matemaatika korduskursusel sain täna aga vastu näppe. Mu nooremal lapsel on praegu teine klass käsil. Palus mult ühe matemaatikaülesandega abi: mitu korda saab ühest tervest õunast hammustada? Ma olin parajasti puljongikeetmisega ametis ja ta luges selle täpselt nii ette, nagu oleks tegu tekstülesandega kui muiste. Ma imestasin, et kuidas nad juba nii varakult murde õpivad ja hakkasin lahenduseks täiendavaid andmeid nõudma. Kurat.

Kavalus

 Ma käisin töövestlusel. Mis nüüd nii väga käisin muidugi. Oli see hoopis nii, et panin toaukse kinni, ütlesin lastele, et nad veidi tasem oleks ja mitte mingil juhul kassi minu juurde ei laseks, ükskõik, kui väga ta kinnise ukse taga ei näitaks, et teda on ilmtingimata vaja minu juurde lasta, ning avasin mulle saadetud Teamsi lingi.

Muu hulgas rääkis minuga kui ohutusinimesega teine ohutusinimene. Küsis, kas ma tööõnnetustega olen tegelenud. Ma ütlesin, et liigagi palju. Elustamisega lõppenud õnnetus, fabritseeritud tööõnnetus, tervisekindlustamata inimesega juhtunud õnnetus. Nimeta asi, mis töökohas valesti saab minna, see on mu laual, uurida ja vormistada olnud. Edasi tahtis sama intervjueerija teada, mis on minu praktikas tööõnnetusi põhjustanud. Sellele oli mul lihtne vastata, sest eks põhjuste analüüsil oli enamasti välja joonistunud kaks mustrit: kiirustamine ja töökorralduslikud teemad. Kui töökoormus hooajaliselt tõusis, olid kohe õnnetused ka taga. Ja siis näiteks kukkumised, kus oli selgelt näha, et tootmises pole asjad korralikult ja organiseeritult paigutatud. Vedelesid liikumisteedel või töökohtadel ees nii, et inimesed neile otsa kippusid koperdama ja muud taolised töökorralduslikud asjad. Edasi uuriti, et aga sellised juhtumid, kus inimesed ise süüdi olid. Sellele oli mul juba keerulisem vastata, sest ausalt öeldes on minu sisemine veendumus, et tööõnnetuste korral on põhjused pigem halvas töökorralduses. Kõik süsteemid tuleks üles ehitada nii, et inimese eksimisvõimalused oleks viidud miinimumini. Nii vastasingi. Küsija pinnis ikka edasi töötaja süü kohta. Ausalt öeldes mulle enam väga ei meeldunud, kuhu see vestlus tüürib.

Mulle tuli meelde kohe see Eesti Raudtee esindaja, kes raudteeohutusest rääkides ratturitega raudteeülesõitudel juhtunud õnnetuste kohta ütles, et ratturid ise kasutavad ülekäike valesti. Kõnniteedele on raudteeülesõidukohtadele pandud metallist piirded. Piirete idee on selles, et need peaksid sundima ratturit sadulast tulema ja raudteed ratas käekõrval ületama. Reaalsus on, et ratturid enamasti siiski sadulast tulla ei viitsi ja proovivad kuidagi piirete vahelt läbi vingerdada. See on üsna keeruline manööver ja nõuab päris palju tähelepanu ning keskendumist, mille tõttu lähenev rong veelgi enam ununeda võib. Ühesõna ratturid olevat ise süüdi, et sadulast maha ei tule. Minu meelest on selline lähenemine ohutusele nii vale kui olla saab. See, et mingit ohutusmeedet valesti kasutatakse näitab ainult, et see ohutusmeede on kehvalt disainitud ja peab paremini tegema. Soomes on ohtlikel raudteeülesõitudel näiteks ka kõnniteedel väikesed tõkkepuud, mis rongi lähenedes koos autotee tõkkepuuga alla laskuvad. Ja tõkkepuud on korralikud, mitte sellised, et võtad kätte ja sõidad neist murult mööda või midagi. Selline lahendus on muidugi kallim kui need poolpidused metallbarjäärid, aga eks inimelu on ka kallis lugu.

Kuna mu intervjueerija inimese süül juhtunud õnnetuste osas selgelt mingit valideerimist ootas, siin katsusin midagi sel teemal leida. Toiduainetööstuses on klassika, et inimesed nugadega pidevalt sõrmi nüsivad, teinekord kohe luuni välja. Eks nende asjadega on tõesti nii, et peab koolitustel ette ja taha tampima õigeid töövõtteid ja tähelepanu noaga töötamisel, pigistasin lõpuks endast välja. Ikkagi ei saanud lisamata jätta, et ka siin on tihti probleemiks ülekoormusest tulenev kiirustamine ehk töökorraldus ja kui on näha, et mingites töölõikudes ikka väga palju verevalamist ette tuleb, siis on mõistlik sinna ka isikukaitsevahendid, näiteks terasest rõngaskindad välja jagada ja jälgida, et neid ka kasutataks.

Selle peale hakkas intervjueerija naerma ja ütles, et tegelikult on see väga hea, et ma nii arvan. Nad on oma kontsernis jõudnud ka täpselt sama filosoofiani, et ohutuse tagamine on ikkagi eelkõige tööandja vastutus ja inimese süüdistamine temaga juhtunud õnnetuses on viimane asi, mida teha. Päris kaval võte oli muidugi minu reaktsiooni jälgimiseks mulle algul nagu vihjata, et ta ootab minult vastupidise seisukoha väljendamist. Mul oli aga hea meel, et sinna lõksu sirgelt sisse ei jalutanud. Mida see andnud oleks, kui ma oleks töökoha saamiseks proovinud seletama hakata, et ega need töötajad on vahel ikka täisidioodid ja nagu väikesed lapsed, et muudkui räägi ja räägi, aga pagan, kui inimene loll on, siis on ta ise süüdi. Kui ma tegelikult nii ei arva, aga tänu valetamisele saaksin tööle ettevõttesse, kus nii arvatakse, siis hästi ma seal töötades nagunii ennast ei tunneks.

Numbrid ja ajupuud

 Uudised olid küll täna kaunid nagu päike. Esiteks tuli uudis 18-aastaselt surnud eesti näitlejast, siis neljakohalisest arvust koroonapositiivsest ja kolmandaks eelmise kuu gaasiarve postkasti. Selliste numbritega päeval ei julgenud seda alguses lahtigi teha kohe. Vastu vaatas summa, mis oli täpselt nii ilus, kui oodata võis: kui läinud aasta septembris olin tarbinud 31 kuupmeetrit gaasi ja selle eest koos võrgutasudega maksnud 9 eurot ja 95 senti, siis möödunud kuul oli seis vastavalt 86 kuupi 56 eurot. Ei suuda detsembrit kohe ära ootagi. Õnneks saan ma reguleerida, kui palju ma kütan ja veidi seda, millega kütan.

Kui ma peaks nimetama kolm asja, millest ma oma kodus loobuda ei tahaks, siis oleks need tähtsuse järjekorras kamin, rõdud-terrassid ja saun. Nädalavahetusel käisin ema ja lastega Kloogarannas jalutamas. Veejoonelt leidsin vägeva tüki ajupuud, mille otse loomulikult kaasa vedasin. Nüüd kalkuleerin, et sellest saab läbi gaasiekvivalentide rahaks arvutatuna umbes 10 või 20 sendi eest sooja, lisaks põleb see terve õhtu ja on kaminasse tõstmiseni kena vaadata ka.

Minu nädalavahetuse rannaleid ootab kaminat. Puhas ilu, soojus ja raha kokkuhoid.

Ka Hemingway põletas kaminas merest randa tulnud ajupuid. Vähemalt tema romaani "Saared hoovuses" põhjal võiks nii oletada. Lisaks ajupuude kenale välimusele meeldib mulle mõte sellest, et merest kaldale uhutud puitu põletades ei ole tõenäoliselt keegi pidanud halupuu tegemise eesmärgiga metsast puud maha võtma.

Vesi

 Maksin just veearvet. Kogemata kandsin 20 eurot üle. Arve ise oli 24. Kui viga märkasin, kandsin teise korraga neli eurot pool minutit hiljem lisaks. Raamatupidaja kindlasti vaatab, et ma olen idioot. Sõber lohutas mind, et kui ma viitenumbriga maksan, peaks asi automatiseeritud olema ja arvuti ei hakka mind küll hukka mõistma. Isegi viivist arvestatakse nüüd automaatselt. Viitenumbrit kasutasin küll, aga ülejäänus ma meie vee-ettevõtte puhul nii kindel poleks. Samas viivist oskavad nad küll kiiresti ja kenasti arvutada, selle pärast ma seda nelja eurot ripakile jätta ei tahtnudki. Sõber ütles veel, et enne, kui tal pangas tasuta maksete pakett tuli, oli ta kunagi arvutanud, et odavam on kommunaalteenuste eest üle kuu koos viivisega tasuda kui iga kuu ülekandetasusid maksta. Mitte, et ta selle tegemiseks piisavalt kooner oleks olnud, aga sellised olukorrad on veidi paradoksaalsed, kui nii mõelda.

Galeriilaupäev

 Ma olen juba mõnda aega oma sadade mõtete hulga mõelnud ka neid kahte: mis võiks toimuda Eesti kunstiskeenes ja kui palju ma mis tasemega kunsti Tallinna linnas tasuta vaadata on võimalik? Parim viis mõlemale küsimusele vastamiseks oli võtta üks laupäev ja veidi vanalinna kunstigaleriides ringi hulkuda. Lapsena vedas ema mingil ajal ming päris palju mööda galeriisid ringi. Ta töötas Rahvusraamatukogu kunstiosakonnas bibliograafina ja ütles, et peab ennast kunstimaailmas toimuvaga kursis hoidma. Eks teda muidugi huvitas kunst ka. Tulemus on see, et minu kunstiteadmised on nigelapoolsed, ühtegi nendest galeriidest polnud ma vist mitukümmend aastat uuesti sisse astunud ja minu kodus ei ripu seintel ühtegi pilti. Ma ei ole siiani leidnud tööd, mida ma omada tahaks. Ma ise ütlen selle kohta, et mu maitse ei ole veel välja kujunenud. Kuna ma kunstist suur aru ei saa, siis vaatan eelkõige, kuidas teosed on ruumis eksponeeritud ja ruumi sobitatud, kuidas mängib valgus ja värvid.

Laupäevast galeriimarsruuti kokku pannes avastasin oma üllatuseks ja rõõmuks, et suurem osa galeriisid, mida lapsepõlvest mäletan, on muutunud ajad, aastad ja isegi koroona kenasti üle elanud ning tegutsevad endiselt. Võtsin seda kui kvaliteedimärki ja eelistasingi just pigem vanemaid galeriisid, kuid mitte ainult.

Alustasime vabaduse väljakult. Kohe kunstihoone nurga taga kenas vaikses parginurgakeses on Vabaduse galerii. Kenad valged ruumid heas asukohas, eksponeeriti ühe kuntsniku akvarelle ja pliiatsijooniseid.

Vabaduse

Edasi oli plaan liikuda Pärnu maanteele Disaini ja Arhitektuurigaleriisse, aga kuna teepeale jäi põnevana tunduv minu jaoks uus galerii ARTSTAC, siis astusine sinna ka sisse. Nad vabandasid seal ette ja taha, et neil pidi seal hirmus segadus olema, sest valmistuvad Šveitsi näitusele minema, aga kui see meid ei sega, oleme teretulnud vaatama. Minumeelest seal küll mingit segadust ei olnud. Kena väike kodune galeriike, eksponeeriti väga erinevate kunstnike erinevaid töid.

Teel Disaini ja Arhitektuurigaleriisse oli veel takistusi, sest edasi jäi teele Rahva Raamatu Pärnu maantee pood, millega seovad mind mälestused umbes samast ajast, mil ma lapsena kunstigaleriideski ringi käisin. Sealne sisekujundus ka suurepärane, selline "Suure Gatsby" vibe`iga. Kuna ma tean, et mu kaaslane heast stiilist ja art deco`st lugu pidada oskab, siis vedasin ta sinna ka sisse.

Raamatupoes

See oli suur viga, sest uuesti välja oli teda sealt poest väga keeruline saada. Kui see lõpuks õnnestus, siis oli mul paar maja edasi vaja veel juveelikauplusesse sisse astuda, et seal pakutavale lauahõbedale pilk peale visata.

Aega läks, aga Disaini ja Arhitektuurigaleriisse kohale saime. Koht on selline, millest vist kõik, kes vähegi Tallinnas liiguvad, tihti mööduvad, aga harva sisse astuvad. Üleval olid ühe vene kuntstniku julgete värvidega maalid. Ruumi vaataja nagu ma olen, ei saa ma jätta heldimata galerii tagumises osas oleva vana hea mustvalge maleruudustikuga plaatpõranda peale. 

Disaini- ja Arhitektuurigalerii. See põrand

Edasi tuli mul mõte midagi teistsugust külastada. Shifara antikvariaat on vist juba sama vana kui Tallinna linn ise. Kuna ma teadsin, et ta ka kunsti müüb, siis järgmine sihtkoht oligi tema Aia tänaval asuv äri. Shifara antikvariaadis oli parajasti tööl kaks meeldivat naisterahvast, kes kohe ilma, et seda eraldi paluma oleks pidanud, pakkusid, et avavad meile poe tagumises osas oleva veidi eraldatud kunstiosa ja panevad seal tule põlema. Ma ei tea, kas ma olen kunagi varem viibinud ruumis, kus on korraga koos nii suures rahalises väärtuses eraomanduses olevat kunsti. Shifara galerii on koht inimesele, kes eelistavad veidi klassikalisemat kunsti. Valikus olid põhiliselt nii Eesti tuntumad vanemad tegijad ja vene maalijad. Shifara on koht, kus raha lõhn veel pikemaks ajaks maski kinni jääb.

HAUS galeriisse sisse saamiseks tuli ukse kella anda. Tööd olid eksponeeritud kahel korrusel. Ametis olnud naisterahvas rääkis veidi kahest kunstnikust, kelle töid parajasti eksponeeriti, soovitas kindlasti ka nende kodulehte vaadata, sest suuremat osa töödest ei olevat väljas ja jättis meid omapead edasi uudistama. Kenad ruumid, kena väljapanek.

HAUS

Vaikselt hakkasin tundma, et nüüd olen väsinud. Draakoni galeriisse ei saanud muidugi minemata jätta, kui nagunii sealkandis olime. Draakoni galerii maja ise on juba selline, mida tasub pikemalt väljast vaadata. Draakon osutus ka mu kaaslase päeva lemmikuks. Lisaks näitusväljapanekule oli ühes ruumis palju erinevaid ja väga erinevas hinnaklassis töid, mida sai ise lapata. Jälle tuli kõvasti vaeva näha, et ta sealt majast välja saada.

Kuigi ma olin otsustanud, et proovin teha sellise laupäeva, kus ma kunsti vaatamise eest sentigi raha maksta ei kavatse, siis võtsime lõpuks ikkagi sunna tarbekunstimuuseumi poole, kuna see ka nagunii lähedal oli ja mu kaaslane oli tegelikult juba mitu aega tagasihoidlikke korduvaid vihjeid teinud, et võiks sinna ka minna. Põhiliselt selle pärast, et seal parajasti Ivo Lille klaasikunsti näidati, aga osalt ka selle pärast, et me mõlemad väga praktilised inimesed oleme ja selle pärast ka just praktilist funktsiooni omavast kunstist lugu peame. Tarbekunstimuuseumis on nüüd kohati see mõiste tarbe- küll väga laiaks venitatud, aga see on selline pikem filosoofiline vestlus juba. Ega sinna kohalejõudmine ka just takistusteta ei läinud, sest kunstihuviliste jaoks on vanalinna iga nurga peale mõni peibutis üles seatud. Kohe üsna Draakoni galerii vastas on A-Galerii, kus saab vaadata ja osta eesti ehtekunstnike autoriehteid. Minu mäletamist mööda on seal alati ehtepood olnud, oma 30 aastat vähemalt, aga tuleb välja, et veel enne oli seal vist pank, sest osa galerii väljapanekust asub vanas seifiruumis, mis on üks ütlemata muljetavaldava seinapaksusega koht. Kui keegi varem pangaseifis pole käinud, aga tahaks, siis A-Galeriis saab.

A-Galerii seif

Tarbekunstimuuseum oli suur, naksuvate põrandalaudadega ja kunsti väga täis. Ma tabasin ennast mitu korda mõttelt, kui palju andekaid loomeinimesi ikka maailmas olla võib. Keldrikorruse klaasinäitus oli ka ilus. Hea kuraatoritöö. Praegu vaatan, et see on kahjuks vist juba maha võetud, aga ma panen mõned fotod siia.

Ivo Lill

Vanadest, heas mõttes saurusgaleriidest jäi külastamata veel Vaal galerii, aga kuna see vanalinnast veidi kaugemale jäi, siis ei hakanud ma seda ette võtma seekord. Ilm oli jalutamiseks küll suurepärane, aga juba lõunaks olid mu meeled kogu sellest kunstiasjast väsinud mis väsinud. Tallinnas on miljon erinevat galeriid, mis müüvad erinevat erineva kvaliteedi ja hinnatasemaga kunsti. Eranditult kõik galeristid ja galeriide töötajad, keda kohtasime, olid sõbralikud ja väga abivalmid. Galeriilaupäeval õnnestus küll tasuta näha päris palju üsna ilusaid asju, aga seda pilti, mida ise omada tahaksin, pole ma ikka endiselt leidnud. Selline päev oli.

See on tarbekunstimuuseum

Vargus

 Meil oli eelmisel, minu noorema lapse esimesel koolikevadel selline lugu: laps oli peale kooli kolme-nelja klassiõega poes käinud ja üks neist oli ühe parfüümipudeli ilma selle eest maksmata kotti libistanud. Juhtunust rääkis mulle mu vanem tütar, kellele noorem õde asjast ette kandis. Mind võttis kohe täitsa täitsa tõsiseks see lugu. Igas asjad on alati killuke positiivset ka ja esiteks oli mul väga hea meel, et vanem laps mind piisavalt usaldab, et selliseid asju jagada ja selle üle, et ka laste vahel usalduslik suhe on. Veidi mõtlikuks tegi muidugi see, et noorem laps ise mulle juhtunust rääkima ei olnud tulnud. Edasi läks juba keerulisemaks. Teema oli kindlasti selline, mida ma noorema lapsega läbi arutada tahtsin, aga selle tegemine oleks tähendanud, et ma oleks pidanud talle ütlema, et õde rääkis edasi nende kahe vahelisi asju. Nende kahe vaheline side ja usaldus on aga midagi, mida ma väga hoida tahan.

Õnneks pole mu noorem laps suurem asi saladuste hoidja ja hakkas juba järgmisel päeval autos vihjamisi rääkima mingist halvast asjast, mis juhtunud oli. Suunasime vanema lapsega veidi teemat soovitud suunas ja nii ladus tüdruk ise õnneks kogu loo kenasti välja.
"Poodides on ju turvakaamerad," ütlesin ma esimese asjana ja siis hammustasin kohe keelde ka, sest vahelejäämiskartus võib olla lühiajaliselt hea, aga sisulisest küljest väga halb motivaator mingite käitumismustrite muutmiseks.
Noorem laps arvas muidu ka, et: "Ma ütlesin [sõbranna nimi]-le ka kohe, et kõik on ju kaameratest näha."

Lisaks tuli välja mõelda, mida nüüd selle teadmisega edasi teha ja kas üldse tasub midagi teha. Rumal vanus ka, see on aeg, kui väike inimene terveks eluks mingid väärtused omandab. Seda õpetas mulle kunagi mu oma ema, et ega ükski vanem oma lapsest halba uskuda ja teada ei taha, niiet laste vanematega rääkides jääksin arvatavasti ise tule alla. Samas soosin ma väga, kui mu lapsed soovivad sõpru, ka selle seltskonna tüdrukuid, külla kutsuda ja meie juures aega veeta, aga ebasusaldusväärselt käituvaid inimesi ma ka oma koju liikuma ei taha. Diskreetne lugu. Küsisin lähemate sõprade, kelle hulgas on üsna erineva taustaga inimesi, arvamust ka. Minuga samaealised sõbrannad, kel umbes sama vanad lapsed ütlesid kõik, et igal juhul tõmba teema klassi listis üles. Üks veidi vanem, aga väga tasakaalukas ja rohkem kui ühe lapse suureks kasvatanud isa arvas, et lapsed ikka teevad selles vanuses lolluseid ja las ta olla. Kaks lastetut, minust mõned aastad nooremat meesterahvast ei osanud midagi arvata. Või arvasid umbes, et kui sinu laps ei varastanud, pole sinu asi. Kõikide nende reaktsioonide põhal jõudsin järeldusele, et ma lahendan asja ikka hoopis nii, nagu ma enne teiste arvamuse küsimist plaaninud olin, ehk lükkan lahenduse kellegi targema kraesse.

Nädal-paar hiljem tekkiski mul võimalus noorema lapse klassijuhataga veidi vabamas õhkkonnas silmast silma paar sõna vahetada. Rääkisin asja ära ja ütlesin täpselt nii nagu on, et mina ei tea, mis nüüd õige oleks edasi teha ja kas peaks üldse midagi tegema. Ta tänas, et ma asjast teada andsin ja ütles, et tegelikult selliste juhtumite korral ikkagi peaks kohe sekkuma, sest muidu võivad korduvad käitumismustrid välja kujuneda. Küsis veel, kes lastest asjaga seotud olid. Ma ütlesin, et ma tegelikult ei tahaks nimesid ütelda. Selle peale vastas klassijuhataja, et jah, tegelikult pole sellel tõesti tähtsust, kes seal poes täpsel olid ja kes neist parajasti selle parfüümi võttis. Sellest vastusest sain ma aru, et me olime üksteisest aru saanud. Õpetaja lubas klassijuhatatunnis üldisemas võtmes varastamisest, poest varastamisest ja sellest, mis on õige ja vale lastega kõneleda. Mida ta seal täpselt rääkis, ma uurinud ei ole, aga ma olen kindel, et igal juhul tegi ta seda parimal võimalikul viisil.

Noorema lapsega on mul selliseid vestluseid veel vara pidada, aga vanem laps tuli mingil hetkel loo valguses varastamise teemat üldfilosoofiliselt minuga arutama. Küsis, mis ma varastamisest arvan, miks osad varastavad ja muid selliseid asju. Ma ütlesin, et ma räägin sulle asjast praegu nii, nagu mina seda näen, aga see ei tähenda, et mul muidugi ilmtingimata õigus on. Selles osas peab sa ise aja jooksul enda arvamuse välja kujundama. Varastamise ja muude selliste asjade kohta arvatakse enamasti, et pole tark tegu endale jamasid kaela tõmmata. Selles osas, mis on vargus, on ka vahel eriarvamusi. Mina olen elu jooksul aru saanud, et maailmas toimivad asjad teatud suurte põhimõtete järgi ja on nii, et mõned asjad on õiged ja mõned asjad on nii valed, et sa kohe tunned, et see on vale, kuigi vahel ei oska isegi hästi seleta, miks. Siis on veel sellised piiripealsed lood. Midagi selle pärast võtta, et sa endale ägedaid asju tahad, on paha, aga vahel on näiteks nii, et keegi varastab toitu, sest ta on näljas. Ma ütlen selle kohta metafooriliselt, et nälgides leiva varastamine pole patt. Samas peab vaatama, et ei võtaks leiba kunagi sellelt, kellel sinust veel vähem on.

Doonorlusest

 Ma ei jõua üles lugeda, kui paljusid asju ma siin maailmas kardan. Kõrgust, kiirust, terariistu, verd, fleksirihma otsas olevaid ettearvamatuid koeri, ämblikke, pimedust, sügavat vett, akendeta ruume ja midagi veel. Mingite ebaratsionaalsete hirmudega on nii, et vanuse ja eriti laste sünniga  -- ja ma pole ainus, kes sellise tähelepaneku teinud on -- lähevad need nagu järjest hullemaks. Teised asjad, näiteks veri ja terariistad on täitsa harjutamise küsimus. Kui vahel selline periood on, kus tihedamini veenist verd anda tuleb, harjub täitsa ära. Kui hirm vere võtmise ees nii suur on, et päris minestus peale kipub, siis vist ei tasu muidugi seda taktikat ikka üritada. Mõned neist verevõtunõeltest võivad päris jämedad olla. 

Mul eile klappisid asjad kuidagi nii, et verekeskuse doonorvere kogumise mobiilse ekipaaži lendsalk oli just täpselt sel ajal seal kohas, kus mul tunnike tühja aega juhtus olema, ning kuna muid takistavaid asjaolusid ka polnud, siis keerasin aga varruka üles. Kuna mu viimasest vereloovutusest oli juba tükk aega möödas, siis alguses oli ikka väike ärevus ka sees, aga natukese aja pärast julgesin isegi seda number kaks sukavarda jämedust nõela vaadata, mis mul veenis istus. 

Doonorlusest ja viimasel ajal ka vaimsest tervisest ikka räägitakse, aga vere loovutamise positiivsest mõjust doonori vaimsele tervisele vist vähem. Ma räägin enda näitel veidi veel. Vahel lihtsalt on selliseid päevi ja hetki, et tunned ennast ühe kasutu lolli putukana. Vaevalt, et päris kõigil nii on, aga ma usun, et päris paljudel küll. Noh, käid korra veredoonoriks ja kohe tunned, et oled midagi head siin maailmas ikka täna teinud ka. Edasi on kaks valikut: teed nagu heategevust tegema peaks, ei räägi asjast kellelegi ja tunned, et oled küps tagasihoidlik inimene lisaks kõigele. Või siis patsutad endale õlale ja kiitled veidi pere ja sõprade ees ikka ka. Tegelikult täitsa õigusega. Pealegi, äkki tuleb kellelgi neist siis sama moodi mõte verd loovutama minna. Minul oli see nüüd kolmas kord.

Need vaesed väikesed robotid

 Nädalavahetusel oli mul veidi Kalamajja-Pelgulinna asja. Hakkas kohe silma, et Starship Technologies on oma väikesed valged pakirobotikesed sinna lõpuks lahti lasknud. Hästi neil igatahes ei tundu minevat. Ma olen seal seni täpselt kahte sorti pakiroboteid näinud: ilma tööta või hädas. Minu meelest on probleem selles, et Pelgulinna kõnniteedele ei ole mitte väikese kitsa ratta, mitteliikuva telje ja madala põhjaga muruniiduki raskuskeskme kõrgusega tegelasi vaid kuukulgureid vaja. Sellise ehitamine maksab muidugi kindlasti nii palju, et odavam siis juba kuller palgata. See robotite poolläikiv-poolmatt korpus ei tundu ka just eriti praktiline olevat.

Esimene päris tööd tegev pakirobot, keda ma nägin, sõitis parajasti entusiastlikult üle kaevuluugi, aga kuna see korralikult vajunud oli, siis sinna otsa ta kinni ka jäi. Piiksus inimkeeles midagi, mis minu meelest kõlas nagu "vabandust...!", ning jäi kurvalt abi ootama. Järgmine sõitis mulle ootamatult vastassuunas autoteel vastu ja hea, et ma sellest kogemata üle ei sõitnud. Kui ma tee kõrval oleva kõnnitee seisukorda vaatasin, siis ma sain muidugi aru, miks vaene robotike hoopis sõiduteele ukerdama oli roninud. Esmaspäeva hommikul oli keegi Redditi Eesti sub`i sellise pildi postitanud:

Mõistust ei paista neil just väga palju rohkem olevat, kui minu robottolmuimejal, ja ka sellele ei ole tootja just palju arunatukest kaasa pannud. Samas kilpkonnadega juhtub ka nii, ja nemad veel välja pole surnud. Algus oli pakirobotitel minu meelest muidugi üsna paljutõotav. Mitu aastat on nad juba Mustamäel Tehnopolis üsna kenasti ringi vuranud. Alguses käis neil tülpinud inimene ka kaasas, aga siis hakkasid nad juba täitsa ise ringi sõitma ja paistsid üsna asjalikud välja teised.

Kunagi, sellest on nüüd vist juba üsna palju aastaid möödas, juhtus muidu ka Mustamäel ühe hoopis teise, aga natuke sarnase robotiga selline kurb lookene. Tegu oli pommirühma robotiga. Keegi tehnikaülikooli keemikutest leidis kusagilt labori riiulist purgi jumal teab kui kaua seisnud eetriga, mille põhja oli sade tekkinud. Iga keemik teab, et sellist purki ei tasu näppima minna ja nii kutsuti demineerijad välja. Tehnikaülikooli 4., see on keemia korpus, oli omal ajal ainus, kuhu lift sisse ehitatud oli. Eks see oli ka põhjusega, sest nüüd tõsteti see purgike pommirobotikese selga, tubli robot sõitis üksi lifti, liftiga alla, siis liftist ja uksest välja ja hakkas vapralt kooli taha männitukka suunduma, kus purgi kahjutuks teha oleks saanud. Sellisele sademega kemikaalile aga ebatasasel maastikul raputamine ei meeldinud ja nii otsustas see hoopis poolel teel metsa iseeneslikult sedasi plahvatada, et pommirobotil rattad kaugele alt ära lendasid. Ühesõnaga kahju kohe neist robotikestest, nende elu pole sugugi kerge. 

Tööjutud

 Ma olen vist nüüdseks poolteist kuud aktiivselt täiskohaga põhitööd otsinud. Esiteks tegin korda oma LinkedIni profiili korda. Recruiter`id olevat seal nii metsikuks läinud viimasel ajal, et ei anna rahvale tööpakkumistega üldse rahu. Kuigi mulle on sealt niiviisi kunagi ainult üks pakkumine tehtud ja see oli ka ametikoht, mille täitmiseks igal aastal jälle kuulutus üleval on vist viimased kümme aastat juba. Ju on selleks siis omad põhjused, et inimesed seal püsida ei taha. Ma olin pakkumise peale nagu...

...ei!

Minu hea sõber aga leidis nii endale meelepärase töö Hollandis. Ma veel naersin, et äkki ta ei oleks pidanud ikka kohe esimest pakkumist vastu võtma, mis uksest sisse tuleb. Kolm nädalat peale si! ütlemist saigi ta pakkumise samale ametikohale, aga Šveitsi. Kui juba Eestis kolimine ette võtta, siis oleks võinud seda küll teha pigem Šveitsi, mitte Hollandi palgatasemele.

Mina jahin praegu ametikohti nii uuel kui vanal erialal. Mõlemal on omad eelised. Teisel eelkõige parem palgatase ja võimalus näha maailmatasemel töö- ja erialapraktikaid. Esimesel palka suurt ei maksta, aga vabadust oleks jälle rohkem. Ma vist hakkan ikkagi sinna poole kalduma, et pigem ennast parema raha eest orjaks müüa kui väikese raha eest sealt kust ise tahad oma asju teha nokitseda, kuigi ka sellel oleks omad võlud. Tegin ühe oma uue erialaga seotud konkursi ka läbi. Algul vestlesin, siis tuli teha inglise ja vene keele test, vaimse võimekuse test, mis koosnes loogika, matemaatika, geomeetria, ruumilise mõtlemise ja keeleliste võimete osast. Minu meelest olid need päris rasked, aga lõpuks olid tulemused hoopis sellised, et kõige paremini läks mul just nendes osades, kus ma seda ei oodanud. Pärast tuli üks proovitöö ka teha. Pakutav palgatase jääb Eesti keskmise kanti, mis oli minu jaoks selle valdkonna jaoks ootuspärane, aga üldiste võimete tase, mida sooviti, oli veidi üllatav. Üks asi on muidugi ootused tulevasele töötajale ja teine asi sellise inimese päriselt leidmise võimalikkus, aga kui töö sellist kompotti omadusi ja oskuseid eeldab, siis see hirmutab küll ära, kas see on ikka päris mulle. Otsustasin edasi ringi vaadata.

Raha üle võib küll nuriseda, aga ma hakkasin mõtlema, mis on kõige hullem, mis mu uuel, madalalt tasutatud erialal juhtuda saab? Keegi saab hilinemisega halva tõlke. See ametikoht, millele kandideerisin oleks seda siis siluma pidanud kliendiga. Noh, eelmisel töökohal pidin ma kliendiga siluma juhust, kus rahvast täis tanklas mikrolaineahi õhku lendas, sest üks idioot oli kogemata meie tehasest toodetud võileiva vahele metallist korralikult kinnitamata liiniosa suutnud pakkida ja seda võikut hakati tanklas soojendama. Kaks korda. Ime, et tehases veel üldse mõni terve liin alles oli ja siin regioonis mõned tanklad püsti. Ma saan aru küll, miks osad ametid ja valdkonnad paremini makstud on kui teised.

***

Tööga seotud muul teemal ka. Üleeile teatas Kalevi kommivabriku mantlipärija Orkla, et Otto Kubo on meie hulgast lahkunud. Kõik kalevlased teavad Ottot. Otto oli minu kunagine kolleeg, Eesti magusatööstuse grand old man, vist juba 89 ja sellest 66 aastat Kalevis töötanud. Orkla järelhüüdes oli ka mainitud, et erinevatel aegadel kokku 17 erineva Kalevi tegevjuhi alluvuses töötanud ja intelligentse väärika mehena nende kõigiga asjad aetud saanud. Otto suri ootamatult hommikul teel tööle Kalevi Maiasmoka martsipanituppa. See on vist parim viis üldse, kuidas sellest maailmast lahkuda võiks. Otto pilti näeb ka Maiasmoka martsipanitoa kodulehel, kui seal hiirega veidi ringi liikuda. Kui talle otsa vaadata, saab kohe aru, et ainult selline mees suudab 17 erineva peadirektoriga läbi ja seejuures oma töö ka korralikult tehtud saada. Kalevlased räägivad, et Ottol oli ainsa inimesena kaart, millega Kalevi kommipoest piiramatult tasuta tooteid sai. See näitab, et vahel tasub ausus ennast siin maailmas ikka ära ka ja maiustused võivad vabalt vitaalsuse ja pikaealisusega käsikäes käia. Palun rohkem Ottosid meie ettevõtetesse!

Preemiareede

 Ma otsustasin sel semestril end koolis veidi premeerida ja midagi ka hingele lubada. Mul on vabaõppes veel kuus punkti vaja ära täita. Nii käingi nende punktide eest kirjandusteaduse omadega reede õhtul loovkirjutamise ja kirjanduskriitiga seminaris. Esimesed pool semestrit on meil kirjanik Jan Kausi käe all loovkirjutamist ja edasi tuleb kirjandusteooria professoriga kirjanduskriitika osa. Loovkirjutamises tuleb igaks korraks etteantud žanris üks tekst kirjutada. Tunnis loeb igaüks siis enda oma ette. Mul on grupist juba oma lemmikkirjutajad hakanud tekkima.

Esimene kohustuslik tekst oli stiiliharjutuse ümber kirjutamine enda valitud viisil. "Stiiliharjutused" on prantslase Raymond Queneau 99 teksti, mis kõik on ühe ja sama sündmustiku erinevas võtmes ümberkirjutused. Algtekst on umbes selline, et Pariisi ühe kindla liini täis tipptunnibussis on tige pika kaelaga mees, kaabu peas, kaabul nöör, teeb kõrvalseisjatele Karenit, siis trügib ainsale vabale istumiskohale. Natukese aja pärast on sama mees ühe rongijaama mees ja keegi tahab, et ta oma mantlile millegi pärast kindlasse kohta lisanööbi õmbleks. Mõned detailid veel ja ongi kogu lugu. Seda saab siis ümber kirjutada tuhandetel eri viisidel. Luuletusena, anglitsismides, nii, et jutu kõik sõnad algavad ühe tähega jne. Mina tahtsin algus loo jutustamiseks kantseliiti kasutada, aga siis tuli välja, et mingi Brüsseli ametnik on seda korra juba teinud. Bürokraatias neile vastu ei saa ja nii valisin oma stiiliharjutuseks hoopis dramaatilis-melanhoolse võtme. Välja tuli mu lugu selline:

Isiklikes mälestustes

Kas see võiks olla see valgus, mis mulle kõik korraga jälle meelde tõi? Valgus bussis oli samasugune, nagu tolle hilissuve pealõunatel onu André mereäärses hotellis, mil esimene sõda juba ammu unustatud oli ja teist keegi veel karta ei osanud. Buss oli täis, oli tipptund. Minu ees seisis pika kaelaga noormees, umbes 26 või nii. Kui Marcel sõjas surma poleks saanud, võiks ta nüüd sama vana olla. Või oli asi hoopis nööris, mis noormehe viltkaabule lindi asemel tõmmatud oli? Päikeseloojangul kogunesime me õhtuti hotelli salongi ja ema luges meile detektiivijutte ette. Just sellisena olin ette kujutanud seda nähtamatud nööri „Isa Browni lugudes“, millega sa said selle külge köidetu maailma otsast enda juurde tagasi tõmmata. Ma võpatasin, kui kaabuga mehe häält kuulsin. Iga kord, kui keegi neist mööda tahtis minna, süüdistas ta ärritunult enda kõrval seisjat trügimises. Tema hääl oli kile nagu Marcel siis, kui me hommikuti ujumast tulles nalja pärast ta kingad ära olime peitnud. Ta kartis, et võib selle pärast hommikusöögile hiljaks jääda ja talle ei jätku enam keedist. Minu meelest keedis isegi ei maitsenud Marcele, aga talle ei meeldinud mõte sellest, et ta võib olla ainus, kes ilma jääb. Kui sõda tuli ja keedist veel vaid harva saada oli, ei häirinud see teda üldse. Nüüd on jälle keedist, aga onu André hotell on lagunenud, Marceli pole ja seda suve ei tule enam kunagi. Siis sirutas noormees oma pika kaela veel pikemaks, sest oli märganud vaba istekohta ja kadus mu silmist, kui selle poole trügis.

See pidi olema ikkagi see nöör kaabul, mis ta minu juurde tõi, sest kaks tundi hiljem nägin ma sama meest Saint-Lazare`i jaama sissekäigu ees. Nüüd oli ta koos sõbraga.  See näitas Marceli häälega mehele kuhu ja seletas miks ta peaks oma kuuele lisanööbi õmblema, aga mulle oli see ükskõik. Ma loodan vaid, et ta seda nööri oma kaabult kunagi maha ei võta. See on nüüd ainus, mis mind veel selle sõjaeelse hilissuve külge seob.

Järgmiseks tööks oli parafraas. Jällegi kellegi teise teksti ümber kirjutamine. Ma tahtsin esialgu aluseks võtta JFK kuulsa kõne "Ich bin ein Berliner" ja sellest teha kaks vastandlikku versiooni -- kõned "Ma olen rahvuskonservatiiv" ja "Ma olen teaduspõhine". Siis aga hakaksin mõtlema, et see Kennedy kõne pole äkki piisavalt tuntud, et publikus resonantsi tekitaks. Parafraas töötab ainult siis, kui kuulajad algteksti ära tunnevad. Nii valisin põhjaks hoopis tuntuma loo. Sellise, et selle ära tundmiseks ei pea vist isegi ütlema, millega tegu on.

Lugu kolmest vaktsiinist

Elasid kord kolm venda: Johnson&Johnson, Pfizer Comirnaty ja Moderna Spikevax. Peres oli veel neljas laps Astra Zeneca ka, aga tema saadeti odava hinna ja trombiohu tõttu meditsiiniabi egiidi all arengumaadesse.

“Varsti tuleb teine laine ja muteerunud kroonatüved”, hoiatati Johnsonit, Pfizerit ja Modernat. Johnson&Johnson pani pisut viirusvektorit viaali ja ütles: “Ühest süstist piisab küll.” Pfizer arvas, et peaks ikkagi kaks süsti olema, aga aitab kah, kui veidi mRNA-d lahusesse lisada ning sai vaktsiini kõige esimesena valmis. Moderna kasutas aga kolmekordset kogust mRNA-d, kahte süsti ja ei kiirustanud kliiniliste katsetuste esimestes faasides liiga palju. Kui kõik vaktsiinid olid müügiloa kätte saanud, algaski juba teine laine. Koroona läks Johnson&Johnosiga vaktsineeritute juurde, aevastas korra, ja päris palju inimesi sai koroonapositiivse testi. Siis läks koroona Pfizeriga vaktsineeritute juurde ja aevastas korra. Alguses ei juhtunud suurt midagi, aga siis kutsus koroona noore sugulase nimega Delta appi ja palus tal aevastata. Päris palju positiivseid teste tuli juurde. Nüüd võttis koroona Modernaga kaitsepoogitud ette. Uuringud näitavad, et isegi Delta hammas ei taha neile hästi peale hakata. “Moderna, Moderna, kas sinuga võib enne sinu vendade vaktsiine saanud inimesed üle süstida?” taheti nüüd teada. Moderna rüüpas ainult teed, ehitas Hollandisse Maastrichti külje alla uue tehase lisaks ja vaatas rahulolevalt oma aktsiahinda. Ja kui koroona veel läbi saanud pole, on ta sama rahulolev tänapäevani.

Selle tööga ei jäänud ma ise absoluutselt rahule, aga kui ma seda ette lugesin, naerdi minu üllatuseks päris palju. Niimoodi õpime me loovkirjutamist. Päris vahva on.

Lähikontaktne

 Kaks päeva saingi sel sügisel koolis käia, kui juba peale hakkas. Eile, see on esmaspäeva lõunal, sain koolist koos teiste varjatud adressaatidega kirja, et olen loengus viibinud koos koroonapositiivsega ja seega lähikontaktne. Juures oli kenasti jutt ka, et kui olen põdenud, täielikult vaktsineeritud või need muud asjad, siis võin oma eluga rahus edasi minna, kui just sümptome ei teki. Antikehadeta rahvas istugu nüüd aga rahulikult 10 päeva eneseisolatsioonis. Tegin kohe veidi koroonadetektiivi ja uurisin oma õpingukaaslastelt, kas nemad ka sellise teavituse on saanud. Kuna käin erinevates loengutes erinevate inimestega, sain üsna kiirelt pildi selgeks. Kontakt oli toimunud reede õhtul kell 18.00 alanud loengus. Kui nüüd järele mõtlema hakkasin, siis meil oli seal klassis üks tüdruk küll tagapingis, kes piisavalt köhis ja läkastas, et mu vaikne pahameel ära teenida ja mulle meelde jääda. Kui ma juba esmaspäeva lõunal reedel peale tööaega toimunud kontakti osas teavituse sain, pidi nakatunu olema nädalavahetusel testimas käinud. Õnneks juhtus mul just seal tunnis väga hea filtriga respiraator ees olema, läkastaja istus minust üsna diagonaalis üle klassi ja ma olen süstitud selle tootja vaktsiiniga, mis erinevate uuringute kohasel siiani kõige tõhusamaks on osutunud. Vihastasin veidi selle tõenäoliselt sümptomaatilise nakatunu peale, kes ikka seltskonda tuli ja lootsin, et mu vaktsiinike hoolimata sellest, et terviseameti laos nagu grillviiner põrandakütte peal soojas oli istunud, tuleproovi nüüd läbi teeb.

Vihastasin ära ja unustasin teema ära, kuni täna siis lõpuks terviseamet ärkas. Lõunast hakati mind igast kanalist pommitama teadetega, et ma olen lähikontakne ja istugu kodus. Algul SMS ja siis helistas veel see kõnerobot, kes väriseval häälel mulle sama jutu maha vuristas. Nüüd tekkis endalgi juba selle kohta kahtlus, kas ma ikka olen eneseisolatsiooni alt vabastatud. Lisaks olin ma laupäeval käinud sünnipäeval, kus rõõmsalt 12 inimesega koos mullivannis istusin. Uurisin terviseameti kodulehte ja sama jutt. Isolatsioon. Kusagil all oli siis väikeses kirjas märgitud, et kui mulle rakendub erand, siis on teine lugu. Klikkisin paar linki edasi ja sain teada, et vaktsineerituna lähen tõesti erandi alla, aga pean sellest ise terviseametit teavitama. Kanalit, mille kaudu ma seda tegema pean, muidugi märgitud polnud. Otsisin netist koroonainfo telefoni välja. Sealt öeldi, et kahjulugu jah, aga andmebaasid ei ühildu. Tuleb vabas vormis kirjutada terviseameti üldmeilile ja soovitati seda tungivalt ka teha. Kirjutasin. Eks näeb, mis edasi saab. Arvatavasti panevad Hiina laborid mu andmed jälle viis korda enne pihta, kui riik avastab, et ma üldse olemas olen.

Väike öine täiendus: kell 23.10 küsib terviseamet mult isolatsioonikohustusest vabastamiseks täiendavat teavet. Nimelt, millises linnas või maakonnas haigestunuga kontakt toimus, et kiri siis vastavasse regionaalosakonda edasi suunata. Riiklike juhiste kohaselt ma vaktsineerituna eneseisolatsiooni jääma nagu ei peaks, aga tuleb välja, et isolatsioonikohustusest peab terviseamet sind siiski vabastama. Sellest uudistes keegi muidugi ei räägi, kuigi terviseameti kodulehelt võiks juhistest ridade vahelt midagu umbes sellist välja muidugi lugeda küll. Ma vaktsineerimistõendi panen parem kohe oma vastuse juurde. Kui koroona seda riiki ei hävita, siis omaenda bürokraatia raskuse all kukub see ükskord kokku küll.

Ralli

 Täna see siis lõpuks juhtuski: robottolmuimeja leidis magamistoast kassi okse ja asus seda koristama. Uus kott kassitoitu ei paista millegipärast Jipile sobivat. Kusjuures Tolmu oli üllatavalt suure tüki okset suutnud isegi sisse imeda. Vanem laps sattus Tolmule peale, kui see parajasti okse kallal majandas, ja tõmbas magamistoa ukse kinni, et teda vähemalt ühte tuppa lokaliseerida. Tolmule ta selle peatamiseks läheneda ei tahtnud. Selleks nägi see liiga hirmus välja.

Mina tulen just voodi alt, kus ma 12. korda põrandat pesin. Nüüd ootan, et pesumasin põrandalappidega lõpetaks, ja saaksin 13. korda voodi alla ronida. See lõhn lihtsalt ei kao. Tolmu kuivab saunas. Tema panin ma üsna julmalt otse kraani alla. Isegi, kui see robot väga veekindel pole, sest sellisena ei ole nagunii temaga midagi peale hakata. Mina usun Tolmusse. Mõni aeg tagasi sõitis ta trepist alla. Tolmu endaga ei juhtunud midagi, aga trepiastmele, kuhu ta lõpuks maandus, tuli pragu sisse. Tolmu on kööki koristades palju kassikrõbinaid söönud. Teda see oksendama ei aja. Kassitoit teeb tolmud hoopis tugevaks vist.

Kirjeldatud sündmustest fotosid pole, sest need oleks liiga häirivad. Selle eest on foto sügisilmade saabumisest häiritud päevakangelasest täna hommikul.

Nagu armastus koolera ajal

 Tallinna ülikool tuli ka täna lõpuks algava õppeaasta õppekorralduse plaaniga lagedale. Seda nad olid tegelikult juba ammu hoiatanud, et enne augusti lõppu neid reegleid ka oodata ei tasu. Arusaadav ka, sest kindlust asjade arengu osa on vähe. Ülikooli eesmärk on maksimaalselt kontaktõpet säilitada, mis on ka arusaadav, sest õppejõud üldjoontes kiruvad veebiõpet kui väga ebamugavat lahendust ja peavad seda ka vähemefektiivseks. Viimasega ma tudengi seisukohalt nõus ei ole, pigem on veebiloengud just ajakasutuslikult suurema kasuteguriga, vähemalt tudengi seisukohalt. Võtame kasvõi need armsad udupead, kes alati igasse jumala loengusse ära eksivad -- ja keegi meist ei ole kaitstud kogemata selleks udupeaks saamise eest -- ja kelle kõrvust on kogemata mööda läinud igasugused organisatoorsed teemad, nagu mis kuupäeval tuleb essee esitada, kui kaua kestab eksam või kes mõnda muud üldise rahvatervise seisukohalt ebaolulist probleemi tõstatada soovivad. Veebiõppes on olemas selline maagiline aken nagu chat, mille abil need tudengid kaasüliõpilaste poolt abistatud või ennast maha laadida saavad ilma, et õppejõud kallist loengu- või seminariaega sellele kulutama peaks. Eks tekib veebiõppe puhul ka see hirm, kui kohal või "kohal" üliõpilane tegelikult sellisel viisil loengus üldse on. Mina vaatan asja teistpidi. Kui elu ja olme õpingutesse sisse sõidab, siis veebiloengu puhul on võimalik vähemalt poole kõrvaga kohal olla, kui kontaktõppes ei õnnestuks seda üldse teha. Parem, kui mitte midagi. Pro veebiõpe siitpoolt. Vähemalt nii kaua, kuni tegu on erialadega, mis füüsilist aparatuuri või eriruumide kasutamist ei nõua ja see õppejõudude närve päris ära ei söö.

Sel sügisel paistab aga, et meie parim lootus veebiõppeks on see, kui õppejõud juhtub vaktsineerimata ja koroonapositiivse kontaktne olema. Vähemalt praegu tundub, et siis peab ta eneseisolatsiooni jääma. Testimise osas ma hetkel reeglitest midagi välja ei lugenud. Koroonapositiivsetele tudengitele või tema vaktsineerimata kontaktsetele õppekorralduse paindlikumaks muutmisega väga kaasa ei elata.

Saab näha, kuidas asjad kujunevad. Vaktsineeritud inimesena pean ütlema, et mulle need vaktsineerimisvastased hetkel väga meeldivad. Põhiline muidugi, et meedikute töökoormus jälle üle pea ei kasvaks nii. Käisin eelmisel nädalal lastega ühes spaahotellis väljapoolt maja tulnud külalistena hommikust söömas ja ujumas-saunas. Hinnad olid meeldivalt odavad ja inimesi meeldivalt vähe.  Spaaosas kontrolliti vaktsineerimistõendit põhjalikult, hommikubufees vist unustati. See oli teine päev ka, kui uued nõuded kehtinud olid. Harjumise asi. Pärast on jälle äraharjumise asi. Kui mu ema mõned nädalad tagasi Riias käis, ei saanud ta kohviku väliterrassilegi maha istuda ilma, et vaktsineerimissertifikaadi ja ID-kaardi letti oleks löönud. Paar päeva tagasi olin ma Riias trippimas ja seal ei tahtnud keegi ei hotellis, söögikohtades ega muuseumis midagi näha. Balti riikide sisepiiridel puudus igasugune kontroll. Läti ja Leedu piirivalvurid paistavad kõik Valgevene piirile olevat suunatud. Ka turiste oli vähe.

Täna tuli saiakeste isu. Küpsetades tabasin end mõttelt, et tegin lahti viimase poolteist aastat tagasi esimese laine aegu koroonavarudeks soetatud jahukoti.

Minu kaks süsti ja Soome

Seekordne reisilugu algab süstlaga. Ega siin praegu ongi kaks võimalust, kuidas reise alustada -- süstal käsivarres või vatipulk ninas. Oma koroonavaktsiini valisin lähtudes perearsti soovitustest ja sellest, mis parajasti saadaval oli. Ma tootjat ei ütle, aga ütlen, et see oli kahedoosiline, seega on vähemalt selge, milline neist vaktsiinidest see ei olnud. Esimest süsti ma sisuliselt ei tudnudki. "Te olete vist päris palju neid vaktsiine teinud, ma ei saanud arugi, kui süsti tehti," kiitsin vaktsineerijat. Ta vaatas mulle ainult zombistunud näoga otsa ja ütles umbkaudse numbri, palju ta viimase kuuga neid doose süstinud on. See oli nii utoopiline, et jäänud mulle meeldegi. Näha oli, et vaktsineerija on palju tööd teinud, sest plaastriga ta igatahes süstikohale pihta ei saanud. Jäin oma viiteteist minutit jälgimisaega täis istuma. Täpselt paras hetk, et vaktsiini võimalikke kõrvaltoimeid googledama hakata. Siis sõitsin ära ja koju ja ei midagi. No käsi valutas ja lümfisõlmed vist ka. Ei midagi hullu. Kuni kaheksa päeva hiljem oma covid-käe kätte sain. Süstikohale ilmus mahklakas punane soe laik. Õnneks oli redditi foorumis sellise käe omanikke veel, kes teadsid rääkida, et see läheb mõne päevaga kenasti üle. Osadele oli arst laigule määrimiseks hormoonkreemi ka määranud, aga sellest ei pidanud suurt kasu olema.

Näitasin perearstile ka oma käest pilti ja tema ütles, et ma ei peaks teist vaktsiinidoosi üldse tegema. Minusugustele saab vaktsineerimise teinud asutus esimese süsti kohe kuuri lõpetava süstina vormistada. Kuna mul varasemast positiivne koroonatest ette on näidata, siis esimene süst ongi mulle nagu teine. Ma pean ausalt üles tunnistama, et minu isiklik motivatsioon vaktsineerimiseks just aateline pole. Ma tahan lihtsalt inimese kombel veidi maailmas ringi liikuda. Uurisin veidi, ja kuigi immunoloogiliselt sellist põetud + üks vaktsiinidoos kombinatsiooni üldiselt tõhusaks peetakse, siis osad riigid, eriti Euroopa Liidust väljas, nii ei arva ja mingid kitsendused täielikult vaktsineeritutega võrreldes sellistele siiski on. Nii otsustasin ikka teise süsti ka ära teha. Vahepeal oli vaktsineerimine populaarsust hakanud kaotama ja süstitegija oli vist veidi puhata saanud, sest seekord sai ta igatahes plaastriga süstikohale kenasti pihta, kuigi kasutatud plaaster oli isegi veidi väiksem kui esimesel korral. Istusin jälle kohustuslikuks 15 minutiks kõrvaltoimeid googledama. Google ei vedanud ka seekord alt. Nii kui kõike seda loed, mis vaktsiinidega nihu võib minna, tunned kohe, kuidas kõri tursesse hakkab tõmbama ja hingamisraskused tekkima. Õnneks läheb see tunne kohe üle, kui avastad, et 15 minutit on läbi ja võid ära minna. Järgmisel päeval läks muidugi lahti. Palavikku ei olnud, aga ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui et niiiiii paha oli olla. Peale seda, kui prügi välja viimas käisin, istusin trepi peale maha, sest kops oli kuidagi nii koos nagu oleks just maratoni jooksnud. Oi kui tige ma selle vaktsiini peale olin. Aga ega kohe kui mu vaktsiinipass kehtima hakkas, olin kõpsti autoga Helsingi laeval ja sealt edasi Lapimaa poole teel ka.

"Miks sa üldse keset suve Lapimaale lähed? Keegi ei lähe ju, siis pole lundki," imestasid mu mõned tuttavad. Just selle pärast läksingi, et keegi lähe ja lund pole. Hea rahulik, valge, soe ja pole libe sõita. Lisaks tuleb elust võtta seda, mida nüüd ja kohe võtta annab, sest pagan seda teab, kas ja kuhu poole aasta pärast üldse reisida saab. Kui nii edasi läheb, saavad Kreeka tähestikust enne tähed otsa, kui koroonaviirus oma muteerimise lõpetab. Hea, kui oomega-tüveni jõudmisega jõuludeni välja venitab. Nakatumisnumbrid tõusevad ka kiiremini kui kinnisvarahinnad.

Plaan oli läbi Jyväskyla ja Oulu üles Rovaniemi sõita ja siis läbi Botnia lahe saarte ja Turu alla Helsingisse tagasi, nautida loodust ja uurida teele jäävaid linnu. Meie käisime Jyväskyläs, Oulus, muidugi Rovaniemil, Pudasjärvil, Kokkolas, Vaasas ja veisi pikemalt Turus. Teed on Soomes head ja liiklus viisakas. Google maps kipub vahemaade läbimiseks kuluvat aega tugevalt ala- ja Waze veidi ülehindama, vähemalt minu sõidustiili juures. Soome väikelinnade vanemad osad on nunnud ja eriti ülikoolilinnad huvitavad, aga peab arvestama, et linnadest läbisõidud on projekteeritud nii, et autoaknast seda kenamat osa ei näe, tuleb korra linna ikka sisse põigata.

Rovaniemil käisime polaarjoonel asuvas jõuluvanakülas ja Angry Birdsi mänguväljakul, mis on palju lahedam, kui piltidelt tundub. Jõuluvanakülas on aasta läbi jõul ja normaalses olukorras võtab lapsi vastu ka päris jõuluvana, aga kuigi jõul oli seal ka praegu täies hoos, siis jõuluvana oli vist karantiini pandud ja hetkel ei tööta. Meil ei olnust sellest midagi, sest lapsed olid enne pikalt toonitanud, et kõike muud tahavad nad küll, aga mitte jõuluvana näha -- nad on mul väga tagasihoidlikud. Siis sõitsime veel veidi põhja poole, käisime matkarajal ja siis keerasime otsa Pudasjärvi suunas. Kui trass Helsingi->Jyväskylä->Oulu->Kemi->Rovaniemi on põhimaantee ja minu jaoks pigem igavavõitu, siis Rovaniemi->Pudasjärvi->Oulu looduslikult kena ja vaheldusrikas. Teel jalutavate põhjapõtradega tuleb ainult ette vaadata. Kemi kaudu Rovaniemile minnes ei näinud ma neid ühtegi, aga läbi Pudasjärvi sõites hulkus neid kohe massiliselt teel. Nad on õnneks sellised rahumeelsed, ajavad vaikselt oma asju ja ei jookse ette nagu tavalised põdrad, aga eks neid pruunikaspunaseid karvaudemetega suuri plekke asfaldil ikka näha oli, kus mõni põhjapõder otsa on saanud. Põdrale otsa sõites tuleb see omanukule ja metsiku põhjapõdra korral Soome riigile kinni maksta. Käivad jutud, et nüüd on hakatud põdrasarvi helkurvärviga värvima, et nad ka pimedas paremini nähtavad oleks.

Pudasjärvi ise oli huvitav koht. Nad reklaamivad ennast kui Soome suuruselt teist linna. Pindala poolest muidugi. Rahvastiku tiheduselt kannataks neid Siberiga võrrelda. Mul õnnestus seal ööbimiseks poolkogemata Airbnb`st tõeline pärl leida. 90 euro eest magasime seal ülipuhtas ja väga hästi sisustatud restaureeritud vanas vallamajas.

Edasi alla lõunasse liikudes keerasin Kokkolas põhimaanteelt ära saartele. Sama tegin ka Vaasas. Soomlased on head tee- ja sillaehitajad ja nii juhtusin pooljuhuslikult Soome pikimale Reploti sillale. Seal sõita oli väga hirmus, aga väha ilus. Reploti saarel elab muidu umbes 2000 inimest ja sinna viiv sild on kilomeetri pikkune. Lootsin seal ööbida, aga kohad olid täis. Jäta veel asjad viimasele hetkele.

Turu külje all Ruissalo saare spaas oli mul ööbimine juba aegsasti ette broneeritud. Hästi, et oli, sest kohale jõudes oli seal täismaja. Turu oli koht, mille jaoks olin plaaninud aega võtta, aga lõpuks võtsin ikka liiga vähe. Ma olin sealt kunagi tööga seoses põgusalt käinud ja läbi sõites tundus suurepärane linnake olevat. Ruissalo saarel lõpuks ei jõudnudki ringi jalutada, kuigi oleks tahtnud. Seal on looduslikult väga kena ja vaheldusrikas, lisaks spaale on seal palju suvekohvikuid, botaanikaaed, rannad, golfiväljak ja palju muud. Sellest, et sinna jõudmiseks tuleb läbi kaubasadama sõita, ei tasu ennast häirida lasta -- tasub ära. Turu on vana kaubalinn ja nagu nende puhul kipub olema, on kaubandusest saadud raha seal ka haridusele ja kunstidele jagunud. Vedelesime spaas, jalutasime Turus Aura jõe ääres, linnas, turul, käisime kunstimuuseumis ja tuligi Helsingisse laevale sõitma hakata. Turu-Helsingi tee on põhimaantee, aga sellegi poolest maaliline. Graniidipaljandid ja just siis, kui tee igavaks hakkab minema, on tee äärde mõni suur skulptuur paigutatud.

Kokku tuli viie päeva peale 2143 km ja 29,5 sõidutundi. Algselt olin plaaninud veidi vähem, aga siis läks ikka nii, et see või teine koht tundus lahe, keerasin sisse vaatama ja nii see asi läks. Väsitav ei olnud, aga väga rohkem ei oleks viitsinud ka, siis oleks nagu puhkusemaitse asjalt ära kadunud ja rooliallergia hakanud tekkima. Mulle meeldis kõige rohkem see Soome pikim sild ja Turu kunstimuuseum, vanemale lapsele jõuluvanaküla ja nooremale spaa. Paar päeva tagasi pesin viimased Lapimaa kärbselaibad ka autolt maha ja kui olikord lubab, saab järgmist reisi planeerima hakata. Lõpetuseks väike kollaaž kassi valvekaamerast suvalistel hetkel tehtud piltidest sellest, kuidas Jipi meie puhkuse ajal aega veetis ja muudest asjadest ka. Anteeksi, kui see postitud nüüd nende pärast väga aeglaselt avaneb.

Esimene öö. Sellise elamsie saab Soomes 48 euro eest päev. Välimus on petlik, seest on kehvem kui väljast.

Väga-väga Soome disain Rovaniemi hotellis

Õhtu Rovaniemis. Kemijoki ja Angry Birds

Lapimaa matkarajal

Pudasjärvi endine vallamaja

Turu jõeäärne elu

Turu kunstimuuseum

Ja kokkuvõte

Varastatud identideegiga pime hull vihmanõid

 See vihmaasi on sel aastal ikka päris käest ära. Minu meelest on mu telefon suve algusest saadik lubanud, et nädala pärast hakkab 90% tõenäosusega sadama. Iga kahe päevaga tõmmatakse vihma tõenäosust 20% maha ja saju algust lükatakse päeva võrra edasi. Kui suur lubatud vihmapäev ükskord kätte jõuab, on selle asemel jälle leitsak. Meil siin poolsaarel sajab niigi vähe ja põhjavesi on suviti löögi all. Kohalik vee-ettevõte saadab hüsteerilisi antikastmisteemalisi sõnumeid. Ma ei julgenud vahepeal aiavoolikutki katlamajast välja võtta, et mitte kogukonna viha alla sattuda. Ega siin nalja pole, ei imestaks, kui põuaperioodil iga maja ette, kus vähegi voolikut nähtud on, tõrvikute ja hangudega seltskond koguneks või Viimsi vee geriljad pimeduse varjus noad hambus aedases roomaks ja kastmissüsteeme läbi lõikaks.

No nüüd siin mõned päevad tagasi lubas, et kindlasti hakkab kohe sadama. Ma jätsin isegi oma katusetaimed vihmalootuses kastmata. Terve päeva ootasin, aga ei midagi. Õhtul andsin alla ja lasin kraanist ikka ämbri ja kastekannu vett täis. Pärast panin suure vihaga pesu veel rõdule kuivama. Hoidku oma vihm endale siis, kui tahavad. Öösel kell kolm ärkasin vihmakrabina peale. Nagu mu veel kuivemas Eesti piirkonnas elav sõbranna ütleb: sel suvel sajab ainult siis, kui sõpradega grillida tahad või vaip õues kuivamas on. Šamaanitrummid võib ära unustada. Mu IKEA pesurest saab vihma meelitamisega sama hästi hakkama.

***

Ühel hommikul ärkasin üles ja mu parema silma nähemisvälja oli ilmunud umbes 2 mm must piklik laik. Ära ka ei läinud. Pigem hakkas nähemine nagu veelgi enam hägustuma ja nähemisväli paremast servast laigu lähedalt kitsenema. Tundus hirmsasti mingi võrkkesta jama moodi olevat. Tormasin silmaarsti juurde. Uuringud võrkkestas õnneks midagi ei näidanud, aga kollatähniga tundus mingi anomaalia olevat. Arst kommenteeris, et seda musta laiku mu nähemisväljas tegelikult ei tohiks olla ja probleeme kollatähniga ka mitte, sest "te olete noor". Ma kohe nii sulasin selle peale. Väga meeldiv arst-resident oli. Pärast vaatasin, et mu koolivend ka veel. Vist isegi sellest aastakäigust, kelle me abiturientidena käekõrval esimesse klassi saatsime. Kuidas ta juba vahepeal arstiks on saanud? Igatahes näen ma teda homme täiendavateks uuringuteks veel. Kui näen muidugi. Vasaku silmaga vast ikka näen. Vaatasin veel digiloost selle arst-residendi koostatud epikriisi ja minu vasaku silma nägemine on 1,2 ning parema oma 1,0. 1,0 on normaalne nägemine ja 1,2 parem kui normaalne. Ma olen alati väga hästi näinud. Äkki nüüd, kus mu nägemine normaalseks on muutunud, tundubki mulle, et ma ei näe parema silmaga mitte midagi? Vähemalt ei paista ma pimedaks jäävat, mis omakorda tähendab, et ma ma olen seda ette kujutanud. Ei teagi, kumb kehvem lugu oleks, nägemise kaotus või vaikselt hulluks minna.

***

Veel sain ma täna hommikul koos 286 438 inimesega Politsei- ja piirivalveametist sellise kirja:

Hea kirjasaaja

21.07.2021 tuvastasid Riigi infosüsteemi ameti (RIA) eksperdid ebaseadusliku dokumendifotode alla laadimise isikut tõendavate dokumentide andmekogust. Alla laaditi 286 438 inimese dokumendifotod. Küberintsidendi tagajärjel ei olnud võimalik ligi pääseda isikut tõendavate dokumentide andmekogule, vaid kasutades ära turvanõrkust RIA hallatavas rakenduses ja tehes oskuslikult võltsitud päringuid õnnestus kätte saada üksnes dokumendifoto.

Samal päeval kui andmete alla laadimine avastati, kõrvaldati viga, mis seda võimaldas. Politsei tuvastas ja pidas andmete alla laadimises kahtlustatava kinni ning selle juhtumi osas alustati kriminaalmenetlust.

Käesoleva kirjaga teavitame Teid, et rünnaku tagajärjel laaditi alla ka Teie foto.

/***/

Ma ohkasin kirja lugedes isegi kergendatult, sest ega kui näed postkastis kirja politseist, on esimene mõte, et kus ma nüüd kiiruse ületamise eest trahvi sain ja kui palju. Väike fotovargus oli selle asemel pigem meeldiv üllatus. Ega nüüd tuleb oodata, millal keegi identiteedi pihta paneb, kuigi ma seda väga ei soovitaks. Möödunud aasta novembris varastati Terviseametist koos ülejäänud esimese laine 9158 koroonapositiivsetega mu terviseandmed. Siiani ootan, et mõni ravimifirma või Hinna valitsus mind nüüd ära rööviks meditsiinikatsetusteks oma salalaborisse veaks. Sellise asjaga riskib see, kes mu identiteedi üle tahab võtta.

Minu põhjapõdrad

 Ma maksin täna viis eurot selle eest, et põhjapõder mind jalaga lüüa saaks!

See põder:

Selle jalaga:

Ja ma tahtsin ainult selfit teha. Ma sain isegi Egiptuses kaameliga ilma, et ma maksma oleks pidanud või minu peale sülitatud oleks, selfi tehtud. Kaameli omanikule ütlesin muidugi, et ma praegu teen selfi, aga kahe tunni pärast tuleme lastega tagasi ja ma maksan 20 eurot sõidu eest. Tagasi pole siiani läinud.

See oli Egiptuses. Nüüd olen Lapimaal. See, et ma siin põhjapõdra vaatamise eest maksin, oli isegi ootamatum kui sõrg, mis mind tabas. Minu viimasest Lapitripist on küll üle 15 aasta möödas, aga kaks põhilist asja, mis mul sellest meeles on, on varblase suurused parmud ja igal pool ringi siiberdavad põhjapõdrad. Kui lapsed fakti ette, et nüüd on Lapimaale automatkale minek, panin, siis parmud ma vaikisin muidugi maha, aga põdrad lülitasin küll oma reklaamteksti sisse. Noorem laps oli kohe reisiga nõus. Vanem on nüüd sellises vanuses, et teda huvitavad rohkem poed ja suurlinnaelu. Küsis, kas Lapimaal ka ägedaid poode on nagu Londonis. Ma ei hakanud talle ütlema, Lapimaa suurimas linnas elab kolmandiku võrra vähem inimesi kui Tartus ja pooled neist on vist ka päkapikud. Nüüd muidugi talle siin meeldib. Ütles isegi, et kui ta peaks valima, kus elada, siis valiks Soome. Inimesed olevat siin kenad ja tegelevad omaette vaikselt enda asjadega. Ta ei ole veel purjus soomlast näinud.

Kuna olime juba kolm päeva Soomes olnud ja teist päeva Lapimaal, aga mitte ühtegi põhjapõtra kohanud, otsustasin jõuluvanakülas selle põhjapõdraaediku pileti siis ära osta. Vähemalt ei ole ma siiani pidanud putukamürki kordagi välja võtma. Kohe, kui tasuliste tarastatud põhjapõtrade juurest ära sõitsime, hakkas vabakäigu põhjapõtru hordides tee peal ees kooserdama. Lõpuks tüütas ära juba. Peale polaarjoone ületamist lõi autol parema esirehvi rõhu hoiatustule ka põlema. Ma olin nagu see põder:

Vabandust, ma ei saanud seda situatsiooni filmimata ja üles panemata jätta. Midagi pidi selle piletiraha eest saama ka ikka

Kuna tegu on rehviga, mida ma kevadel just remontida lasin, tundus probleem reaalne. Katkine rehv pole just selline teema, mida üksi kahe lapsega kusagil tsivilisatsiooni piiril lahendada tahaks.

Õigupoolest oli mul juba eile õhtust imelik tunne olnud. Selline nagu veidi tuttav, aga kuidagi ei tulnud meelde, mis see tunne see on. Siis sain aru -- külm on. Nii kaua on sellest möödas, mil viimati külmetada sai, et oli juba ära ununenud, kuidas see käib.

Kassil käib sel ajal, mil me ära oleme, paaril korral hoidja ja muul ajal valvab teda kassikaamera. Paigutasin kaamera nii, et strateegilised kohad -- toidukauss ja liivakast -- oleks näha ning tõstsin kaamera ette veidi patju, millel tean, et talle magada meeldib. Siiani on plaan kenasti toiminud.

Kuidas toakassi tasuta rõõmustada

 Seda räägiti küll koerte kohta, aga ma olen oma kassi puhul sama vaadanud. Loomale on iga päev uusi lõhnu vaja, et vaimne tervis korras ja mõistus terav püsiks. Koerad saavad oma vaimse stimulatsiooni jalutuskäikudelt kätte, aga toakassiga on keerulisem. Eriti talvel. Kui temperatuur alla 10 kraadi kukub, keeldub Jipp isegi rõdule või terrassile õueelu jälgima minemast. Poemänguasjadega kipub kassidel tihti nii olema, et kuna pererahvas nende eest kallist raha on maksnud, siis igaks juhuks ei julgeta neid liiga palju puutuda. Kassid on selles mõttes nagu lapsed, et päriskraam on ikka see kõige põnevam.

Nii olengi hakanud oma käikudelt kassile uusi lõhnu kaasa tooma. Mõne taimeoksa, suure käbi, kasvõi puutüki. Annan kassile nuusutada ja mängime sellega veidi, siis jätan pärvaks-paariks talle vedelema, et ta soovi korral seda veel uurida saaks. Selleks ajaks on uudsuse võlu kadunud ja kingitus tuleb olenevalt iseloomust kaminasse või konteinerisse saata. Järgmiselt käigult saab jälle midagi uut kaasa haarata. Eks mõni suveniir meeldib talle muidugi rohkem kui teine. Jipi eriliseks lemmikuks on igasugused pikad kõrrelised. Suvel on ta kinkide suhtes veidi nõudlikum, aga talvel, kui meelelahutust napib, võtab suurema osa asju tänuga vastu.

Täna sai Jipp Lohusalu rannametsast kena sammaldunud oksakese.

Pole vaja võõrastega targutama hakata

 Üks lugu tuli meelde. Ma kuulasin möödunud semestril vabaõppes tekstianalüüsi ja grammatika kursust. Selle pärast, et tekstianalüüs on asi, mis mind huvitab ja mul hästi välja tuleb, aga eelkõige selle pärast, et grammatika on asi, mis mul üldse välja ei tule ning kõvasti parandamist vajab. Ma ei saa aru, kuidas ühes aines võivad sisalduda kaks elementi, millest üks mulle nii päri- ja teine vastukarva on.

Õppejõud oli selline inimene, keda vaadates mõtled, kuidas ühel inimesel nii palju energiat on. Lisaks õppejõuks olemisele juhendab ta umbes miljonit lõputööd, istub EKI komisjonides, annab juristidele keelenõu, osaleb hobina kokanduskursustel, huvitub vanadest nõudest ja selle kõrvalt on veel pensionär ja vanaema, kes reaalselt igal teisipäeval terve päeva täiskohaga vanaemaks olemise ette võtab ja lapselast hoiab.

Sotsiaalmeedias pidi ka võrdlemisi aktiivne olema. Kuna tegu on tuntud keeleinimesega, ei kasuta ta hobidega seotud facebooki gruppides igaks juhuks oma pärisnime. Ma saan väga hästi aru miks. Kord oli ühes keraamika- või toidugrupis juhtunud pikk poiss või mingi lemmiku asja kohta rääkides lemmik järgnevast nimisõnast lahku kirjutama. Ma täpselt ei mäleta, mis see sõnaühend oli, aga mingi nimisõna täiendiga seal tegu oli. Sa mait, kus grammatikakotkad ja õigekirja abipolitseinikud teda häbistama kukkusid. Ta korra veel ütles, et kuulge, tohib ikka niipidi ka kirjutada, aga kui teda selle peale EKI viidetega surnuks nüpeldada üritati, lõi käega. Ei hakanud ütlema, et tema ongi EKI ja istus seal Emakeele seltsi toimkonnas, mis lubas lemmiku ja toidu vahele tühiku jätta.

Mulle meeldis mu akadeemilise inglise keele õppejõu, inimese, kes seda keelt oma emakeelena räägib, suhtumine. Ta ütles, et korrigeerib meie vigu ainult siis, kui need teksti mõttest arusaamist takistavad.