2021/09/07

Lähikontaktne

 Kaks päeva saingi sel sügisel koolis käia, kui juba peale hakkas. Eile, see on esmaspäeva lõunal, sain koolist koos teiste varjatud adressaatidega kirja, et olen loengus viibinud koos koroonapositiivsega ja seega lähikontaktne. Juures oli kenasti jutt ka, et kui olen põdenud, täielikult vaktsineeritud või need muud asjad, siis võin oma eluga rahus edasi minna, kui just sümptome ei teki. Antikehadeta rahvas istugu nüüd aga rahulikult 10 päeva eneseisolatsioonis. Tegin kohe veidi koroonadetektiivi ja uurisin oma õpingukaaslastelt, kas nemad ka sellise teavituse on saanud. Kuna käin erinevates loengutes erinevate inimestega, sain üsna kiirelt pildi selgeks. Kontakt oli toimunud reede õhtul kell 18.00 alanud loengus. Kui nüüd järele mõtlema hakkasin, siis meil oli seal klassis üks tüdruk küll tagapingis, kes piisavalt köhis ja läkastas, et mu vaikne pahameel ära teenida ja mulle meelde jääda. Kui ma juba esmaspäeva lõunal reedel peale tööaega toimunud kontakti osas teavituse sain, pidi nakatunu olema nädalavahetusel testimas käinud. Õnneks juhtus mul just seal tunnis väga hea filtriga respiraator ees olema, läkastaja istus minust üsna diagonaalis üle klassi ja ma olen süstitud selle tootja vaktsiiniga, mis erinevate uuringute kohasel siiani kõige tõhusamaks on osutunud. Vihastasin veidi selle tõenäoliselt sümptomaatilise nakatunu peale, kes ikka seltskonda tuli ja lootsin, et mu vaktsiinike hoolimata sellest, et terviseameti laos nagu grillviiner põrandakütte peal soojas oli istunud, tuleproovi nüüd läbi teeb.

Vihastasin ära ja unustasin teema ära, kuni täna siis lõpuks terviseamet ärkas. Lõunast hakati mind igast kanalist pommitama teadetega, et ma olen lähikontakne ja istugu kodus. Algul SMS ja siis helistas veel see kõnerobot, kes väriseval häälel mulle sama jutu maha vuristas. Nüüd tekkis endalgi juba selle kohta kahtlus, kas ma ikka olen eneseisolatsiooni alt vabastatud. Lisaks olin ma laupäeval käinud sünnipäeval, kus rõõmsalt 12 inimesega koos mullivannis istusin. Uurisin terviseameti kodulehte ja sama jutt. Isolatsioon. Kusagil all oli siis väikeses kirjas märgitud, et kui mulle rakendub erand, siis on teine lugu. Klikkisin paar linki edasi ja sain teada, et vaktsineerituna lähen tõesti erandi alla, aga pean sellest ise terviseametit teavitama. Kanalit, mille kaudu ma seda tegema pean, muidugi märgitud polnud. Otsisin netist koroonainfo telefoni välja. Sealt öeldi, et kahjulugu jah, aga andmebaasid ei ühildu. Tuleb vabas vormis kirjutada terviseameti üldmeilile ja soovitati seda tungivalt ka teha. Kirjutasin. Eks näeb, mis edasi saab. Arvatavasti panevad Hiina laborid mu andmed jälle viis korda enne pihta, kui riik avastab, et ma üldse olemas olen.


Väike öine täiendus: kell 23.10 küsib terviseamet mult isolatsioonikohustusest vabastamiseks täiendavat teavet. Nimelt, millises linnas või maakonnas haigestunuga kontakt toimus, et kiri siis vastavasse regionaalosakonda edasi suunata. Riiklike juhiste kohaselt ma vaktsineerituna eneseisolatsiooni jääma nagu ei peaks, aga tuleb välja, et isolatsioonikohustusest peab terviseamet sind siiski vabastama. Sellest uudistes keegi muidugi ei räägi, kuigi terviseameti kodulehelt võiks juhistest ridade vahelt midagu umbes sellist välja muidugi lugeda küll. Ma vaktsineerimistõendi panen parem kohe oma vastuse juurde. Kui koroona seda riiki ei hävita, siis omaenda bürokraatia raskuse all kukub see ükskord kokku küll.

2021/08/25

Ralli


 Täna see siis lõpuks juhtuski: robottolmuimeja leidis magamistoast kassi okse ja asus seda koristama. Uus kott kassitoitu ei paista millegipärast Jipile sobivat. Kusjuures Tolmu oli üllatavalt suure tüki okset suutnud isegi sisse imeda. Vanem laps sattus Tolmule peale, kui see parajasti okse kallal majandas, ja tõmbas magamistoa ukse kinni, et teda vähemalt ühte tuppa lokaliseerida. Tolmule ta selle peatamiseks läheneda ei tahtnud. Selleks nägi see liiga hirmus välja.

Mina tulen just voodi alt, kus ma 12. korda põrandat pesin. Nüüd ootan, et pesumasin põrandalappidega lõpetaks, ja saaksin 13. korda voodi alla ronida. See lõhn lihtsalt ei kao. Tolmu kuivab saunas. Tema panin ma üsna julmalt otse kraani alla. Isegi, kui see robot väga veekindel pole, sest sellisena ei ole nagunii temaga midagi peale hakata. Mina usun Tolmusse. Mõni aeg tagasi sõitis ta trepist alla. Tolmu endaga ei juhtunud midagi, aga trepiastmele, kuhu ta lõpuks maandus, tuli pragu sisse. Tolmu on kööki koristades palju kassikrõbinaid söönud. Teda see oksendama ei aja. Kassitoit teeb tolmud hoopis tugevaks vist.

Kirjeldatud sündmustest fotosid pole, sest need oleks liiga häirivad. Selle eest on foto sügisilmade saabumisest häiritud päevakangelasest täna hommikul.



2021/08/19

Nagu armastus koolera ajal



 Tallinna ülikool tuli ka täna lõpuks algava õppeaasta õppekorralduse plaaniga lagedale. Seda nad olid tegelikult juba ammu hoiatanud, et enne augusti lõppu neid reegleid ka oodata ei tasu. Arusaadav ka, sest kindlust asjade arengu osa on vähe. Ülikooli eesmärk on maksimaalselt kontaktõpet säilitada, mis on ka arusaadav, sest õppejõud üldjoontes kiruvad veebiõpet kui väga ebamugavat lahendust ja peavad seda ka vähemefektiivseks. Viimasega ma tudengi seisukohalt nõus ei ole, pigem on veebiloengud just ajakasutuslikult suurema kasuteguriga, vähemalt tudengi seisukohalt. Võtame kasvõi need armsad udupead, kes alati igasse jumala loengusse ära eksivad -- ja keegi meist ei ole kaitstud kogemata selleks udupeaks saamise eest -- ja kelle kõrvust on kogemata mööda läinud igasugused organisatoorsed teemad, nagu mis kuupäeval tuleb essee esitada, kui kaua kestab eksam või kes mõnda muud üldise rahvatervise seisukohalt ebaolulist probleemi tõstatada soovivad. Veebiõppes on olemas selline maagiline aken nagu chat, mille abil need tudengid kaasüliõpilaste poolt abistatud või ennast maha laadida saavad ilma, et õppejõud kallist loengu- või seminariaega sellele kulutama peaks. Eks tekib veebiõppe puhul ka see hirm, kui kohal või "kohal" üliõpilane tegelikult sellisel viisil loengus üldse on. Mina vaatan asja teistpidi. Kui elu ja olme õpingutesse sisse sõidab, siis veebiloengu puhul on võimalik vähemalt poole kõrvaga kohal olla, kui kontaktõppes ei õnnestuks seda üldse teha. Parem, kui mitte midagi. Pro veebiõpe siitpoolt. Vähemalt nii kaua, kuni tegu on erialadega, mis füüsilist aparatuuri või eriruumide kasutamist ei nõua ja see õppejõudude närve päris ära ei söö.

Sel sügisel paistab aga, et meie parim lootus veebiõppeks on see, kui õppejõud juhtub vaktsineerimata ja koroonapositiivse kontaktne olema. Vähemalt praegu tundub, et siis peab ta eneseisolatsiooni jääma. Testimise osas ma hetkel reeglitest midagi välja ei lugenud. Koroonapositiivsetele tudengitele või tema vaktsineerimata kontaktsetele õppekorralduse paindlikumaks muutmisega väga kaasa ei elata.

Saab näha, kuidas asjad kujunevad. Vaktsineeritud inimesena pean ütlema, et mulle need vaktsineerimisvastased hetkel väga meeldivad. Põhiline muidugi, et meedikute töökoormus jälle üle pea ei kasvaks nii. Käisin eelmisel nädalal lastega ühes spaahotellis väljapoolt maja tulnud külalistena hommikust söömas ja ujumas-saunas. Hinnad olid meeldivalt odavad ja inimesi meeldivalt vähe.  Spaaosas kontrolliti vaktsineerimistõendit põhjalikult, hommikubufees vist unustati. See oli teine päev ka, kui uued nõuded kehtinud olid. Harjumise asi. Pärast on jälle äraharjumise asi. Kui mu ema mõned nädalad tagasi Riias käis, ei saanud ta kohviku väliterrassilegi maha istuda ilma, et vaktsineerimissertifikaadi ja ID-kaardi letti oleks löönud. Paar päeva tagasi olin ma Riias trippimas ja seal ei tahtnud keegi ei hotellis, söögikohtades ega muuseumis midagi näha. Balti riikide sisepiiridel puudus igasugune kontroll. Läti ja Leedu piirivalvurid paistavad kõik Valgevene piirile olevat suunatud. Ka turiste oli vähe.

Täna tuli saiakeste isu. Küpsetades tabasin end mõttelt, et tegin lahti viimase poolteist aastat tagasi esimese laine aegu koroonavarudeks soetatud jahukoti.

2021/07/29

Minu kaks süsti ja Soome


Seekordne reisilugu algab süstlaga. Ega siin praegu ongi kaks võimalust, kuidas reise alustada -- süstal käsivarres või vatipulk ninas. Oma koroonavaktsiini valisin lähtudes perearsti soovitustest ja sellest, mis parajasti saadaval oli. Ma tootjat ei ütle, aga ütlen, et see oli kahedoosiline, seega on vähemalt selge, milline neist vaktsiinidest see ei olnud. Esimest süsti ma sisuliselt ei tudnudki. "Te olete vist päris palju neid vaktsiine teinud, ma ei saanud arugi, kui süsti tehti," kiitsin vaktsineerijat. Ta vaatas mulle ainult zombistunud näoga otsa ja ütles umbkaudse numbri, palju ta viimase kuuga neid doose süstinud on. See oli nii utoopiline, et jäänud mulle meeldegi. Näha oli, et vaktsineerija on palju tööd teinud, sest plaastriga ta igatahes süstikohale pihta ei saanud. Jäin oma viiteteist minutit jälgimisaega täis istuma. Täpselt paras hetk, et vaktsiini võimalikke kõrvaltoimeid googledama hakata. Siis sõitsin ära ja koju ja ei midagi. No käsi valutas ja lümfisõlmed vist ka. Ei midagi hullu. Kuni kaheksa päeva hiljem oma covid-käe kätte sain. Süstikohale ilmus mahklakas punane soe laik. Õnneks oli redditi foorumis sellise käe omanikke veel, kes teadsid rääkida, et see läheb mõne päevaga kenasti üle. Osadele oli arst laigule määrimiseks hormoonkreemi ka määranud, aga sellest ei pidanud suurt kasu olema.

Näitasin perearstile ka oma käest pilti ja tema ütles, et ma ei peaks teist vaktsiinidoosi üldse tegema. Minusugustele saab vaktsineerimise teinud asutus esimese süsti kohe kuuri lõpetava süstina vormistada. Kuna mul varasemast positiivne koroonatest ette on näidata, siis esimene süst ongi mulle nagu teine. Ma pean ausalt üles tunnistama, et minu isiklik motivatsioon vaktsineerimiseks just aateline pole. Ma tahan lihtsalt inimese kombel veidi maailmas ringi liikuda. Uurisin veidi, ja kuigi immunoloogiliselt sellist põetud + üks vaktsiinidoos kombinatsiooni üldiselt tõhusaks peetakse, siis osad riigid, eriti Euroopa Liidust väljas, nii ei arva ja mingid kitsendused täielikult vaktsineeritutega võrreldes sellistele siiski on. Nii otsustasin ikka teise süsti ka ära teha. Vahepeal oli vaktsineerimine populaarsust hakanud kaotama ja süstitegija oli vist veidi puhata saanud, sest seekord sai ta igatahes plaastriga süstikohale kenasti pihta, kuigi kasutatud plaaster oli isegi veidi väiksem kui esimesel korral. Istusin jälle kohustuslikuks 15 minutiks kõrvaltoimeid googledama. Google ei vedanud ka seekord alt. Nii kui kõike seda loed, mis vaktsiinidega nihu võib minna, tunned kohe, kuidas kõri tursesse hakkab tõmbama ja hingamisraskused tekkima. Õnneks läheb see tunne kohe üle, kui avastad, et 15 minutit on läbi ja võid ära minna. Järgmisel päeval läks muidugi lahti. Palavikku ei olnud, aga ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui et niiiiii paha oli olla. Peale seda, kui prügi välja viimas käisin, istusin trepi peale maha, sest kops oli kuidagi nii koos nagu oleks just maratoni jooksnud. Oi kui tige ma selle vaktsiini peale olin. Aga ega kohe kui mu vaktsiinipass kehtima hakkas, olin kõpsti autoga Helsingi laeval ja sealt edasi Lapimaa poole teel ka.

"Miks sa üldse keset suve Lapimaale lähed? Keegi ei lähe ju, siis pole lundki," imestasid mu mõned tuttavad. Just selle pärast läksingi, et keegi lähe ja lund pole. Hea rahulik, valge, soe ja pole libe sõita. Lisaks tuleb elust võtta seda, mida nüüd ja kohe võtta annab, sest pagan seda teab, kas ja kuhu poole aasta pärast üldse reisida saab. Kui nii edasi läheb, saavad Kreeka tähestikust enne tähed otsa, kui koroonaviirus oma muteerimise lõpetab. Hea, kui oomega-tüveni jõudmisega jõuludeni välja venitab. Nakatumisnumbrid tõusevad ka kiiremini kui kinnisvarahinnad.

Plaan oli läbi Jyväskyla ja Oulu üles Rovaniemi sõita ja siis läbi Botnia lahe saarte ja Turu alla Helsingisse tagasi, nautida loodust ja uurida teele jäävaid linnu. Meie käisime Jyväskyläs, Oulus, muidugi Rovaniemil, Pudasjärvil, Kokkolas, Vaasas ja veisi pikemalt Turus. Teed on Soomes head ja liiklus viisakas. Google maps kipub vahemaade läbimiseks kuluvat aega tugevalt ala- ja Waze veidi ülehindama, vähemalt minu sõidustiili juures. Soome väikelinnade vanemad osad on nunnud ja eriti ülikoolilinnad huvitavad, aga peab arvestama, et linnadest läbisõidud on projekteeritud nii, et autoaknast seda kenamat osa ei näe, tuleb korra linna ikka sisse põigata.

Rovaniemil käisime polaarjoonel asuvas jõuluvanakülas ja Angry Birdsi mänguväljakul, mis on palju lahedam, kui piltidelt tundub. Jõuluvanakülas on aasta läbi jõul ja normaalses olukorras võtab lapsi vastu ka päris jõuluvana, aga kuigi jõul oli seal ka praegu täies hoos, siis jõuluvana oli vist karantiini pandud ja hetkel ei tööta. Meil ei olnust sellest midagi, sest lapsed olid enne pikalt toonitanud, et kõike muud tahavad nad küll, aga mitte jõuluvana näha -- nad on mul väga tagasihoidlikud. Siis sõitsime veel veidi põhja poole, käisime matkarajal ja siis keerasime otsa Pudasjärvi suunas. Kui trass Helsingi->Jyväskylä->Oulu->Kemi->Rovaniemi on põhimaantee ja minu jaoks pigem igavavõitu, siis Rovaniemi->Pudasjärvi->Oulu looduslikult kena ja vaheldusrikas. Teel jalutavate põhjapõtradega tuleb ainult ette vaadata. Kemi kaudu Rovaniemile minnes ei näinud ma neid ühtegi, aga läbi Pudasjärvi sõites hulkus neid kohe massiliselt teel. Nad on õnneks sellised rahumeelsed, ajavad vaikselt oma asju ja ei jookse ette nagu tavalised põdrad, aga eks neid pruunikaspunaseid karvaudemetega suuri plekke asfaldil ikka näha oli, kus mõni põhjapõder otsa on saanud. Põdrale otsa sõites tuleb see omanukule ja metsiku põhjapõdra korral Soome riigile kinni maksta. Käivad jutud, et nüüd on hakatud põdrasarvi helkurvärviga värvima, et nad ka pimedas paremini nähtavad oleks.

Pudasjärvi ise oli huvitav koht. Nad reklaamivad ennast kui Soome suuruselt teist linna. Pindala poolest muidugi. Rahvastiku tiheduselt kannataks neid Siberiga võrrelda. Mul õnnestus seal ööbimiseks poolkogemata Airbnb`st tõeline pärl leida. 90 euro eest magasime seal ülipuhtas ja väga hästi sisustatud restaureeritud vanas vallamajas.

Edasi alla lõunasse liikudes keerasin Kokkolas põhimaanteelt ära saartele. Sama tegin ka Vaasas. Soomlased on head tee- ja sillaehitajad ja nii juhtusin pooljuhuslikult Soome pikimale Reploti sillale. Seal sõita oli väga hirmus, aga väha ilus. Reploti saarel elab muidu umbes 2000 inimest ja sinna viiv sild on kilomeetri pikkune. Lootsin seal ööbida, aga kohad olid täis. Jäta veel asjad viimasele hetkele.

Turu külje all Ruissalo saare spaas oli mul ööbimine juba aegsasti ette broneeritud. Hästi, et oli, sest kohale jõudes oli seal täismaja. Turu oli koht, mille jaoks olin plaaninud aega võtta, aga lõpuks võtsin ikka liiga vähe. Ma olin sealt kunagi tööga seoses põgusalt käinud ja läbi sõites tundus suurepärane linnake olevat. Ruissalo saarel lõpuks ei jõudnudki ringi jalutada, kuigi oleks tahtnud. Seal on looduslikult väga kena ja vaheldusrikas, lisaks spaale on seal palju suvekohvikuid, botaanikaaed, rannad, golfiväljak ja palju muud. Sellest, et sinna jõudmiseks tuleb läbi kaubasadama sõita, ei tasu ennast häirida lasta -- tasub ära. Turu on vana kaubalinn ja nagu nende puhul kipub olema, on kaubandusest saadud raha seal ka haridusele ja kunstidele jagunud. Vedelesime spaas, jalutasime Turus Aura jõe ääres, linnas, turul, käisime kunstimuuseumis ja tuligi Helsingisse laevale sõitma hakata. Turu-Helsingi tee on põhimaantee, aga sellegi poolest maaliline. Graniidipaljandid ja just siis, kui tee igavaks hakkab minema, on tee äärde mõni suur skulptuur paigutatud.

Kokku tuli viie päeva peale 2143 km ja 29,5 sõidutundi. Algselt olin plaaninud veidi vähem, aga siis läks ikka nii, et see või teine koht tundus lahe, keerasin sisse vaatama ja nii see asi läks. Väsitav ei olnud, aga väga rohkem ei oleks viitsinud ka, siis oleks nagu puhkusemaitse asjalt ära kadunud ja rooliallergia hakanud tekkima. Mulle meeldis kõige rohkem see Soome pikim sild ja Turu kunstimuuseum, vanemale lapsele jõuluvanaküla ja nooremale spaa. Paar päeva tagasi pesin viimased Lapimaa kärbselaibad ka autolt maha ja kui olikord lubab, saab järgmist reisi planeerima hakata. Lõpetuseks väike kollaaž kassi valvekaamerast suvalistel hetkel tehtud piltidest sellest, kuidas Jipi meie puhkuse ajal aega veetis ja muudest asjadest ka. Anteeksi, kui see postitud nüüd nende pärast väga aeglaselt avaneb.




Esimene öö. Sellise elamsie saab Soomes 48 euro eest päev. Välimus on petlik, seest on kehvem kui väljast.

Väga-väga Soome disain Rovaniemi hotellis
Õhtu Rovaniemis. Kemijoki ja Angry Birds
Lapimaa matkarajal
Pudasjärvi endine vallamaja
Turu jõeäärne elu
Turu kunstimuuseum
Ja kokkuvõte

Varastatud identideegiga pime hull vihmanõid

 See vihmaasi on sel aastal ikka päris käest ära. Minu meelest on mu telefon suve algusest saadik lubanud, et nädala pärast hakkab 90% tõenäosusega sadama. Iga kahe päevaga tõmmatakse vihma tõenäosust 20% maha ja saju algust lükatakse päeva võrra edasi. Kui suur lubatud vihmapäev ükskord kätte jõuab, on selle asemel jälle leitsak. Meil siin poolsaarel sajab niigi vähe ja põhjavesi on suviti löögi all. Kohalik vee-ettevõte saadab hüsteerilisi antikastmisteemalisi sõnumeid. Ma ei julgenud vahepeal aiavoolikutki katlamajast välja võtta, et mitte kogukonna viha alla sattuda. Ega siin nalja pole, ei imestaks, kui põuaperioodil iga maja ette, kus vähegi voolikut nähtud on, tõrvikute ja hangudega seltskond koguneks või Viimsi vee geriljad pimeduse varjus noad hambus aedases roomaks ja kastmissüsteeme läbi lõikaks.

No nüüd siin mõned päevad tagasi lubas, et kindlasti hakkab kohe sadama. Ma jätsin isegi oma katusetaimed vihmalootuses kastmata. Terve päeva ootasin, aga ei midagi. Õhtul andsin alla ja lasin kraanist ikka ämbri ja kastekannu vett täis. Pärast panin suure vihaga pesu veel rõdule kuivama. Hoidku oma vihm endale siis, kui tahavad. Öösel kell kolm ärkasin vihmakrabina peale. Nagu mu veel kuivemas Eesti piirkonnas elav sõbranna ütleb: sel suvel sajab ainult siis, kui sõpradega grillida tahad või vaip õues kuivamas on. Šamaanitrummid võib ära unustada. Mu IKEA pesurest saab vihma meelitamisega sama hästi hakkama.

***

Ühel hommikul ärkasin üles ja mu parema silma nähemisvälja oli ilmunud umbes 2 mm must piklik laik. Ära ka ei läinud. Pigem hakkas nähemine nagu veelgi enam hägustuma ja nähemisväli paremast servast laigu lähedalt kitsenema. Tundus hirmsasti mingi võrkkesta jama moodi olevat. Tormasin silmaarsti juurde. Uuringud võrkkestas õnneks midagi ei näidanud, aga kollatähniga tundus mingi anomaalia olevat. Arst kommenteeris, et seda musta laiku mu nähemisväljas tegelikult ei tohiks olla ja probleeme kollatähniga ka mitte, sest "te olete noor". Ma kohe nii sulasin selle peale. Väga meeldiv arst-resident oli. Pärast vaatasin, et mu koolivend ka veel. Vist isegi sellest aastakäigust, kelle me abiturientidena käekõrval esimesse klassi saatsime. Kuidas ta juba vahepeal arstiks on saanud? Igatahes näen ma teda homme täiendavateks uuringuteks veel. Kui näen muidugi. Vasaku silmaga vast ikka näen. Vaatasin veel digiloost selle arst-residendi koostatud epikriisi ja minu vasaku silma nägemine on 1,2 ning parema oma 1,0. 1,0 on normaalne nägemine ja 1,2 parem kui normaalne. Ma olen alati väga hästi näinud. Äkki nüüd, kus mu nägemine normaalseks on muutunud, tundubki mulle, et ma ei näe parema silmaga mitte midagi? Vähemalt ei paista ma pimedaks jäävat, mis omakorda tähendab, et ma ma olen seda ette kujutanud. Ei teagi, kumb kehvem lugu oleks, nägemise kaotus või vaikselt hulluks minna.

***

Veel sain ma täna hommikul koos 286 438 inimesega Politsei- ja piirivalveametist sellise kirja:

Hea kirjasaaja

21.07.2021 tuvastasid Riigi infosüsteemi ameti (RIA) eksperdid ebaseadusliku dokumendifotode alla laadimise isikut tõendavate dokumentide andmekogust. Alla laaditi 286 438 inimese dokumendifotod. Küberintsidendi tagajärjel ei olnud võimalik ligi pääseda isikut tõendavate dokumentide andmekogule, vaid kasutades ära turvanõrkust RIA hallatavas rakenduses ja tehes oskuslikult võltsitud päringuid õnnestus kätte saada üksnes dokumendifoto.

Samal päeval kui andmete alla laadimine avastati, kõrvaldati viga, mis seda võimaldas. Politsei tuvastas ja pidas andmete alla laadimises kahtlustatava kinni ning selle juhtumi osas alustati kriminaalmenetlust.

Käesoleva kirjaga teavitame Teid, et rünnaku tagajärjel laaditi alla ka Teie foto.

/***/

Ma ohkasin kirja lugedes isegi kergendatult, sest ega kui näed postkastis kirja politseist, on esimene mõte, et kus ma nüüd kiiruse ületamise eest trahvi sain ja kui palju. Väike fotovargus oli selle asemel pigem meeldiv üllatus. Ega nüüd tuleb oodata, millal keegi identiteedi pihta paneb, kuigi ma seda väga ei soovitaks. Möödunud aasta novembris varastati Terviseametist koos ülejäänud esimese laine 9158 koroonapositiivsetega mu terviseandmed. Siiani ootan, et mõni ravimifirma või Hinna valitsus mind nüüd ära rööviks meditsiinikatsetusteks oma salalaborisse veaks. Sellise asjaga riskib see, kes mu identiteedi üle tahab võtta.

2021/07/19

Minu põhjapõdrad

 Ma maksin täna viis eurot selle eest, et põhjapõder mind jalaga lüüa saaks!

See põder:



Selle jalaga:

Ja ma tahtsin ainult selfit teha. Ma sain isegi Egiptuses kaameliga ilma, et ma maksma oleks pidanud või minu peale sülitatud oleks, selfi tehtud. Kaameli omanikule ütlesin muidugi, et ma praegu teen selfi, aga kahe tunni pärast tuleme lastega tagasi ja ma maksan 20 eurot sõidu eest. Tagasi pole siiani läinud.

See oli Egiptuses. Nüüd olen Lapimaal. See, et ma siin põhjapõdra vaatamise eest maksin, oli isegi ootamatum kui sõrg, mis mind tabas. Minu viimasest Lapitripist on küll üle 15 aasta möödas, aga kaks põhilist asja, mis mul sellest meeles on, on varblase suurused parmud ja igal pool ringi siiberdavad põhjapõdrad. Kui lapsed fakti ette, et nüüd on Lapimaale automatkale minek, panin, siis parmud ma vaikisin muidugi maha, aga põdrad lülitasin küll oma reklaamteksti sisse. Noorem laps oli kohe reisiga nõus. Vanem on nüüd sellises vanuses, et teda huvitavad rohkem poed ja suurlinnaelu. Küsis, kas Lapimaal ka ägedaid poode on nagu Londonis. Ma ei hakanud talle ütlema, Lapimaa suurimas linnas elab kolmandiku võrra vähem inimesi kui Tartus ja pooled neist on vist ka päkapikud. Nüüd muidugi talle siin meeldib. Ütles isegi, et kui ta peaks valima, kus elada, siis valiks Soome. Inimesed olevat siin kenad ja tegelevad omaette vaikselt enda asjadega. Ta ei ole veel purjus soomlast näinud.

Kuna olime juba kolm päeva Soomes olnud ja teist päeva Lapimaal, aga mitte ühtegi põhjapõtra kohanud, otsustasin jõuluvanakülas selle põhjapõdraaediku pileti siis ära osta. Vähemalt ei ole ma siiani pidanud putukamürki kordagi välja võtma. Kohe, kui tasuliste tarastatud põhjapõtrade juurest ära sõitsime, hakkas vabakäigu põhjapõtru hordides tee peal ees kooserdama. Lõpuks tüütas ära juba. Peale polaarjoone ületamist lõi autol parema esirehvi rõhu hoiatustule ka põlema. Ma olin nagu see põder:

Vabandust, ma ei saanud seda situatsiooni filmimata ja üles panemata jätta. Midagi pidi selle piletiraha eest saama ka ikka

Kuna tegu on rehviga, mida ma kevadel just remontida lasin, tundus probleem reaalne. Katkine rehv pole just selline teema, mida üksi kahe lapsega kusagil tsivilisatsiooni piiril lahendada tahaks.

Õigupoolest oli mul juba eile õhtust imelik tunne olnud. Selline nagu veidi tuttav, aga kuidagi ei tulnud meelde, mis see tunne see on. Siis sain aru -- külm on. Nii kaua on sellest möödas, mil viimati külmetada sai, et oli juba ära ununenud, kuidas see käib.

Kassil käib sel ajal, mil me ära oleme, paaril korral hoidja ja muul ajal valvab teda kassikaamera. Paigutasin kaamera nii, et strateegilised kohad -- toidukauss ja liivakast -- oleks näha ning tõstsin kaamera ette veidi patju, millel tean, et talle magada meeldib. Siiani on plaan kenasti toiminud.







2021/07/11

Kuidas toakassi tasuta rõõmustada

 Seda räägiti küll koerte kohta, aga ma olen oma kassi puhul sama vaadanud. Loomale on iga päev uusi lõhnu vaja, et vaimne tervis korras ja mõistus terav püsiks. Koerad saavad oma vaimse stimulatsiooni jalutuskäikudelt kätte, aga toakassiga on keerulisem. Eriti talvel. Kui temperatuur alla 10 kraadi kukub, keeldub Jipp isegi rõdule või terrassile õueelu jälgima minemast. Poemänguasjadega kipub kassidel tihti nii olema, et kuna pererahvas nende eest kallist raha on maksnud, siis igaks juhuks ei julgeta neid liiga palju puutuda. Kassid on selles mõttes nagu lapsed, et päriskraam on ikka see kõige põnevam.

Nii olengi hakanud oma käikudelt kassile uusi lõhnu kaasa tooma. Mõne taimeoksa, suure käbi, kasvõi puutüki. Annan kassile nuusutada ja mängime sellega veidi, siis jätan pärvaks-paariks talle vedelema, et ta soovi korral seda veel uurida saaks. Selleks ajaks on uudsuse võlu kadunud ja kingitus tuleb olenevalt iseloomust kaminasse või konteinerisse saata. Järgmiselt käigult saab jälle midagi uut kaasa haarata. Eks mõni suveniir meeldib talle muidugi rohkem kui teine. Jipi eriliseks lemmikuks on igasugused pikad kõrrelised. Suvel on ta kinkide suhtes veidi nõudlikum, aga talvel, kui meelelahutust napib, võtab suurema osa asju tänuga vastu.

Täna sai Jipp Lohusalu rannametsast kena sammaldunud oksakese.


2021/07/09

Pole vaja võõrastega targutama hakata

 Üks lugu tuli meelde. Ma kuulasin möödunud semestril vabaõppes tekstianalüüsi ja grammatika kursust. Selle pärast, et tekstianalüüs on asi, mis mind huvitab ja mul hästi välja tuleb, aga eelkõige selle pärast, et grammatika on asi, mis mul üldse välja ei tule ning kõvasti parandamist vajab. Ma ei saa aru, kuidas ühes aines võivad sisalduda kaks elementi, millest üks mulle nii päri- ja teine vastukarva on.

Õppejõud oli selline inimene, keda vaadates mõtled, kuidas ühel inimesel nii palju energiat on. Lisaks õppejõuks olemisele juhendab ta umbes miljonit lõputööd, istub EKI komisjonides, annab juristidele keelenõu, osaleb hobina kokanduskursustel, huvitub vanadest nõudest ja selle kõrvalt on veel pensionär ja vanaema, kes reaalselt igal teisipäeval terve päeva täiskohaga vanaemaks olemise ette võtab ja lapselast hoiab.

Sotsiaalmeedias pidi ka võrdlemisi aktiivne olema. Kuna tegu on tuntud keeleinimesega, ei kasuta ta hobidega seotud facebooki gruppides igaks juhuks oma pärisnime. Ma saan väga hästi aru miks. Kord oli ühes keraamika- või toidugrupis juhtunud pikk poiss või mingi lemmiku asja kohta rääkides lemmik järgnevast nimisõnast lahku kirjutama. Ma täpselt ei mäleta, mis see sõnaühend oli, aga mingi nimisõna täiendiga seal tegu oli. Sa mait, kus grammatikakotkad ja õigekirja abipolitseinikud teda häbistama kukkusid. Ta korra veel ütles, et kuulge, tohib ikka niipidi ka kirjutada, aga kui teda selle peale EKI viidetega surnuks nüpeldada üritati, lõi käega. Ei hakanud ütlema, et tema ongi EKI ja istus seal Emakeele seltsi toimkonnas, mis lubas lemmiku ja toidu vahele tühiku jätta.

Mulle meeldis mu akadeemilise inglise keele õppejõu, inimese, kes seda keelt oma emakeelena räägib, suhtumine. Ta ütles, et korrigeerib meie vigu ainult siis, kui need teksti mõttest arusaamist takistavad.

2021/07/07

Jõhkard ja Külmu

See leitsak... Varesed kõnnivad teeservas nokad palavusest lahti ja jumal mulle tunnistajaks, kui üks suvi veel selline tuleb, tuleb konditsioneer ka majja. Isegi mu salaja Egiptusest maale toodud kõrbetaimed surid selle kuumuse kätte ära. Mul on kirg eksootiliste taimede kasvatamise vastu. Soovitavalt eksootilisete tarbetaimede. Ma kirjutan magamistoas ja siin vaatavad mulle lisaks paprikatele, tomatitele, kassimurule, petersellile ja piparmündile vastu veel ingveritaimed, mingi kaktuseline, tärkav sidrunipuu, litšipuu, datlipalmide alged ja mango on ka lõpuks 12 cm vart potist välja ajanud. See kasvab mul praegu silmnähtavalt, aga jõhkardi vastu ei ikka ei saa. Jõhkard on siis mu Egiptusekäigult kaasa toodud sukulent. Reisidelt toongi ma enamasti kaasa kive, pokemone ja seemneid või taimekesi. /Siia käib pikem tekst selle kohta, kuidas vältida võõrliikide maale toomist (valin asju, mis siin kliimas looduses vastu ei pea) ja taimehaiguseid (eelistan puuviljade seemneid ja lisaks muud meetmed)/.

Egiptuses olin päris hädas, sest ega seal suurt midagi peale datlite ei kasva. Ladusin taskud datliseemneid täis, aga midagi oleks veel tahtnud. Lõpuks leidsingi teeservast ühe tagasihoidliku olemisega nahksete lehtedega tegelase ja juurisin paar umbes 10-sentimeetrist võsukest kaasa. Ausalt öeldes arvasin, et kolimine nad ära tappis, sest piirivalvuritega sehkenduste vältimiseks pidin need üsna umbselt sisse pakkima ja lömastatud olekus kotti peitma. Tagasi kodus ei jõudnud ma nendega esimesel paaril päeval kohe tegeleda ja kui lõpuks nad lahti harutasin, siis olid nad üsna nirus seisus. Normaalset potti ei olnud mul ka, selle pärast torkasin nad mingisse orhidee klaasist ümbrispotti liivaga segatud mulda. Selline umbne üleliigse kastmisvee äravooluauguta klaaspott on kiireim viis taimedele ots peale teha, aga mitte Jõhkardile. Sellest, et olen endale koju Jõhkardi toonud, sain aru järgmisel hommikul peale ta mulda panemist. Läbipaistvas potis oli kenasti näha, kuidas Jõhkard endale ööga viis sentimeetrit juurt alla on kasvatanud. Paar päeva tegeles Jõhkard juurtega ja siis asus lehtede juurde. Veel mõned päevad ja Jõhkardist oli saanud puhmas. Siis asus Jõhkard õitsema. Vahet pole, kas ma kastsin ta üle või lasin läbi kuivada, Jõhkard õitses ja puistas seemneid poole meetri raadiusesse laiali vaheldumisi. Seemned olid pisikesed, pugesid igale poole ja olid võimatud koristada. Mõned kuud ma seda nalja kannatasin, aga siis otsustasin, et tulnud aeg Jõhkard taimede surnuaeda kolida. Taimede surnuaed on mu humaanne viis ebasoosingusse langenud toataimedest vabanemiseks. Tegu on ühe istutuskastiga mu katuseaias. Suvel saavad taimekesed seal õueelu, vihma ja pärispäikest nautida, aga kuna kast talvel läbi külmub, siis kevadel nad enam üles ei ärka. Omaette arvestasin, et Jõhkardil peaks kogu kasti üle võtmiseks umbes nädal kuluma ja sellesuvine kuumus võiks talle meeldivalt kodune olla. Jõhkard nii ei arvanud. Nädala pärast olid mu Jõhkardikesest alles ainult rootsud. See oli lugu sellest, kuidas kliima nii peapeale on keeratud, et põrgu eeskoja kuumusega harjunud kõrbetaim Eestis nädalaga palavusse suri.

Muidugi võib tegu olla ka klassikalise TT-sündroomiga. TT tähendab tänamatut taime. Tänamatu taim on selline, kellele sa esiteks kauni ümbrispoti ostad, siis kastad nagu ette nähtud ja nagu kass poegi mööda maja ringi tassid, et ta piisavalt ja õigesti valgust saaks. Selle peale kiratseb TT sulle näkku. Siis lööd käega ja jätad taime surema. Tema ei sure. Ootad veel. Ikka ei sure (sellised taimed on tihti veel ämmade kingitud). Siis annad talle ikkagi tilga vett ja kus sõbral tuleb siis eluvaim tagasi sisse ja kukub õitsema selle peale! Kohe tunda, kuidas ta sind hüljatuses hindama on õppinud. Tänamatud taimed on enamasti kavalad ka. Kui sa hülgamist ainult teeskled või sul südamesopis isegi väike lootus on, et äkki tast ikka saab veel asju, saab ta sellest kohe aru ja kiratseb edasi. Hülgamine peab olema siiras.

Mul oli eelmine külmkapp ka selline. Üsna varsti peale saabumist langes koomasse. Käis garantiiremondis elustamisel, aga peale seda tegi ikkagi kuus aastat selliseid hääli, et kohe homme hakkab surema. Iga kord, kui Euronicsis allahindlus oli, ähvardasin uue majja tuua. Selle peale jäi külmkapp kohe vaikseks ja hakkas omaette eeskujulikult külma tegema. Kuni Euronicsis kampaania läbi sai. Siis läks kõik vanaviisi edasi. Nüüd sai mul lõpuks sellest kroonilisest korisemisest siiski kõrini ja tellisin uue külmkapi. Kassile alguses uus külmkapp ei meeldinud. Esimesel päeval istus lihtsalt pea norus nurgas ja tulnud isegi õhtusööki küsima. Ta ei saanud aru, et uues kapis on samad asjad sees, mis vanas. Istus ja mõtles: "Külmkapp viidi ära. Nüüd on uus kapp. Ei häälitse, seega pole külmkapp. Pole muud kui näljasurma oodata."
Praeguseks on ta õnneks ikkagi aru saanud, et ka vastu uut külmkappi joostes saab inimestele selgeks teha, et teda toita tuleb ning maailm töötab ikka vanaviisi edasi. Meie oleme uue külmkapiga rahul. Lisaks külmale teeb ta veel automaatselt jääkuubikuid, purustatud jääd ja filtreeritud jahutatud vett (väga puhta maitsega). Nende teenete eest sai ta endale ka hellitusnime Külmu. Nüüd on mul kodus tolmuimeja Tolmu ja külmkapp Külmu. Mõlemad tublid tööloomad.

Järgmiseks tahaks ma majavanemale ettepaneku teha, et meie maja võiks selle mehitatud lamba (murutraktor) asemel, kes meil põrgulärmi saatel kaks korda kuus hoovis ringi põristab Niidu soetada. Niidu on nimi tulevasele mururobotile. Kui ma ükskord isesõitva auto saan, siis sellele panen Sõidu nimeks. Pliidi juba ristisin Keeduks.

Aga jah, palav on. Kui nüüd ikkagi konditsioneer majja tuua, siis kuidas seda kutsuma hakata? Ei tea, kas siis kui talle Külma nimeks panna, hakkaks äkki Külmuga segi minema? Tegelikult peaks õigluse mõttes pesumasinale, nõudepesumasinale, survepesurile, ahjule ja teistele tublidele abilistele ka nimed panema. Nimekonkurss on seega ametlikult avatud.

2021/07/05

Avariid


 Mulle sõitis täna õhtul jalgrattur just otsa. Midagi hullu ei juhtunud. Tee oli lai ja tühi nagu lennuväli, mina üksinda rulluiskudel paremas servas kulgemas. Kaugelt juba vaatasin, et tuleb sellise kahtlase sõidumaneeriga, nina telefonis ja vingerdab. Mõned meetrid enne mind kaldus täiesti minu teeserva. Kiirused võisid meil nii 12-15 km/h olla. Jõudsin ainult öelda, et ou, vaata, kuhu sa sõidad! ja murule hüpata. Pidama nii kiiresti muidugi ei saanud ja veeresin murul edasi. Riivas küljega mind, tema jäi püsti, mina mitte. Kinni ei pidanud. Selline teismeline poiss tundus olevat. Nüüd väriseb kindlasti kodus. Nägi, et ma kukkusin, aga kuna kinni ei pidanud, siis ei tea, kui halvasti ega seda, kas ma tast selja tagant pilti tegin või ei, ja kas ma kuhugi kaebama lähen. Eks see lugu jääb vist elu lõpuni meelde talle ka.


Õnnetuspaik ilma ratturita

***


See on Sofi. Sofi pole juhtumiga seotud. Sofi on mu noorema lapse lemmikkaisukas. Tegin talle lapse soovil uue jaki. Järgmiseks tuleb Sofile uus saba teha. Sofi on päris eakas ja saba kukkus tal juba aastaid tagasi ära.

2021/06/28

Mitte kõik ei taha maailmavalitsejaks saada

 Mitu kuud tagasi nähtud film Nikola Teslast ei meenunud mulle mitte temanimelises autos sõites, vaid rulluiskudel ranna poole suundudes. See oli üks neist juunikuu kuumalaine viimastest õhtutest, õhk veel kell üheksagi lämbe ja meri nii soe, et isegi ei jahutanud. Nikola Tesla meenus mulle hoopis Tears for Fearsi klassikalist poprokkihitti "Everybody Wants to Rule the World" kuulates.

Et seda mõned korrad veel kuulata saaks, otsustasin isegi veidi kaugemasse randa uisutada, kui algselt plaanis oli. See lugu sobib kuuma suveõhtusse suurepäraselt, aga on tegelikult iga ilmaga hea ja üks mu lemmikuid. Sellest, kas 2020. aastal valminud film Teslast on hea või halb, ei saanud ma alguses aru. Portaalides sellele antud reitingud on pigem kehvapoolsed, aga võimalik, et siin on asi veidi ka väikestviisi Ameerika rahvuskangelase seisuses olevas Thomas Alva Edissonis, keda filmis just kõige positiivsema karakterina ei käsitletud.

Film on keeruliselt esitatud, segatud on minevik ja olevik, mis Tesla eluaega arvestades alles tulevik oli, jutustajaks magnaat J. P. Morgani tütar, kes rääkis sama loomulikul nii sellest, mis tegelikult juhtus, oleks võinud juhtuda või mille kohta ei tea, kas see juhtuda sai. Ma ei saanud aru, kas see on üks väga segane ja psühhedeelne või väga hea film sinna maani, kuni lavastaja Tesla Tears for Fearsi "Everybody Wants to Rule the Worldi" laulma oli pannud. Seda lugu on väga palju kasutatud ja kaverdatud. Minu isiklik lemmik on hoopis üks house-versioon, aga Tesla esitus meenutas mulle kohe hoopis seda, kuidas ikoonilises multikas The Powerpuff Girls antikangelane ahv Mojo seda tänaval vihma käes lonkides väga mööda "Everybody Wants to Rule the Worldi" laulab.

Ka Tesla laulis väga mööda, aga seda kuulates sain ma aru, kuidas filmis iga detail ikkagi väga pihta oli. Selle looga langes kõik langes oma kohale ja moodustas tervikpildi.

"Ma ei saanudki aru, kas Tesla läks lõpuks hulluks või ei mõista maailma siiani kõiki ta töid," ütlesin ma esimese emotsiooni pealt kohe peale filmi vaatamist ühele oma sõbrale.
"Mina arvan, et ta oli algusest peale natuke hull," arvas tema filmi nägemata. "Ilmselt elusündmused ei parandanud seda. Ja see, et elektroonikat joodeti tollal pliiga."

Ma arvan, et asi võis ka selles olla, et Tesla ei tahtnud maailma valitseda. Nendel, kes tahavad, on seda raske mõista.

2021/05/29

Wěi ja pangoliin

 Selle loo kirjutasin ma tegelikult juba aasta tagasi. Äkki läheb nii, et kui ma siin seda ei avalda, ei avalda ma seda kusagil, niiet siin ta nüüd on. See lugu on pühendatud kõigile, keda koroona puudutanud on, ehk siis kõigile.

***

Arvatakse, et novembri esimestel päevadel, see on kotkaste ja kahtluste kuul, aga võimalik, et see juhtus ka varem, palju varem, läks Wěi ema asemel tööle. Õhtune turvamees akadeemias ei pööranud tema möödudes isegi pead, sest nii oli ta seal juba palju kordi käinud ja tema juba juba palju aastaid õhtuti akadeemia valvelaua taga istunud. Wěi oli sündinud kõige halvemasse olukorda, kuhu Hiinas sündida annab -- ta oli pere teine poeg. Tema ema isa töötasid mõlemad akadeemias. Ema koristas õhtuti laboreid ja isa parandas päeval kõike, mis akadeemias lagunema kippus, toidukäru ratastest ukseriivideni. Kui Wěi oli umbes neli, hakkas alguses köhima ema, siis vend ja lõpuks isa. Ainus, kes ei köhinud, oli Wěi. Ainus, kes paranes, oli ema. Kolme nädala pärast olid nad kahekesi.

Kuna nüüd ei olnud kedagi, kes teda õhtuti valvaks, hakkas ema Wěid tööle kaasa võtma. Turvamehel oli neist kahju ja nii ei tekkinud sellest alguses mingit probleemi. Algul istus ta sel ajal kui ema koristas niisama, või uuris laborites olevaid loomi ja seadmeid. Nendel õhtutel, kui nooremad teadustöötajad oli päeval rotipuure puhastanud, lubas ema Wěil kaasa võtta ka nende väikese vilka valge kassi. Siis läks tal tööl alati kauem, sest prügikotid puuridest välja võetud allapanuga pidi viima mitte kohe tagumise ukse juures olevasse prügikasti, kuhu käis muu prügi, vaid kaugel hoovi teises otsas olevasse kollase sildiga ja tabalukuga merekonteinerisse. Allapanu kotte ei tohtinud tavalise prügiautoga ära saata. Neid käis lukustatud konteinerist  koos muu sinna viidud kraamiga kord kuus ära viimas eriline auto valgetes kombenesioonides meestega kabiinis.

Sel ajal, kui ema kotte vedas, vaatas Wěi, kuidas tema kass ennast käppa läbi puurivõre ajades laborittide hirmutamisega lõbustab. Sellest oleks peaaegu suur pahandus tulnud, sest teadlased, eriti üks prantslane, hakkasid mõne aja pärast aru saama, et rottidega on midagi valesti. Nendega tehtavad katsed hakkasid andma segaseid ja kõikuvaid tulemusi. Prantslane rääkis midagi seletamust stressihormoonide mõjust. Sellest tuli akadeemias suur uurimine ja skandaal. Sellest kõigest jutustas Wěi emale hea südamega turvamees, kes arvas, et on parem kui nad igaks juhuks kassi enam kaasa ei tooks, kuna terve maja nüüd ärevil ja valvas oli.

Hiljem aitas Wěi ise juba emal prügi välja viia või põrandapesumasinaga sõita. Mida rohkem aega möödus, seda enam, sest varsti hakkas ema järjest nõrgemaks jääma. Ta nägu muutus halliks ja silmade ümber tekkisid mustad rõngad. Isa ja venna surmast oli möödas kümme aastat ja nüüd tuli vahel ette päevi, kus ema peale kanapuljongi midagi ei söönud ja voodist ei tõusnud. Nendel õhtutel koristas Wěi akadeemias üksi. See oligi üks sellistest. Oli ka see kord, mil oleks tulnud näriliste allapanuga kotid üle hoovi lukustatavasse merekonteinerisse vedada, aga Wěi oli juba ammu avastanud, et see ei tasunud vaeva. Keegi ei märganud, kui need koos muu prügiga ära visata. Tavaline prügiauto käis juba järgmisel hommikul kell viis ning kõrvaldas kõik asitõendid enne, kui muu personal tööle jõudis. Pealegi oli Wěil kiire. Ta oli mures kodus voodis lebava ema pärast. Ühe koristaja jaoks oli tööd nagunii juba eos planeeritud rohkem, kui keegi eales oleks suutnud korralikult ära teha.

Ka prügiauto juhil olid omad mured, miks ta kiiremini koju jõuda tahtis. Pealegi olid ka tema prügiringid planeeritud pikemad, kui üks auto eales oleks suutnud ette nähtud ajaga läbida. Nii oli ta avastanud väikese metsatuka kohe linnast väljas akadeemia lähistel, kuhu ta vahel, kui mõne ootamatuse tõttu erilises ajahädas oli, jäätmepõletusjaama asemel koorma maha poetas. Ta ei olnud ainus, kes nii tegi. Ka tema paarimees ei olnud sellise teguviisi vastu, sest kord kahe kuu jooksul müüsid nad maha kokku hoitud kütuse ja tegid saadud lisaraha pooleks. Jäätmejaama operaator, prügiautojuhi vana tuttav, pani kirja nagu oleks koorem ikka tavapäraselt saabunud. Algul tegi ta seda heast südamest, hiljem, kui töö monotoonsus teda sööma oli hakanud, oli tal lihtsalt ükskõik.

Metsa maha pandud prügikottide ümber algas vilgas elu. Kõigepealt tulid linnud, kes kotid lootuses toitu leida katki nokkisid, ja putukad. Hämaruses saabus ka arg ja üksildane pangoliin. Teda meelitasid juba sipelgad, kes jäätmete sees toimetama oli asunud.

Wang ei suutnud oma õnne uskuda, kui puid langetades õõnsuses magavale pangoliinile juhtus. Tema vennapojal oli turul müügilett ja pangoliini soomuste eest võis palju raha saada. Rõõmsalt tõmbas ta esiteks käeseljaga üle nina ja siis hõõrus paremat silma, nagu tal kombeks oli. Wang ei näinud seda raha kunagi. Tema käed olid pangoliini verega koos. Viie öö möödudes algasid tal nii tugevad külmavärinad, et ta ennast keset ööd üles ehmatas. Hommikuks oli tõusnud kõrge palavik ja keskpäeval algas köha. Arst ei osanud asjast midagi arvata. Lõpuks ei jätkunud Wangil enam õhku. Arst unustas ta surma kiiresti, sest mõned nädalad hiljem oli linnas kummaliselt köhijaid juba palju. Ta isegi ei mäletanud enam, et Wang oli olnud esimene.

2021/05/26

Karjääriplaneerimine

 Nädal tagasi hommikul autos.
Laps: "Mida engineer teeb?"
Mina *võtab lonksu kohvi*: "Insener. Insener mõtleb igasuguseid asju välja. Kuidas neid ehitada."
Laps: "Milline insener sina oled?"
Mina: "Keemiainsener."
Laps: "Mida keemiainsener välja mõtleb?"
Mina *veel kohvi, see vestlus nõuab palju kohvi sellisel kellaajal*: "Näiteks reaktoreid."
Laps: "Mis on reaktor?"
Mina *mõistan oma viga*: "Selline anum, kus aineid kokku segatakse, et midagi toota. Näiteks ravimeid või igasuguseid materjale. Näiteks ma olin tehases, kus rapsiõli puhastati. Selle jaoks on ka igasugused seadmed. No ja sa tead, ma aitasin veel loomade ravimeid välja mõelda näiteks."
Jätkan: "Ma tegelesin põhiliselt sellega, et kontrollisin, kuidas süsteemid töötavad. Kui midagi valesti oli, siis proovisin pakkuda ja teistega arutada, mida teha võiks, et paremaks läheks."
Laps: "Kas seda oli raske õppida?"
Mina: "No päris palju tuleb vaeva näha jah. Minu jaoks oli ülikool raske, õigemini töömahukas just. Öeldakse, et tehnilised alad on keerulised."
Laps: "Aga insenerid saavad palju raha."
Mina: "Oleneb, aga üldiselt pigem jah."
Laps: "Kas arhitektid saavad ka palju raha?"
Mina *naeran*: "Ma ei tea. Aga tasub ikka seda õppida, mis sind huvitab ja sul hästi välja tuleb. Arhitektuur võiks sulle sobida küll."

Eile lapsega jooksmas.
Mina: "Ma pean reedel korra kooli minema."
Laps: "Miks? Kas sul on eksam?"
Mina: "Ei, ma saan oma juhendajaga kokku."
Laps: "Mis see on?"
Mina: "See on üks õppejõud, kes aitab mul ühte projekti teha."
Laps: "Kas teised peavad ka seda tegema?"
Mina: "Teised teevad teistsuguseid. Selle nimi on lõputöö."
Laps: "Aa, see on nagu individuaaltöö. Millest see on?"
Mina: "Ma tahaks ühte dialekti uurida. A dialect."
Laps: "Kas see on raske?"
Mina: "Ma ei tea, vist pigem huvitav minu jaoks. See võtab lihtsalt kaua aega."
Laps: "Kas 9. klassi lõpus tuleb ka eksameid teha?"
Mina: "Mina pidin kolm tükki tegema, aga ma ei teagi, kuidas praegu on."
Laps: "Millised eksamid sa valisid?"
Mina: "Meil olid eesti keel ja matemaatika kohustuslikud. Kolmanda sai valida. Ma võtsin füüsika, aga sulle ma seda ei soovita. Sa võiks inglise keele parem võtta."
Laps: "Ma ei taha. Sa tahad koguaeg mulle ainult keeli õpetada. Vene keelt. Ma ei taha."
Mina: "Sul tulevad keeled lihtsalt paremini välja. Ma soovitaks eksami sellise valida, milleks sa kõige vähem õppima pead. Pärast võid muid asju edasi õppima minna. Aga sa ei pea praegu otsustama, sul on põhikooli lõpuni veel neli aastat aega. Ma võin sulle füüsikat ka õpetada."
Laps: "Jah, aga mitte praegu."
Parem jah mitte. Oleme viiendal kilomeetril ja algab tõus.
Mina *reguleerin tempot aeglasemaks*: "Tead, mis kõige hullem oleks?"
Laps: "Noh?"
Mina: "Kui ma sulle füüsikat vene keeles õpetama hakkaks."
Laps naerab.

Kui jooksmast tagasi saime, algas lastevanemate koosolek. Klassijuhataja kurtis, et peale distantsõppelt tagasi kooli tulekut on laste õpitulemused kehvaks läinud. Esmaspäevase etteütluse tulemused olid olnud väga halvad, puha kolmed miinused, suuremal osal vähemalt. Minu omal oli ainus veatu töö. Ta ise ütleb selle kohta, et "mulle lihtsalt jäävad reeglid meelde ja vahel ma tean nagu iseenesest, kuidas mõnda sõna kirjutatada."
Minult see küll pole. Õigekiri oli, on ja vist ka jääb minu jaoks üheks võimatuks asjaks.

Midagi on see laps mult ikkagi pärinud ka. Pidin läinud reede pealelõunal oma koroonavaktsiini esimese shot`i saama. Kohale minnes selgus, et süsteemi kitsaskohtade ja ülekoormuse tõttu oli mulle võimalik pakkuda vaktsiini sellelt tootjalt, kellelt ma seda teps mitte saada ei tahtnud. Keeldusin ja keerasin otsa ringi.
Mina reede pealelõunal lapsele: "Ma ei saanudki täna koroonavaktsiini."
Laps: "Mis juhtus siis? Kas sinu vaktsiin anti mõnele vanurile või popstaarile?"
Ikkagi on minu tütar! Insener või literaat, vähemalt on ta aru saanud, kuidas siin ilmas asjad käivad.

2021/05/21

Regent: maksuametis


Eellugu. Olles maksu- ja tolliameti infotelefonil oma loo ära rääkinud, soovitati mul parem sinna kohale minna. Varustasin ennast krüpteeritud kontoväljavõtetega, mille abil lootsin mehe maksukohustuste suurused tõendatud saada ja astusin täna kell 8.40 EMTA uksest vapralt sisse.

Mina peale mõõdukat järjekorras ootamist ametnikule: "Tere. Esindan oma alaealisi lapsi. Nende isa suri selle aasta veebruaris enne, kui jõudis 2020. aasta tuludeklaratsiooni esitada."
Ametnik: "Kas teil pärimistunnistus on?"
Ulatan pärimistunnistuse.
Ametinik asub vaikides arvutis midagi klõbistama. Mõni minut minut hiljem hakkab printer tema kõrval lehti välja sülitama. Paberihunnikut nähes vannun mõttes. Minu suureks üllatuseks ulatatakse mulle eeltäidetud tuludeklaratsioon. Isegi dividendid on peal. Kas tõesti võimalik, et see asi nii lihtsalt lähebki? Ametnik keerab ette lehe, kus on lahter enammakstud tulumaksu tagastamise kohta, tõmbab sealt maha mu mehe nime ja kontonumbri ja palub mul sinna asemele enda omad kirjutada. Muigan vaikselt maski all. Minu õlal võtab istet maksupettuskuradike.
Kuradike mulle: "Ole vait ja kirjuta, mis sul kästi."
Mina: "Ma kardan, et siin on enammakstud tulumaksu asemel tulumaksukohustus pigem üleval. Esiteks on märkimata üüritulu."
Ametnik ütleb, et sellisel juhul on mul need paberid parem kaasa võtta ja kodus ära täita ning osutab kohale, kus üüritulu deklareerida. Kallutan pea kuradikese suunas veidi viltu.
Kuradike röögib mulle kõrva: "SUU KINNI!"
Mina: "Arvatavasti lisandub veel mingit liiki ettevõtlustulu."
Kuradike lahkub mu õlalt ja hakkab saalinurgas pead vastu seina taguma.
Seletan asjaolusid, juriidiliste isikute ühinemisel saadud tulu jne. Summa on mul kenasti välja arvutatud. Seda nähes langeb kuradike minestunult põrandale. Ametnik kaob mõneks ajaks paberitega kuhugi tagumistesse ruumidesse. Tagasi tulles: "See ei ole nii lihtne," ja asub seletama asutamiskulude jmt maha arvamisest. Soovitab vajadusel võtta raamatupidamisfirmast audiitori. Püha p*, firma asutati rohkem kui 15 aastat tagasi. Sellega seotud kulud olid marginaalsed. Ma ei taha sellelt tulumaksu tagasi saada, ma tahan võimalikult kiiresti asjaga ühele poole saada. Ma ajasin ise mitu nädalat firma raamatupidajaga järge, et kõik saldod uuele omanikule kenasti üle anda, ma tean, kas ja kui palju seal põhivara oli, mis sai jaotamata kasumist jne, siin ei ole mingit audiitorit vaja. Ega teine pool ka pimedalt tehingusse ei läinud, nemad on sellelt summalt kui investeeringult maksud kokku hoidnud ja seda asja nii ka omakorda EMTAs deklareerinud. Need ei ole ühemehefirmad, siin on juttu seitsmekohalistest käivetest. Igal juhul lükkab ametnik kangekaelselt paberid eemale ja ütleb, et siin peab ikkagi kirjalik suhtlus olema. Neelan alla kommentaari, et eks ma ise ka nii arvasin, aga infotelefoni konsultant eelmisel nädalal millegi pärast mitte. Ka soovitab ta kohe kohtusekretäriga ühendust võtta, kes nagunii varem või hiljem pärandimenetlusse segada tuleb. See on arvatavasti hea mõte. Küsin maksukohustuse tasumise tähtaega. Kuna ees seisab kohtumenetlus ja raha tuleb veel panga lõugade vahelt kätte saada, võib kogu see kupatus venima jääda. Ma ei taha mingeid intresse näha. Ametnik arvab, et see ei tohiks probleem olla. Kui käimas on kohtumenetlus, saab maksud ajatada. Silmanurgast märkan, et mind silmitsetakse uudishimulikult. Maksuameti teenindussaalis on privaatsust vähe. Kohtumenetlus, firma, maksude ajatamine. Küllap kõlab üsna seda moodi, et järjekordne maksukriminaal on EMTAs vaibal. Korjan paberid kokku, tänan ja lahkun. Vahepeal toibuma hakanud kuradike irvitab kahjurõõmsalt.

Eesriie.

Peal maksuametit otsustasin end NOPi suvehoovis väikese kaheksajalaga premeerida. Selle, mis maksuametil tegemata jäi, võtsid varblased kohe ette ja asusid sel ajal, kui messingeris sõpradele oma emotsioone välja elasin, mind kambakesi agaralt röövima. Ega koroonaajal peagi miski kerge olema. Isegi toidu eest tuleb võidelda.




Pärimisetenduses teen nüüd väikese vaheaja.

2021/05/20

Metsik metsik spargel

 Kui ma oma hommikusel ringil põdrakanepi võrseid kasvamas nägin, teadsin kohe, mida teha -- mu toiduvõlurist tuttava paar päeva tagasi jagatud fotod võis praetud põrdrakanepi võrsetest olid põnevad välja näinud küll. Soovitatakse korjata võimalikult noori, veidi lillakagi tooniga puitumata võrseid. Kui põrdrakanepist rääkida, ütlevad paljud kohe: tee ja väga paljud ütlevad veel, et ei ole selle maitsega harjunud. Veel viidatakse põdrakanepivõrsetele kui Eesti metsikule sparglile, mis botaaniliselt väga korrektne ei ole, maitseomaduselt ja struktuurilt on neil ühist vaid veidi, aga kasutamisviisidelt ja välimuselt küll. Nii ütlen ka mina: meie oma metsik metsik spargel. Korjasin kimbu, praadisin võis, lisasin veidi soola ja serveerisin lõunaks pošeeritud muna ja valge kala juurde. Nüüd võiks keegi mulle saata veel sous-chef`i, kes siia juurde ühe hollandi kastme teeks. Piltides tuli kogu teekond välja nii:



Sünnib süüa küll. Üldiselt tundub üsna ohutu kevadine umbrohutaim, mida kevadel loodusest toidulauale korjata erinevalt teistest staaridest, karulaugust ja noortest naadilehtedest, mille kasvukohtades teised välimuselt sarnased, aga mürgised tegelased, vastavalt piibeleht ja ülane, kasvada võivad. Nädalavahetusel proovin suurema portsu põrdrakanepi võrseid koguda ja katsetan, kuidas need sügavkülmutamisel käituvad.

2021/05/12

Regent

 Ma räägin nüüd natuke, kuidas siin riigis pärimine käib, sest ma olen täna terve päeva pärimisega tegelenud ja see kõik kõlbab alles nii, noh sissejuhatuseks. Esiteks tuleb minna notarisse ja maksta raha. Kohale tuleb minna füüsiliselt, koroona või mitte. Siis tuleb kuu aega oodata, uuesti notarisse minna ja veel raha maksta. Kohale minna tuleb füüsiliselt, koroona või mitte. Seekord saab vastu vähemalt maagilise paberi, mida pärimistunnistuseks kutsutakse. Selle paberiga pean nüüd pärijate, see on laste, esindajana minema panka, maksuametisse ja siis kohtusse. Füüsiliselt. Enne saab koroona läbi kui kogu see jama otsa. Kuna panga peakontor notarist üle tee oli, mõtlesin, et käin siis kohe ära oma maagilise paberikesega, üks asi jälle tehtud. Panga uksel oli silt, et sinna saab sisse ainult siis, kui aeg selleks on ette broneeritud. Koroona ikkagi. Helistasin. Nii kui sõna pärand ütlesin, sain teada, et siin pole mingit aja broneerimist. Esiteks esitan e-posti teel selle tähtsa paberi, siis nad uurivad seda veidi aega ja siis võtavad ise ühendust, et mind armulikult audientsile paluda. Telefonis öeldi mulle loomulikult vigane e-posti aadress, kuhu pärismistunnistus saata. Jah, teie seal pangas, kontrollige, sest kõne salvestati. Kui teil salvestamine muidugi töötab seal üldse. Pangas tundub ainult üks asi lihtsalt toimivat: see luuk, millest raha sisse käib.

Maksuametisse pean selle pärast minema, et eelmisel aastal sai päranditombu lihtsustamiseks kõvasti ära tehtud. Teada oli, et ainult alaealised pärijad on ja mida keerulisem tomp, seda suurem jama sellisel juhul. Selle lihtsustamise tulemusena tekkis teatud hulk vahendeid, mille kohta arvab riik, et osa neist kuulub talle. Selle nimi on tulumaks. Kuna oli eeldada, et pärandaja nii kaua ei ela, et riigi ees oma maksukohustused täita, uurisin maksuametist, kas saaks selle kupatuse varem ära maksta, et seda mitte lastele kaela jätta. Tulu oli juba ju tekkinud. Pärast alaealiste nimel neid asju ajada on palju keerulisem. Ei saanud. Maksta saab alles nüüd. Enne tuleb raha panga käest muidugi kätte saada. Maksuamet oli telefonis panga kõrval väga rahuliku hipisuhtumisega: aaah, tulge aga kohale, küll siis vaatab... Ei, meil ei ole siin mingeid broneeringuid, elav järjekord.

Järgmiseks tuleb minna kohtusse. Laste huve kaitseb isa asemel nüüd riik, selle pärast. Varem oli riigi asemel kohalik omavalitsus, aga juhul, kui lapsed mõlemad vanemad kaotavad, siis tekkis seal huvide konflik -- ka eestkostjaks saab siis kohalik omavalistus. Riik võtab oma rolli väga tõsiselt. Kui lapsed on pärinud kinnisvara, siis kohtu loeata midagi rohkemat seal aevastamisest teha ei tasu. Sellega seoses tuleb mul meelde, et pidin laste nimel ka kinnistamisavalduse esitama. Notar pakkus küll, et ta võib seda ise teha, aga selle oleks pidanud siis jälle päris palju raha maksma. Ma mõtlesin, et ah, mis seal ikka, selle raha eest teen parem ise ära. Umbes peale pooletunnist kinnistuportaalis laste nimel avaldamise üritamist hakkasin aru saama, miks notarid kinnistamisavalduse eest seda päris paljut raha nõuavad.

Lõpetuseks tahaks ma veel küsida, mis e-riik see selline on, kus ma iga nurga peal tõestama pean, et nende laste ema olen, mitte neid kapselehe alt leidnud pole?

Esimese vaatuse lõpp.

2021/05/07

5 parimat asja, mis koduse Zoomi ajal juhtuda saavad

1. Ootad Zoomi koosolekul, et host sind sisse laseks. Alguseni on veel 7 minutit. Mõtled, et jõuad enne veel kiirelt panni veidi soodaga küürida. Tulemused on nii hämmastavad, et võtad ka järgmise panni ette. Zoom meenub veerand tundi hiljem.

2. Minut enne Zoomi algust ajad valget kodujuustu oma mustale polosärgile.

3. Siis, kui ettekannet teed, ronib robottolmuimeja telekalaua alla, jääb sinna kinni ja kukub seal omaette vihaselt märatsema. Zoomi on kõik kosta.

4. Kass on oportunist ja ronib sinu silma all magama köögilauale, kuhu käpa tõstmine tal muidu keelatud on. Ühtegi patja pole ka käepärast, et teda visata.

5. Klassika: "Emme, juust on otsas! Emme? EMME?!"

Veel tahaks tervitada seda tundmatut kangelast, kes meil eile Zoomis lahti unustatud mikrofoniga aevastas. Selle järellainetus kumiseb mul siiani kõrvus.

2021/05/06

Minu Flandria meistrid

 Koos koroonapiirangute leevendamisega sai esmaspäeval ka noorema lapse uuesti kooli saata. Selline tunne, nagu oleks sel õppeaastal 1. september teist korda saabunud. Tegin lapsele isegi lokid pähe ja palju ei puudunud, et oleks lilletki pihku andnud. Lilledega olevat aga tol päeval kehvati olnud. Üks koolikaaslane kurtis, et tal oli ka lilli vaja olnud, aga lillepoodi sisse astudes oli seal umbes kolm õit müügil. Müüja laiutas käsi ja ütles, et kui piirangud maha läksid, käis nii palju ostjaid, et kõik sai otsa. Parem muidugi kolm õit, kui üldse mitte. Endine töökaaslane raporteeris, et tema kodulillepoe ukes olevat üldse silt: "Müüme kaasa võtmist" rippunud.

Kes tormas lillepoodi, kes mujale. Mul oli piirangute järgne esimene käik Kadrioru kunstimuuseumisse, Flandria kuldajastu meistrite näitusele. Selle piirangute ajal üle linna rippunud reklaamid on mind juba pikalt narrinud. Ega ma kunstist suurt ei jaga, aga mõningaid näituseid naudin siiski väga. Mulle meeldib näiteks ka vaadata, kuidas tööd eksponeeritud on ja ruumi ning ajastusse sobituvad. Umbes samal hetkel, kui Hieronymos Bosch mulle Kadriorus vastu vaatas, hakkasin isegi mina oma õndsas võhikluses vaikselt aru saama, kui tugev näitus Eestisse saadud on. Mu kaaslane kommenteeris näitust umbes nii: "Sellisel tasemel kunsti on võimalik ainult siis teha, kui suur osa maailma varandust on väga väikesele maa-alale kokku kuhjatud." See võttis minu jaoks Flandria kuldajastu ajaloolise tausta ka kenasti ühte lausesse kokku. Kõige muu jaoks jäi aega väheseks. Meil oli külastuseks poolteist-kaks tundi plaanitud, aga teise korruse Vene kunstnikke väga vaadata ei jõudnuki, sest muuseum pandi kinni. Kuigi see ei oleks üldse paha koht, kuhu ööseks sisse lukustatud saada.

Rahvaga oli nii, et igas ruumis oligi umbes maksimumarv külastajaid, mis praegu sinna lubatud oli. Valvsaid, aga abivalmis muuseumitööjaid jätkus ka iga nurga peale. Ühegi ruumi ukse taga ei pidanud siiski kordagi ootama ja ka täismaja Kadrioru kunstimuuseumis on üsnagi hõredalt rahvastatud. Ainult kõige kõrgemale korrusele viiv trepp oli veidi kahtlane. Mu kaaslane ristis selle pandeemiatrepiks, sest kui seal juhtuks keegi vastu tulema ja koroonaköhatusega hakkama saama, oleks šansid üsna kehvad.







Lõpetuseks pandeemiatrepp isiklikult


Piirangud on mu kultuurihuvile hästi mõjunud. Kuidagi nii palju tundub korraga vaatamist olema tulnud: need Flandria meistrid, Nigulistes pidi üks hea asi olema, mis juba pühapäeval maha võetakse, KUMU skandaalselt ümber paigutatud püsiekspositsioon tahab üle vaatamist ja praegu Fotografiskas rippuvatest näitusest pole ma ka ühtegi näinud. Minust võib veel nii inimenegi saada.

2021/05/05

Lauahõbe


 Minu pärast võib kuld ka edaspidi vaikijatele jääda. Mina olen lobamokk ja hõbedat alati hinnanud. Nüüd otsustasin, et oma eluga ka sellises etapis, et aeg on peenema rahva sekka astuma hakata ja endale isiklik lauahõbedakomplekt muretseda. Ühe eseme hind on mõnikümmend eurot. Kui aastas paar-kolm asja osta, siis ajaga peaks juba üsna esindusliku komplekti kokku saama. Ei tundu kõige hullem asi, millesse raha investeerida: praktiline, ei võta palju ruumi, saab vajadusel realiseerida, lihtsalt pärandatav ja ei tohiks ajas hinda kaotada. Ühe probleemi lahendab see veel ja see probleem ei ole ainult minu, vaid kõigi mu sõprade oma ning kordub aastast aastasse: mida küll Kassile jõuludeks ja sünnipäevaks kinkida? Nüüd on lihtne, kindlasse seeriasse kuuluv 20-eurone hõbelusikas muidugi. Poleerima peab neid asju ainult vahel, sellega peab arvestama.

Oma kollektsiooni seemneesemeks valisin suhkrulusika. Täna sain kätte. Välja näeb see täpselt sama ilus kui pildil. Ütleme, et 30-euro eest sain ikka väga palju lusikat. Nüüd katsetan, kui kvaliteetse hõbedaga tegu on, ja kuidas ta poole aasta-aasta jooksul käitub. Kui väga vaske ei lähe, saab sama tootjaga jätkata. 

This is what I ordered and this is what I got. Lusikat on palju ja pettumust vähe

Lusikas oli kena, aga pakk... Tarne pakiautomaati oli tasuta. Kui tasuta, siis ma muidugi valisin selle. Kuller maksis vist oma 7 eurot. Mõelda, see on ju kolmandik hõbelusikat! Selleks, et vargapoisid ka teaksid, et just see pakk tasub sisse vehkida, oli pakil tootja kleeps, kus muu hulgas suurte tähtedega ka JUVEEL kirjas. Tänapäeval, kui pakke nii palju liigub, et need pakiautomaadi ümber poole kaubanduskeskuseni laiutavad, on ju muidu raske valida, mida varastada. Hea, kui kohe näha, kus väärt kraam sees võib olla. Ainult see, kui iPhone`i saatmisel pakile SIIN SEES ON IPHONE peale kirjutada, võiks veel parem olla.

2021/05/04

Minu Egiptuse lood: araabia stiilis äri


Mul üks araablasest tuttav rääkis kunagi umbes sellise loo. Ta oli oma eestlannast elukaaslasega ühte  Egiptuse hotelli nädalalõppu veetma läinud. Reede õhtul tekkis mõte, et võiks pudeli vahuveini juua. Läks reception`isse uurima, ega neil midagi pakkuda ei ole. Oli küll. Tagaruumist toodi välja pudel, mille hinnaks 30 eurot nimetati. Araablane haaras muidugi peast kinni, hakkas Allahit appi paluma ja küsis, ega neil midagi odavamat ei ole. Teenindaja kadus 10 minutiks pudeliga ära ja tuli siis täpselt sama pudeliga tagasi. Ütles, et näed, vedas, leidis küll ühe odavama. Ainult 10 eurot, aga pidi väga kvaliteediga olema sellegi poolest. Teenindaja arvas, et klient on purjus ega märka, et talle sama pudelit pakutakse. Mu tuttav läks mänguga kaasa, ütles, et see sobib küll ja pudeli ostis viie euro eest ära.

Mina nii elegantselt 1001 öö stiilis tingida ei oska. Egiptuses otsustasin, et mul on suveniiriks väikest hõbedast skarabeusekujulist ripatsit vaja. Ma nimelt väikestviisi kogun pisikesi hõberipatseid. Süstemaatiliselt ma neid ei jahi, aga kui midagi huvitavat silma jääb, siis ostan ära. Need ei ole kallid. Vana-Egiptuse sümboolikast on just skarabeus mulle millegi pärast sümpaatne. Iga kord, kui kassi liivakasti koristan -- kõigi kassiomanike pidev rõõm -- mõtlen, et peaks mõned hankima, kes kassi pätsikestest kuulid veeretaks ja need minema tassiks. Looduses mul skarabeusi ainult üks kord õnnestunud näha. See oli üldse Põhja-Türgis, Bosporuse väina aasiakaldal. Veeretas teine tagumiste jalgadega tagumik ees endast suuremat sõnnikupalli mäest üles. Täpselt, nagu nad raamatute järgi tegema pidavat. Ideaalne abiline kassiomanikele.

Oma isikliku hõbedase Egiptuse skarabeusi järele seadsin sammud kohalikule Kleopatra nimelisele tänavaturule. Või ma ei tea, mis kohalik ta nii väga oli, eks nad vast turiste rohkem püüdsid seal. Skarabeuse pakuti igas teises letis. Valisin ühe müüja välja ja asusin hindu uurima. Kõike väiksema skarebeuse hinnaks nimetati 200 kohalikku naela (10 eurot). Hõberipatsite asjatundjana hindasin metalli ehtsaks ja hinna umbes samaks, mis Eestis sellises suuruse ja viimistlusega eseme eest maksta tuleks. "Aga," jätkas müüja, "kui te kaks ostate, siis on ühe hind ainult 120 naela. See on väga hea hind! Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."

Vangutasin mõtlikult pead. Kusjuures mul ei olnud mingit tingimise mõtet isegi peas, täitsa siiras reaktsioon oli. Tahtsin lihtsalt vaadata, mis tal veel letis on. Uurisin, ega tal mulle Horose ripatsit pakkuda ei ole. "Muidugi on," teatas müüja lahkelt ja osutus ühele koerapeaga profiiliskõndijale.
Mina etteheitvalt: "See pole Horos, see on Anubis." Tingida ma ei oska, aga kui keegi üritab mulle kotkapeaga Horuse asemel tema koerapeaga sugulast kaela määrida, siis lähen ma põlema küll. Müüja hakkas naerma ja ütles, et ega Horose kujusid ei olegi, on ainult Horose silm.

Horose silm


See oli päris põnev, et Horose kujuliso ripatseid ei tehta, ainult Horose silma. Müüja seletas tähtsalt, et jaa, nii on. Horose silm on väga hea kaitseamulett. Mulle tuli kohe Mika Waltari egiptuseteemaline romaan "Sinuhe" meelde. Sellistel juhtudel tavatsesid seal juba vanad egiptlased enesestmõistetavaid, täiendavaid seletusi mitte vajavaid asju umbes samas stiilis põhjendada: "See on kõigile teada."

Ma ei suutnud oma Horose kujukese kinnisideest siiski nii kiiresti lahti lasta ja osutasin samal alusel olevatele teistele ripatsitele. "Isisest on küll nii kuju kui sümbol, Isise sõlm, mõlemad olemas."
Müüja noogutas jälle rahulolevalt pead ja vastas, et nii on, see on kõigile teada, et Isisest saab mõlemat teha ja seletas, mis head kumbki amulett minu jaoks teha võib. Uurisin teisigi samal alusel olevaid Egiptuse jumalate ripatseid ja lobisesime veel veidi Vana-Egiptuse religiooni teemadel. Hea vestlus oli.
"Hea küll, ma võtan ikkagi selle skarabeuse," ütlesin lõpuks, "ma usun, et see toob mulle kõige paremat õnne."
"Ainult ühe?" tahtis müüja teada.
"Jah, ühe," vastasin mina. Ma proovin kõigepealt, palju sellest ühest mardikast üldse tolku on.
"Kas te ketti ei taha, et skarabeus kaela panna?"
"Ei, ma panen ta rahakoti münditaskusse. Las hakkab mulle seal raha kokku veeretama," lükkasin pakumise tagasi ja võtsin 200 kohalikku raha, mis alguses ühe skarabeuse hinnaks oli nimetatud, välja. Müüja lükkas sellest 100 tagasi ja ütles lihtsalt, et annab mulle skarabeusi ikkagi hoopis 100 naela eest. Tänasin, panin sõnnikumardika talle määratud kohta rahakotti ja tulin tulema. Huvitav, mille eest mulle see allahindlus tehti. Kas võis tõesti olla, et kohaliku kultuuri tundmise eest? Või lootis müüja, et tulen ka ostan hiljem veel ühe putuka?

Lennujaamas tagasilendu oodates vaatasin sisse ka sealsesse ehtepoodi. Huvi pärast uurisin, palju seal umbes sarnane hõbeskarabeus nagu mul juba rahakoti vahel oli, maksta võiks. "200 naela, aga kui kaks tükki ostate, siis saate ühe 120 naela eest. See on teil siin hea võimalus üle jäänud Egiptuse naeltest lahti saada."
Horose silm vaatas mulle letis skarabeuse kõrvalt juba kavalalt vastu.  Haha, ma tundsin seda mängu küll, aga ei viitsinud seda uuesti mängima hakata. Kuigi mõtlesin, et tegelikult võiks ju mu emal ka üks hõbedane skarabeus olla ja see oleks talle täitsa kena kink reisilt. Kaapisin oma rahakotist viimased kohalikud rahad kokku. Skarabeus oli laisk olnud ja seal oli vaid 120 naela alles. Ütlesingi, et mul rohkem kui 120 ei ole. Kaardimakseterminal oli poes muidugi ka ja tegelikult arveldasid nad ka eurodes, aga neid nuppe oli veel vara mängu tuua. Müüja vahetas poenurgas taburetil istuva mehega paar lauset ja pöördus siis minu poole: "Mu ülemus ütleb, et võin teile 120 naelaga müüa küll. Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."
Nii ma kahe skarabeusega Egiptusest koju lendasingi. Kassi liivakasti pean ikkagi endiselt ise koristama.

2021/04/29

Eesti keel suureks

Kes armastab värve, aga pikka juttu ei armasta, võib kohe veidi alla kerida. Seal on üks link.

***

Iial ei tea, millest elus kasu võib tõusta. Kui ma gümnaasiumis avastasin, et mu klassivend ja tol ajal hea sõber seelikul ja kleidil vahet ei tee, oli mul lõbu laialt. Nüüd oli minu kord teda röstida. See oli magus kättemaks, sest muidu armastas tema ikka mind nokkida. Istusime füüsikas tagumises pingis. Kui õpetaja tunnis mõne eiriti magusa ülesande lahendada andis, vaatas klassivend mulle väljakutsuvalt otsa ja viskas kinda: "Nooh, Kass, kes enne tehtud saab?"
Tavaliselt sai tema. Siis laksutas ta etteheitvalt keelt: "Ai-ai, kuidas siis nüüd nii, Kass..."
Ta oli üldse õpetajate jaoks tüütu, aga nutikas tegelane. Kord pidime vene keele kontrolltöös vene keelde tõlkima lause meremees hukkus meresügavuses. Näidake mulle ühte mitte vene keele keskkonnas kasvanud 15-aastast, kes sellist lauset tõlkida oskaks. Minu geniaalne klassivend kirjutas: eile oli see meremees veel siin, aga täna magab kaladega. Häda mitte ei aja ainult härga kaevu, aga võib teinekord enne kaevu minekut ka üsna tabavat poeesiat sünnitada. Õpetaja muidugi nii ei arvanud.

Igatahes olen ma peale seda aastaid vahel oma meestuttavaid kleidi ja seeliku küsimusega piinanud. Kes vastab, et vahet pole, kes, et kleit on pidulik, seelik igapäene, kes, et kleit ulatub üle põlve, seelik lõppeb tagumiku ja põlve vahel. Paremal juhul hakkavad mehed kõhu ja õlgade kohal kätega vehkides seletama, et kleit läheb vot siia üles välja. Vehkima hakkavad enamasti need mehed, kellel kodus õdesid on olnud. Sellel minu targal klassivenal näiteks ei olnud. Tal oli viis nooremat venda. Kui peale gümnaasiumi sõjaväkke läks ja pärast sõjaväest koju tuli, oli suurim üllatus, et kuues vend oli ka sündinud.

Sel semestril kuulan ma psühholingvistikat. Täitsa huvitav on, aga ainel on sama viga, mis kõigil teistel -- kodutöid antakse. Üheks kodutööks ongi psühholingvistilise katse disainime. Ma teadsin kohe, mis katse ma leiutan! Kleit või seelik. Aastate jooksul on mul isegi pilootuuring tehtud. Õppejõud ütles, et selle nimi on objektituvastuskatse ja see sobib väga hästi. Hakkasin aga samas stiilis küsimusi juurde genereerima.

Ka teise küsimuse leidsin oma katsesse lihtsalt, omaenda kodust.
"Mis vahet on heegeldamisel ja koomisel?" tahtis mu 11-aastane millalgi teada.
"Oled sa minu laps või ei ole?!" oleks ma selle peale tahtnud küsida. Vähe on olnud mu elus neid päevi, mil mu näppude vahelt vardad või heegelnõel puudunud on. Käsitöö on mul raamatute kõrval hobi number kaks.
Hingasin korra sisse ja ütlesin vaid: "*kudumisel, mitte koomisel."
Lapsed ei kutsu mind põhjuseta autocorrect`iks.

Esialgsed hüpoteesid psühhilingvistilisse katsesse said sellised:
1) Sugude vahel esineb traditsiooniliste soorollidega seostatavate sõnade mõistmisel erinevusi, näiteks ei tee mehed vahet kleidil ja seelikul, heegeldamisel ja kudumisel. 2) Naiste soorollidega seotud objekte tuvastavad paremini need mehed, kes on kasvanud koos õdedega või on (olnud) püsisuhtes. 3) Meeste soorollidega seotud objekte tuvastavad paremini üksi elavad või elanud naised.

Nüüd oli võrdsuse huvides veel vaja mingit objekti, mille tuvastamisega naisi häbistada saaks. Sõelal on hetkel vargapolt, mehaaniline arvutiklaviatuur, kardaanrist, neutraalfaas ja tõmmits. Tõmmits on muidu vist selline vahva vidin, mille tundmine haridustasemega pöördvõrdelises seoses võiks olla. Selle hüpoteesi lükkas kohe ümber mu doktorikraadiga meestuttav, kes selle selle riistapuuga väga hästi tuttav oli. Mida veel võiksid mehed teada, aga naised ei tea?

Muidu on mu psühholingvistika õppejõu teadustöö päris palju värvidega seotud. Praegu osaleb ta rahvusvahelises uuringus, kuhu oleks hädasti ka eesti keeles vastajaid tarvis. Ikka selleks, et meie keel ka suurte kõrval teaduses välja paistaks. Uuringus saab osaleda siin:
https://colournaming.com/lang/ee

Nüüd tuleb tähtis koht. Küsimustikus tuleb edasi liikuda klaviatuuril kas enter või nool edasi vajutades. All on ahvatlev nupp kirjaga Järgmine, aga nagu mu õppejõud ütles: "Seda nuppu ärge vajutage. See on üks loll nupp! Me ei saa seda ära ka võtta, sest see pole eestlaste tehtud."
Selle pärast ongi eestlastel vaja sellistes uuringutes osaleda, et suurte keelte rääkijad eestlaseid ka tähele paneks ja meile sobimatuid lolle nuppe jmt ei genereeriks. Seda lolli Järgmine nuppu tuleb vajutada siis, kui enam värve nimetada ei viitsi ja tuleb tahtmine uuringust väljuda. Muidu jätkub neid värve vist igavesti.

Loll nupp illustreeritud

Auhindu ega boonuseid vastamise eest ei jagata. Vähemalt otseselt mitte, aga mida rohkem vastajaid, seda tugevamalt eesti keel suurte keelte kõrval esindatud saab. Pealegi --  nagu alguses öeldud, elus võib teinekord mõnest väikesest liigutusest, millest seda oodata ei oskagi, kõige enam kasu tõusta.