Ma läksin suure riski peale välja

 “Ma läksin suure riski peale välja ja panin kahele saiale ühesugust moosi peale,” ütlesin oma kaaslasele, kes imestunult mu hommikusöögitaldrikut vaatas. See oli esimene kord, kui me koos hommikust sõime. Kaks katkist hinge üle laua istumas. Ma olin teda hoiatanud, et minu toiduvalikud võivad teinekord veidrad tunduda, aga ikkagi on ta iga kord veidi üllatunud, kui mind midagi teistsugust söömas näeb.

See oli majatusasutus, mida on ja ei ole ka, kuid sellel on omad võlud. Hommikusööki on seal vaid nimetuse poolest ning selle juures on raske mingeid võlusid leida. Ma ihalesin sealsetest valikutest vaid röstsaia moosi ja võiga. Saiakorve oli kaks: ühes sepik ja täisterasai, teises kolm viilu tavalist saia. Ma eelistan enda pagaritooteid ilma veskipühkmeteta. Panin need kolm viilu nelja sahtliga rösterisse. Röster oli uimane ja veidi laisk. Siis tuli või, mida andis laualt otsida ja moosi aeg. Moose oli kolme sorti: mustsõstra, vaarika ja maasika. Mustsõstramoosi ma isegi ei kaalunud. Vaarika- ja maasikamoosid paistsid üsna võrdsed välja. Võrdselt ohtlikud. Mis siis, kui üks neist on halb? Riskide hajutamiseks panin ühele saiale maasika- ja kahele vaarikamoosi ise lootes, et kui kumbki neist peaks kehv olema, siis maasika oma.

“Ma läksin suure riski peale välja ja panin kahele saiale ühesugust moosi peale,” ütlesin oma kaaslasele laua äärde istudes. Tal läks hetk, et mu mõttekäiku tabada.

“Mis siis, kui see moos, mida sa kahele saiale panid on halvem kui see, mida sa ühele panid?” küsis ta.

“Ma ütlesin: ma läksin suure riski peale välja,” kordasin end selgitavalt. Ta muigas. See tegi mulle rõõmu. Kaks katkist hinge, aga mina julgen unistada ja loota. Tema ütleb, et ei julge isegi seda enam.

Moosid olid võrdsed.