Täna oli meie kass Jipi aasta kõige hirmasam päev: ta käis loomaarsti juures tavapärasel tehnilisel ülevaatusel. Jipi on selles mõttes musterkass, et lubab veterinaaril endaga kõike teha ja ootab ainult kannatlikult, et see ta ära sööb. Esiteks läbivaatuslauale asetades lasi suurest ärevusest portsu karva maha. Kui marutaudivaktsiini sutsu sai, siis teise portsu veel. Muidu oli kassiga kõik enam-vähem, ainult veidi paks on ta endiselt.
 |
| Ootab, millal arst teda marineerima hakkab |
Samas ülekaalu osas arst liiga murelik ei olnud, sest võrreldes eelmise läbivaatusega oli Jipp isegi 200 grammi maha võtnud. Ma tean küll, miks. See kõik on sellest ärevusest, mida uue orja majja saabumine põhjustas.
Mõni aeg tagasi tellisin endale kolm orja: esimesed kaks olid suured ja kallimad, kolmas odavam, väike ja veidi rumal. Orjad pidid saabuma vahemikus kell 10.00-12.00. Kell oli juba 11.50, aga kedagi ei olnud veel tulnud. Esimene päev, aga juba hakkab looderdamine peale. Veidi enne kahtteist nad lõpuks siiski jõudsid.
"Oo, minu uued orjad," rõõmustasin. Õnneks said Euronicsi transpordipoisid-tehnikud aru, et ma ei räägi neist vaid oma uuest pesumasinast, nõudepesumasinast ja robottolmuimejast.
Suur osa mu kodumasinatest on soetatud samal ajal kaheksa aastat tagasi, kui siia sisse kolimisel. Nii pole midagi imestada, et nad ka korraga läbi minema hakkavad. Kuna on aasta 2020, siis pole ka midagi imestada, et see just nüüd juhtub. Pesumasinal ja nõudepesumasinal sõi Viimsi jube rauarikas vesi küttekehad ära. Tolmuimeja oli meil vanem, eelmisest elukohast kaasa tulnud, vist juba 12-13 aastat vana. Selline, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, aga katki ka minna ei tahtnud. Kuna nagunii kaks uut asja majja tulemas oli, mõtlesin, et mis seal ikka, tellin prooviks robottolmuimeja ka. Kuna ma nendest suurt ei teadnud, võtsin üsna odava mudeli, et vaada, kas see selline asi siin majas ennast üldse õigustada võiks. Minu kõige suurem hirm oli trepp ja see, et tolmuimeja sealt nagu küps õun alla tuleb, kuigi nad pidid anduritega ära tundma, kui trepp hakkab. Samas ringles vahepeal foto ühest sellisest, kes oli enne andurid suutnud WC-paberiga kinni kerida ja midagi ei tundnud.
Minu orjaga seda muret ei ole. Alguses ei tahtnud ta vannituba üldse koristama minna ja iga kord, kui ta sinna tõstsin, roomas sama kiirelt välja tagasi. Lõpuks panin ukse lihtsalt kinni ja orja vannituppa vangi. Natuke aega hiljem hakkas sealt hirmsaid hääli tulema. Kui vaatama läksin, üritas ori parajasti WC-poti otsa ronida. Teine koht, kuhu ta vabatahtlikult sisenemast keeldub on see, kus teda kõige rohkem vaja on — noorema lapse tuba.
Trepist tuleb orja süles üles-alla tassida nagu väikest last. Kahekordse elamise rõõmud. Alumisel korrusel käitus ori alguses väga eeskujulikult ja läks kohe tugitooli alla tolmu imema. Seejärel aga ajas köögis kassi kausi kummuli ja hakkas kassi krõbinaid õgima. Otse Jipi silma all. See oli Jipikese jaoks juba liig. Nii Jipike meie uut orja kaks ööd-päeva lakkamatult valvaski nii. Hea, kui söömiseks ja liivakastiks mahti jäi. Eks sinna need 200 grammi kadusidki.
Nüüd tõstsin kassi kausid nii, et ori neid enam maha sõita ei saa ja Jipi elu hakkab vaikselt jälle tavapärastesse rööbastesse loksuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar