Vana-aasta kolme katku vahel

 Eesti kirjandust loen ma vähe ja tunnen halvasti. See lause pole põlguse ega alavääristamise märk. Sama saan ma öelda ka Prantsuse ja Vene kirjanduse kohta. Krossi olen ma lugenud küll. Minu vaieldamatu lemmik on “Kolme katku vahel”. Kirjanik on peategelase raamatu ja tema elu lõpus pannud ütlema umbes sellist mõtet, mille täpseks tsiteerimiseks mul raamatut võtta pole: ma olen elanud keset sõda, surma, nälga ja kannatusi. Jumal andku mulle andeks, et ma olen keset seda viletsust õnnelikku elu elanud.

Ma ei muretse enam selle pärast, kas järgmine aasta toob normaalsuse tagasi või mitte, sest eelmine on mulle näidanud, et ka kolme katku vahel saab õnnelik olla.

Ma läksin suure riski peale välja

 “Ma läksin suure riski peale välja ja panin kahele saiale ühesugust moosi peale,” ütlesin oma kaaslasele, kes imestunult mu hommikusöögitaldrikut vaatas. See oli esimene kord, kui me koos hommikust sõime. Kaks katkist hinge üle laua istumas. Ma olin teda hoiatanud, et minu toiduvalikud võivad teinekord veidrad tunduda, aga ikkagi on ta iga kord veidi üllatunud, kui mind midagi teistsugust söömas näeb.

See oli majatusasutus, mida on ja ei ole ka, kuid sellel on omad võlud. Hommikusööki on seal vaid nimetuse poolest ning selle juures on raske mingeid võlusid leida. Ma ihalesin sealsetest valikutest vaid röstsaia moosi ja võiga. Saiakorve oli kaks: ühes sepik ja täisterasai, teises kolm viilu tavalist saia. Ma eelistan enda pagaritooteid ilma veskipühkmeteta. Panin need kolm viilu nelja sahtliga rösterisse. Röster oli uimane ja veidi laisk. Siis tuli või, mida andis laualt otsida ja moosi aeg. Moose oli kolme sorti: mustsõstra, vaarika ja maasika. Mustsõstramoosi ma isegi ei kaalunud. Vaarika- ja maasikamoosid paistsid üsna võrdsed välja. Võrdselt ohtlikud. Mis siis, kui üks neist on halb? Riskide hajutamiseks panin ühele saiale maasika- ja kahele vaarikamoosi ise lootes, et kui kumbki neist peaks kehv olema, siis maasika oma.

“Ma läksin suure riski peale välja ja panin kahele saiale ühesugust moosi peale,” ütlesin oma kaaslasele laua äärde istudes. Tal läks hetk, et mu mõttekäiku tabada.

“Mis siis, kui see moos, mida sa kahele saiale panid on halvem kui see, mida sa ühele panid?” küsis ta.

“Ma ütlesin: ma läksin suure riski peale välja,” kordasin end selgitavalt. Ta muigas. See tegi mulle rõõmu. Kaks katkist hinge, aga mina julgen unistada ja loota. Tema ütleb, et ei julge isegi seda enam.

Moosid olid võrdsed.

Aasta kõige hirmsam päev ja lugu kolmest orjast

Täna oli meie kass Jipi aasta kõige hirmasam päev: ta käis loomaarsti juures tavapärasel tehnilisel ülevaatusel. Jipi on selles mõttes musterkass, et lubab veterinaaril endaga kõike teha ja ootab ainult kannatlikult, et see ta ära sööb. Esiteks läbivaatuslauale asetades lasi suurest ärevusest portsu karva maha. Kui marutaudivaktsiini sutsu sai, siis teise portsu veel. Muidu oli kassiga kõik enam-vähem, ainult veidi paks on ta endiselt.

Ootab, millal arst teda marineerima hakkab

Samas ülekaalu osas arst liiga murelik ei olnud, sest võrreldes eelmise läbivaatusega oli Jipp isegi 200 grammi maha võtnud. Ma tean küll, miks. See kõik on sellest ärevusest, mida uue orja majja saabumine põhjustas.

Mõni aeg tagasi tellisin endale kolm orja: esimesed kaks olid suured ja kallimad, kolmas odavam, väike ja veidi rumal. Orjad pidid saabuma vahemikus kell 10.00-12.00. Kell oli juba 11.50, aga kedagi ei olnud veel tulnud. Esimene päev, aga juba hakkab looderdamine peale. Veidi enne kahtteist nad lõpuks siiski jõudsid.

"Oo, minu uued orjad," rõõmustasin. Õnneks said Euronicsi transpordipoisid-tehnikud aru, et ma ei räägi neist vaid oma uuest pesumasinast, nõudepesumasinast ja robottolmuimejast.

Suur osa mu kodumasinatest on soetatud samal ajal kaheksa aastat tagasi, kui siia sisse kolimisel. Nii pole midagi imestada, et nad ka korraga läbi minema hakkavad. Kuna on aasta 2020, siis pole ka midagi imestada, et see just nüüd juhtub. Pesumasinal ja nõudepesumasinal sõi Viimsi jube rauarikas vesi küttekehad ära. Tolmuimeja oli meil vanem, eelmisest elukohast kaasa tulnud, vist juba 12-13 aastat vana. Selline, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, aga katki ka minna ei tahtnud. Kuna nagunii kaks uut asja majja tulemas oli, mõtlesin, et mis seal ikka, tellin prooviks robottolmuimeja ka. Kuna ma nendest suurt ei teadnud, võtsin üsna odava mudeli, et vaada, kas see selline asi siin majas ennast üldse õigustada võiks. Minu kõige suurem hirm oli trepp ja see, et tolmuimeja sealt nagu küps õun alla tuleb, kuigi nad pidid anduritega ära tundma, kui trepp hakkab. Samas ringles vahepeal foto ühest sellisest, kes oli enne andurid suutnud WC-paberiga kinni kerida ja midagi ei tundnud.

Minu orjaga seda muret ei ole. Alguses ei tahtnud ta vannituba üldse koristama minna ja iga kord, kui ta sinna tõstsin, roomas sama kiirelt välja tagasi. Lõpuks panin ukse lihtsalt kinni ja orja vannituppa vangi. Natuke aega hiljem hakkas sealt hirmsaid hääli tulema. Kui vaatama läksin, üritas ori parajasti WC-poti otsa ronida. Teine koht, kuhu ta vabatahtlikult sisenemast keeldub on see, kus teda kõige rohkem vaja on — noorema lapse tuba.

Trepist tuleb orja süles üles-alla tassida nagu väikest last. Kahekordse elamise rõõmud. Alumisel korrusel käitus ori alguses väga eeskujulikult ja läks kohe tugitooli alla tolmu imema. Seejärel aga ajas köögis kassi kausi kummuli ja hakkas kassi krõbinaid õgima. Otse Jipi silma all. See oli Jipikese jaoks juba liig. Nii Jipike meie uut orja kaks ööd-päeva lakkamatult valvaski nii. Hea, kui söömiseks ja liivakastiks mahti jäi. Eks sinna need 200 grammi kadusidki.

Nüüd tõstsin kassi kausid nii, et ori neid enam maha sõita ei saa ja Jipi elu hakkab vaikselt jälle tavapärastesse rööbastesse loksuma.

Paar sõna koolist ja tõlkimisest

Ma sain keeletoimetamise eksami teisel katsel tehtud. See on väike jõuluime! Meil kukkus esimesel katsel vist pool gruppi läbi ja lisaks tõlkijatele kuulavad seda ainet ka tulevased toimetajahakatised. Õppejõud ültes, et kui ta töid parandama hakkas, siis esimesest kuueteistkülmnest oli ainult üks positiivne tulemus. Tal oli kohe masendus peale tulnud. Noh, selles osas on ta tudengitega samas seisus. Meil on ka iga kord masendus, kui oma tööd kätte saame.
"Mul on tunne, et ma saan seal aines ainult peksa," kommenteeris üks mu kursavend. Ta räägib vabalt kuute keelt.

Sõitsin täna hommikul peale laste kooli viimist ringi ümber Viimsi poolsaare ja istusin veidi Leppneeme samas. Jõin kohvi, kuulasin muusikat, vaatasin merd ja päikesetõusu, puhastasin mõtteid ja chat`isin sõpradega. Üks küsis: "Kas meri hakkab jäässe ka minema?"
Mina: "See on aktiivselt laevatav sadam, see jäätub vaid suurema külmaga."
Tema: "Nii värskendav on hommikul selliseid väljendeid kuulda... Aktiivselt laevatav sadam :D"
Mina: "What?"
Tema: "Mul oli ka what.  Ma alles ärkan."
Mina: "Kusjuures mul keeletoimetamise õppejõud oleks ka selle väljendi eest etteheiteid teinud. V-kesksõnad ja kantseliit on eesti keeles väga ebasoovitavad."
Tema: 
Mina: "Never mind."
Mina omaette mõeldes: kantseliit öelda on ise ka paras kantseliit. Ja ebasoovitav on ka v-kesksõna.

Tuli kohe üks tometamise loeng meelde.
Õppejõud: "Kass on kräunuv. Sõnastage paremini."
Mina: "Kass on rikkis."
Ükskord keegi mind mu lollide naljade pärast veel lõplikult läbi kukutab.

Kuulan praegu Zoomis viimast ilukirjanduse tõlkimise loengut. Semestri lõpp on aeg, mil tudengitest viimane veretilk välja pigistatakse. Ma arvasin enne poolsemestri lõppu sama, aga tuleb välja, et semestri lõpus annab ikkagi veel tugevamalt pigistada. Ilukirjanduse tõlkimise õppejõud arvas, et võiks õppimise mõttes ka luule tõlkega kätt harjutada viimases loengus...
...ja andis tõlkimiseks meile Shakespeare`i. Õppimiseks Shakespeare. Esimest korda elus jätsin töö viimasele minutile. Kohe maksis kätte. Kui seda esitama tahtsin hakata, oli Moodle maas. See on umbes sama hea, kui tahad viimasel päeval üüri maksta, aga internetipank ei tööta. Välja küll ei visata, aga veits nõme on ikka. Viimasel hetkel asjade tegemisel on oma eelised ka. Ma suutsin kümne minutiga kaheksa rida Shakespeare`i tõlkida. Tõlke tasemest ma seejuures väga rääkida ei taha. Pärast seminaris analüüsisime lisaks tudengite töödele veel Georg Meri tõlgelt. Meeldiv oli kuulda, et õppejõud ainult meie tõlkeid maha ei tee. Georg sai ka nii, et tolmab.

Tallinna ülikoolis saab head haridust, seda võib esimese semestri muljete põhjal öelda küll. Üks poliitik ütles millagi, et Tallinna ülikool kasvatab ainult hobusevargaid. Siiani pole meid küll keegi veel hobust varastama õpetanud. Eks näeb, mis edasi saama hakkab.