2020/11/06

Endiste aegade glamuur

Olen kunagi 2018. aastal Tallinna Hiltoni kohta kirja pannud sellise lookese:
Möödunud suve esimesel või teisel augustil tellisin Swedbanki preemiaprogrammist endale Hilton SPA 15-eurose pääsme. Muidu maksaks see 30 eurot. Kuigi olen suur spaasõber, 30 eurot ma Hiltoni eest maksta ei raatsiks. 15 aga küll. Mõned päevad hiljem läksin oma sooduspiletit ära kasutama. Spaa administraator selgitas, et kahjuks on see sooduskampaania juulikuuga läbi saanud. Mina omakorda, et ometi sain ma selle sooduskupongi just augustis tellida. Teenindaja selgitas, et ta ei tea, kas viga on Hiltoni või Swedi poolne - Hiltoni töötajana näitas ridade vahel muidugi näpuga Swedi peale - aga puht füüsiliselt ei saa ta seda soodustust enam peale kampaania lõppu süsteemist läbi lasta. Läksin pahuralt alla tagasi ja istusin hotellifuajeesse kulla ja karra keskele maha ning hakkasin edasisi optsioone kaaluma. Minu jaoks oli lugu natuke nigel. Olin just spetsjomm linna sõitnud, vihma sadas ning suurt muud mul Tallinnas ka nagu teha polnud. Korraga välgatas mulle: pekki, kui ma siin juba olen, on mul mõistlik pigem need närused 30 eurot ära maksta, et mitte niisama aega ja kütust raisanuna koju tagasi minna.
Läksin üles tagasi ja ütlesin, et ostan siis täishinnaga spaapääsme, kui ma nagunii juba siin olen. Ka teenindaja oli vahepeal mõtteid kogunud ja teemat oma juhiga arutanud."Teate, see juhtunu on täiesti lubamatu, ükskõik, kes selles süüdi on," vabandas ta. Nad olid otsustanud mulle hoopis päris tasuta pileti anda. Läksin ja spaatasin ilma rahata nagu Paris Hilton muiste.
Basseinis hulpisin ja mõtlesin, et selle mõnekümne sekundi või paari minuti jooksul, mis tavaliselt teeninduskontakt kestab, ongi teatud situatsioonidele väga raske paugust kõige adekvaatsemal viisil reageerida. Nii, nagu mina ei tulnud kohe mõttele, et võiksin ju täishinnaga pileti osta ning hiljem osapooltega kirjalikult rahalisi küsimusi klaarida, ei tulnud teenindaja ootamatus olukorras esimese asjana ka selle peale, et juba Hiltoni maine hoidmiseks on tasuta pääse parim alternatiiv tekkinud jama silumiseks.

Ajad on endistega võrreldes nigelad, aga see ei tähenda, et elus väikeseid rõõme ei annaks leida. Otsustasin, et luban täna endale veidi glamuuri ja tulin Hiltonisse buffeehommikusöögile. Majast väljapoolt tulijatele maksab see jubedad 19 eurot, aga selle eest otsustasin seal ka kaua süüa ja ennast kurguni täis pugida. Oleksin selle pärast isegi peaaegu loengusse hilinenud. Hommikusöök oleks võinud rikkalikum olla, aga sisekujundus selle eest väga hea, just valguslahendused.

 




Hiltoni tualettruum oli nii kõrgläikeline, et mul on siiani maski taga veel sellest rahalõhn ninas. Kuulan nüüd ühe loengu ära ja longin tagasi Hiltonisse, spaa- ja saunakeskusesse. Ka see läigib ja hotellide, mille jaoks bassein kõrval-, mitte põhiäriks on, basseinid on koroonaaja jaoks meeldivalt tühjad. See ekslusiivsete kohtade hommikusöögi- ja spaarutiin annab pea et sama tunde kui vana hea reisimine.

Tegu ei ole sponsoreeritud tekstiga. Maailm on nii tagurpidi, et praegu sponsoreerin mina vist isegi Hiltonit väikestviisi. Vaat, kuidas nende aastatetagune normaalne käitumine täna ära tasus.

1 comment:

  1. Pisarad silmis loen seda postitust, sest Hilton oli 3 aastat minu n.ö teiseks koduks, aga koroona tegi sellele kahjuks lõpu (suht ootamatult).
    Hommikusöök oli enne seda pandeemiat päris korraliku valikuga

    ReplyDelete