2020/11/15

Uisutamas

Käisin eile lastega jäähallis uisutamas. Tallinnas on praegu koroona tõttu üks jäähallidest tavakasutajale suletud. See teine, kus me käisime, seega otse loomulikult ülerahvastatud. Suurem osa külastajatest rääkisid vene keelt. Venelased oskavad uisutamisest pidada. Jäähallis oli nagu üleöö tekkinud maskikandmise kohustus, millest keegi väga kinni ei pidanud. Ma olen üks suur pro-mask suhtumine, aga uisuareenil oli see küll täisidiootsus. Olin jääl veidi üle poole tunni ja selle ajaga muutus mu mask ninasõõrmete kohalt läbimärjaks. Sõitsin noorema lapse tempos ehk see ei olnud isegi mingi füüsiline pingutus.

Mis veel silma jäi? Minu ees piletijärjekorras oli venelanna oma tütrega. Laenutas kaks paari uiske ja ostis kaks jääpiletit. Kokku läks 15 eurot. Naiste- ja tüdrukuteuiske oli seal kahte sorti: nahksaapaga iluuisid ja plastiksaapaga uisulaadsed tooted. Nahksaapaga uiskude laenutamine on euro kallim. Eestlased enamasti hoidsid kokku ja laenutasid plastiksaapaga. Venelased natuke uisutamisest jagavad ja võtsid ikka nahksaabastega. See naine mu ees küsis ka nahksaapaga uiske, nii endale kui tütrele, aga ta ei olnud vist arvestanud, et see tuleb kokku kaks eurot kallim. Ta jäi hätta ja peale mõtlemist küsis, kas saab kombineerida kümme eurot sularahas ja viis kaardiga makstes. Sai küll.

Me ootame miinuskraade. Enam ei taha jäähalli küll minna. Üle-eelmisel talvel tegi vald siis meie tänava otsa parklasse uisuplatsi. Tasuta. Paljud olid veel pahased, et miks uisulaenutust ka ei tehtud.

2020/11/06

Endiste aegade glamuur

Olen kunagi 2018. aastal Tallinna Hiltoni kohta kirja pannud sellise lookese:
Möödunud suve esimesel või teisel augustil tellisin Swedbanki preemiaprogrammist endale Hilton SPA 15-eurose pääsme. Muidu maksaks see 30 eurot. Kuigi olen suur spaasõber, 30 eurot ma Hiltoni eest maksta ei raatsiks. 15 aga küll. Mõned päevad hiljem läksin oma sooduspiletit ära kasutama. Spaa administraator selgitas, et kahjuks on see sooduskampaania juulikuuga läbi saanud. Mina omakorda, et ometi sain ma selle sooduskupongi just augustis tellida. Teenindaja selgitas, et ta ei tea, kas viga on Hiltoni või Swedi poolne - Hiltoni töötajana näitas ridade vahel muidugi näpuga Swedi peale - aga puht füüsiliselt ei saa ta seda soodustust enam peale kampaania lõppu süsteemist läbi lasta. Läksin pahuralt alla tagasi ja istusin hotellifuajeesse kulla ja karra keskele maha ning hakkasin edasisi optsioone kaaluma. Minu jaoks oli lugu natuke nigel. Olin just spetsjomm linna sõitnud, vihma sadas ning suurt muud mul Tallinnas ka nagu teha polnud. Korraga välgatas mulle: pekki, kui ma siin juba olen, on mul mõistlik pigem need närused 30 eurot ära maksta, et mitte niisama aega ja kütust raisanuna koju tagasi minna.
Läksin üles tagasi ja ütlesin, et ostan siis täishinnaga spaapääsme, kui ma nagunii juba siin olen. Ka teenindaja oli vahepeal mõtteid kogunud ja teemat oma juhiga arutanud."Teate, see juhtunu on täiesti lubamatu, ükskõik, kes selles süüdi on," vabandas ta. Nad olid otsustanud mulle hoopis päris tasuta pileti anda. Läksin ja spaatasin ilma rahata nagu Paris Hilton muiste.
Basseinis hulpisin ja mõtlesin, et selle mõnekümne sekundi või paari minuti jooksul, mis tavaliselt teeninduskontakt kestab, ongi teatud situatsioonidele väga raske paugust kõige adekvaatsemal viisil reageerida. Nii, nagu mina ei tulnud kohe mõttele, et võiksin ju täishinnaga pileti osta ning hiljem osapooltega kirjalikult rahalisi küsimusi klaarida, ei tulnud teenindaja ootamatus olukorras esimese asjana ka selle peale, et juba Hiltoni maine hoidmiseks on tasuta pääse parim alternatiiv tekkinud jama silumiseks.

Ajad on endistega võrreldes nigelad, aga see ei tähenda, et elus väikeseid rõõme ei annaks leida. Otsustasin, et luban täna endale veidi glamuuri ja tulin Hiltonisse buffeehommikusöögile. Majast väljapoolt tulijatele maksab see jubedad 19 eurot, aga selle eest otsustasin seal ka kaua süüa ja ennast kurguni täis pugida. Oleksin selle pärast isegi peaaegu loengusse hilinenud. Hommikusöök oleks võinud rikkalikum olla, aga sisekujundus selle eest väga hea, just valguslahendused.

 




Hiltoni tualettruum oli nii kõrgläikeline, et mul on siiani maski taga veel sellest rahalõhn ninas. Kuulan nüüd ühe loengu ära ja longin tagasi Hiltonisse, spaa- ja saunakeskusesse. Ka see läigib ja hotellide, mille jaoks bassein kõrval-, mitte põhiäriks on, basseinid on koroonaaja jaoks meeldivalt tühjad. See ekslusiivsete kohtade hommikusöögi- ja spaarutiin annab pea et sama tunde kui vana hea reisimine.

Tegu ei ole sponsoreeritud tekstiga. Maailm on nii tagurpidi, et praegu sponsoreerin mina vist isegi Hiltonit väikestviisi. Vaat, kuidas nende aastatetagune normaalne käitumine täna ära tasus.