2020/09/28

Appi!!!

 Pardon pealkirjas oleva klikimagneti pärast, aga nüüd on lugu tõesti nii, et mul on lugejate abi vaja. Ma olen nüüd juba mitu aastat siin blogis proovinud inimesi rõõmustada ja kurvastada. Alguses tahtsin küll ainult seda esimest, aga elu on läinud nagu ta on ja eriti viimasel aastal ei ole see alati päris niipidi välja tulnud. Kelle see 2020 üldse hea aasta oleks olnud, eksole. Mina tean ainult ühte inimest. Ta on mu endine tööandja ja talle kuulub tehas, mis lisaks ravimitele ka desinfitseerimisvahendeid toodab.

Nüüd olen ma koolis supi sees nimega Kvalitatiivsete ka kvantitatiivsete meetodite kursus, kus tuleb läbi viida miniuuring. See ülesanne sadas nii ootamatult kaela, et ma ei osanud muud pakkuda, kui et teen küsitluse oma blogi lugejaskonnas. Siin ta nüüd siis on, palun julgelt klikata:
/Valim täis, link eemaldatatud. Andmetöötlusega läheb veidi aega, siis ka tulemused/

Tuhat tänu vastajatele ette! Küsimustiku täitmisest võidab blogi iga lugeja, sest aine läbimiseks on mul lühikese ajaga vaja vastajatest piisavalt suurt valimit, et mingit vähegi adekvaatset statistilist analüüsi teha. Aine on mul vaja läbida, et mind koolist välja ei visataks. Kool aga mõjub mu õigekirjale hästi. Mida korrektsemalt ma kirjutan, seda parem on lugeda. Lihtne.

Kõik on anonüümne nagu sellistel puhkudel ikka.

Mu ingliskeele õpetaja ütles kunagi, et kui tänukirja kirjutada ja selles ainult üks kord tänada, siis inglaste jaoks on see nagu polekski tänanud. Äkki on linkidega sama moodi. Ma panen siis igaks juhuks teist korda veel lingi:
/Valim täis, link eemaldatatud. Andmetöötlusega läheb veidi aega, siis ka tulemused/

Tänan ette ka oma kahe kursusekaaslase poolt, kellega koos ma oma rühmatöid teen!

Küsin ka seda, kas oleks huvi, kui ma uuringu tulemusi ka blogis jagaks?

Memento mare

"Kas A. ei tulnudki sünnipäevale?" oli mu ema üllatunud. A. oli tema pinginaaber ja eluaegne sõbranna.
"Ei, ta pidi laevale minema," seletas A. noorem õde, kes samuti nende sõpruskonda kuulus ja sünnipäevaseltskonnas oli. A. töötas laeval. Keegi oli kas haigeks jäänud või muul ootamatul põhjusel temaga vahetuse palunud ümber tõsta. A. läks, hoolimata sellest, et oli plaaninud tol õhtul hoopis mu ema sünnipäevale tulla.

Järgmisel hommikul kui ma kooli läksin, oli ema millegi pärast raadio tööle pannud. Muidu meil kodus hommikuti või tegelikult üldse raadio kuulamise kommet ei olnud. Just siis, kui ma uksest välja astusin, hõikas ema mulle järele: "Estonia läks öösel põhja."
Ma ei saanud midagi aru. Mis Estonia? Kuidas saab Estonia teater põhja minna? Olin siis algkoolis. Esimene tund oli muusika. Ka seal oli klassis raadio mängima pandud. Minu meelest me sel hommikul palju õppimisega ei tegelenud, vaid kuulasime terve tunni ainult uudiseid. Siis sain ma aru, mis laev see oli, kuhu A. mu ema sünnipäeva asemel läks.

Järgmistel päevadel olid ajalehed paksult nimekirju täis trükitud. Nimekirju oli kahte sorti. Neist, kes olid laeval ja neist, kes olid pääsenud. A. nimi oli ainult esimestes. Lõpuks ilmus A. hoopis kolmandat sorti nimekirja. Need on nimed, mis on täna mitme mälestusmärgi juures kivisse raiutud. Igal aastal Estonia uppumise aastapäeval räägivad inimesed oma pääsemiste lugusid või lugusid sellest, kuidas nad peaaegu pidid laevale minema, aga lõpuks nagu mingi ime läbi ikka ei läinud. A. oli see, kes ei oleks pidanud tol ööl laeval olema, aga enam oma lugu rääkida ei saa. Ta leiti öösärgis. Meeskonnaliikmete kajutid asuvad sügaval laeva kõhus. Sealt oli ta ennast julmalt äratatuna laevast välja võidelnud, aga öösärk oli liiga vähe, et septembrilõpu Läänemere kalgile külmale vastu panna.

Meri näitas siiski ka oma armulikumat palet ja andis vähemalt ta keha välja. Paljudele ei antud sedagi. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama, öeldi matustel. Meri on vanem kui muld. Kunagi oleme me kõik ürgookeanist võetud olnud.

2020/09/09

Harjutusi üksikemaduseks II

Millega ma lisaks ortograafiareeglite tutkimisele ja ilukirjanduse tõlkimisele hetkel veel oma aega täidan? Ilmselgelt mitte magamisega, sest täna öösel hakkas meie koduvalve signalisatsioonipult iga tunni tagant nõudlikult piiksuma. Kunagi, peale kalkuleerimist, et varguskattega kodukindlustuse kuumakse on odavam kui turvafirma oma, sai otsustatud see turvafirmaga ühendamata jätta. Sama ilmselgelt teadis mu mees probleemi põhjust, aga tema aju kõnekeskus on halvasti pihta saanud ning peale “jah” ja “ei” on talt raske midagi kätte saada. Kusjuures kõnekeskus pidi olema ajus ala, mis kahjustuse korral kõige kergemini ümber paikneb. Noh, temal küll midagi ümber ei paista paiknevat. Hing anumas ja anum on katki. See kõik oleks üldfilosoofiliselt päris huvitav, kui see nii traagiline ei oleks. Mingi kummalise aliasemängu tulemina sain talt kuidagi kätte võtmesõna: aku. Pärast, puldilt häirete logi vaadates, valvesüsteemi spetsifikatsiooni lugedes ja kilpi lahti võttes oleks ma arvatavasti sama tulemini jõudnud.

Aku ise on standardne, aga ikka pidin seda pool päeva mööda linna taga ajama. Nüüd saan siis nõrkvooluga ka käe valgeks. Valvesüsteem, mis öö otsa lõugas, on seejuures päeval vait olnud nagu kult rukkis. Ma lähen annan nüüd ühe kiire Listeria monocytogenesealase konsultatsiooni ka.

Pahalane
Täiendus kell 16:16: tehtud ja tehtud.

2020/09/07

Kuidas tänu koroonale minus keeletoimetaja pead hakkab tõstma



“Ülikoolis viibinud isikutel on diagnoositud COVID-19 positiivne test”
Tallinna ülikool, keeleõppe Meka ja selline pealkiri. See on kõik, mis mul öelda on.

*Nüüd parandage lahkelt minu kahes lauses esinenud vead. Mina näen kahte kohta, milles kahtlen.

Täiendus: sellest, et ülikoolis koroona sees on, häirib mind tõepoolest rohkem see, et majas, mis võiks õigekirjaetalon olla, saadetakse laiali ringkirju, mille pealkirjas on diagnoositud test, mitte COVID-19 või kasutatud sõnastust “saanud positiivse COVID-19 testitulemuse”.
Ilmselgelt kiirustades kirjutatud tekst ja nagu meie venelannast personalijuht ütles, kui meil tehasest koroonapuhang üle käis, siis see oli aeg, mis töötati vene vanasõna silmad kardavad, aga käed teevad rütmis, aga ikkagi...

2020/09/06

Esimene nädal ülikoolis

Meil Tallinna ülikoolis käivad asjad nüüd nii:


Enne loengut tuleb elektrooniliselt registreerida enda ruumis viibimise kellaeg. Ikka selleks puhuks, kui keegi kursuselt koroonapositiivseks osutub. Registreerimine on iga auditooriumi ukse kõrvale pandud qr-koodi skaneerimisega väga mugavaks tehtud. Vabalt saaks restoranides, muuseumides ja teistel üritustel sama süsteemi rakendada. Oleks terviseametil ka lihtsam koroonakontaktseid taga ajada. Tahaks loota, et neid elektroonilisi nimekirju keegi kunagi välja otsima ei peaks, sest mulle tõesti meeldib koolis.

Esimene loeng oli keel ja kultuur, mis endast sisuliselt keeleantropoloogiat kujutab. See aine on täpselt mulle. Ma lihtsalt istusin ja kuulasin ja tundsin, et ma olen koju jõudnud.

Edasi enam nii hästi ei läinud, sest siis algas keeletoimetamine.
"Mingit õigekirjareeglite õppimist siin ei tule," tegi õppejõud asjad kohe alguses selgeks, "need peavad teil bakalaureusest ja üldhariduskoolist juba selged olema."
Noh, bakalaureusepoolest olen ma keemiainsener, põhikoolis sidusime eesti keele tunnis õpetajat niidiga kinni ja gümnaasiumis oli meil eesti keele asemel põhiliselt füüsika. Mida paganat, minusuguste inimeste pärast ongi keeletoimetajad siia maailma loodud. Pealegi kommenteeris Tallinna ülikooli sisseastumiskatsetel isegi kirjanik Jan Kaus, et mu eksamitöös ei ole peaaegu üldse kirjavigu. Ilmselgelt ei ole peaaegu üldse keeletoimetajate jaoks piisavalt hea.
Tõstsin käe ja uurisin, mis õpiku järgi ma ennast harima võiks asuda, kui ennast ortograafias ebakindlalt tunnen. Õppejõud soovitas mul internetist õigekeelsuskäsiraamatu ette võtta ja reeglid järjest läbi töötada. Koos nende reeglite kujunemise ajalooga. Tema pilk tundus veidi etteheitev olevat. Nüüd on siis kätte jõudnud aeg, mil mu karma ka õigekirja osas illustreeritud saab. Keeletoimetamine on aine, mis mulle kindlasti väga palju kasuks tuleb, aga mille ma arvatavasti ka läbi kukun.

Vahel ma lihtsalt kõnnin mööda Tallinna ülikooli ringi, vaatan inimesi, kuulan erinevaid keeli mida nad räägivad ja hingan seda maja sisse. Minu lemmikkoht ülikoolilinnakus? Pisike siseaed kohe kampuse kõige käidavama piirkonna lähistel, aga üllatavalt vaikne ja privaatne seejuures.