2020/08/04

Parim, mida endise Covid positiivsena teha

Mõned nädalad tagasi ilmus ERRi uudisteportaalis koroona läbipõdenutele antikehade vereplasmadoonoriks tulla. Haiglad valmistuvad sellega tol hetkel müstilisena tundunud teiseks laineks, mis täna vaikselt tundub kätte tulemas olema. Kirjutasin artikli lõpus olnud meiliaadreessile. Paari päeva pärast sain vastuse, et ma kontrolliks oma kirjas olnud telefoninumbrit. Seal olnud numbrilt pidi vale inimene vastama. Ma juba kujutan ette tema reaktsiooni, kui talt koroona antikehi nõudma hakati. Saatsin vabandustega korrigeeritud numbri ja saime õige inimesega kenasti jutule. Eelintervjuul küsiti mõned küsimused mu tervisliku seisundi kohta ja uuriti, kas mu vanus jääb 18 ja 60 eluaasta vahele, aga kommenteeriti siis kohe, et hääle järgi otsustades jääb küll. Tahtsin juba komplimendi eest tänada, aga siis taipasin, et mu vanus on 18-le palju lähemal kui 60-le ja pole see seega nii suur kompliment midagi.

Esimeseks sammuks on doonori sobivuse kontrollimine, mille tarvis ma täna hommikul ka PERHis veeniverd andmas käisin. Telefonis oli mind suunatud registratuuri number 12, kus istunud administraatori kulm mu ID-kaarti süsteemist läbi piiksutades õige kortsu läks.
"Kelle juurde Te täpselt olete?" tahtis ta teada. Seletasin, et mind suunati sinna Covid antikehade doonorprogrammi raames.
"Ahha, meil on üks probleem juba olnud," sai administraator nüüd kohe aru, mida teha. Selge. Mina olin siis probleem number 2. Pärast seletas ta teisele registratuuritöötajale, mida minusugustega edasi teha tuleb, sest "ega meie pole ju keegi sellest midagi rääkinud."

Edasi suunati mind kabinetti, kus istusid verevõtuõde, arst ka keegi kolmas, kes teemaga seotud ei olnud. Olin enda jaoks proovinud ka selgeks mõelda, miks ma sobivusel antikehade plasmadoonoriks soovin tulla. Esiteks selle pärast, et ma tunnen, et tahan seda teha. Teiseks pakub teema ja kogu protsess kui selline mulle huvi. Alguses selgitas arst pikalt, mis, miks ja kuidas nüüd edasi saab. Antikehade olemasolu pidi määratama kolmel erineval meetodil ja tulemused saabuvad kahe-kolme nädalaga. Aga see ei ole veel kõik. Isegi, kui veres on doonoriks olemiseks piisavalt antikehasid, peab olema normis hemoglobiin, ei tohi olla kaasuvaid haiguseid ja naistel kontrollitakse ka HLA-vastaseid antikehi. See oli minu jaoks uus mõiste. Proovisin natuke selle kohta lugeda ka, aga jutt oli piisavalt keeruline, et kiirel lugemisel asjast ainult väga-väga pealiskaudselt aru saada.

Taheti teada, kas ma varem doonor olnud olen. Olen küll, aga ammu. Ka on seekord tegu plasma-, mitte täisvere doonorlusega. Teised verekomponendid suunatakse kohe doonorile tagasi. Kõlab nagu osalus mingis dopinguprojektis, aga plasmadoonorlus pidi patsiendile kergemini talutav olema, sest vereplasma taastub kiiremini, kuigi selleks kasutatav nõel on jälle selle võtta jämedam. Selle pärast vaadati igaks juhuks üle mu veenid, mis oma jämeduselt on endiselt iga narkomaani unistuseks. Plasma ise sügavkülmutatakse. Nii pidi kogu kupatus koos antikehadega 2-3 aastat säilima. Kui intensiivi satub raskes seisus koroonapatsient, saab talle seda siis üle kanda. Eesti ei olevat seda veel tehtud, aga maailmas küll. Meetodi tulemuslikkuse või mittetulemuslikkuse kohta andmed veel puuduvad. Aga nagu mu moto on: parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida. Kui plasmat ka antikehade pärast vaja ei lähe, siis kasutatakse see siiski muul otstarbel ära. Seda, miks nad plasmadoonorluse puhul hemoglobiini kontrollivad, unustasin ma küsida. Ju siis on vaja.

Siis läks vereproovi võtmiseks. Kokku kuus katsutitäit. Kui ma seda totsikute karpi nägin, arvasin esimese hooga, et need on ikka mitme inimese jaoks mõeldud ampullid. Ei, kõik tuli minu veenist täis lasta. Parem ikka, kui koroonaproovi enda võtmine.

Ega muud väga ei olnudki. Loodan, et nad leiavad mu verest palju koroona antikehi, mida kellelgi kunagi vaja ei lähe.

4 comments:

  1. Kuus katsutitäit? Hiljem käis päev otsa pea ringi?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pean tunnistama, et korra võttis pisut uimaseks küll, aga 15min sai vabalt roolis olla ja hiljem polnud midagi tunda. See oli vist kokku umbes 100-120ml, mis nad analüüsideks võtsid. Täisvere loovutuse käigus võetakse 450+20 ml vist verd ja plasmaloovutusel kuni 720 ml plasmat olenevalt doonori füüsisest, mis seletab ka, miks nad antikehade doonorluse puhul plasmaloovutust verekomponentide hilisemale eraldamisele eelistavad - saab väärt manti korraga rohkem kätte.

      Delete
  2. "meile pole ju keegi sellest midagi rääkinud." Nii tüüpiline. Ma olen erinevates firmades klientidelt tööks vajalikku infot saanud. Sest milleks mingist uuendusest ometigi klienditeenindajat informeerida onju!?

    ReplyDelete