2020/08/17

Kui ring saab täis

Ma istun katuseterrassil, söön martsipanisaia, valmistun maratoniks ja vaatan, et oleks aeg oma kurgisaaki koristama hakata. Kurgisaak ületab ootused kahekordselt. Paar nädalat tagasi olukorda hinnates arvasin, et saan  oma neljalt taimelt kokku ühe, aga nüüd selgub, et vist hoopis kaks kurki. Kurkidega pidi sel aastal kõigil kehvasti olema.

Ma valmistun maratoniks, sest vist umbes praegu arutavad nad tema viimast aju ja selja MRT-pilti onkoloogide konsiiliumis. Pilt näitas, et on hakanud juhtuma see, mis selle diagnoosi puhul varem või hiljem juhtuma pidi hakkama. Nagu raviarst mulle telefonis ütles, oleks tema erialane soovitus loobuda onkospetsiifilisest ravist. Ta saab aru, et see on lähedastele emotsionaalselt raske otsus. Ta on liiga empaatiline. Ma uurisin ta tausta ja sain aru miks. Ta spetsialiseerus onkoloogiale peale seda, kui ta enda abikaasa vähidiagnoosi sai.
Ma olen lugenud vist sadu sama diagnoosi haiguslugusid, pandud kirja nii meedikute kui patsientide või nende lähedaste vaatest. On vaja suurt südant, et mitte loobuda võitlemast ja on vaja veel suuremat südant, et osata õigel ajal lahti lasta. Usk, lootus ja armastus, need kolm maailma kõige tugevamat headuse väljendust, kuid ka kõige ohtlikumat relva, sest kombineerituna hirmuga muutuvad need hoopis isekuseks ja hakavad kannatusi põhjustama. Surmahirm ja elutahe ei ole üks ja seesama. Maailmas on palju asju, mida ei tohiks olemas olla. Lihtsalt ei tohiks. Hirm, hirm on see, mis laseb armastusel isekuseks muutuda.

Ma söön martsipanisaia, sest kui me eile lastega randa jalutasime, plaanisime me teele jäävast kohvikust hoopis moonisaia ja aleksandrikooki osta. Kumbagi ei olnud. Lastele oli viineripirukaid ja mulle mingid saiakesed, mille juures ühtegi silti ei olnud, aga mis nägid nii head välja, et ostsin neid kohe neli tükki, sest mul oli ükskõik, mis maitsega nii ilus asi olla võib. Saiades oli martsipanitäidis. Martsipan on väheseid asju maailmas, mis mulle ei maitse. Saiakesed meelitasid kohasel herilased. Lisaks herilastele on välja ilmunud ka äädikakärbsed ja valmima hakanud arooniad. Need on märgid sellest, et möödumas on jälle üks suvi. Suvi, milletaolist ehk enam kunagi ei kordu.

1 comment:

  1. Nendele postitustele on nii raske midagi kirjutada, sest õigeid sõnu ei tundu olevat.

    Olen hiljuti veetnud päevi haiglas toetamas oma elukaaslast ja õhtuid lugedes tema diagnoosi võimalikke tulemeid ja nuttes. Meil ei ole lapsi, niiet mu mured on võib-olla lihtsamad. Kardan, et kui juhtub Kõige Hirmsam, siis mulle ei jää meie elust justkui midagi...

    Ja kõige selle juures ma ei kujutagi ette, millised oleksid need tunded, kui see tulem oleks Kindel ja Ümberlükkamatu.

    Ma saadan kallistusi ja loodan, et sul on inimesi, kellega sellest kõigest rääkida ja kuhu ennast maandada.

    ReplyDelete