Ma istun katuseterrassil, söön martsipanisaia, valmistun maratoniks ja vaatan, et oleks aeg oma kurgisaaki koristama hakata. Kurgisaak ületab ootused kahekordselt. Paar nädalat tagasi olukorda hinnates arvasin, et saan oma neljalt taimelt kokku ühe, aga nüüd selgub, et vist hoopis kaks kurki. Kurkidega pidi sel aastal kõigil kehvasti olema.
Ma valmistun maratoniks, sest vist umbes praegu arutavad nad tema viimast aju ja selja MRT-pilti onkoloogide konsiiliumis. Pilt näitas, et on hakanud juhtuma see, mis selle diagnoosi puhul varem või hiljem juhtuma pidi hakkama. Nagu raviarst mulle telefonis ütles, oleks tema erialane soovitus loobuda onkospetsiifilisest ravist. Ta saab aru, et see on lähedastele emotsionaalselt raske otsus. Ta on liiga empaatiline. Ma uurisin ta tausta ja sain aru miks. Ta spetsialiseerus onkoloogiale peale seda, kui ta enda abikaasa vähidiagnoosi sai.
Ma olen lugenud vist sadu sama diagnoosi haiguslugusid, pandud kirja nii meedikute kui patsientide või nende lähedaste vaatest. On vaja suurt südant, et mitte loobuda võitlemast ja on vaja veel suuremat südant, et osata õigel ajal lahti lasta. Usk, lootus ja armastus, need kolm maailma kõige tugevamat headuse väljendust, kuid ka kõige ohtlikumat relva, sest kombineerituna hirmuga muutuvad need hoopis isekuseks ja hakavad kannatusi põhjustama. Surmahirm ja elutahe ei ole üks ja seesama. Maailmas on palju asju, mida ei tohiks olemas olla. Lihtsalt ei tohiks. Hirm, hirm on see, mis laseb armastusel isekuseks muutuda.
Ma söön martsipanisaia, sest kui me eile lastega randa jalutasime, plaanisime me teele jäävast kohvikust hoopis moonisaia ja aleksandrikooki osta. Kumbagi ei olnud. Lastele oli viineripirukaid ja mulle mingid saiakesed, mille juures ühtegi silti ei olnud, aga mis nägid nii head välja, et ostsin neid kohe neli tükki, sest mul oli ükskõik, mis maitsega nii ilus asi olla võib. Saiades oli martsipanitäidis. Martsipan on väheseid asju maailmas, mis mulle ei maitse. Saiakesed meelitasid kohasel herilased. Lisaks herilastele on välja ilmunud ka äädikakärbsed ja valmima hakanud arooniad. Need on märgid sellest, et möödumas on jälle üks suvi. Suvi, milletaolist ehk enam kunagi ei kordu.
2020/08/17
2020/08/04
Parim, mida endise Covid positiivsena teha
Mõned nädalad tagasi ilmus ERRi uudisteportaalis koroona läbipõdenutele antikehade vereplasmadoonoriks tulla. Haiglad valmistuvad sellega tol hetkel müstilisena tundunud teiseks laineks, mis täna vaikselt tundub kätte tulemas olema. Kirjutasin artikli lõpus olnud meiliaadreessile. Paari päeva pärast sain vastuse, et ma kontrolliks oma kirjas olnud telefoninumbrit. Seal olnud numbrilt pidi vale inimene vastama. Ma juba kujutan ette tema reaktsiooni, kui talt koroona antikehi nõudma hakati. Saatsin vabandustega korrigeeritud numbri ja saime õige inimesega kenasti jutule. Eelintervjuul küsiti mõned küsimused mu tervisliku seisundi kohta ja uuriti, kas mu vanus jääb 18 ja 60 eluaasta vahele, aga kommenteeriti siis kohe, et hääle järgi otsustades jääb küll. Tahtsin juba komplimendi eest tänada, aga siis taipasin, et mu vanus on 18-le palju lähemal kui 60-le ja pole see seega nii suur kompliment midagi.
Esimeseks sammuks on doonori sobivuse kontrollimine, mille tarvis ma täna hommikul ka PERHis veeniverd andmas käisin. Telefonis oli mind suunatud registratuuri number 12, kus istunud administraatori kulm mu ID-kaarti süsteemist läbi piiksutades õige kortsu läks.
"Kelle juurde Te täpselt olete?" tahtis ta teada. Seletasin, et mind suunati sinna Covid antikehade doonorprogrammi raames.
"Ahha, meil on üks probleem juba olnud," sai administraator nüüd kohe aru, mida teha. Selge. Mina olin siis probleem number 2. Pärast seletas ta teisele registratuuritöötajale, mida minusugustega edasi teha tuleb, sest "ega meie pole ju keegi sellest midagi rääkinud."
Edasi suunati mind kabinetti, kus istusid verevõtuõde, arst ka keegi kolmas, kes teemaga seotud ei olnud. Olin enda jaoks proovinud ka selgeks mõelda, miks ma sobivusel antikehade plasmadoonoriks soovin tulla. Esiteks selle pärast, et ma tunnen, et tahan seda teha. Teiseks pakub teema ja kogu protsess kui selline mulle huvi. Alguses selgitas arst pikalt, mis, miks ja kuidas nüüd edasi saab. Antikehade olemasolu pidi määratama kolmel erineval meetodil ja tulemused saabuvad kahe-kolme nädalaga. Aga see ei ole veel kõik. Isegi, kui veres on doonoriks olemiseks piisavalt antikehasid, peab olema normis hemoglobiin, ei tohi olla kaasuvaid haiguseid ja naistel kontrollitakse ka HLA-vastaseid antikehi. See oli minu jaoks uus mõiste. Proovisin natuke selle kohta lugeda ka, aga jutt oli piisavalt keeruline, et kiirel lugemisel asjast ainult väga-väga pealiskaudselt aru saada.
Taheti teada, kas ma varem doonor olnud olen. Olen küll, aga ammu. Ka on seekord tegu plasma-, mitte täisvere doonorlusega. Teised verekomponendid suunatakse kohe doonorile tagasi. Kõlab nagu osalus mingis dopinguprojektis, aga plasmadoonorlus pidi patsiendile kergemini talutav olema, sest vereplasma taastub kiiremini, kuigi selleks kasutatav nõel on jälle selle võtta jämedam. Selle pärast vaadati igaks juhuks üle mu veenid, mis oma jämeduselt on endiselt iga narkomaani unistuseks. Plasma ise sügavkülmutatakse. Nii pidi kogu kupatus koos antikehadega 2-3 aastat säilima. Kui intensiivi satub raskes seisus koroonapatsient, saab talle seda siis üle kanda. Eesti ei olevat seda veel tehtud, aga maailmas küll. Meetodi tulemuslikkuse või mittetulemuslikkuse kohta andmed veel puuduvad. Aga nagu mu moto on: parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida. Kui plasmat ka antikehade pärast vaja ei lähe, siis kasutatakse see siiski muul otstarbel ära. Seda, miks nad plasmadoonorluse puhul hemoglobiini kontrollivad, unustasin ma küsida. Ju siis on vaja.
Siis läks vereproovi võtmiseks. Kokku kuus katsutitäit. Kui ma seda totsikute karpi nägin, arvasin esimese hooga, et need on ikka mitme inimese jaoks mõeldud ampullid. Ei, kõik tuli minu veenist täis lasta. Parem ikka, kui koroonaproovi enda võtmine.
Ega muud väga ei olnudki. Loodan, et nad leiavad mu verest palju koroona antikehi, mida kellelgi kunagi vaja ei lähe.
Esimeseks sammuks on doonori sobivuse kontrollimine, mille tarvis ma täna hommikul ka PERHis veeniverd andmas käisin. Telefonis oli mind suunatud registratuuri number 12, kus istunud administraatori kulm mu ID-kaarti süsteemist läbi piiksutades õige kortsu läks.
"Kelle juurde Te täpselt olete?" tahtis ta teada. Seletasin, et mind suunati sinna Covid antikehade doonorprogrammi raames.
"Ahha, meil on üks probleem juba olnud," sai administraator nüüd kohe aru, mida teha. Selge. Mina olin siis probleem number 2. Pärast seletas ta teisele registratuuritöötajale, mida minusugustega edasi teha tuleb, sest "ega meie pole ju keegi sellest midagi rääkinud."
Edasi suunati mind kabinetti, kus istusid verevõtuõde, arst ka keegi kolmas, kes teemaga seotud ei olnud. Olin enda jaoks proovinud ka selgeks mõelda, miks ma sobivusel antikehade plasmadoonoriks soovin tulla. Esiteks selle pärast, et ma tunnen, et tahan seda teha. Teiseks pakub teema ja kogu protsess kui selline mulle huvi. Alguses selgitas arst pikalt, mis, miks ja kuidas nüüd edasi saab. Antikehade olemasolu pidi määratama kolmel erineval meetodil ja tulemused saabuvad kahe-kolme nädalaga. Aga see ei ole veel kõik. Isegi, kui veres on doonoriks olemiseks piisavalt antikehasid, peab olema normis hemoglobiin, ei tohi olla kaasuvaid haiguseid ja naistel kontrollitakse ka HLA-vastaseid antikehi. See oli minu jaoks uus mõiste. Proovisin natuke selle kohta lugeda ka, aga jutt oli piisavalt keeruline, et kiirel lugemisel asjast ainult väga-väga pealiskaudselt aru saada.
Taheti teada, kas ma varem doonor olnud olen. Olen küll, aga ammu. Ka on seekord tegu plasma-, mitte täisvere doonorlusega. Teised verekomponendid suunatakse kohe doonorile tagasi. Kõlab nagu osalus mingis dopinguprojektis, aga plasmadoonorlus pidi patsiendile kergemini talutav olema, sest vereplasma taastub kiiremini, kuigi selleks kasutatav nõel on jälle selle võtta jämedam. Selle pärast vaadati igaks juhuks üle mu veenid, mis oma jämeduselt on endiselt iga narkomaani unistuseks. Plasma ise sügavkülmutatakse. Nii pidi kogu kupatus koos antikehadega 2-3 aastat säilima. Kui intensiivi satub raskes seisus koroonapatsient, saab talle seda siis üle kanda. Eesti ei olevat seda veel tehtud, aga maailmas küll. Meetodi tulemuslikkuse või mittetulemuslikkuse kohta andmed veel puuduvad. Aga nagu mu moto on: parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida. Kui plasmat ka antikehade pärast vaja ei lähe, siis kasutatakse see siiski muul otstarbel ära. Seda, miks nad plasmadoonorluse puhul hemoglobiini kontrollivad, unustasin ma küsida. Ju siis on vaja.
Siis läks vereproovi võtmiseks. Kokku kuus katsutitäit. Kui ma seda totsikute karpi nägin, arvasin esimese hooga, et need on ikka mitme inimese jaoks mõeldud ampullid. Ei, kõik tuli minu veenist täis lasta. Parem ikka, kui koroonaproovi enda võtmine.
Ega muud väga ei olnudki. Loodan, et nad leiavad mu verest palju koroona antikehi, mida kellelgi kunagi vaja ei lähe.
2020/08/01
Võimalik ainult Viimsis
Juba enne, kui mu mees täpse diagnoosi sai, oli selge, et mis iganes meid ees on ootamas, tähendab see tema jaoks varem või hiljem olulisi liikumisdefitsiite, mis trepid võimatuks teevad. Tänaseks on varem ja hiljem juba ammu käes. Ma hakkasin juba sügisel rääkima, et meil on ühel tasapinnal olevat maja vaja. Tema väga ei tahtnud, et lapsed selle nimel kooli-lasteaeda vahetama peaks. Nüüd ma siis leidsingi meile maja. 300 meetrit meie tänasest elukohast. Ühekorruseline. Lapsed saaks jätkata oma harjumuspärases sotsiaalses keskkonnas. Ainult kassiga oleks vist probleem. Kassid on territoriaalsed, nad hoiavad kodu, mitte inimesi. Ma ei usu, et meil õnnestuks Jippi veenda, et me nüüd 300 meetrit eemal elame, kui ta oma igahommikust hooviringi tegema lastakse.
https://www.city24.ee/et/kinnisvara/majade-muuk/Viimsi-vald-Haabneeme-alevik/5319957?selectedTabMenu=list
Tegelikult on maja juures kaks probleemi veel: see maksab 430 tuhat eurot ja küttesüsteemiks on ainult õhksoojuspump. Kusjuures ma olen kindel, et see maja ostetakse veel selle hinna eest ära, aga sellises hinnaklassis õhksoojuspumbaga b-energiaklassi maja ehitada... Ma saan aru, et inimesed ei viitsi ahju kütta, aga on olemas veel maaküte ja lisaks jookseb mööda meie tänavat gaasitrass. Ega meilgi siin praegu muidugi viga ei ole. Harjutasime just lastega katusel joonistamist. Viimased pool aastat olen katuseterrassi natuke rohkem enda äranägemise järgi sättima saanud hakata.
Järgmisel suvel saab äkki lõplikult paika selle. Ürdid, eriti lavendel on sellel aastal kenasti edenenud. Ainult kurk ei taha kasvada. Ega ma selle eest neid ei rohi ka siis. Kasvatuskasti tegin ise vanadest terrassilaudadest. Minu meelest tuli täitsa hästi välja, aga kurkidele, näed, ei piisa.
Lisaks katusemaailmale on mul ka gaasikatel, mis küll sendi surmale võlgu ja kamin, aga üle 185k vaevalt, et keegi mu praeguse kodu eest maksta tahaks. Nii palju siis ühel tasapinnal olevasse elamisse kolimisest.
Ahjaa, ühe võimalik ainult Viimsis loo tuhkatriinu loo tahtsin siia veel lisada.
Ainult Viimsis on võimalik, et kohaliku supermarketi ostukärusse unustatatakse umbes 1000-eurosed kingad. Igaks juhuks kirjutasin viimsikate FB grupis ilmunud abipalvele kommentaariks, et omanik osta.ee-l ja teistel sellistel portaalidel silma peal hoiaks juhuks, kui leidja soovib kingi leiutasu asemel muul viisil rahaks teha. Selle peale sain kurja vastuse, et kuidas üldse tõesta, kelle omad need kingad on. Mis mõttes kuidas? Sisse on ju kirjutatud: Manolo Blahnik.
Tellimine:
Postitused (Atom)