Mina ja juhiluba

On kaks asja, mis mulle elus on kõige raskemini kätte tulnud: vene keel ja juhiluba. Need on ka kaks asja, millest mul elus vist lisaks haridusele kõige enam kasu on olnud.

Ma olen loomupäraselt kehv autojuht. Autotunnetus ja reaktsioon on head, aga gabariiditunnetus puudub täielikult. Lisaks kardan ma kiirust. Autokooli läksin võrdlemisi vanalt, olin siis vist 21 või 22. See oli mul ka üldse esimene kord rooli istuda. Teooriaõpetaja ütles esimeses tunnis veel, et ärge muretsege, kui karud õpivad jalgrattaga sõitma, õpite ka teie autot juhtima. Kergelt see ei läinud, aga lõpuks oli tal õigus. Üldiselt sattusin kehva autokooli ja lisaks veel nõrga sõiduõpetaja otsa. Teooriaga ei ole mul kunagi probleeme olnud, aga sõita sain palju, kuid kasu sellest oli vähe. Nii jäigi asi vahepealt soiku. Sõitma õpetas mind lõpuks tegelikult minu tolleaegne elukaaslane. Oli muidu autojuhi ja inimesena mis ta oli, aga ta harrastas väga kütuse- ja autosäästlikku sõidustiili. Hea on see, et ökosõidu võtted harjusid mul kohe algusest peale sisse. Olen elus väga palju autosid vahetanud, just tööautode rotatsiooni tõttu ning öeldakse, et minu käest tulnud autod on väga hästi hoitud olnud.

Umbes aasta peale autokooliga alustamist oli mu elu väga keeruliseks muutunud. Elasin linnast väljas, töötasin linnast väljas, koolis käisin linnas ja mul ei olnud väga valikuid. Pidin hakkama sõitma. Ostsin isegi auto. Hämmastav lugu, aga auto omamiseks ei pea inimesel juhiluba olema. Olen kaks korda ka juhiloata roolis politseile vahele jäänud. Jah, selline plekike on mu minevikus olemas. Tänaseks on karistused õnneks juba kustunud, aga päris pikalt juba siis, kui legaalselt roolis olla võisin, olid kõik autod mille registreerimistunnistusel minu nimi oli, politsei punases nimekirjas ning kui mõni patrull liikluses autonumbrit kontrollima juhtus, peeti mind kohe kinni. Päris tüütu oli. Kui ma ükskord küsisin, kui kaua see pull veel kestab, siis vastas patrullpolitseinik, et no kuulge, teil on siin ikka päris tõsiseid rikkumisi olnud, korra on vist isegi juhiluba ära võetud. Mina selle peale tegelikke asjaolusid täpsustamata: "No ei, sellist asja pole minuga küll kunagi olnud, et mult juhiluba ära võetud oleks."

Kolmas kord juhiloata roolis tabamist oleks tähendanud juba kriminaalkaristust. Nii läksingi autokooli tagasi, sisuliselt ainult eksameid tegema. Teooriaga polnud probleemi. Kooli sõidueksamiga läks nii, et võtsin sõidutunni õpetajaga, kes ka kooli sõidueksameid vastu võttis, maksin talle vanas rahas vist 1000 krooni ja ta vormistas mul kooli sõidueksami tehtuks. Mul oli selleks hetkeks lihtsalt juba SOS juhiloa saamisega. Kui ma vahel liikluses mõne natuke ülbema manöövriga hakkama saan, siis saan ennast vähemalt kaassõitja ees välja vabandada - mul on teatud mõttes ostetud load.

Maanteametis, neiupõlvenimega ARKis tegin teooria jällegi esimesel katsel. Sõidueksamit läksin tegema Saue ARKi, sest seal olid kõige lühemad järjekorrad. SOS, noh. Sõidueksamit seal ma kinni ei maksnud, aga eks omaette lugu on ka see. ARK kasutas sel ajal eksamiautodena vist Volkswageneid, millel oli manuaalkast 6+1 käiguga. Ma nägin sellist mutantkasti, millel viie asemel kuus edaspidi käiku esimest korda. Kuna sõitsime Sauelt Tallinnasse mööda Pärnud maanteed, siis läksid auto viienda käiguga pöörded päris kõrgeks. Vaatasin siis ohates seda kuuendat käiku ja ütlesin: "Noh, tuleb vist siis see asi ka nüüd ära proovida."

Eksaminaatori oli tark mees ja sai aru, et ma olen liikluses kindel ning palju sõitnud. Sõitsime läbi Mustamäe tema koju Nõmmele, minu meelest oli tal naise käest vaja midagi võtta. Ma ei tea täpselt ja ega see minu asi olegi, kuigi õige selline asi ka polnud päris. Selleks ajaks oli hakanud sadama tihedat lörtsi. Ta palus mul oma hoovi sisse tagurdada. Mina tagurdasin põõsasse. Tipptunni liiklus - pole muret, aga see mu pagana olematu gabariiditunnetus. Eriti võõra autoga.
ARKi juures tagasi parkisin auto kenasti ära.
Eksaminaator: "Sõitsime?"
Mina: "Sõitsime."
Eksaminaator: "Vigadeta. On näha, et sõita te oskate."
Mina: "Tänan!"
Eksaminaator: "Tagurdasime?"
Mina: "Tagurdasime."
Eksaminaator: "Põõsasse."
Mina: "Jah, mis ma ikka öelda oskan. Lörts, olematu nähtavus. Eks asi ole nüüd Teie otsustada."
Nii läkski, et ka ARKi sõideksami tegin ära esimesel katsel. Päris puhas see lugu ei olnud, sest põõsas oli põõsas, kuigi see pagana lörts oli tegelikult üsna tihe ka. Eks natuke mängis mu jutuoskus ja see, et päris okei ei ole, kui eksaminaator eksamiaega oma isiklike asjade ajamiseks kasutab.

Nädalavahetusel rahakotti korrastades vaatasin just, et B-kategooria sõiduki juhtimisõigus on mulle esimest korda antud 29.02.2008. Ilus kuupäev. Selle aja jooksul olen sõitnud mitmekümne erineva autoga Eestis ja lähiriikides kokku ma arvan üle 100 000 kilomeetri. Liikluskindlustusjuhtumeid on olnud üks. Ringristmikul mõistsin skeemi valesti, kaldusin kõrvalritta ja kriimustasin seal sõitnud autot.

Mäletan, et kui ma oma esmase juhiloa kätte sain, läksin õhtul oma poiss-sõbra juurde. Olin elukaaslase, kes mind sõitma õpetas, selleks ajaks ühe Eestis elava välismaalase vastu välja vahetanud. Olin nii rõõmus ja ütlesin talle esimese asjana: "Now there are so many amazing places I can go to whenever I want."

Kogu see juhiloa tegemine oli ikka korralik piin, aga vabadusaste, mis mu ellu tänu sellele on tulnud, on täiesti hindamatu. Ühesõnaga kes kahtleb, kas on mõtet seda teed ette võtta või et ta äkki ei sobigi autojuhiks, siis jah, kindlasti on ning nagu mu teooriaõpetaja ütles - karud ja jalgratas.

Minu tolmune abimees viimased pool aastat või rohkem. Mul on nüüd korralike parkimisanduritega auto.