2020/07/20

Kes kardab kirjandusteooriat?

Mina kardan. Kohe räägin lähemalt. Kui ma sel aastal Tallinna ülikooli kirjandusteaduse magistriõppe sisseastumiskatsetel käisin, uuris komisjoni esinaine minult, kas ma varem kirjandusteooriaga olen kokku puutunud. Ei olnud. Arvati, et sellisel juhul võib mul reaalaladelt tulles raskeks minna ning on tarvis ise juurde õppida või lugeda. Miks mitte, arvasin mina, võin lugeda ja õppida. Tundub, et kirjandusteooria mittetundmine siiski väga suur puudus ei olnud, sest sisse ma sain. Kuigi otsustasin pakutud õppekohast loobuda, läksin ja tõin juba põhimõtte pärast raamatukogust avatud Eesti raamatu sarjas ilmunud "Kirjandusteooria".
Uurisin raamatukoguhoidjalt, mille järgi nemad kirjandusteooriat omal ajal ülikoolis õppisid. Ta tundus olevat piisavalt vana, et eriala klassikalise raamatukogundusena omandanud olla, mitte tänapäevase infoteaduse õppekava järgi, mille fookus kirjanduse pealt juba mujal on. Ta ütles, et ei õppinudki. Nad pidid lihtsalt palju raamatuid lugema.


Ei saaks ütelda, et "Kirjandusteooria" mul üleliia jõudsalt edeneks. Tegu on keerukas keeles kirjutatud teosega. Ka ilmus selle esmatrükk 1948, mille tõttu käsitletakse seal tänapäeva jaoks minu meelest kirjandusena liiga kitsast valikut tekste.

Miks ma ikkagi kirjandusteadust õppima ei lähe? Loen end erialalt eelkõige toidukeemikuks. Toit on aastaid olnud mu töö, hobi ja armastus, kuid head ilukirjandust armastan ma toidust vaat, et veelgi enam. Kui peaksin valima, kas veeta kogu ülejäänud elu kas ainult väga hea toidu või väga heade raamatute seltis, oleks valik keeruline. Võimalik, et kaldun isegi viimase poole.
Minu akadeemiline taust on viinud selleni, et ma ei suuda ühtegi pala suhu panna enne, kui olen selle mõttes molekulideks ja valmistamistehnoloogiaks lahti võtnud ning hinnanud sellega kaasa käivaid mikrobioloogilisi riske. Vahel olen mõeldud, kas selline alateadlik kliinilisus võib vähendada naudingut, mis ma toidust saan? Ma parem ei taha raamatutega sama riski võtta.

2 comments:

  1. Mõistan. Ma olen keeletoimetaja ja toimetan peas iga teksti, mida lugema juhtun. Professionaalne kretinism. Segab lugemist küll, eriti tõlkekirjanduse puhul. Peab olema VÄGA hea raamat, siis ma justnagu jätaks sõnad vahele ja elaks toimuvat läbi.

    ReplyDelete
  2. Ma soovitaks muidu lugemiseks Lotmani "Kultuurisemiootikat", see on hea kogumik, minu hinnangul kergem läbi närida kui nt "Kunstilise teksti struktuur".

    ReplyDelete