2020/07/08

Kaks lugu tõelisest elust

Tõstsin asju ühest kohast teise ja muu pahna hulgas jäi mulle näppu üks seletuskiri. Seletuskirjad on alati vahva lugemismaterjal, aga see oli kohe eriline pärl. Lugu ise algas ühel reede õhtul, mil ma juba autos istusin ja töölt ära sõitsin. Helistas meie tootmise koordinaator.
"Kuule liinilt /sisesta tootmisliini nimi/ lõikas üks kätte halvasti." Täpselt selline kõne, mida ma reede õhtul saada tahan.
Mina: "Kui halvasti?"
Tootmise koordinaator: "Ikka väga halvasti, pöidla ja nimetissõrme vahelt kuni kõhreni."
Mina: "Siis pole muud kui tuleb õmblema minna. Saad ise viia või on äkki keegi teine veel majas, kes saab? Või tellib takso? Ja las liinivanem kirjutab tunnistajana seletuskirja, mis ja kuidas juhtus täpselt."
Koordinaator: "See ongi liinivanem. Saan ise viia, aga mis ta arsti juures ütleb?"
Mina: "Nii ütleb, nagu asi oli. Et tööõnnetus. Ma vormistan pärast ise tööinspektsiooniga paberid. Saab 100% töövõimetushüvitise riigilt. Las siis ülejäänud liinirahvas kirjutab tunnistajatena seletuskirjad, kes juures olid."
Koordinaatori telefon oli valjuhääldi peale pandud. Igaks juhuks kordasin vigastatule veel vene keeles ka üle: "Räägite arsti juures nii nagu oli, et tööl lõikasite kätte, saate 100% haigusraha siis."
Koordinaator ütles talle kahes keeles minu kuuldes veel sama asja üle.

Mõni päev hiljem jõudis liini /sisesta tootmisliini nimi/ kollektiivselt koostatud tunnistus minu lauale. Lugu algas tagasihoidlikult. Nemad kõik olid puu otsas kui pauk käis. Keegi midagi ei näinud, kuulnud ega ei tea. Nemad pole üldse asjaga seotud. Edasi hakkas jutt vaikselt tuure sisse võtma. Korraga oli verine šokis inimene mööda tsehhi ringi jooksnud. Verd pritsis kahte lehte laiali. Kõik olid lihtsalt šokis. Lõpuks püüdsid nad mööda tsehhi verisena jooksva šokis inimese kinni ja viisid esmaabi saamiseks tootmise koordinaatori juurde.
Kuigi lugu oli alanud sellest, et nemad ei tea, kuidas asi juhtus, teavad nad täpselt, miks see juhtus. Esiteks on neil tööd liiga palju. Pidev pinge ja kiirustamine. Teiseks on neil töötajaid liiga vähe. Kuigi töötajaid on liiga vähe, ei mahu nad liini äärde ära ja ruumi pole üldse. Tegelikult oli tööõnnetuse peapõhjus selles, et nende palk on liiga väike.

Edasi oleks pidanud asi minema nii, et traumapunktis väljastab arst tööinspektsioonile tööõnnetuse teate, tööinspektsioon saadab teate mulle, mina algatan selle põhjal tööõnnetuse uurimise ja vormistan tööinspektsioonile akti uurimistulemuste kohta, mille põhjal nemad siis vist kuidagi haigekassale kinnitavad, et tegu on tööõnnetusega ja võib esimesest haiguspäevast 100% töövõimetushüvitise välja maksta. Tööõnnetuste ausat raporteerimist ei maksa karta. Rahaliselt võidavad nii töötaja kui tööandja, sest kogu töövõimetusehüvitise maksab riik, lisaks ei tule hiljem õnnetuse kinni mätsimisest mingit võimalikku jama.
Mida ei tulnud ega tulnud oli tööinspektsiooni teade arstilt väljastatud epikriisiga toimunud tööõnnetuse kohta. Kummaline seis. Teadsin, et meil oli toiminud tööõnnetus, aga ei saanud selle vormistamisega edasi minna, sest puudus sisend ahelda eelmiselt lülilt.

Vahepeal olime uurimisega siiski edasi läinud. Turvakaamerate salvestusi läbi vaadates osutus, et asjaolud erinesid veidi tunnistajate ütlustest. Oli reede õhtu. Tootmine oli üsna tühi juba. Tööd eriti ei olnud. Viis töötajat persetasid (vabandust väljenduse eest) kõik ühes hunnikus ühes liini otsas. Ajasid elavalt juttu ja siblisid sihitult ringi nagu molekulid. Valmistuti omletti tükkideks lõikama. Liinivanem küünitas selles puntratantsus üle teiste peade tarvikute kasti poole, et võtta sealt suur kokanuga, mida seal kastis tegelikult üldse hoida ei tohtinud. Kuna nuga seal kastis olla ei tohtinud, tekkis tal mõte, et äkki on nuga must ja tõmbaks selle desovahendiga niisutatud paberrätiga üle. Seda kõike tegi ta ennast üle teiste inimeste sirutades kellegagi juttu ajades nii, et ta visuaalselt üldse ei jälginud, mida käed teevad. Võttis paberi vasakusse kätte, noa teraga väljaspoole (nuga puhastades või pühkides ei tohi kunagi tera rätiku poole hoida) paremasse ja tõmba rapsaki sellega vasaku käe nimetissõrme ja pöidla vahele kõhreni ulatuva haava. Ühesõnaga nii palju eksimusi kui üldse olla saab. Edasi läks kõik nagu seletuskirjas. Liinivanem jooksis natuke sihitult ruumis ringi kuni ta kolleegidega uksest välja koordinaatori tööruumi poole liikus.

Möödus paar nädalat ja haav oli enam-vähem kokku kasvanud ning liinivanem tuli tagasi tööle. Esimene käik oli tal kohe raamatupidaja juurde, sest ta oli näruselt vähe haigusraha saanud ning nõudis, et tööandja talle vahe kinni maksakaks, sest ta oli ennast ikkagi tööl vigastanud. Raamatupidaja kehitas õlgu ja ütles, et tema näeb, et töövõimetusleht on vormistatud olmetraumale ja saatis ta oma kaelast ära minu juurde. Mina küsisin, et mida ta arstile õnnetuse asjaolude kohta ütles.
Tema: "No et lõikasin kätte."
Mina: "Aga kus?"
Tema: "Eee, tööl, noh, ma ei tea, miks arst kirjutas, et kodus."
Ma ei viitsinud rohkem infot pumbata, et äkki oli ikka nii, et helistas enne EMOsse jõudmis mõnele padruugale, kes teadis kindlasti rääkida, et jumala eest tohi ütelda, et tööõnnetus oli, sest muidu tuleb ilgem jama ja lastakse lahti. Mingist ajast on jäänud inimestesse kohutav hirm tööõnnetuste üles tunnistamise ees. Ütlesin, et kui ta arsti kohe ei parandanud, kui see juhtunu olmetraumaks märkis, siis ei saa mina hetkel enam midagi teha ning ta peab selle asja nüüd ise arstiga tagant järele korda saama. Kusjuures saigi. Mõni aeg hiljem sain tööinspektsioonilt vajaliku sisendi ja dokumendid lõpuni vormistada. Raha kätte saamisega läks töötajal veel mitu nädalat.
***

Ühel päeval olin personalispetsialisti ja tootmise koordinaatori ruumis niisama lobisemas ja end ventileerimas. Korraga sadas prauhti tuppa sisse pisarates Leena. Tema tahab lahkusmisavaldust kirjutada. Temal on nüüd kaks vaba päeva ja tema peale seda enam tööle tulla ei taha. Istusin nurka vaikselt mängu jälgima.
Personalispetsialist ohates: "Kui kaua te meil tööl olete olnud, Leena?" Mulle väga meeldib venelaste komme teietada.
Leena: "Kolm kuud."
Personalispetsialist: "Znachit, teil on katseaeg. Ei saa nii, et ei tule enam tööle peale vabasid päevi. Kaks nädalat peate ette ütlema, kui ära minna tahate. Nii kaua peate graafiku järgi tööl käima."
Vahepeal sekkus tootmise koordinaator: "Leena, ütelge, miks te üldse tahate ära minna?"
Leena veel rohkem nutma hakates: "Brigadir karjub mu peale ja ütleb, et ma olen pridurok. Keegi pole mulle õpetanudki, kuidas siin tööd teha tuleb, aga tema karjub, et ma töötan valesti."
Brigadiriks nimetavad töötajad oma liinivanemaid.
Tootmise koordinaator: "Mis liinil te töötate?"
Leena: "/sisesta liini nimi, erineb eelmises loos olnud liinist/"
Koordinaator ja personalispetsialist vahetavad pilke. Seal liinil on vanemaks Ljuda. Juba ammu teada-tuntud frukt. Ega Leenalgi kolme kuuga muidugi liiga virga töötaja kuulust ei olnud tekkinud.
Tootmise koordinaator: "Nii, Leena, minge kuivatage nüüd garderoobis silmad ära, teete tänane tööpäeva lõpuni, puhkate paar päeva ja siis mõtlete veel selle lahkumisavalduse osas, eks?"
Leena lahkub. Koordinaator helistab tsehhi juhatajale ja palub Ljuda enda juurde saata. Mõne minuti pärast saabub pisarates Ljuda.
Tootmise koordinaator: "Ljuda, miks te nutate?"
Ljuda: "Ma kohe olen selline inimene, kes kõike nii südamesse võtab. Kujutage ette, see Leena käib ja kaebab minu peale."
Tootmise koordinaator: "Leena ütleb, et te karjute tema peale ja sõimate teda idioodiks."
Ljuda: "Teate, mida olengi kohe sellise kõva häälega."
On küll. Mul tuli kohe meelde kuidas Ljuda ükskord keset tuletõrjeõppust kogu tehase ees tootmisdirektori läbi sõimas. Hääl oli tal tõesti võimas.
Ljuda jätkab: "Ja üldse see Leena, tüdrukud, vabandust, ma ütlen ausalt. Ta on idioot. Ma juba kolm kuud õpetan teda kuidas võileiba karpi panna. Tuleb kahe käega karpi hoida, aga kujuta ette, tema üldse ei saa aru. Koguaeg võtab ühe käega. Ja töötab aeglaselt. Ükskord mina vaatan: pooltel võileibadel pole sinki vahel. Mina küsin: Leena, miks sa pooltele võileibadele sinki vahele ei pane? Ja tema, kujutage ette, ütleb, et temal on pohhui, kas sink on võileiva vahel või mitte. Parem üldse ilma sellisteta töötada. Varsti tuleb suvi ja suured tellimused, siis ei saa nii, et meil töötavad sellised, kes karpi kahe käega hoida ei oska."
Nüüd ütlen ka mina sõna sekka: "Aga olete kindel, et teil ilma Leenata parem töötada on? Vaadake," osutan käega aknast välja tehase värava poole, "meil ei ole seal taga järjekorda. Kui Leena ära läheb, siis jääb teile liini äärde tühi koht. Varsti tulevad suured tellimused. Kuidas te siis hakkama saate, kui teil inimene üldse puudu on?"
Ljuda kuivatab silmad: "Leenal saab varsti katseaeg läbi. Siis ta hakkab kõrgemat palka saama. Äkki isegi sama kõrget kui mina. See ei ole õiglane."
Nonii, nüüd siis tuli ka tõeline põhjus välja, miks Ljuda Leenaga tõre on. Hirm, et tuleb keegi, kes on temast noorem ja parem ning võtab tema koha või saab sama palju raha.
Tootmise koordinaator: "Hästi, Ljuda, katsume ikka sõbralikult läbi saada. Ja seletage Leenale ikka rahulikult, et võileiba karpi pannes tuleb karbist kahe käega võtta. Mitte nii, et näitate kiiresti priuh-prauh ja tema ei saa midagi aru, kuidas teha."
Pärast Ljuda lahkumist arvasid personalispetsialist ja tootmise koordinaator, et äkki on ikka kõige mõistlikum Leena hoopis salatiosakonda tööle saata Ljuda võimu alt ära. Eks näeb, äkki saab seal paremini hakkama.

Need ongi lood päris elust.

4 comments:

  1. Lugu hoopis teisest ooperist, aga siiski seotud...
    Ka minul on kapi põhjas mõned seletuskirjad, koos kaebustega. Maailma arsaimad..
    Kunagi, kui tütred olid 6 ja 7, oli neil kohutav kalduvus pidevalt üksteise peale kaebamas käia. Küll tegi üks seda ja teine teist. Ja need jutud muutusid iga ettekandmise korraga. Kuna samal ajal oli päevakorras kirjutama õppimine, siis tuli ükskord hea mõte: palun esita oma kaebus kirjalikult. Ja kui kaebus oli kuidagi kirja saanud, siis vastaspool kirjutas seletuskirja. Pidasime sellist traditsiooni umbes aasta-kaks. Neid praegu vaadates on imearmas näha kuidas esimestest, trükitähtedes kirjutatud, peaaegu seosetutest lausetest saavad ajapikku päris korralikult üles ehitatud kirjutised. Sellest on nüüdseks pea 20 aastat möödas. Kui vahepeal pidi neid hoolega peitma, et asjaosalised neid ei hävitaks, siis nüüd vaatavad ise ka ja naeravad.

    ReplyDelete
  2. Hea lugemine, aitäh.

    Mind vaevab nüüd aga probleem, sest ma üritan ette kujutada, kuidas karpi kahe käega hoides võileiba karpi panna, ega saa kuidagi aru, mis käega ma siis veel võileiba ennast peaks hoidma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tule meile tööle. Ljuda näitab.

      Delete
    2. Mind seesama asi huvitab, aga siiski mitte nii palju, et ma teile tööle tuleks :)

      Delete