Amatöör humanitaaride sisseastumiskatsetel

Mu mehe seisund on muutunud nii halvaks ja ebastabiilseks, et tööl mul tema kõrvalt enam edasi käia võimalik ei ole. Sellega seoses vajan midagi, mis täidaks järgmised kaks aastat auku mu CV-s, südames ja annaks ravikindlustuse. Üheks mõistlikuks võimaluseks tundub ülikooli sessioonõpe. Iseasi, kuidas mul seegi mehe kõrvalt võimalik saaks olema, aga hetkel käib elu nagunii rütmis üks päev korraga. Lühidalt on need asjaolud, mis mind lisaks tüdimusele minu tänasest eritalast mind Tallinna ülikooli kirjaliku tõlke eriala magistriõppe sisseastumiskatsetele viisid. Tõlkimine oleks midagi, mida saaksin ka kodust mehe kõrvalt teha. Pealegi armastan ma sõnu ja keeli.

Sisseastumiskatseteks määras süsteem mulle aja kell 10:00 ruumis S-415. Veel oli juurde kirjutatud, et kohal tuleb olla vähemalt 30 minutit varem, et oleks aega ette valmistada kirjaliku tõlke ja tõlkeanalüüsi ülesanne. Tallinna ülikool on erinevatel ajastutel erinevaid vajadusi rahuldamaks ehitatud hoonete labürint. Arvestasin juba ette, et ruumini S-415 jõudmiseks võib ette tulla ekslemisi, sest kuigi asutus ei ole mulle nii tuttav, et ma seal probleemideta orienteeruks, olin seal piisavalt palju käinud, et arvestada võimalike jamadega. Erinevad korpused olidki oma erinevate erialade sisseastumiskatseid tegema tulnud segaduses siblivaid kandidaate täis, kes neile määratud ruume otsisid. Silmanurgast märkasin ühte desorienteeritud tütarlast, kes vene keeles puhastuskäruga ringi liikuva koristaja poole pöördus ja peale vastuse saamist kindla sammu ja sihiga kuhugi edasi läks. Astusin kohe järgmisena koristaja juurde.
"Ma näen, et Te teate sellest majast siin kõike. Kas oskaksite mind juhatada, kuidas ma S-hoone neljandale korrusele saan?"
15 sekundit hiljem olin ruumi S-415 ukse taga. Ma ei jõua ära kiita seda lahket naisterahvast ning veel ja veel oma kunagist otsust vene keel ära õppida.

Kirjaliku tõlke eksamil tuli teha tõlge ilukirjanduslikust või tarbetekstist suunal inglise, prantsuse või hispaania keelest eesti keelde, lisaks üks tõlkeanalüüs. Olin juba varem tarbeteksti kasuks otsustanud. Eeldasin, et pean tõlkima tolmuimeja kasutusjuhendi või midagi taolist.
Ootasin juba 10 minutit ruumi S-415 ukse taga, kui sinna ilmus üks minu kaaskandidaat ja uuris: "Kas te teate, tõlge tuleb koridori lõpus olevas ruumis ette valmistada?"
Ei teadnud. Mingit silti ega eelhoiatust ka selle kohta ei olnud. Arvestades, et tegu oli minu konkurendiga oli temast ääretult heasüdamlik seda mulle ütelda. Juba teine lahke hing, keda seal majas kohanud olin. Humanitaarid on ikka ühed kenad inimesed. Jalutasin juhatatud tuppa. Ruum oli tühi. Haarasin laualt teksti, millel oli märge tarbetekst. Ülejäänud kolme hunnikut ei hakanud isegi vaatama, sest olin niigi 10 minutit ettevalmistusajast kaotanud.

Esimene tõlkeülesanne oli umbes selline: I wish I were a vulcano... I could smoke all day and people would say... look, it is working!
Kas see on nüüd tarbetekst? Kus mu tolmuimeja kasutusjuhend on? See ongi siis humanitaaride arusaam praktilise väärtusega tekstist?
Mis teha, tuleb töötada sellega, mis sulle elus ette antakse. Tõlkisin nii: Ma tahaksin olla tulemägi. Saaksin terve päeva suitsu pahvida ja inimesed ütleks: "Vaadake, ta on toimekas!"

Vahepeal piilusin ruumis ringi. Mind õigesse kohta juhatanud tüdruk oli ka sinna tulnud ja tööle asunud. Tal oli lahti sülearvuti ja kõrval hunnikus umbes neli erinevat sõnastikku. Tundsin ennast tõsise amatöörina. Mina tõlkisin ainult paberi, pastaka ja oma aju abil. Tööstiili professionaalsuse tõstmiseks natukenegi tegin telefonis EKI lehe lahti, sest järgmise ülesandega tekkis mul probleem. Ülesanne kõlas umbes nii: Great people talk about ideas… average people talk about events… small people talk about people… legends don`t talk... they exchange messages!!
See kohutav kummaline punktuatsioon hakkas juba häirima. Mida eksamiülesannete koostajad sellega taotlesid? Repliigi algusosas ise oli väga tuttav, aga ma ei hakanud selle taga ajamisega ennast vaevama. Aeg tiksus. Pigem häiris mind, mida täpselt oli silmas peetud sõnaga legend. Lõpuks ei hammustanudki ma lause mõtet läbi ning tegin julmalt otsetõlke. Loodetavasti pehmendab see, et ma vulcano vulkaani asemel tulemäeks tõlkisin ja sellega mingitki sõnavara olemasolu näitasin legendiämbrit.

Kolmas tõlkeülesanne oli selline naah. Üks internetis juba ammu ringelnud vana meem. Tõlkeanalüüsiks antud tõlge oli kohutav. Terminiloogiliste eksimustega, kehva süntaksi tõttu halvasti loetav, mitte originaalteksti stiili edasi andev ja muud hädad. Seda kõike sain varsti eksamikomisjonile ka ütelda, sest viis minutit enne kümmet tuldi uurima, kas ma olen valmis. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et miks ka mitte ja läksin ruumi S-415.

"Oo, tarbetekst," oli üks komisjoniliige mu tööd vaadates nagu natuke üllatunud, aga pigem positiivsel toonil. Sellest järeldasin, et tarbeteksti valik eksamitööks ilukirjandusliku asemel ei ole äkki väga levinud. Ise olin eeldanud vastupidist.

Lisaks rääkisin ära oma loodusteaduslik-tehnilise tausta, armastusest sõnade ja tekstide vastu, selle, et võiksin magistritöö kirjutada näiteks tõlkevigadest tehnilistes tekstides, mis seoks kenasti mu esimese eriala omandatavaga, sellest, et sooviksin lisaks inglise keelele teiseks tõlkekeeleks välja arendada saksa keele ja siis jõudsime kuidagi sujuvalt välja ka ilukirjanduse juurde, mis on tegelikult mu suurim kirg. Oli meeldiv ja lõbus vestlus huvitavate ja meeldivate inimestega. Humanitaarid on ikka ühed kenad inimesed, pidin jälle tõdema.

Kirjaliku tõlke erialale on sel aastal antud üle 40 avalduse, see teeb veidi rohkem kui 2 inimest ühele õppekohale. Mul on seda õppekohta eluliselt vaja. Mind huvitab see eriala. Ma konkureerin inimeste vastu, kes tõlgivad prantsuse keelest ilukirjandust. Lootused on kukkunud õige madalale. Pöialt võite mulle ikkagi hoida.