Korvapuusti

Nii nagu kirjandus peegeldavad ka iga rahvuse toidu valmistamise traditsioonid tema ajalugu. Soome köök ei ole üldse nii ebahuvitav, kui algul arvata võiks. Kui Eesti köögis on domineerivad Saksa ja Vene mõjud, siis Soome köögi saab, kui Saksa mõjud maha lahutada ning need Rootsi omadega asendada. Üldjoontes.

Täiesti käsitlematu on soomlaste oskus toitudele nimetusi panna: riistakäristys (midagi rebitud hautatud metsloomaliha taolist), kinuskikastike (karamellikaste), tattipiirakka (puravikupirukas), mämmi (midagi poolvedela kama taolist) ja korvapuusti (kaneelirull). Jätkata võiks lõputult.

Selle, mis soomlastel toitude nimetamisel puudu jääb, teeb tasa nende praktilisus söögi valmistamisel. Pannukakkut, pannkooki, mida panni asemel kümme korda kiiremini ahjuplaadil küpsetatakse, olen ma küll ja veel kiitnud ning kiidan edasi.
Ka soomlaste-rootslaste korvapuustit erinevad natuke meile tuttavatest kaneelirullidest. Täna hommikul sügavkülmast bake-off korvapuustite toorikuid võttes, hakkasin vaatama, et on ikka kaval rahvas küll. Selle asemel, et kaneelirulle ükshaaval keerata, keeravad nad ühe pika toru, mille siis parajateks seibideks viilutavad. Jälle kümme korda kiirem, aga vähemalt sama maitsev.

Sügavkülmutatud toorikutest saiakesed ei ole tegelikult tingimata halvad. Need ei võistle küll värskelt pagarikojast tulnutega, aga need ei ole halvad. Nii nagu on paremaid ja vähem paremaid värskeid saiakesi, on ka õnnestunumaid ja vähem õnnestunumaid bake-off toorikuid.

Hyvä ruoakahalua!

Kes kardab kirjandusteooriat?

Mina kardan. Kohe räägin lähemalt. Kui ma sel aastal Tallinna ülikooli kirjandusteaduse magistriõppe sisseastumiskatsetel käisin, uuris komisjoni esinaine minult, kas ma varem kirjandusteooriaga olen kokku puutunud. Ei olnud. Arvati, et sellisel juhul võib mul reaalaladelt tulles raskeks minna ning on tarvis ise juurde õppida või lugeda. Miks mitte, arvasin mina, võin lugeda ja õppida. Tundub, et kirjandusteooria mittetundmine siiski väga suur puudus ei olnud, sest sisse ma sain. Kuigi otsustasin pakutud õppekohast loobuda, läksin ja tõin juba põhimõtte pärast raamatukogust avatud Eesti raamatu sarjas ilmunud "Kirjandusteooria".
Uurisin raamatukoguhoidjalt, mille järgi nemad kirjandusteooriat omal ajal ülikoolis õppisid. Ta tundus olevat piisavalt vana, et eriala klassikalise raamatukogundusena omandanud olla, mitte tänapäevase infoteaduse õppekava järgi, mille fookus kirjanduse pealt juba mujal on. Ta ütles, et ei õppinudki. Nad pidid lihtsalt palju raamatuid lugema.

Ei saaks ütelda, et "Kirjandusteooria" mul üleliia jõudsalt edeneks. Tegu on keerukas keeles kirjutatud teosega. Ka ilmus selle esmatrükk 1948, mille tõttu käsitletakse seal tänapäeva jaoks minu meelest kirjandusena liiga kitsast valikut tekste.

Miks ma ikkagi kirjandusteadust õppima ei lähe? Loen end erialalt eelkõige toidukeemikuks. Toit on aastaid olnud mu töö, hobi ja armastus, kuid head ilukirjandust armastan ma toidust vaat, et veelgi enam. Kui peaksin valima, kas veeta kogu ülejäänud elu kas ainult väga hea toidu või väga heade raamatute seltis, oleks valik keeruline. Võimalik, et kaldun isegi viimase poole.
Minu akadeemiline taust on viinud selleni, et ma ei suuda ühtegi pala suhu panna enne, kui olen selle mõttes molekulideks ja valmistamistehnoloogiaks lahti võtnud ning hinnanud sellega kaasa käivaid mikrobioloogilisi riske. Vahel olen mõeldud, kas selline alateadlik kliinilisus võib vähendada naudingut, mis ma toidust saan? Ma parem ei taha raamatutega sama riski võtta.

Minu sõber ismile.ee* ja lemmiklõhn

Mul oli kunagi ülemus, kes oli pikalt töötanud ühe maailma juhtiva kosmeetikatootja Skandinaavia haru kvaliteedijuhina. Tema ütles ikka, et ostke ainult suurte tutnud tegijate kehahoodus- ja kosmeetikatooteid. Miks? Üks asi on see, et enda teada võid jube looduslikke ja häid asju endale peale määrida või sisse võtta, aga teine asi on see, mida su keha sellest edasi toodab. Kosmeetikatoote komponent ise ei pruugi toksiline või kahjulik olla, aga see, mida keha sellest edasi sünteesib, võib küll. Kosmteetikatoodete ja kehahooldusvahendite tootmise köögipoolt näinud doktorikraadiga naisena ta juba teadis, mida räägib. Selliste asjade uurimist nimetatakse metaboolseteks testideks ja need on väga kallid. Kosmeetikatoodete ohutuse tagamiseks on need vajalikud, kuid kallid uuringud, mida saavad endale lubada vaid suuremad kvaliteetsemai brändide tegijad, aga kosmeetikatoote ohutuse tagamiseks on need vajalikud. Just selliseid keha- ja juuksehooldus tooteid ning toidulisandeid pakub lisaks hammaste valgendamise toodetele ismile.ee veebipood.

Suhtlus ismile.ee-ga oli meeliv ning asjalik, pakk oli kohal juba paari päevaga. Muide, nädal varem välismaalt tellitud toidulisandeid ootan siiani ja tõenäoliselt seisab mul veel ees võitlus maksu- ja tolliametiga. Mul hakkab sellele juba ette mõeldes silmalaug tõmblema. Veel üks põhjus, miks eelistada kohalikke veebipoode.

Ma räägin kohe oma lemmikutest ka. Elizabeth Arden Green Tea parfüümvesi, seda teismeeast saadik. Värske ja orientaalsete nootidega, võib öelda, et tänaseks juba klassika. EA Green Tea`d olen siiani ostnud laevadelt, aga ismile.ee-st pakub seda isegi Tallinki e-poest soodsama hinnaga. Juurde valisin kehahooldustoodetest veel sama sarja kehakreemi. Pole midagi öelda, ikka Elizabeth Arden oma tuntud headuses.

ismile.ee poest kategoorias kehahooldus leidsin veel ühe meeldiva üllatuse: FFP2 filtriga respiraatorimaskid. Kuulake nüüd naist, kes töötas Eesti viimase aja suurimas koroonakoldes, kus nakkuse pooleteist nädalaga kontrolli alla saime. Me kasutasime selleks just FFP2 filtriga maskide kohustuslikus korras kandmist ja täiesti piisas, kui neid õigesti kasutada. Muide, käisin eelmisel nädalal perearstikeskuses nooremale lapsele koolikaarti vormistamas ja pereõde kandis seal täpselt samasugust maski nagu ismile.ee müüb. Mis kõige tähtsam – need on testitud usaldusväärses Eesti laboris, minu pikaajalise koostööpartneri Keskkonnauuringite Keskuse omas.
Tahaks loota, et jutud sügisesest koroona teistest lainest on liialdatud, aga nagu kõikide keemik-mikrobioloogide isa Pasteuri õpetas: õnn soosib neid, kes on ennast ette valmistanud. Kui maske tellida, siis pigem neid, mida saab Eestist ja on Eestis testitud, muidu läheb nagu meie minister Aabiga – ootad neid maske nagu valget laeva ja kui maskid Hiinast ükskord kohale tulevad, siis on kolmandik kaste tühjad, teine kolmandik hallitavad ja kolmandas on hoopis midagi muud kui telliti.

Tahtsin siin nüüd loengu lõpetada, aga kuidagi ei saa, sest valikus vitamiinid jäi silma suurepärane asi: vedelal kujul C-vitamiin D3-vitamiini lisandiga, palju paremini omastatav kui see tahkes vormist oleks. Jällegi, kuulake, mida siin keemik räägib. Minu meelest on C-vitamiin umbes selline asi nagu nagu paratsetamool, mis meie kliimas võiks  koduses apteegis kogu aeg olemas olla. Mis tuletabki meelde, et peaks ka oma varud üle vaatama, sest peale positiivset koroonatesti võtsin mõned päevad C-vitamiini ultradoose ja see sööb varud päris kiiresti läbi. Sellised ultradoosid on  muidugi asjad, millesse peab väga teadlikult suhtuma ja see ei ole nüüd asi, mida igaüks võiks kodus ise katsetada kui ei ole 100%, mida teeb, aga kui keegi küsib, siis jah, ma arvan, et põdesin koroonat eelkõige tänu sellele nii kiiresti, et õigel ajal C-vitamiiniga jaole sain.

Toidulisanditest veel. Ma olen nüüd sellises vanuses, et on aeg seest poolt algavale ilule panustama hakata. Kui siin ei aita mu äsja saabunud kollageen, teada-tuntud kudete taastaja, siis mille abil see üldse õnnestuda võiks.

_______
*postitus on valminud koostöös ismile.ee-ga

Hommikud kassiga

Hommikul ärkasin selle peale, et kas üle mu näo niimoodi kapi otsa ronis, et sain silma kohale verise kriipsu. Siis jäi sealt alla vaatama, kas ma rõõmustan ka. Siis viskas keset koridori pikali maha ja hakkas treppi blokeerima.

Värske verise kriipsu jaoks silma kohal oli ääretult kehv päev, sest täna oli mul Tallinna ülikooli kirjandusteaduse sisseastumiskatse vestlus. Mulle tundub, et mul ei läinud väga hästi, sest komisjoni esinaine tundus mu vastu veidi vaenulikult meelestatud olevat. Asi ei olnud niivõrd mu verises silmalaus kui selles, et ma kirjandusteooriat varem tudeerinud ei olnud.

Kassil oli muidugi täielik õigus mind terroriseerida, sest üleeile viskas vanem laps ta vanni. Kass võtab iga kord seda nii nagu me oleks ta lõkkesse visanud. Peaks ta korra lõkkesse viskama, äkki siis mõistaks, kui hea vannis on. Ega nüüd pole muud kui järgmist jaanipäeva oodata.

Sellel jaanipäeval panin katusele telgi ja grillisin sealsamas kõrval. Öö magasin lastega telgis. Neile meeldis. Elus on peale kassi vannitamise praegu vähe meelelahutust.

Kaks lugu tõelisest elust

Tõstsin asju ühest kohast teise ja muu pahna hulgas jäi mulle näppu üks seletuskiri. Seletuskirjad on alati vahva lugemismaterjal, aga see oli kohe eriline pärl. Lugu ise algas ühel reede õhtul, mil ma juba autos istusin ja töölt ära sõitsin. Helistas meie tootmise koordinaator.
"Kuule liinilt /sisesta tootmisliini nimi/ lõikas üks kätte halvasti." Täpselt selline kõne, mida ma reede õhtul saada tahan.
Mina: "Kui halvasti?"
Tootmise koordinaator: "Ikka väga halvasti, pöidla ja nimetissõrme vahelt kuni kõhreni."
Mina: "Siis pole muud kui tuleb õmblema minna. Saad ise viia või on äkki keegi teine veel majas, kes saab? Või tellib takso? Ja las liinivanem kirjutab tunnistajana seletuskirja, mis ja kuidas juhtus täpselt."
Koordinaator: "See ongi liinivanem. Saan ise viia, aga mis ta arsti juures ütleb?"
Mina: "Nii ütleb, nagu asi oli. Et tööõnnetus. Ma vormistan pärast ise tööinspektsiooniga paberid. Saab 100% töövõimetushüvitise riigilt. Las siis ülejäänud liinirahvas kirjutab tunnistajatena seletuskirjad, kes juures olid."
Koordinaatori telefon oli valjuhääldi peale pandud. Igaks juhuks kordasin vigastatule veel vene keeles ka üle: "Räägite arsti juures nii nagu oli, et tööl lõikasite kätte, saate 100% haigusraha siis."
Koordinaator ütles talle kahes keeles minu kuuldes veel sama asja üle.

Mõni päev hiljem jõudis liini /sisesta tootmisliini nimi/ kollektiivselt koostatud tunnistus minu lauale. Lugu algas tagasihoidlikult. Nemad kõik olid puu otsas kui pauk käis. Keegi midagi ei näinud, kuulnud ega ei tea. Nemad pole üldse asjaga seotud. Edasi hakkas jutt vaikselt tuure sisse võtma. Korraga oli verine šokis inimene mööda tsehhi ringi jooksnud. Verd pritsis kahte lehte laiali. Kõik olid lihtsalt šokis. Lõpuks püüdsid nad mööda tsehhi verisena jooksva šokis inimese kinni ja viisid esmaabi saamiseks tootmise koordinaatori juurde.
Kuigi lugu oli alanud sellest, et nemad ei tea, kuidas asi juhtus, teavad nad täpselt, miks see juhtus. Esiteks on neil tööd liiga palju. Pidev pinge ja kiirustamine. Teiseks on neil töötajaid liiga vähe. Kuigi töötajaid on liiga vähe, ei mahu nad liini äärde ära ja ruumi pole üldse. Tegelikult oli tööõnnetuse peapõhjus selles, et nende palk on liiga väike.

Edasi oleks pidanud asi minema nii, et traumapunktis väljastab arst tööinspektsioonile tööõnnetuse teate, tööinspektsioon saadab teate mulle, mina algatan selle põhjal tööõnnetuse uurimise ja vormistan tööinspektsioonile akti uurimistulemuste kohta, mille põhjal nemad siis vist kuidagi haigekassale kinnitavad, et tegu on tööõnnetusega ja võib esimesest haiguspäevast 100% töövõimetushüvitise välja maksta. Tööõnnetuste ausat raporteerimist ei maksa karta. Rahaliselt võidavad nii töötaja kui tööandja, sest kogu töövõimetusehüvitise maksab riik, lisaks ei tule hiljem õnnetuse kinni mätsimisest mingit võimalikku jama.
Mida ei tulnud ega tulnud oli tööinspektsiooni teade arstilt väljastatud epikriisiga toimunud tööõnnetuse kohta. Kummaline seis. Teadsin, et meil oli toiminud tööõnnetus, aga ei saanud selle vormistamisega edasi minna, sest puudus sisend ahelda eelmiselt lülilt.

Vahepeal olime uurimisega siiski edasi läinud. Turvakaamerate salvestusi läbi vaadates osutus, et asjaolud erinesid veidi tunnistajate ütlustest. Oli reede õhtu. Tootmine oli üsna tühi juba. Tööd eriti ei olnud. Viis töötajat persetasid (vabandust väljenduse eest) kõik ühes hunnikus ühes liini otsas. Ajasid elavalt juttu ja siblisid sihitult ringi nagu molekulid. Valmistuti omletti tükkideks lõikama. Liinivanem küünitas selles puntratantsus üle teiste peade tarvikute kasti poole, et võtta sealt suur kokanuga, mida seal kastis tegelikult üldse hoida ei tohtinud. Kuna nuga seal kastis olla ei tohtinud, tekkis tal mõte, et äkki on nuga must ja tõmbaks selle desovahendiga niisutatud paberrätiga üle. Seda kõike tegi ta ennast üle teiste inimeste sirutades kellegagi juttu ajades nii, et ta visuaalselt üldse ei jälginud, mida käed teevad. Võttis paberi vasakusse kätte, noa teraga väljaspoole (nuga puhastades või pühkides ei tohi kunagi tera rätiku poole hoida) paremasse ja tõmba rapsaki sellega vasaku käe nimetissõrme ja pöidla vahele kõhreni ulatuva haava. Ühesõnaga nii palju eksimusi kui üldse olla saab. Edasi läks kõik nagu seletuskirjas. Liinivanem jooksis natuke sihitult ruumis ringi kuni ta kolleegidega uksest välja koordinaatori tööruumi poole liikus.

Möödus paar nädalat ja haav oli enam-vähem kokku kasvanud ning liinivanem tuli tagasi tööle. Esimene käik oli tal kohe raamatupidaja juurde, sest ta oli näruselt vähe haigusraha saanud ning nõudis, et tööandja talle vahe kinni maksakaks, sest ta oli ennast ikkagi tööl vigastanud. Raamatupidaja kehitas õlgu ja ütles, et tema näeb, et töövõimetusleht on vormistatud olmetraumale ja saatis ta oma kaelast ära minu juurde. Mina küsisin, et mida ta arstile õnnetuse asjaolude kohta ütles.
Tema: "No et lõikasin kätte."
Mina: "Aga kus?"
Tema: "Eee, tööl, noh, ma ei tea, miks arst kirjutas, et kodus."
Ma ei viitsinud rohkem infot pumbata, et äkki oli ikka nii, et helistas enne EMOsse jõudmis mõnele padruugale, kes teadis kindlasti rääkida, et jumala eest tohi ütelda, et tööõnnetus oli, sest muidu tuleb ilgem jama ja lastakse lahti. Mingist ajast on jäänud inimestesse kohutav hirm tööõnnetuste üles tunnistamise ees. Ütlesin, et kui ta arsti kohe ei parandanud, kui see juhtunu olmetraumaks märkis, siis ei saa mina hetkel enam midagi teha ning ta peab selle asja nüüd ise arstiga tagant järele korda saama. Kusjuures saigi. Mõni aeg hiljem sain tööinspektsioonilt vajaliku sisendi ja dokumendid lõpuni vormistada. Raha kätte saamisega läks töötajal veel mitu nädalat.

***

Ühel päeval olin personalispetsialisti ja tootmise koordinaatori ruumis niisama lobisemas ja end ventileerimas. Korraga sadas prauhti tuppa sisse pisarates Leena. Tema tahab lahkusmisavaldust kirjutada. Temal on nüüd kaks vaba päeva ja tema peale seda enam tööle tulla ei taha. Istusin nurka vaikselt mängu jälgima.
Personalispetsialist ohates: "Kui kaua te meil tööl olete olnud, Leena?" Mulle väga meeldib venelaste komme teietada.
Leena: "Kolm kuud."
Personalispetsialist: "Znachit, teil on katseaeg. Ei saa nii, et ei tule enam tööle peale vabasid päevi. Kaks nädalat peate ette ütlema, kui ära minna tahate. Nii kaua peate graafiku järgi tööl käima."
Vahepeal sekkus tootmise koordinaator: "Leena, ütelge, miks te üldse tahate ära minna?"
Leena veel rohkem nutma hakates: "Brigadir karjub mu peale ja ütleb, et ma olen pridurok. Keegi pole mulle õpetanudki, kuidas siin tööd teha tuleb, aga tema karjub, et ma töötan valesti."
Brigadiriks nimetavad töötajad oma liinivanemaid.
Tootmise koordinaator: "Mis liinil te töötate?"
Leena: "/sisesta liini nimi, erineb eelmises loos olnud liinist/"
Koordinaator ja personalispetsialist vahetavad pilke. Seal liinil on vanemaks Ljuda. Juba ammu teada-tuntud frukt. Ega Leenalgi kolme kuuga muidugi liiga virga töötaja kuulust ei olnud tekkinud.
Tootmise koordinaator: "Nii, Leena, minge kuivatage nüüd garderoobis silmad ära, teete tänane tööpäeva lõpuni, puhkate paar päeva ja siis mõtlete veel selle lahkumisavalduse osas, eks?"
Leena lahkub. Koordinaator helistab tsehhi juhatajale ja palub Ljuda enda juurde saata. Mõne minuti pärast saabub pisarates Ljuda.
Tootmise koordinaator: "Ljuda, miks te nutate?"
Ljuda: "Ma kohe olen selline inimene, kes kõike nii südamesse võtab. Kujutage ette, see Leena käib ja kaebab minu peale."
Tootmise koordinaator: "Leena ütleb, et te karjute tema peale ja sõimate teda idioodiks."
Ljuda: "Teate, mida olengi kohe sellise kõva häälega."
On küll. Mul tuli kohe meelde kuidas Ljuda ükskord keset tuletõrjeõppust kogu tehase ees tootmisdirektori läbi sõimas. Hääl oli tal tõesti võimas.
Ljuda jätkab: "Ja üldse see Leena, tüdrukud, vabandust, ma ütlen ausalt. Ta on idioot. Ma juba kolm kuud õpetan teda kuidas võileiba karpi panna. Tuleb kahe käega karpi hoida, aga kujuta ette, tema üldse ei saa aru. Koguaeg võtab ühe käega. Ja töötab aeglaselt. Ükskord mina vaatan: pooltel võileibadel pole sinki vahel. Mina küsin: Leena, miks sa pooltele võileibadele sinki vahele ei pane? Ja tema, kujutage ette, ütleb, et temal on pohhui, kas sink on võileiva vahel või mitte. Parem üldse ilma sellisteta töötada. Varsti tuleb suvi ja suured tellimused, siis ei saa nii, et meil töötavad sellised, kes karpi kahe käega hoida ei oska."
Nüüd ütlen ka mina sõna sekka: "Aga olete kindel, et teil ilma Leenata parem töötada on? Vaadake," osutan käega aknast välja tehase värava poole, "meil ei ole seal taga järjekorda. Kui Leena ära läheb, siis jääb teile liini äärde tühi koht. Varsti tulevad suured tellimused. Kuidas te siis hakkama saate, kui teil inimene üldse puudu on?"
Ljuda kuivatab silmad: "Leenal saab varsti katseaeg läbi. Siis ta hakkab kõrgemat palka saama. Äkki isegi sama kõrget kui mina. See ei ole õiglane."
Nonii, nüüd siis tuli ka tõeline põhjus välja, miks Ljuda Leenaga tõre on. Hirm, et tuleb keegi, kes on temast noorem ja parem ning võtab tema koha või saab sama palju raha.
Tootmise koordinaator: "Hästi, Ljuda, katsume ikka sõbralikult läbi saada. Ja seletage Leenale ikka rahulikult, et võileiba karpi pannes tuleb karbist kahe käega võtta. Mitte nii, et näitate kiiresti priuh-prauh ja tema ei saa midagi aru, kuidas teha."
Pärast Ljuda lahkumist arvasid personalispetsialist ja tootmise koordinaator, et äkki on ikka kõige mõistlikum Leena hoopis salatiosakonda tööle saata Ljuda võimu alt ära. Eks näeb, äkki saab seal paremini hakkama.

Need ongi lood päris elust.

Amatöör humanitaaride sisseastumiskatsetel

Mu mehe seisund on muutunud nii halvaks ja ebastabiilseks, et tööl mul tema kõrvalt enam edasi käia võimalik ei ole. Sellega seoses vajan midagi, mis täidaks järgmised kaks aastat auku mu CV-s, südames ja annaks ravikindlustuse. Üheks mõistlikuks võimaluseks tundub ülikooli sessioonõpe. Iseasi, kuidas mul seegi mehe kõrvalt võimalik saaks olema, aga hetkel käib elu nagunii rütmis üks päev korraga. Lühidalt on need asjaolud, mis mind lisaks tüdimusele minu tänasest eritalast mind Tallinna ülikooli kirjaliku tõlke eriala magistriõppe sisseastumiskatsetele viisid. Tõlkimine oleks midagi, mida saaksin ka kodust mehe kõrvalt teha. Pealegi armastan ma sõnu ja keeli.

Sisseastumiskatseteks määras süsteem mulle aja kell 10:00 ruumis S-415. Veel oli juurde kirjutatud, et kohal tuleb olla vähemalt 30 minutit varem, et oleks aega ette valmistada kirjaliku tõlke ja tõlkeanalüüsi ülesanne. Tallinna ülikool on erinevatel ajastutel erinevaid vajadusi rahuldamaks ehitatud hoonete labürint. Arvestasin juba ette, et ruumini S-415 jõudmiseks võib ette tulla ekslemisi, sest kuigi asutus ei ole mulle nii tuttav, et ma seal probleemideta orienteeruks, olin seal piisavalt palju käinud, et arvestada võimalike jamadega. Erinevad korpused olidki oma erinevate erialade sisseastumiskatseid tegema tulnud segaduses siblivaid kandidaate täis, kes neile määratud ruume otsisid. Silmanurgast märkasin ühte desorienteeritud tütarlast, kes vene keeles puhastuskäruga ringi liikuva koristaja poole pöördus ja peale vastuse saamist kindla sammu ja sihiga kuhugi edasi läks. Astusin kohe järgmisena koristaja juurde.
"Ma näen, et Te teate sellest majast siin kõike. Kas oskaksite mind juhatada, kuidas ma S-hoone neljandale korrusele saan?"
15 sekundit hiljem olin ruumi S-415 ukse taga. Ma ei jõua ära kiita seda lahket naisterahvast ning veel ja veel oma kunagist otsust vene keel ära õppida.

Kirjaliku tõlke eksamil tuli teha tõlge ilukirjanduslikust või tarbetekstist suunal inglise, prantsuse või hispaania keelest eesti keelde, lisaks üks tõlkeanalüüs. Olin juba varem tarbeteksti kasuks otsustanud. Eeldasin, et pean tõlkima tolmuimeja kasutusjuhendi või midagi taolist.
Ootasin juba 10 minutit ruumi S-415 ukse taga, kui sinna ilmus üks minu kaaskandidaat ja uuris: "Kas te teate, tõlge tuleb koridori lõpus olevas ruumis ette valmistada?"
Ei teadnud. Mingit silti ega eelhoiatust ka selle kohta ei olnud. Arvestades, et tegu oli minu konkurendiga oli temast ääretult heasüdamlik seda mulle ütelda. Juba teine lahke hing, keda seal majas kohanud olin. Humanitaarid on ikka ühed kenad inimesed. Jalutasin juhatatud tuppa. Ruum oli tühi. Haarasin laualt teksti, millel oli märge tarbetekst. Ülejäänud kolme hunnikut ei hakanud isegi vaatama, sest olin niigi 10 minutit ettevalmistusajast kaotanud.

Esimene tõlkeülesanne oli umbes selline: I wish I were a vulcano... I could smoke all day and people would say... look, it is working!
Kas see on nüüd tarbetekst? Kus mu tolmuimeja kasutusjuhend on? See ongi siis humanitaaride arusaam praktilise väärtusega tekstist?
Mis teha, tuleb töötada sellega, mis sulle elus ette antakse. Tõlkisin nii: Ma tahaksin olla tulemägi. Saaksin terve päeva suitsu pahvida ja inimesed ütleks: "Vaadake, ta on toimekas!"

Vahepeal piilusin ruumis ringi. Mind õigesse kohta juhatanud tüdruk oli ka sinna tulnud ja tööle asunud. Tal oli lahti sülearvuti ja kõrval hunnikus umbes neli erinevat sõnastikku. Tundsin ennast tõsise amatöörina. Mina tõlkisin ainult paberi, pastaka ja oma aju abil. Tööstiili professionaalsuse tõstmiseks natukenegi tegin telefonis EKI lehe lahti, sest järgmise ülesandega tekkis mul probleem. Ülesanne kõlas umbes nii: Great people talk about ideas… average people talk about events… small people talk about people… legends don`t talk... they exchange messages!!
See kohutav kummaline punktuatsioon hakkas juba häirima. Mida eksamiülesannete koostajad sellega taotlesid? Repliigi algusosas ise oli väga tuttav, aga ma ei hakanud selle taga ajamisega ennast vaevama. Aeg tiksus. Pigem häiris mind, mida täpselt oli silmas peetud sõnaga legend. Lõpuks ei hammustanudki ma lause mõtet läbi ning tegin julmalt otsetõlke. Loodetavasti pehmendab see, et ma vulcano vulkaani asemel tulemäeks tõlkisin ja sellega mingitki sõnavara olemasolu näitasin legendiämbrit.

Kolmas tõlkeülesanne oli selline naah. Üks internetis juba ammu ringelnud vana meem. Tõlkeanalüüsiks antud tõlge oli kohutav. Terminiloogiliste eksimustega, kehva süntaksi tõttu halvasti loetav, mitte originaalteksti stiili edasi andev ja muud hädad. Seda kõike sain varsti eksamikomisjonile ka ütelda, sest viis minutit enne kümmet tuldi uurima, kas ma olen valmis. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et miks ka mitte ja läksin ruumi S-415.

"Oo, tarbetekst," oli üks komisjoniliige mu tööd vaadates nagu natuke üllatunud, aga pigem positiivsel toonil. Sellest järeldasin, et tarbeteksti valik eksamitööks ilukirjandusliku asemel ei ole äkki väga levinud. Ise olin eeldanud vastupidist.

Lisaks rääkisin ära oma loodusteaduslik-tehnilise tausta, armastusest sõnade ja tekstide vastu, selle, et võiksin magistritöö kirjutada näiteks tõlkevigadest tehnilistes tekstides, mis seoks kenasti mu esimese eriala omandatavaga, sellest, et sooviksin lisaks inglise keelele teiseks tõlkekeeleks välja arendada saksa keele ja siis jõudsime kuidagi sujuvalt välja ka ilukirjanduse juurde, mis on tegelikult mu suurim kirg. Oli meeldiv ja lõbus vestlus huvitavate ja meeldivate inimestega. Humanitaarid on ikka ühed kenad inimesed, pidin jälle tõdema.

Kirjaliku tõlke erialale on sel aastal antud üle 40 avalduse, see teeb veidi rohkem kui 2 inimest ühele õppekohale. Mul on seda õppekohta eluliselt vaja. Mind huvitab see eriala. Ma konkureerin inimeste vastu, kes tõlgivad prantsuse keelest ilukirjandust. Lootused on kukkunud õige madalale. Pöialt võite mulle ikkagi hoida.

Harjutusi üksikemaduseks

Pesumasin peksab rikkevoolukaitset välja. Veel eile ma ei teadnud, et selline asi nagu rikkevoolukaitse üldse olemas on. Lihtsalt ühel hetkel avastasin, et ülemises vannitoas ei lähe tuled põlema. Pärast all diivanil istudes tundsin, et midagi on veel valesti. Pesumasin! Kahtlaselt vaikne oli. Kontrollides osutus, et jah, tõesti oli pesumasina ekraani keset pesemistsüklit pimedaks löönud. Igaks juhuks kontrollisin külmkapi ja pliidi ka ära. Vähemalt neil oli elektritoide kenasti olemas. Ladusin vannitoa küünlaid täis ja saime kenasti pestud. Pesumasinaga oli muidugi hullem lugu, sest ega mu puhaste aluspükste tagavarad lõputud ka ei ole. 75% mu aluspükstest ja sokkidest istus nüüd pesumasinas vangis.

Hommikul tuli noorem laps hädaldama, et röster ei tööta. "Sööd putru," oli mul jälle lahendus valmis, aga kui kohvi hakkasin tegema avastasin, et köögi pistikupesadest ei ole ühelgi voolu sees. Nüüd sai ka minu mõõt täis, sest inimene peab hommikul normaaselt kohvi saama kui inimene tahab kohvi saada. Keetsin pliidil potis kohvi jaoks sooja vett, võtsin tassi kätte ja läksin elektrikilpi uurima. Ainus kaitse, mis OFF asendis oli, oli suur, vihane, seisis teistest eraldi ning kandis numbrit 14. Skeem ütles, et see on rikkevoolukaitse. Lülitasin sisse. Klõps ja välja tagasi. Lülitasin uuesti. Klõps ja jälle väljas. Vahepeal helistas vanem laps mulle tehnoruumi ja ütles, et ma vannitoa tuledega niimoodi ei vilgutaks. Selge, vähemalt oli rikkevoolukaitsme sisse lülitamine vähemalt korraks valguse tagasi toonud, ehk liikusin õiges suunas. Proovisin veelkord seda sisse lükata, aga see rikkevoolukaitse oli nagu jonnipunn, lükka kuidas tahad, ikka läheb samasse asendisse tagasi. Tuli googeldama hakata. Vastuseks sain, et tuleb hakata tarbijaid ükshaaval välja lülitama ja nii vaatama, mis probleemi põhjustavad. Mul on kaitsmekapis 23 kaitset. Pesumasina oma oli nr 16. Enne selleni jõudmist tekkis mitu korda juba isu alla anda, kui rikkevoolukaitse ennast iga lülituse peale ikka klõps välja viskas. 15 korda järjest. Lisaks sain peale nõrkvoolukaitsme välja lülitamist vihase mobiilikõne toas olevatelt lastelt, et miks ma neil interneti ja teleka välja võtsin.

Kui kaitsme nr 16 välja lükkasin, jäi rikkevoolu oma sisse. Hallelujah! Skeemi uurides sain teada, et tegu on pesumasina pistikupesaga. Vähemalt saan ma nüüd normaalses valguses pissil käia ja kohvi teha. Lapses saavad röstsaia. Aluspükste probleem muidugi jäi. Igaks juhuks proovisin pesumasina pikendusjuhtme abil teise pistikupessa ühendada. Tõenäoliselt oli see omade riskidega seotud ettevõtmine, aga mul oli puhtaid alukaid vaja ja lahendus toimis. Isegi ülemise korruse WC-s jäi tuli põlema. Selles mõttes on hea, et järelikult ei ole asi pesumasinas vaid selle originaalpistikupesas, aga minu jaoks muudab see asjad keerulisemaks. Uut pesumasinat oskan ma iga kell osta, aga elektrisüsteemidest ma suurt ei jaga. Ma olen isegi rikkevoolukaitsme mõistega vaevalt paar tundi tuttav olnud.

Üksikud naised ja humanitaaridest mehed, kes majas elavad, kuidas te seda teete? Kodustate endale elektriku, santehniku, arboristi ja muud vajalikud asjamehed? Lahendate probleeme jooksvalt ja loominguliselt näiteks pikendusjuhtmete ja küünalde abil? Ma olen hea tehnilise taibuga füüsiliselt ja vaimselt tugev tüdruk, aga see rikkevoolukaitsmelugu mõjus küll natuke heidutavalt. Ma arvan, et see ei pruugi veel ainus teatavaid spetsiifilisi teadmiseid eeldav lõks olla, mis mis mul majas peidus on.

Kusjuures ma üldse ei imestaks ka, kui need neetud sipelgad, kes minu korraldatud tapatalgutest mingi ime läbi pääsenud on, asjaga kuidagi seotud oleks.

Õhtune uuendust olukorrast: nokkisin igaks juhuks siiski pistikupesa lahti, et kontrollida, kas kõik juhtmed kenasti kinni on oma pesas. Olid küll ja nii palju kui paistis, oli ka isolatsioon terve.

Potjomkini pistik. Paistab korras, aga kusagil taga on major shit (vabandage mu prantslast). Ja jah, nagu tähelepanelikum vaataja märkab, ma tegelen elektriasjadega kummikindad käes lisaks sellele, et kaitse ka välja lülitatud oli

Kruvisin selle tsirkuse kokku tagasi ja otsustasin asja suhtuda nagu Scarlett O`Hara: ma mõtlen sellele homme ja läksin jooksma. Pealegi tekkis hoopis uus probleem. Pistikut lahti urgitsedes pesumasina peal ukerdades olin enda teadmata kuidagi põlvega masinale lapseluku peale pannud. Ükski nupp ei töötanud ja luuki ka mingi valemiga lahti ei saanud. Mul ei olnud õrna aimugi, mis kombinatsiooniga see lukk peale läks ehk siis veelgi vähem, kuidas seda maha võiks saada. Kuigi pesu olin pikendusjuhtme abil pestud saanud, olin endiselt olukorras, kui 75% mu aluspükstest masinas lõksus olid. Õhtul, kui päevased asjaajamised aetud ja aega rohkem, istusin nüüd masina ette maha ja proovisin paralleelselt internetist juhendit otsides ja suvalisi nupukombinatsioone katsetades lapselukku maha saada. Suvaline kombinatsioon töötas enne, kui õige juhendi leidsin.

Täna oli siis päev, mil mu sõnavarra lisandus kaks uut terminit: lisaks ülepingekaitsmele ka lekkevool ning sain teada, kuidas Bosch logixx 7/4 mudeli lapselukk töötab. Äraneetud tsivilisatsiooni hüved, muud ma selle kohta öelda ei taha.

Mina ja juhiluba

On kaks asja, mis mulle elus on kõige raskemini kätte tulnud: vene keel ja juhiluba. Need on ka kaks asja, millest mul elus vist lisaks haridusele kõige enam kasu on olnud.

Ma olen loomupäraselt kehv autojuht. Autotunnetus ja reaktsioon on head, aga gabariiditunnetus puudub täielikult. Lisaks kardan ma kiirust. Autokooli läksin võrdlemisi vanalt, olin siis vist 21 või 22. See oli mul ka üldse esimene kord rooli istuda. Teooriaõpetaja ütles esimeses tunnis veel, et ärge muretsege, kui karud õpivad jalgrattaga sõitma, õpite ka teie autot juhtima. Kergelt see ei läinud, aga lõpuks oli tal õigus. Üldiselt sattusin kehva autokooli ja lisaks veel nõrga sõiduõpetaja otsa. Teooriaga ei ole mul kunagi probleeme olnud, aga sõita sain palju, kuid kasu sellest oli vähe. Nii jäigi asi vahepealt soiku. Sõitma õpetas mind lõpuks tegelikult minu tolleaegne elukaaslane. Oli muidu autojuhi ja inimesena mis ta oli, aga ta harrastas väga kütuse- ja autosäästlikku sõidustiili. Hea on see, et ökosõidu võtted harjusid mul kohe algusest peale sisse. Olen elus väga palju autosid vahetanud, just tööautode rotatsiooni tõttu ning öeldakse, et minu käest tulnud autod on väga hästi hoitud olnud.

Umbes aasta peale autokooliga alustamist oli mu elu väga keeruliseks muutunud. Elasin linnast väljas, töötasin linnast väljas, koolis käisin linnas ja mul ei olnud väga valikuid. Pidin hakkama sõitma. Ostsin isegi auto. Hämmastav lugu, aga auto omamiseks ei pea inimesel juhiluba olema. Olen kaks korda ka juhiloata roolis politseile vahele jäänud. Jah, selline plekike on mu minevikus olemas. Tänaseks on karistused õnneks juba kustunud, aga päris pikalt juba siis, kui legaalselt roolis olla võisin, olid kõik autod mille registreerimistunnistusel minu nimi oli, politsei punases nimekirjas ning kui mõni patrull liikluses autonumbrit kontrollima juhtus, peeti mind kohe kinni. Päris tüütu oli. Kui ma ükskord küsisin, kui kaua see pull veel kestab, siis vastas patrullpolitseinik, et no kuulge, teil on siin ikka päris tõsiseid rikkumisi olnud, korra on vist isegi juhiluba ära võetud. Mina selle peale tegelikke asjaolusid täpsustamata: "No ei, sellist asja pole minuga küll kunagi olnud, et mult juhiluba ära võetud oleks."

Kolmas kord juhiloata roolis tabamist oleks tähendanud juba kriminaalkaristust. Nii läksingi autokooli tagasi, sisuliselt ainult eksameid tegema. Teooriaga polnud probleemi. Kooli sõidueksamiga läks nii, et võtsin sõidutunni õpetajaga, kes ka kooli sõidueksameid vastu võttis, maksin talle vanas rahas vist 1000 krooni ja ta vormistas mul kooli sõidueksami tehtuks. Mul oli selleks hetkeks lihtsalt juba SOS juhiloa saamisega. Kui ma vahel liikluses mõne natuke ülbema manöövriga hakkama saan, siis saan ennast vähemalt kaassõitja ees välja vabandada - mul on teatud mõttes ostetud load.

Maanteametis, neiupõlvenimega ARKis tegin teooria jällegi esimesel katsel. Sõidueksamit läksin tegema Saue ARKi, sest seal olid kõige lühemad järjekorrad. SOS, noh. Sõidueksamit seal ma kinni ei maksnud, aga eks omaette lugu on ka see. ARK kasutas sel ajal eksamiautodena vist Volkswageneid, millel oli manuaalkast 6+1 käiguga. Ma nägin sellist mutantkasti, millel viie asemel kuus edaspidi käiku esimest korda. Kuna sõitsime Sauelt Tallinnasse mööda Pärnud maanteed, siis läksid auto viienda käiguga pöörded päris kõrgeks. Vaatasin siis ohates seda kuuendat käiku ja ütlesin: "Noh, tuleb vist siis see asi ka nüüd ära proovida."

Eksaminaatori oli tark mees ja sai aru, et ma olen liikluses kindel ning palju sõitnud. Sõitsime läbi Mustamäe tema koju Nõmmele, minu meelest oli tal naise käest vaja midagi võtta. Ma ei tea täpselt ja ega see minu asi olegi, kuigi õige selline asi ka polnud päris. Selleks ajaks oli hakanud sadama tihedat lörtsi. Ta palus mul oma hoovi sisse tagurdada. Mina tagurdasin põõsasse. Tipptunni liiklus - pole muret, aga see mu pagana olematu gabariiditunnetus. Eriti võõra autoga.
ARKi juures tagasi parkisin auto kenasti ära.
Eksaminaator: "Sõitsime?"
Mina: "Sõitsime."
Eksaminaator: "Vigadeta. On näha, et sõita te oskate."
Mina: "Tänan!"
Eksaminaator: "Tagurdasime?"
Mina: "Tagurdasime."
Eksaminaator: "Põõsasse."
Mina: "Jah, mis ma ikka öelda oskan. Lörts, olematu nähtavus. Eks asi ole nüüd Teie otsustada."
Nii läkski, et ka ARKi sõideksami tegin ära esimesel katsel. Päris puhas see lugu ei olnud, sest põõsas oli põõsas, kuigi see pagana lörts oli tegelikult üsna tihe ka. Eks natuke mängis mu jutuoskus ja see, et päris okei ei ole, kui eksaminaator eksamiaega oma isiklike asjade ajamiseks kasutab.

Nädalavahetusel rahakotti korrastades vaatasin just, et B-kategooria sõiduki juhtimisõigus on mulle esimest korda antud 29.02.2008. Ilus kuupäev. Selle aja jooksul olen sõitnud mitmekümne erineva autoga Eestis ja lähiriikides kokku ma arvan üle 100 000 kilomeetri. Liikluskindlustusjuhtumeid on olnud üks. Ringristmikul mõistsin skeemi valesti, kaldusin kõrvalritta ja kriimustasin seal sõitnud autot.

Mäletan, et kui ma oma esmase juhiloa kätte sain, läksin õhtul oma poiss-sõbra juurde. Olin elukaaslase, kes mind sõitma õpetas, selleks ajaks ühe Eestis elava välismaalase vastu välja vahetanud. Olin nii rõõmus ja ütlesin talle esimese asjana: "Now there are so many amazing places I can go to whenever I want."

Kogu see juhiloa tegemine oli ikka korralik piin, aga vabadusaste, mis mu ellu tänu sellele on tulnud, on täiesti hindamatu. Ühesõnaga kes kahtleb, kas on mõtet seda teed ette võtta või et ta äkki ei sobigi autojuhiks, siis jah, kindlasti on ning nagu mu teooriaõpetaja ütles - karud ja jalgratas.

Minu tolmune abimees viimased pool aastat või rohkem. Mul on nüüd korralike parkimisanduritega auto.