2020/06/07

Karantiinis, 3. päev

Nüüd on juba nii mitu päeva möödas küll, et julgen vaikselt hõisata: ma põen õnneks kergelt. Mida ma siis need kolm päeva teinud olen?
-Lõbustasin ennast kassiga ja tegin tast ilvese:

Järgmisel hommikul lõbustas kass ennast minuga:

-Tegin maja ees kivisillutise vahele tekkivale umbrohule äädikaga tõrjet. Ma teadsin kohe, et need mitu liitrit äädikat, mis ma eriolukorraks ja ülemaailmseks kriisiks valmistudes mitu kuud tagasi kokku olin ostnud, lähevad veel asja ette. Umbrohi hakkab kenasti kollaseks minema, aga lisaks taimedele said äädikat vist ka juurte vahele pesa teinud sipelgad. Ma ütleks, et see on natuke nagu selline karma teema, sest ega teistele ei meeldi jälle väga sipelghapet saada. Karma töötab igas suunas, sest happevannist pääsenud sipelgad on hakanud peale kodude hävitamist jupp haaval mulle tuppa sisse kolima.

-Kahe päevaga lugesin läbi kogu viimati raamatukogust toodud kraami. Täna avastasin, et Viimsi raamatukogus on selline vahva asi sisse seatud nagu koduteenindus. Kujuta pilti, nad toovad sulle raamatud otse koju kätte! Selline tunne on nagu oleks maast 50 eurot leidnud.

-Muud nagu polegi. Vedelen palju. Lobisen messingeris sõprade-tuttavatega lakkamatult. Teatud mõttes olen sotsiaalsem kui kunagi varem. Treppi õlitasin ka.

Asjad, millest ma viimasel kolmel päeval kodust kõige enam puudust olen tundnud:
1. Sipelgamürk
2. Nõudepesumasina sool
3. Punane vein
4. Muld katuseaeda
5. Kurgi- ja lilletaimed ning lilleseemned katuseaeda
6. Lapsed

1.-4. aitas hädast välja COOPi e-pood. Täna hommikul tegin tellimuse ja pool tundi tagasi käis kuller juba ära. Ta ei saanud üldse aru algul, miks ma tahan, et kotid maha paneks ja ise eemale jalutaks. Kui helistas, et on kohal, palusin kotid väravaposti peale jätta. Meil on see post õige jäme, isegi mina saaks seal otsas rahulikult istuda. Ausalt öeldes kolm päeva karantiinis ja see posti otsas istumine tundub mulle lausa välismaa ekskursioonina, aga see oleks vist karantiinireeglitega vastuolus, sest meil käib väravast palju inimesi mööda.
Kuidagi jäi kuller nii kauaks kohmitsema, et kui ma värava juurde jõudsin, oli ta veel seal. Muidugi tahtis ta kohe hirmsasti neid kotte mulle isiklikult kätte ulatada. Mina olin muudkui, et pane aga pane nüüd need kotid kenasti maha ja mine kaugemale. Tema kohe üldse ei tahtnud. Kui ma lõpuks ütlesin, et mul on koroona, kadus küll kiiresti autosse.

Üldiselt on elu vahelduseks nauditavalt sündmustevaene.

1 comment:

  1. Rõõm kuulda. Loodetavasti said hoopis vajaliku puhkuse, et edasi võidelda.
    Jõudu !!!!

    ReplyDelete