Kandja

Pühapäeval sain ma kõne 0-patsiendi kohta. Õigemini ma ei usu, et tegu 0-patsiendiga oli. Meie maja 0-patsient oli tõenäoliselt keegi asümptomaatiline juba varem. Me istusime pühapäeval neljakesi kriisikoosolekul ja ma avasin selle küsimusega: "Mis tingimustel me tehase sulgeme? Minu ettepanek: teise nakatunu korral. Meie tingimustes näitab see, et oleme kolle. USA kogemus näitab, et meile analoogilistes ettevõtetes ei saa seda kontrolli all hoida muud moodi."
Järgmistel päevadel tegelesin ma sellega, mida keegi teine administratsioonist teha ei tahtnud. Sulgesin olmeruume, kus töötajad ohtlikult lähestikku kogunesid, õiendasin inimestega, kes ei kasutanud korrektselt isikukaitsevahendeid. Minuga vaieldi, minu peale karjuti. Seda kõike on liiga vähe ja liiga hilja, aga kogu selle pandeemia ajal olen ma olnud nagu hüüdja hääl kõrbes ja õnnetusekaaren. Neid, kes minuga sama moodi mõtlesid, oli liiga vähe. Keegi ei tahtnud negatiivsele stsenaariumile mõelda. Täna oleme selle realiseerumisega Aktuaalse Kaamera esiuudis.

Eile õhtul oli minu kord testile minna.
"Protseduur on ebameeldiv," hoiatas proovõtja mind vatitikk püsti.
"Ma olen kuulnud jah," ütlesin ma pead kuklasse kallutades.
"Näed, mitte piiksugi ei tulnud," oli proovivõtja üllatunud.
"Nojah, ma olen kaks korda sünnitanud. Parem ikka kui see," proovisin silmad vesised nalja teha.
Just siis, kui ma arvasin, et nüüd on kõik tehtud, võttis ta teise pulga, toppis selle läbi mu teise ninasõõrme teist korda ajusse ja keerutas hoogsalt.

Teised samal päeval testi andnud said oma negatiivsed tulemused juba hommikuks kätte. Minu oma ei tulnud ega tulnud. Pealelõunaks sain aru, et nad on mu proovi kas pekki keeranud või on see positiivne. Halba aimates olin mehe ja lapsed juba eelmisel päeval maale saatnud. Aegamisi hakkasin tundma sümptome: peavalu, valu põlvedes, uimasus. Proovisin mõelda, et need on psühosomaatilised. Samas kaks päeva varem suitsuruumis poolemeetriste vahedega üksteisele maskidetate intensiivselt näkku hingavatele 20 inimestele rääkides, et ma pitseerin suitsuruumi teadmata ajaks nende enda ohutuse pärast kinni, teadsin ma juba siis, millega ma riskin. See asi oli suurem kui mina, ma ei saanud seda tegemata jätta, sest keegi teine ei oleks seda teinud. Mina olin maskis, nemad mitte. Nii ongi, et mask kaitseb eelkõige teisi, mitte kandjat.
Mõned tunnid tagasi ilmus mu digilukku märge: Covid-19 koroonatest: positiivne.

Ma olen kandja. Järgmised 14 päeva pean ma oma võitluseid üksi karantiinist võitlema.


Midagi positiivset ka. Katsun karantiiniaega produktiivselt kasutada ja hakkasin vanema lapse joonistusi raamima. Tulemus sai selline:

Kass aitas ka