Sipelgad

Ei saaks öelda, et ma traditsioone ei austaks, aga ühest tahaks küll loobuda – igakevad-suvisest sipelgate rünnakust. Sel aastal on neid kuidagi eriti palju. Pehme talv on sipelgate vastu leebe olnud. Igast praost pressivad tuppa. Lisaks on nad vallutanud mu terrassid ja rõdud. Nagu troopikas elaks või midagi. Järgmiseks jalutab veel tiiger tikripõõsast välja.



Kodust saabunud esimene ärev teada sipelgarünnaku alguse kohta

Kuna see ei ole mul esimene kord oma maja ja toitu nende kuuejalgsete nuhtluste eest kaitsta, teadsin kohe, mida teha. Sipelgate mürgisööda toos. Soovitavalt Raidi oma. Läksin kohalikku ehituspoodi. Sipelgamürgi riiul oli lagedaks tehtud nagu tualettpaberi oma enne koroonakriisi. Raidi ei olnud, aga leidsin riiulinurgast veel mingi suvalise kaubamärgi topsid sipelgate mürgisöödaga. Ainult kaks toosi oli veel alles. Tundub, et ma ei olnud oma hädas vähemalt üksi. Panin topsid kööki ja esikusse kohtadesse, kus kõige elavam sipelgate liiklus käis. Kasutegur: null. Sipelgad ainult naersid. Kogu armee marssis mürgitoosist külma kõhuga mööda. Pole ime ka. Mõned päevad hiljem märkasin, et sipelgad olid kapi pealt meepurgi avastanud. Sellega juba ei konkureeri. Viskasin ära põlatud mürgitoosid välja ja tõstsin meepurgi külmkappi.

Siis jäin koroonasse. Nüüd otsustasin asja uuesti ette võtta. Isolatsioon oli emotsionaalselt küll nii kurnav, et mõne päeva järel rääkisin juba tomatitega, aga mitte nii hull, et oma üksildust köögisipelgate abil leevendada oleks tahtnud. Tõrjevahendite hankimise võimalused olid mul nüüd aga piiratud. Sipelgate mürgisöödamajad olid ainult ühe kojuvedu teostava toidupoe sortimendis. Mis teha, tellisin seda, mida sai. Igaks juhuks võtsin ühe temaatilise sipelgapildiga veini ka.

Kasutegur: null. Vein ei kõlvanud ka kuhugi, kuigi see oli Pinot Noir, minu lemmikviinamari. Pinot Noirist on halba veini umbes sama raske teha nagu halba pitsat. On olemas kuivanud pitsa, aga väga harva võib kohata halba pitsat.

Karantiin sai läbi. Siis soovitas mu töökaaslane ja kaasviimsilane kohalikust poest ühte kolmandat brändi sipelgate mürgisöötatopse. Ma olin juba lootust kaotamas, aga parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida. Läksin tõin selle toosi ka ära. Maksis ainult 1.95 eur. Enamasti on need topsikud hinnaklassis 3-5 eurot. Igaks juhuks otsin ühe viieurose ka veel lisaks ja asusin nii odavat kui kallist mürki juba samal õhtul oma majakaaslastele serveerima. Kallimasse mürgirestorani ei ole siiani üksi sipelgas sisse astunud. No ei huvita neid loomi gurmeeotsa toidupoolis.

Kasutu viieeurone tõrjetoos. Ärge ostke.

Kaheeurose topsiku ümber läks kohe elav sipelgate liiklus lahti. Hommikuks oli köögis puhas vuuk tehtud. Lõpuks saab meepurgi jälle külmikust välja tuua. Viisin sipelgamürgi edasi teisi korruse rõdule, kus algas kohe sama elav orgia kui eelmisel õhtul all köögis. Kui mürki veel alles jääb, õnnestub äkki sama toosiga ka alumine terrass sipelgatest puhtaks saada. Nii võib kahe euro eest veel oma maja enne talve tulekut tagasi saada.

Si! Kaks eurot. Meeldib mulle, meeldib mu sipelgatele ja meeldis ka mu töökaaslaste sipelgatele. Soovitan.

See vene keel

Sügisel algab mu vanemal lapsel see õnnis kooliaasta, mil lisandub b-võõrkeel. Valikus on saksa ja vene keeled. Filosoofilistel põhjustel eelistaks ma saksa keelt, aga nagu suurem osa vanemaid, valin praktilistel kaalutlustel vene keele. Üleeile, nooremate laste lastaia lõpupeol jutustasime endise töökaaslasega, kellega meil nooremad lapsed koos lasteaias käisid ja nüüd esimesse klassi lähevad ning kelle vanem just vene keele esimese õppeaasta kadalipuga ühele poole sai. Raske olevat olnud. Lastel puudub huvi vene keele vastu. Ka mina tulin gümnaasiumist välja sisuliselt olematu vene keelega. Aastaid kurja vaeva ja kuigi vigaselt, ma räägin ja olen võimeline vene keeles naljagi tegema. Igatahes on mul kindel soov vältida lastega seda, et ka nemad vene keelega seda vett ja vilet peaks nägema, mis mina. Amatöörist keeleentusiastina proovisin vanema lapsega kolme-nelja aastaselt kodus vaikselt vene keelt rääkima hakata. Vastuseis oli nii tugev, et pidin lõpetama. Selle asemel alustasin inglise keelega. Täna, kuus aastat hiljem parandab ta kohati mu hääldust ning küsib mõnede sõnade kohta, mida minu sõnavaras ei olegi. Eks nooremalegi lapsele ole inglise keelest üht-teist kõrvalt meelde jäänud, aga räägib ta tunduvalt halvemal tasemel kui vanem õde samas vanuses. Tema anne ei olegi keeled, aga numbritega on ta jälle palju osavam kui õde sel ajal.

Karantiini ajal võtsin jälle lastega vene keele käsile. Proovisin igal õhtul nendega 10 minutit sõnavaraülesandeid teha. Nüüd on see soiku jäänud, aga vahel katsun vestlusesse venekeelseid sõnu ja fraase sisse poetada. Ma ei saaks öelda, et neile väga meeldiks või kasutegur suur oleks, aga mingi baasi edasiseks keeleõppes see äkki loob.

Sel nädalavahetusel õnnestus mul varastada kaks päeva ja sõitsime lastega Jurmalasse. Leidsin liiga hea hinnaga suure hotellitoa mereäärses spaas, et isegi post-koroonaajal tõsi olla. Minu ingliskeelne kiri broneerimissooviga kadus nagu mutiauku. 15 minutit enne väljasõitu helistasin. Administraator rääkis ainult vene keeles, aga kahe minutiga oli mul tuba ja muu vajalik info olemas. Vanem laps kikitas kuulates natuke kõrvu. Siin majas ei räägi keegi teenindavast personalist inglise keelt. Kui aus olla, siis pole ma neid ega ka teisi külalisi omavahel eriti läti keeltki rääkimas kuulnud. Eile poetasid lapsed omavahel juteldes selle kohta paar imestavat märkust.
"Jah, selle pärast ongi hea erinevaid keeli osata, et siis saad inimestega rääkides valida selle keele, millest nad aru saavad," kasutasin kohe võimalust kasvatuslikult vaherepliigiks.
"Jah, ja on hea, kui on ema, kes keeli oskab," arvas vanem laps. Õhtusöögil küsis mult kuidas vene keeles paari toidu nimetused on. Mina aga nägin hoopis, et tema see oli mingi klõps ära käinud. Ta tahab nüüd vene keelt õppida.

Hotell ise on nii kehv, et sõidame täna hoopis Riiga edasi. Eile Riiast läbi sõites tundus Riia vanemale lapsele meeldivat. Küsis ühe ja teise kohta. Eks ma siis näitan neile natuke Riia linna.

7. päev koroonat

Üleeile raamatukogus koduteeninduse kaudu toodud raamatud on kõik läbi loetud. Toit hakkab ka otsa saama jälle. Sipelgad on endiselt alles. Ma alguses ei saanud aru, miks nad oma mürgisöödamaja ei kasuta, aga siis avastasin, et nad on meepurgi kapi pealt üles leidnud. Sellega juba ei konkureeri. Juukseid kammin ülepäeviti. Eile helistas perearst. Ta on vist kõige põhjalikum perearst Eestis. Küsis enesetunde kohta, hoiatas, et vahel hakkab köha alles 8. või 9. haiguspäeval ja andis juhised, millal endale kiirabi kutsuda kui ma nädalavahetusel surema peaks hakkama. Peale sellist kõnet hakkas mul muidugi kohe köha. Täna hommikuks rahunesin maha ja köha oli ka nagu nõiaväel kadunud. Üks töökaaslane kirjutas siis, et ta on ka kuulnud, et poole halvemuse suunas võib tulla väga äkitselt. Peale seda juttu köhin jälle.

Suhtlen palju kassiga. Kui lapsi kodus ei ole, on ta nagu kleepekas mu küljes kinni. Tahab iga asja juures "aidata".

Eile hakkas sel ajal, kui ma pesu kuivama panin, hernetaimi üles võtma. Ma olen igal aastal herneid kasvatanud, ei tea, mis talle nüüd pähe lõi. Pärast proovis veel istustuskastist rukkolat süüa. Vaadake ainult seda lolli. Jube õietolm on ka igale poole vihmaga maha sadanud.

Täna hommikul leidis voodi vahelt roosa mao. Jumal tänatud, et kass majas on. Ei tea, mis muidu kõik juhtuda oleks võinud.

Karantiinis, 3. päev

Nüüd on juba nii mitu päeva möödas küll, et julgen vaikselt hõisata: ma põen õnneks kergelt. Mida ma siis need kolm päeva teinud olen?
-Lõbustasin ennast kassiga ja tegin tast ilvese:

Järgmisel hommikul lõbustas kass ennast minuga:

-Tegin maja ees kivisillutise vahele tekkivale umbrohule äädikaga tõrjet. Ma teadsin kohe, et need mitu liitrit äädikat, mis ma eriolukorraks ja ülemaailmseks kriisiks valmistudes mitu kuud tagasi kokku olin ostnud, lähevad veel asja ette. Umbrohi hakkab kenasti kollaseks minema, aga lisaks taimedele said äädikat vist ka juurte vahele pesa teinud sipelgad. Ma ütleks, et see on natuke nagu selline karma teema, sest ega teistele ei meeldi jälle väga sipelghapet saada. Karma töötab igas suunas, sest happevannist pääsenud sipelgad on hakanud peale kodude hävitamist jupp haaval mulle tuppa sisse kolima.

-Kahe päevaga lugesin läbi kogu viimati raamatukogust toodud kraami. Täna avastasin, et Viimsi raamatukogus on selline vahva asi sisse seatud nagu koduteenindus. Kujuta pilti, nad toovad sulle raamatud otse koju kätte! Selline tunne on nagu oleks maast 50 eurot leidnud.

-Muud nagu polegi. Vedelen palju. Lobisen messingeris sõprade-tuttavatega lakkamatult. Teatud mõttes olen sotsiaalsem kui kunagi varem. Treppi õlitasin ka.

Asjad, millest ma viimasel kolmel päeval kodust kõige enam puudust olen tundnud:
1. Sipelgamürk
2. Nõudepesumasina sool
3. Punane vein
4. Muld katuseaeda
5. Kurgi- ja lilletaimed ning lilleseemned katuseaeda
6. Lapsed

1.-4. aitas hädast välja COOPi e-pood. Täna hommikul tegin tellimuse ja pool tundi tagasi käis kuller juba ära. Ta ei saanud üldse aru algul, miks ma tahan, et kotid maha paneks ja ise eemale jalutaks. Kui helistas, et on kohal, palusin kotid väravaposti peale jätta. Meil on see post õige jäme, isegi mina saaks seal otsas rahulikult istuda. Ausalt öeldes kolm päeva karantiinis ja see posti otsas istumine tundub mulle lausa välismaa ekskursioonina, aga see oleks vist karantiinireeglitega vastuolus, sest meil käib väravast palju inimesi mööda.
Kuidagi jäi kuller nii kauaks kohmitsema, et kui ma värava juurde jõudsin, oli ta veel seal. Muidugi tahtis ta kohe hirmsasti neid kotte mulle isiklikult kätte ulatada. Mina olin muudkui, et pane aga pane nüüd need kotid kenasti maha ja mine kaugemale. Tema kohe üldse ei tahtnud. Kui ma lõpuks ütlesin, et mul on koroona, kadus küll kiiresti autosse.

Üldiselt on elu vahelduseks nauditavalt sündmustevaene.

Kandja

Pühapäeval sain ma kõne 0-patsiendi kohta. Õigemini ma ei usu, et tegu 0-patsiendiga oli. Meie maja 0-patsient oli tõenäoliselt keegi asümptomaatiline juba varem. Me istusime pühapäeval neljakesi kriisikoosolekul ja ma avasin selle küsimusega: "Mis tingimustel me tehase sulgeme? Minu ettepanek: teise nakatunu korral. Meie tingimustes näitab see, et oleme kolle. USA kogemus näitab, et meile analoogilistes ettevõtetes ei saa seda kontrolli all hoida muud moodi."
Järgmistel päevadel tegelesin ma sellega, mida keegi teine administratsioonist teha ei tahtnud. Sulgesin olmeruume, kus töötajad ohtlikult lähestikku kogunesid, õiendasin inimestega, kes ei kasutanud korrektselt isikukaitsevahendeid. Minuga vaieldi, minu peale karjuti. Seda kõike on liiga vähe ja liiga hilja, aga kogu selle pandeemia ajal olen ma olnud nagu hüüdja hääl kõrbes ja õnnetusekaaren. Neid, kes minuga sama moodi mõtlesid, oli liiga vähe. Keegi ei tahtnud negatiivsele stsenaariumile mõelda. Täna oleme selle realiseerumisega Aktuaalse Kaamera esiuudis.

Eile õhtul oli minu kord testile minna.
"Protseduur on ebameeldiv," hoiatas proovõtja mind vatitikk püsti.
"Ma olen kuulnud jah," ütlesin ma pead kuklasse kallutades.
"Näed, mitte piiksugi ei tulnud," oli proovivõtja üllatunud.
"Nojah, ma olen kaks korda sünnitanud. Parem ikka kui see," proovisin silmad vesised nalja teha.
Just siis, kui ma arvasin, et nüüd on kõik tehtud, võttis ta teise pulga, toppis selle läbi mu teise ninasõõrme teist korda ajusse ja keerutas hoogsalt.

Teised samal päeval testi andnud said oma negatiivsed tulemused juba hommikuks kätte. Minu oma ei tulnud ega tulnud. Pealelõunaks sain aru, et nad on mu proovi kas pekki keeranud või on see positiivne. Halba aimates olin mehe ja lapsed juba eelmisel päeval maale saatnud. Aegamisi hakkasin tundma sümptome: peavalu, valu põlvedes, uimasus. Proovisin mõelda, et need on psühosomaatilised. Samas kaks päeva varem suitsuruumis poolemeetriste vahedega üksteisele maskidetate intensiivselt näkku hingavatele 20 inimestele rääkides, et ma pitseerin suitsuruumi teadmata ajaks nende enda ohutuse pärast kinni, teadsin ma juba siis, millega ma riskin. See asi oli suurem kui mina, ma ei saanud seda tegemata jätta, sest keegi teine ei oleks seda teinud. Mina olin maskis, nemad mitte. Nii ongi, et mask kaitseb eelkõige teisi, mitte kandjat.
Mõned tunnid tagasi ilmus mu digilukku märge: Covid-19 koroonatest: positiivne.

Ma olen kandja. Järgmised 14 päeva pean ma oma võitluseid üksi karantiinist võitlema.


Midagi positiivset ka. Katsun karantiiniaega produktiivselt kasutada ja hakkasin vanema lapse joonistusi raamima. Tulemus sai selline:

Kass aitas ka