2020/05/14

Sellele ei saa pealkirja panna

Mina siin. Ventileerin jälle. Tallinnas on karu jooksus ja tema kukkus täna jälle kokku. Ma olen talle sada korda rääkinud, et ta voodist tõusta ei üritaks, kui mind kodus pole, aga ta ei ole kunagi ennast hoida osanud. See ei ole see igavesti neetud kasvaja, mis teda sööb ja tapab, ta teeb seda iseendale. Kui mu vanem laps, 10-aastane, mulle helistas ja Jumal sa näed, et mitte üksi laps ei peaks kunagi selliseid kõnesid tegema, kui ta mulle helistas ja algul ainult telefoni hingas, sain ma kohe aru, et midagi on valesti.
Lõpuks ütles ta umbes: issi kukkus maha ja väriseb.
Ja mina: ära muretse, ma kohe tulen ja ma kutsun kiirabi, temaga ei juhtu midagi. Kas issi vastab sulle, kui sa temaga räägid?
Sel ajal olin ma juba autos ja sõitsin oma elu sõitu, sest isa ei vastanud talle.
“Ärge muretsege, mul on handsfree,” proovsin ma häirekeskuse töötajat rahustada, kui ta tundis muret, kas ma saan turvaliselt sõita ja samal ajal proovide neile toimuva kohta adekvaatset infot anda.
“Issi ärkas,” oli ta sel ajal mulle sõnumi saatnud, kui ma häirekeskusega rääkisin.
”Kiirabi on 13 minuti kaugusel”, ütles dispetšer. Lubja mäel sai kiirabi mu kätte. Ma võtsin neile sappa ja umbes samal ajal helistas laps uuesti, sest issi oli üritanud tõusta, uuesti kukkunud ja tegi nüüd imelikku häält. Ma kuulsin seda häält. Seda häält teeb inimene, kellele ei jagu õhku.

Alguses nad ei saanud talle kanüüle sisse ja magamistoa põrand sai verd täis. Need ravimid on lisaks tema kehale ära söönud ka tema veenid. Samal ajal hakkas meie kuueaastane oma tuba koristama. Kõigil on oma kaitsemehanismid.
“Kuidas ma tema kohta infot saan?” tahtsin ma teada, kui nad teda ära hakkasid viima.
“Teile helistatakse.”
Tunnid läksid, aga keegi ei helistanud. Ma helistasin ise. Teda ei olnud PERHis. Nad olid lubanud ta PERHi viia. Ma olin lootnud, et nad viivad ta sinna ja siis kutsutakse ta juurde tema raviarst ja siis saab ta parima võimaliku diagnostika. Lõpuks leidsin ta ITK-st. Ma ei tea, miks nad ta sinna viisid PERHi asemel. ITK-s ei ole vist isegi valveonkoloogi, neuroonkoloogist rääkimata. Vähemalt oli valvearst tore ja tundus empaatiline. Jällegi empaatilisem kui ühele arstile tema enda pärast hea on. Nad pumpsid talle vaaliumit ja kolmekordse doosi steroide sisse. Me olime mitu kuud vaeva näinud, et teda steroididest võõrutada. Nii läks kahe kuu töö ühe päevaga vastu taevast.
Vähemalt on ta tagasi kodus ja stabiilne.

Jumal, sa näed mu sisse ja sa tead, kes ma olen. Me mõlemad temaga tuleme erineval viisil ära neetud suguvõsadest. Sa näed, et minus on jõudu lõpetada oma suguvõsa needus, sest ma mõistan vahet hea ja kurja vahel ka keelatud puust maitsmata. Sa näed, et varsti on mul ka tarkust ja jõudu, et mõista tema perekonna needuse olemust ja hoida selle eest vähemalt oma lapsi, kui mitte päästa teda ennast ja tema ema. Meie Isa, täna ei palu mitte jõudu ja usku, nagu tavaliselt palutakse, vaid seda, et sa usuksid hoopis minusse, sest minu ainus võimalus on olla see, kes sogases vees ujudes puhtaks jääb nii, nagu ma olen kogu maailma koledustes ujudes kunagi puhtaks saanud. Minu südames on nii palju armastust, see on kõige tähtsam asi siin maailmas. See äraneetud suguvõsa peab õppima armastust vastu võtma ka väljapoolt oma mikrokosmost, sest seisva vere needuses on surm nagu kogu maailma teadmistesse on sisse kirjutatud elu.

6 comments:

  1. Kurat, nüüd ma hakkasin nutma. Sellist asja ei peaks ükski täiskasvanu ega laps kogema. Ja kõik mu head mõtted läksid teele teie poole.

    ReplyDelete
  2. Minu head soovid ja mõtted on teiega

    ReplyDelete
  3. Jõudu, jaksu, meelekindlust.

    ReplyDelete
  4. Ma soovin, et su palveid võetaks kuulda.

    ReplyDelete
  5. Ma ka nutan.
    Soovin sulle saata seda, mida sul kõige rohkem vaja on. Võta siis vastu.
    Pai.

    ReplyDelete
  6. Palju (meele)jõudu! Me ei tunne isiklikult, aga ma mõtlen teie peale ja soovin, et te jaksaks!

    ReplyDelete