2020/04/23

Jälle EMOs

See on üks õpetlik lugu sellest, kuidas tööandja usaldust mitte ära kasutada ja mingitest asjadest veel. Reedel mõtlesin, et kasutan kodukontori hüvesid ja teen tööajast kiirelt lõunaks perele kartulipudru valmis. Hakkasin kartulitelt keevat vett ära valama ja järgmisel hetkel libises poti sang kuidagi käest. Nüüd on siis nii, et kui viimastel aegadel sajab mulle taevast enamasti ainult sõnnikut kaela, on vahelduseks hakanud ka keevat vett sadama. Natuke sai pihta parem reis, aga suuremas osas siiski parem labajalg. Hea, et vähemalt kraanikausi lähedal olin ja sain jala kohe jaheda vee alla torgata. Hoidsin vist liiga vähe, 2...3 minutit. Hiljem lugesin, et oleks pidanud jalga lausa 15 minutit vee all jahutama, aga ma enne jahutasin ja alles siis googeldasin kuidas jahutada.
Diagnoosisin endal 2B astme põletushaava käelaba suurusel pinnal ja arvasin, et olen superkangelane ning küll paraneb ise ära. Midagi ta ei paranenud, hoopis hullemaks läks. Pühapäeva öösel olin oma jalaga nagu 5 kopikat Lääne-Tallinna Keskhaigla EMOs kohal.



 
Sain mitmelt meedikult kiita oskusliku villide avamise eest ja laita, et varem arsti poole ei pöördunud. Mind võttis vastu lühikest kasvu käbe noorem meesarst, kahtlustan, et resident. Mulle hakkas ta inimesena kohe meeldima. Käigupealt võttis ta vastu kiirabiautosid, avas mingi osakonna ja tegeles viiekümne muu probleemiga. Mu jalga vaadates ütles, et see on ju vana haav.
Mina: "Jah, reedene"
Tema: "Miks Te siis nüüd tulla otsustasite?"
Mina (viisakas sõnastuses): "Sest kõik f****** käskisid mul sellega arsti juurde minna ja see jalg hakkab mul ilmselgelt otsast mädanema"
Algul arvasin, et nüüd saingi kaela selle suhtumise, mida EMO puhul nii väga kardetakse: pseudoprobleem ja oleks pidanud kodus ise hakkama saama. Täna, kui mu jalga on kolme meediku ja mu enda poolt nelja päeva jooksul viis korda ümber seotud saan ma aru, et nii suur 2. astme põletus vajab professionaali kätt ning arst tahtis puhtalt uudishimust teada, mis mu peas toimus, et ma kaks päeva ootasin. Vahepeal hakkas mingeid tõsisemaid haigeid peale viskama ja ma jäin umbes tunniks oma raamile vedelema ning EMO telgitaguste elu jälgima.

Ootel
Elu EMOs on huvitav. Korra käis üks medvend kurtmas, et peab koroonapalatisse minema, aga lüüsis on ainult mingid suured kaitsekombed. Mu lemmik pisike arst, kes tol ööl seal vägesid kamandas teatas, et siis panedki selle mis on. Vahepeal tuli patsiente järjest juurde. Kõrvalruumis algas arutelu teemal, et PERH ei võta enam vastu ja peab uue osakonna selle tõttu Lääne-Tallinna keskis avama. Keegi arvas, et peaks ikka PERHiga patsiendid pooleks tegema. Ma ei tea, mis liiki patsientidest juttu oli ja ma ei osanud ka seisukohta võtta kas õigus on PERHil või Lääne-Tallinnal, sest viimaste kuude jooksul olen nii PERHis kui Lääne-Tallinna Keskhaiglas pidanud nii palju käima, et mul juba sellele mõteldes seest keerama hakkab ning ma olen õppinud sügavalt austama seda rasked tööd, mida neis mõlemas majas tehakse.

Poole tunni pärast oli koroonapalatisse kadunud medvend tagasi, näost punase ja kombe soonimisjäljed näos. Üldse nägi ta nördinud välja, sest koroonaosakonnas olevat ainult üks patsient olnud. Nüüd oli tal uus probleem: ta tahtis uut maski. Lunis ja lunis, sest noh, ta käis just koroonatsoonis ja on uut maski väärt. Lõpuks anti talle uus respiraator, aga et neid hoiti minu raami kohal asuvas kapis käis kogu see trall minust umbes poole meetri kaugusel. Ma üritasin samal ajal kõigest väest hinge kinni hoida ja oma ratastel lavatsit natukenegi koroonapoisist kaugemale nihverdada.

Ühel hetkel rahunes möll maha ja pisike arst saatis paar meedikut minuga edasi tegelema. Haav puhastati, mökerdati mingi kohapeal valmistatava salviga sisse ja seoti nii oskuslikult, et silm kohe puhkas. Järgmisel päeval perearsti juures haava ümber sidudes teadis pereõde rääkida, et see olevat olnud Seppo salv. Kunagi Tallinnas tegutsenud põletushaavade kliiniku legendaarse arsti dr. Seppo leiutis. Ma ei ole jõudnud tema elulugu veel läbi töötada, aga kavatsen selleks kindlasti aega võtta: http://www.tervishoiumuuseum.ee/et/uudiste-arhiiv/504-tuntud-aga-tunnustamata-100-aastat-dr-arnold-seppo-suennist

Traumapunktis kaasa antud kirjalik anamnees oli huvitav: 17.04 kodus valas keevat vett vasaku jala peale.
Objektiivne leid: 2. astme põletushaavad vasakul jalal 2% kehapinnast.
Esiteks kallas see vesi ennast võrdlemisi ise ja teiseks oli tegu parema jalaga.
Arst, kes mulle pabereid kätte tõi uuris, ega mul ravimiallergiaid ei ole.
Mina: "No penitsilliinide suhtes on tundlikkus"
Arst: "Aa..."
Mina (jällegi viisakas sõnastuses): "Okei, andke need paberid siia. Mis te mulle välja kirjutasite siis?"
Amoksütsilliini olid kirjutanud. Ainsa aine tervest farmakopöast, mille suhtes mul eales mingi reaktsioon on tekkinud. Ravimiallergiate juurde oli kirjutatud: eitab ravimiallergiaid. Tore, et nad enne kirjutamist küsinud olid. See selleks.
Mina: "Hea küll. Kui mul on valida, kas ma lähen beetalaktaamide reaktsioonist paiste ja punaseks või saan veremürgituse, siis ma valin ikka esimese"
Võtsin oma jala, paberid, soovisin head õhtut ja hakkasin koju sõitma. Perearstikeskuses sain järgmisel päeval antibiootikumid amoksütsilliinist kenasti mingi mütsiini vastu vahetada.
Kokkuvõtvalt jäin ma oma EMOs käiguga siiski väga rahule. Sain adekvaatset abi ja palju uusi teadmiseid.

Üldiselt olen ma oma kehas pettunud. Esimesed kaks päeva arvasin tõsimeeli, et tegu on mingi tavalise marrastusega, aga põletushaavad käituvad hoopis teisiti. Keha tundub nagu ründavat suurest šokist põletatud piirkonda. Nekrootilist kudet viskab nii kiiresti peale, et ma vaevalt jõuan seda ära rookida. Ma ei saa aru. Millal inimkond tuld kasutama õppis? Ja sadade tuhandete aastate jooksul ei ole endiselt kehal mingeid adekvaatseid reaktsioone välja kujunenud põletuste suhtes. Evolutsiooniline läbikukkumine, ma ütlen.

Kes võikaid lugusid ei karda, neile lõpetuseks pilte ka. Kes vaadata ei taha, see alla ei keri palun.


















Värske

12 tundi hiljem


No comments:

Post a Comment