2020/09/28

Appi!!!

 Pardon pealkirjas oleva klikimagneti pärast, aga nüüd on lugu tõesti nii, et mul on lugejate abi vaja. Ma olen nüüd juba mitu aastat siin blogis proovinud inimesi rõõmustada ja kurvastada. Alguses tahtsin küll ainult seda esimest, aga elu on läinud nagu ta on ja eriti viimasel aastal ei ole see alati päris niipidi välja tulnud. Kelle see 2020 üldse hea aasta oleks olnud, eksole. Mina tean ainult ühte inimest. Ta on mu endine tööandja ja talle kuulub tehas, mis lisaks ravimitele ka desinfitseerimisvahendeid toodab.

Nüüd olen ma koolis supi sees nimega Kvalitatiivsete ka kvantitatiivsete meetodite kursus, kus tuleb läbi viida miniuuring. See ülesanne sadas nii ootamatult kaela, et ma ei osanud muud pakkuda, kui et teen küsitluse oma blogi lugejaskonnas. Siin ta nüüd siis on, palun julgelt klikata:
https://docs.google.com/forms/d/1XGlcGxAibmTQdiC4dL44oGXgvD9zkUSuSs7HObx9EeY/edit

Tuhat tänu vastajatele ette! Küsimustiku täitmisest võidab blogi iga lugeja, sest aine läbimiseks on mul lühikese ajaga vaja vastajatest piisavalt suurt valimit, et mingit vähegi adekvaatset statistilist analüüsi teha. Aine on mul vaja läbida, et mind koolist välja ei visataks. Kool aga mõjub mu õigekirjale hästi. Mida korrektsemalt ma kirjutan, seda parem on lugeda. Lihtne.

Kõik on anonüümne nagu sellistel puhkudel ikka.

Mu ingliskeele õpetaja ütles kunagi, et kui tänukirja kirjutada ja selles ainult üks kord tänada, siis inglaste jaoks on see nagu polekski tänanud. Äkki on linkidega sama moodi. Ma panen siis igaks juhuks teist korda veel lingi:
https://docs.google.com/forms/d/1XGlcGxAibmTQdiC4dL44oGXgvD9zkUSuSs7HObx9EeY/edit

Tänan ette ka oma kahe kursusekaaslase poolt, kellega koos ma oma rühmatöid teen!

Küsin ka seda, kas oleks huvi, kui ma uuringu tulemusi ka blogis jagaks?

Memento mare

"Kas A. ei tulnudki sünnipäevale?" oli mu ema üllatunud. A. oli tema pinginaaber ja eluaegne sõbranna.
"Ei, ta pidi laevale minema," seletas A. noorem õde, kes samuti nende sõpruskonda kuulus ja sünnipäevaseltskonnas oli. A. töötas laeval. Keegi oli kas haigeks jäänud või muul ootamatul põhjusel temaga vahetuse palunud ümber tõsta. A. läks, hoolimata sellest, et oli plaaninud tol õhtul hoopis mu ema sünnipäevale tulla.

Järgmisel hommikul kui ma kooli läksin, oli ema millegi pärast raadio tööle pannud. Muidu meil kodus hommikuti või tegelikult üldse raadio kuulamise kommet ei olnud. Just siis, kui ma uksest välja astusin, hõikas ema mulle järele: "Estonia läks öösel põhja."
Ma ei saanud midagi aru. Mis Estonia? Kuidas saab Estonia teater põhja minna? Olin siis algkoolis. Esimene tund oli muusika. Ka seal oli klassis raadio mängima pandud. Minu meelest me sel hommikul palju õppimisega ei tegelenud, vaid kuulasime terve tunni ainult uudiseid. Siis sain ma aru, mis laev see oli, kuhu A. mu ema sünnipäeva asemel läks.

Järgmistel päevadel olid ajalehed paksult nimekirju täis trükitud. Nimekirju oli kahte sorti. Neist, kes olid laeval ja neist, kes olid pääsenud. A. nimi oli ainult esimestes. Lõpuks ilmus A. hoopis kolmandat sorti nimekirja. Need on nimed, mis on täna mitme mälestusmärgi juures kivisse raiutud. Igal aastal Estonia uppumise aastapäeval räägivad inimesed oma pääsemiste lugusid või lugusid sellest, kuidas nad peaaegu pidid laevale minema, aga lõpuks nagu mingi ime läbi ikka ei läinud. A. oli see, kes ei oleks pidanud tol ööl laeval olema, aga enam oma lugu rääkida ei saa. Ta leiti öösärgis. Meeskonnaliikmete kajutid asuvad sügaval laeva kõhus. Sealt oli ta ennast julmalt äratatuna laevast välja võidelnud, aga öösärk oli liiga vähe, et septembrilõpu Läänemere kalgile külmale vastu panna.

Meri näitas siiski ka oma armulikumat palet ja andis vähemalt ta keha välja. Paljudele ei antud sedagi. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama, öeldi matustel. Meri on vanem kui muld. Kunagi oleme me kõik ürgookeanist võetud olnud.

2020/09/09

Harjutusi üksikemaduseks II

Millega ma lisaks ortograafiareeglite tutkimisele ja ilukirjanduse tõlkimisele hetkel veel oma aega täidan? Ilmselgelt mitte magamisega, sest täna öösel hakkas meie koduvalve signalisatsioonipult iga tunni tagant nõudlikult piiksuma. Kunagi, peale kalkuleerimist, et varguskattega kodukindlustuse kuumakse on odavam kui turvafirma oma, sai otsustatud see turvafirmaga ühendamata jätta. Sama ilmselgelt teadis mu mees probleemi põhjust, aga tema aju kõnekeskus on halvasti pihta saanud ning peale “jah” ja “ei” on talt raske midagi kätte saada. Kusjuures kõnekeskus pidi olema ajus ala, mis kahjustuse korral kõige kergemini ümber paikneb. Noh, temal küll midagi ümber ei paista paiknevat. Hing anumas ja anum on katki. See kõik oleks üldfilosoofiliselt päris huvitav, kui see nii traagiline ei oleks. Mingi kummalise aliasemängu tulemina sain talt kuidagi kätte võtmesõna: aku. Pärast, puldilt häirete logi vaadates, valvesüsteemi spetsifikatsiooni lugedes ja kilpi lahti võttes oleks ma arvatavasti sama tulemini jõudnud.

Aku ise on standardne, aga ikka pidin seda pool päeva mööda linna taga ajama. Nüüd saan siis nõrkvooluga ka käe valgeks. Valvesüsteem, mis öö otsa lõugas, on seejuures päeval vait olnud nagu kult rukkis. Ma lähen annan nüüd ühe kiire Listeria monocytogenesealase konsultatsiooni ka.

Pahalane
Täiendus kell 16:16: tehtud ja tehtud.

2020/09/07

Kuidas tänu koroonale minus keeletoimetaja pead hakkab tõstma



“Ülikoolis viibinud isikutel on diagnoositud COVID-19 positiivne test”
Tallinna ülikool, keeleõppe Meka ja selline pealkiri. See on kõik, mis mul öelda on.

*Nüüd parandage lahkelt minu kahes lauses esinenud vead. Mina näen kahte kohta, milles kahtlen.

Täiendus: sellest, et ülikoolis koroona sees on, häirib mind tõepoolest rohkem see, et majas, mis võiks õigekirjaetalon olla, saadetakse laiali ringkirju, mille pealkirjas on diagnoositud test, mitte COVID-19 või kasutatud sõnastust “saanud positiivse COVID-19 testitulemuse”.
Ilmselgelt kiirustades kirjutatud tekst ja nagu meie venelannast personalijuht ütles, kui meil tehasest koroonapuhang üle käis, siis see oli aeg, mis töötati vene vanasõna silmad kardavad, aga käed teevad rütmis, aga ikkagi...

2020/09/06

Esimene nädal ülikoolis

Meil Tallinna ülikoolis käivad asjad nüüd nii:


Enne loengut tuleb elektrooniliselt registreerida enda ruumis viibimise kellaeg. Ikka selleks puhuks, kui keegi kursuselt koroonapositiivseks osutub. Registreerimine on iga auditooriumi ukse kõrvale pandud qr-koodi skaneerimisega väga mugavaks tehtud. Vabalt saaks restoranides, muuseumides ja teistel üritustel sama süsteemi rakendada. Oleks terviseametil ka lihtsam koroonakontaktseid taga ajada. Tahaks loota, et neid elektroonilisi nimekirju keegi kunagi välja otsima ei peaks, sest mulle tõesti meeldib koolis.

Esimene loeng oli keel ja kultuur, mis endast sisuliselt keeleantropoloogiat kujutab. See aine on täpselt mulle. Ma lihtsalt istusin ja kuulasin ja tundsin, et ma olen koju jõudnud.

Edasi enam nii hästi ei läinud, sest siis algas keeletoimetamine.
"Mingit õigekirjareeglite õppimist siin ei tule," tegi õppejõud asjad kohe alguses selgeks, "need peavad teil bakalaureusest ja üldhariduskoolist juba selged olema."
Noh, bakalaureusepoolest olen ma keemiainsener, põhikoolis sidusime eesti keele tunnis õpetajat niidiga kinni ja gümnaasiumis oli meil eesti keele asemel põhiliselt füüsika. Mida paganat, minusuguste inimeste pärast ongi keeletoimetajad siia maailma loodud. Pealegi kommenteeris Tallinna ülikooli sisseastumiskatsetel isegi kirjanik Jan Kaus, et mu eksamitöös ei ole peaaegu üldse kirjavigu. Ilmselgelt ei ole peaaegu üldse keeletoimetajate jaoks piisavalt hea.
Tõstsin käe ja uurisin, mis õpiku järgi ma ennast harima võiks asuda, kui ennast ortograafias ebakindlalt tunnen. Õppejõud soovitas mul internetist õigekeelsuskäsiraamatu ette võtta ja reeglid järjest läbi töötada. Koos nende reeglite kujunemise ajalooga. Tema pilk tundus veidi etteheitev olevat. Nüüd on siis kätte jõudnud aeg, mil mu karma ka õigekirja osas illustreeritud saab. Keeletoimetamine on aine, mis mulle kindlasti väga palju kasuks tuleb, aga mille ma arvatavasti ka läbi kukun.

Vahel ma lihtsalt kõnnin mööda Tallinna ülikooli ringi, vaatan inimesi, kuulan erinevaid keeli mida nad räägivad ja hingan seda maja sisse. Minu lemmikkoht ülikoolilinnakus? Pisike siseaed kohe kampuse kõige käidavama piirkonna lähistel, aga üllatavalt vaikne ja privaatne seejuures.


2020/08/17

Kui ring saab täis

Ma istun katuseterrassil, söön martsipanisaia, valmistun maratoniks ja vaatan, et oleks aeg oma kurgisaaki koristama hakata. Kurgisaak ületab ootused kahekordselt. Paar nädalat tagasi olukorda hinnates arvasin, et saan  oma neljalt taimelt kokku ühe, aga nüüd selgub, et vist hoopis kaks kurki. Kurkidega pidi sel aastal kõigil kehvasti olema.

Ma valmistun maratoniks, sest vist umbes praegu arutavad nad tema viimast aju ja selja MRT-pilti onkoloogide konsiiliumis. Pilt näitas, et on hakanud juhtuma see, mis selle diagnoosi puhul varem või hiljem juhtuma pidi hakkama. Nagu raviarst mulle telefonis ütles, oleks tema erialane soovitus loobuda onkospetsiifilisest ravist. Ta saab aru, et see on lähedastele emotsionaalselt raske otsus. Ta on liiga empaatiline. Ma uurisin ta tausta ja sain aru miks. Ta spetsialiseerus onkoloogiale peale seda, kui ta enda abikaasa vähidiagnoosi sai.
Ma olen lugenud vist sadu sama diagnoosi haiguslugusid, pandud kirja nii meedikute kui patsientide või nende lähedaste vaatest. On vaja suurt südant, et mitte loobuda võitlemast ja on vaja veel suuremat südant, et osata õigel ajal lahti lasta. Usk, lootus ja armastus, need kolm maailma kõige tugevamat headuse väljendust, kuid ka kõige ohtlikumat relva, sest kombineerituna hirmuga muutuvad need hoopis isekuseks ja hakavad kannatusi põhjustama. Surmahirm ja elutahe ei ole üks ja seesama. Maailmas on palju asju, mida ei tohiks olemas olla. Lihtsalt ei tohiks. Hirm, hirm on see, mis laseb armastusel isekuseks muutuda.

Ma söön martsipanisaia, sest kui me eile lastega randa jalutasime, plaanisime me teele jäävast kohvikust hoopis moonisaia ja aleksandrikooki osta. Kumbagi ei olnud. Lastele oli viineripirukaid ja mulle mingid saiakesed, mille juures ühtegi silti ei olnud, aga mis nägid nii head välja, et ostsin neid kohe neli tükki, sest mul oli ükskõik, mis maitsega nii ilus asi olla võib. Saiades oli martsipanitäidis. Martsipan on väheseid asju maailmas, mis mulle ei maitse. Saiakesed meelitasid kohasel herilased. Lisaks herilastele on välja ilmunud ka äädikakärbsed ja valmima hakanud arooniad. Need on märgid sellest, et möödumas on jälle üks suvi. Suvi, milletaolist ehk enam kunagi ei kordu.

2020/08/04

Parim, mida endise Covid positiivsena teha

Mõned nädalad tagasi ilmus ERRi uudisteportaalis koroona läbipõdenutele antikehade vereplasmadoonoriks tulla. Haiglad valmistuvad sellega tol hetkel müstilisena tundunud teiseks laineks, mis täna vaikselt tundub kätte tulemas olema. Kirjutasin artikli lõpus olnud meiliaadreessile. Paari päeva pärast sain vastuse, et ma kontrolliks oma kirjas olnud telefoninumbrit. Seal olnud numbrilt pidi vale inimene vastama. Ma juba kujutan ette tema reaktsiooni, kui talt koroona antikehi nõudma hakati. Saatsin vabandustega korrigeeritud numbri ja saime õige inimesega kenasti jutule. Eelintervjuul küsiti mõned küsimused mu tervisliku seisundi kohta ja uuriti, kas mu vanus jääb 18 ja 60 eluaasta vahele, aga kommenteeriti siis kohe, et hääle järgi otsustades jääb küll. Tahtsin juba komplimendi eest tänada, aga siis taipasin, et mu vanus on 18-le palju lähemal kui 60-le ja pole see seega nii suur kompliment midagi.

Esimeseks sammuks on doonori sobivuse kontrollimine, mille tarvis ma täna hommikul ka PERHis veeniverd andmas käisin. Telefonis oli mind suunatud registratuuri number 12, kus istunud administraatori kulm mu ID-kaarti süsteemist läbi piiksutades õige kortsu läks.
"Kelle juurde Te täpselt olete?" tahtis ta teada. Seletasin, et mind suunati sinna Covid antikehade doonorprogrammi raames.
"Ahha, meil on üks probleem juba olnud," sai administraator nüüd kohe aru, mida teha. Selge. Mina olin siis probleem number 2. Pärast seletas ta teisele registratuuritöötajale, mida minusugustega edasi teha tuleb, sest "ega meie pole ju keegi sellest midagi rääkinud."

Edasi suunati mind kabinetti, kus istusid verevõtuõde, arst ka keegi kolmas, kes teemaga seotud ei olnud. Olin enda jaoks proovinud ka selgeks mõelda, miks ma sobivusel antikehade plasmadoonoriks soovin tulla. Esiteks selle pärast, et ma tunnen, et tahan seda teha. Teiseks pakub teema ja kogu protsess kui selline mulle huvi. Alguses selgitas arst pikalt, mis, miks ja kuidas nüüd edasi saab. Antikehade olemasolu pidi määratama kolmel erineval meetodil ja tulemused saabuvad kahe-kolme nädalaga. Aga see ei ole veel kõik. Isegi, kui veres on doonoriks olemiseks piisavalt antikehasid, peab olema normis hemoglobiin, ei tohi olla kaasuvaid haiguseid ja naistel kontrollitakse ka HLA-vastaseid antikehi. See oli minu jaoks uus mõiste. Proovisin natuke selle kohta lugeda ka, aga jutt oli piisavalt keeruline, et kiirel lugemisel asjast ainult väga-väga pealiskaudselt aru saada.

Taheti teada, kas ma varem doonor olnud olen. Olen küll, aga ammu. Ka on seekord tegu plasma-, mitte täisvere doonorlusega. Teised verekomponendid suunatakse kohe doonorile tagasi. Kõlab nagu osalus mingis dopinguprojektis, aga plasmadoonorlus pidi patsiendile kergemini talutav olema, sest vereplasma taastub kiiremini, kuigi selleks kasutatav nõel on jälle selle võtta jämedam. Selle pärast vaadati igaks juhuks üle mu veenid, mis oma jämeduselt on endiselt iga narkomaani unistuseks. Plasma ise sügavkülmutatakse. Nii pidi kogu kupatus koos antikehadega 2-3 aastat säilima. Kui intensiivi satub raskes seisus koroonapatsient, saab talle seda siis üle kanda. Eesti ei olevat seda veel tehtud, aga maailmas küll. Meetodi tulemuslikkuse või mittetulemuslikkuse kohta andmed veel puuduvad. Aga nagu mu moto on: parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida. Kui plasmat ka antikehade pärast vaja ei lähe, siis kasutatakse see siiski muul otstarbel ära. Seda, miks nad plasmadoonorluse puhul hemoglobiini kontrollivad, unustasin ma küsida. Ju siis on vaja.

Siis läks vereproovi võtmiseks. Kokku kuus katsutitäit. Kui ma seda totsikute karpi nägin, arvasin esimese hooga, et need on ikka mitme inimese jaoks mõeldud ampullid. Ei, kõik tuli minu veenist täis lasta. Parem ikka, kui koroonaproovi enda võtmine.

Ega muud väga ei olnudki. Loodan, et nad leiavad mu verest palju koroona antikehi, mida kellelgi kunagi vaja ei lähe.

2020/08/01

Võimalik ainult Viimsis

Juba enne, kui mu mees täpse diagnoosi sai, oli selge, et mis iganes meid ees on ootamas, tähendab see tema jaoks varem või hiljem olulisi liikumisdefitsiite, mis trepid võimatuks teevad. Tänaseks on varem ja hiljem juba ammu käes. Ma hakkasin juba sügisel rääkima, et meil on ühel tasapinnal olevat maja vaja. Tema väga ei tahtnud, et lapsed selle nimel kooli-lasteaeda vahetama peaks. Nüüd ma siis leidsingi meile maja. 300 meetrit meie tänasest elukohast. Ühekorruseline. Lapsed saaks jätkata oma harjumuspärases sotsiaalses keskkonnas. Ainult kassiga oleks vist probleem. Kassid on territoriaalsed, nad hoiavad kodu, mitte inimesi. Ma ei usu, et meil õnnestuks Jippi veenda, et me nüüd 300 meetrit eemal elame, kui ta oma igahommikust hooviringi tegema lastakse.
https://www.city24.ee/et/kinnisvara/majade-muuk/Viimsi-vald-Haabneeme-alevik/5319957?selectedTabMenu=list

Tegelikult on maja juures kaks probleemi veel: see maksab 430 tuhat eurot ja küttesüsteemiks on ainult õhksoojuspump. Kusjuures ma olen kindel, et see maja ostetakse veel selle hinna eest ära, aga sellises hinnaklassis õhksoojuspumbaga b-energiaklassi maja ehitada... Ma saan aru, et inimesed ei viitsi ahju kütta, aga on olemas veel maaküte ja lisaks jookseb mööda meie tänavat gaasitrass. Ega meilgi siin praegu muidugi viga ei ole. Harjutasime just lastega katusel joonistamist. Viimased pool aastat olen katuseterrassi natuke rohkem enda äranägemise järgi sättima saanud hakata.




Järgmisel suvel saab äkki lõplikult paika selle. Ürdid, eriti lavendel on sellel aastal kenasti edenenud. Ainult kurk ei taha kasvada. Ega ma selle eest neid ei rohi ka siis. Kasvatuskasti tegin ise vanadest terrassilaudadest. Minu meelest tuli täitsa hästi välja, aga kurkidele, näed, ei piisa.



Lisaks katusemaailmale on mul ka gaasikatel, mis küll sendi surmale võlgu ja kamin, aga üle 185k vaevalt, et keegi mu praeguse kodu eest maksta tahaks. Nii palju siis ühel tasapinnal olevasse elamisse kolimisest.

Ahjaa, ühe võimalik ainult Viimsis loo tuhkatriinu loo tahtsin siia veel lisada.


Ainult Viimsis on võimalik, et kohaliku supermarketi ostukärusse unustatatakse umbes 1000-eurosed kingad. Igaks juhuks kirjutasin viimsikate FB grupis ilmunud abipalvele kommentaariks, et omanik osta.ee-l ja teistel sellistel portaalidel silma peal hoiaks juhuks, kui leidja soovib kingi leiutasu asemel muul viisil rahaks teha. Selle peale sain kurja vastuse, et kuidas üldse tõesta, kelle omad need kingad on. Mis mõttes kuidas? Sisse on ju kirjutatud: Manolo Blahnik.

2020/07/22

Korvapuusti

Nii nagu kirjandus peegeldavad ka iga rahvuse toidu valmistamise traditsioonid tema ajalugu. Soome köök ei ole üldse nii ebahuvitav, kui algul arvata võiks. Kui Eesti köögis on domineerivad Saksa ja Vene mõjud, siis Soome köögi saab, kui Saksa mõjud maha lahutada ning need Rootsi omadega asendada. Üldjoontes.

Täiesti käsitlematu on soomlaste oskus toitudele nimetusi panna: riistakäristys (midagi rebitud hautatud metsloomaliha taolist), kinuskikastike (karamellikaste), tattipiirakka (puravikupirukas), mämmi (midagi poolvedela kama taolist) ja korvapuusti (kaneelirull). Jätkata võiks lõputult.

Selle, mis soomlastel toitude nimetamisel puudu jääb, teeb tasa nende praktilisus söögi valmistamisel. Pannukakkut, pannkooki, mida panni asemel kümme korda kiiremini ahjuplaadil küpsetatakse, olen ma küll ja veel kiitnud ning kiidan edasi.
Ka soomlaste-rootslaste korvapuustit erinevad natuke meile tuttavatest kaneelirullidest. Täna hommikul sügavkülmast bake-off korvapuustite toorikuid võttes, hakkasin vaatama, et on ikka kaval rahvas küll. Selle asemel, et kaneelirulle ükshaaval keerata, keeravad nad ühe pika toru, mille siis parajateks seibideks viilutavad. Jälle kümme korda kiirem, aga vähemalt sama maitsev.


Sügavkülmutatud toorikutest saiakesed ei ole tegelikult tingimata halvad. Need ei võistle küll värskelt pagarikojast tulnutega, aga need ei ole halvad. Nii nagu on paremaid ja vähem paremaid värskeid saiakesi, on ka õnnestunumaid ja vähem õnnestunumaid bake-off toorikuid.


Hyvä ruoakahalua!

2020/07/20

Kes kardab kirjandusteooriat?

Mina kardan. Kohe räägin lähemalt. Kui ma sel aastal Tallinna ülikooli kirjandusteaduse magistriõppe sisseastumiskatsetel käisin, uuris komisjoni esinaine minult, kas ma varem kirjandusteooriaga olen kokku puutunud. Ei olnud. Arvati, et sellisel juhul võib mul reaalaladelt tulles raskeks minna ning on tarvis ise juurde õppida või lugeda. Miks mitte, arvasin mina, võin lugeda ja õppida. Tundub, et kirjandusteooria mittetundmine siiski väga suur puudus ei olnud, sest sisse ma sain. Kuigi otsustasin pakutud õppekohast loobuda, läksin ja tõin juba põhimõtte pärast raamatukogust avatud Eesti raamatu sarjas ilmunud "Kirjandusteooria".
Uurisin raamatukoguhoidjalt, mille järgi nemad kirjandusteooriat omal ajal ülikoolis õppisid. Ta tundus olevat piisavalt vana, et eriala klassikalise raamatukogundusena omandanud olla, mitte tänapäevase infoteaduse õppekava järgi, mille fookus kirjanduse pealt juba mujal on. Ta ütles, et ei õppinudki. Nad pidid lihtsalt palju raamatuid lugema.


Ei saaks ütelda, et "Kirjandusteooria" mul üleliia jõudsalt edeneks. Tegu on keerukas keeles kirjutatud teosega. Ka ilmus selle esmatrükk 1948, mille tõttu käsitletakse seal tänapäeva jaoks minu meelest kirjandusena liiga kitsast valikut tekste.

Miks ma ikkagi kirjandusteadust õppima ei lähe? Loen end erialalt eelkõige toidukeemikuks. Toit on aastaid olnud mu töö, hobi ja armastus, kuid head ilukirjandust armastan ma toidust vaat, et veelgi enam. Kui peaksin valima, kas veeta kogu ülejäänud elu kas ainult väga hea toidu või väga heade raamatute seltis, oleks valik keeruline. Võimalik, et kaldun isegi viimase poole.
Minu akadeemiline taust on viinud selleni, et ma ei suuda ühtegi pala suhu panna enne, kui olen selle mõttes molekulideks ja valmistamistehnoloogiaks lahti võtnud ning hinnanud sellega kaasa käivaid mikrobioloogilisi riske. Vahel olen mõeldud, kas selline alateadlik kliinilisus võib vähendada naudingut, mis ma toidust saan? Ma parem ei taha raamatutega sama riski võtta.

Minu sõber ismile.ee* ja lemmiklõhn

Mul oli kunagi ülemus, kes oli pikalt töötanud ühe maailma juhtiva kosmeetikatootja Skandinaavia haru kvaliteedijuhina. Tema ütles ikka, et ostke ainult suurte tutnud tegijate kehahoodus- ja kosmeetikatooteid. Miks? Üks asi on see, et enda teada võid jube looduslikke ja häid asju endale peale määrida või sisse võtta, aga teine asi on see, mida su keha sellest edasi toodab. Kosmeetikatoote komponent ise ei pruugi toksiline või kahjulik olla, aga see, mida keha sellest edasi sünteesib, võib küll. Kosmteetikatoodete ja kehahooldusvahendite tootmise köögipoolt näinud doktorikraadiga naisena ta juba teadis, mida räägib. Selliste asjade uurimist nimetatakse metaboolseteks testideks ja need on väga kallid. Kosmeetikatoodete ohutuse tagamiseks on need vajalikud, kuid kallid uuringud, mida saavad endale lubada vaid suuremad kvaliteetsemai brändide tegijad, aga kosmeetikatoote ohutuse tagamiseks on need vajalikud. Just selliseid keha- ja juuksehooldus tooteid ning toidulisandeid pakub lisaks hammaste valgendamise toodetele ismile.ee veebipood.

Suhtlus ismile.ee-ga oli meeliv ning asjalik, pakk oli kohal juba paari päevaga. Muide, nädal varem välismaalt tellitud toidulisandeid ootan siiani ja tõenäoliselt seisab mul veel ees võitlus maksu- ja tolliametiga. Mul hakkab sellele juba ette mõeldes silmalaug tõmblema. Veel üks põhjus, miks eelistada kohalikke veebipoode.

Ma räägin kohe oma lemmikutest ka. Elizabeth Arden Green Tea parfüümvesi, seda teismeeast saadik. Värske ja orientaalsete nootidega, võib öelda, et tänaseks juba klassika. EA Green Tea`d olen siiani ostnud laevadelt, aga ismile.ee-st pakub seda isegi Tallinki e-poest soodsama hinnaga. Juurde valisin kehahooldustoodetest veel sama sarja kehakreemi. Pole midagi öelda, ikka Elizabeth Arden oma tuntud headuses.



ismile.ee poest kategoorias kehahooldus leidsin veel ühe meeldiva üllatuse: FFP2 filtriga respiraatorimaskid. Kuulake nüüd naist, kes töötas Eesti viimase aja suurimas koroonakoldes, kus nakkuse pooleteist nädalaga kontrolli alla saime. Me kasutasime selleks just FFP2 filtriga maskide kohustuslikus korras kandmist ja täiesti piisas, kui neid õigesti kasutada. Muide, käisin eelmisel nädalal perearstikeskuses nooremale lapsele koolikaarti vormistamas ja pereõde kandis seal täpselt samasugust maski nagu ismile.ee müüb. Mis kõige tähtsam  need on testitud usaldusväärses Eesti laboris, minu pikaajalise koostööpartneri Keskkonnauuringite Keskuse omas.
Tahaks loota, et jutud sügisesest koroona teistest lainest on liialdatud, aga nagu kõikide keemik-mikrobioloogide isa Pasteuri õpetas: õnn soosib neid, kes on ennast ette valmistanud. Kui maske tellida, siis pigem neid, mida saab Eestist ja on Eestis testitud, muidu läheb nagu meie minister Aabiga  ootad neid maske nagu valget laeva ja kui maskid Hiinast ükskord kohale tulevad, siis on kolmandik kaste tühjad, teine kolmandik hallitavad ja kolmandas on hoopis midagi muud kui telliti.

Tahtsin siin nüüd loengu lõpetada, aga kuidagi ei saa, sest valikus vitamiinid jäi silma suurepärane asi: vedelal kujul C-vitamiin D3-vitamiini lisandiga, palju paremini omastatav kui see tahkes vormist oleks. Jällegi, kuulake, mida siin keemik räägib. Minu meelest on C-vitamiin umbes selline asi nagu nagu paratsetamool, mis meie kliimas võiks  koduses apteegis kogu aeg olemas olla. Mis tuletabki meelde, et peaks ka oma varud üle vaatama, sest peale positiivset koroonatesti võtsin mõned päevad C-vitamiini ultradoose ja see sööb varud päris kiiresti läbi. Sellised ultradoosid on  muidugi asjad, millesse peab väga teadlikult suhtuma ja see ei ole nüüd asi, mida igaüks võiks kodus ise katsetada kui ei ole 100%, mida teeb, aga kui keegi küsib, siis jah, ma arvan, et põdesin koroonat eelkõige tänu sellele nii kiiresti, et õigel ajal C-vitamiiniga jaole sain.

Toidulisanditest veel. Ma olen nüüd sellises vanuses, et on aeg seest poolt algavale ilule panustama hakata. Kui siin ei aita mu äsja saabunud kollageen, teada-tuntud kudete taastaja, siis mille abil see üldse õnnestuda võiks.


_______
*postitus on valminud koostöös ismile.ee-ga

2020/07/13

Hommikud kassiga

Hommikul ärkasin selle peale, et kas üle mu näo niimoodi kapi otsa ronis, et sain silma kohale verise kriipsu. Siis jäi sealt alla vaatama, kas ma rõõmustan ka. Siis viskas keset koridori pikali maha ja hakkas treppi blokeerima.



Värske verise kriipsu jaoks silma kohal oli ääretult kehv päev, sest täna oli mul Tallinna ülikooli kirjandusteaduse sisseastumiskatse vestlus. Mulle tundub, et mul ei läinud väga hästi, sest komisjoni esinaine tundus mu vastu veidi vaenulikult meelestatud olevat. Asi ei olnud niivõrd mu verises silmalaus kui selles, et ma kirjandusteooriat varem tudeerinud ei olnud.

Kassil oli muidugi täielik õigus mind terroriseerida, sest üleeile viskas vanem laps ta vanni. Kass võtab iga kord seda nii nagu me oleks ta lõkkesse visanud. Peaks ta korra lõkkesse viskama, äkki siis mõistaks, kui hea vannis on. Ega nüüd pole muud kui järgmist jaanipäeva oodata.

Sellel jaanipäeval panin katusele telgi ja grillisin sealsamas kõrval. Öö magasin lastega telgis. Neile meeldis. Elus on peale kassi vannitamise praegu vähe meelelahutust.



2020/07/08

Kaks lugu tõelisest elust

Tõstsin asju ühest kohast teise ja muu pahna hulgas jäi mulle näppu üks seletuskiri. Seletuskirjad on alati vahva lugemismaterjal, aga see oli kohe eriline pärl. Lugu ise algas ühel reede õhtul, mil ma juba autos istusin ja töölt ära sõitsin. Helistas meie tootmise koordinaator.
"Kuule liinilt /sisesta tootmisliini nimi/ lõikas üks kätte halvasti." Täpselt selline kõne, mida ma reede õhtul saada tahan.
Mina: "Kui halvasti?"
Tootmise koordinaator: "Ikka väga halvasti, pöidla ja nimetissõrme vahelt kuni kõhreni."
Mina: "Siis pole muud kui tuleb õmblema minna. Saad ise viia või on äkki keegi teine veel majas, kes saab? Või tellib takso? Ja las liinivanem kirjutab tunnistajana seletuskirja, mis ja kuidas juhtus täpselt."
Koordinaator: "See ongi liinivanem. Saan ise viia, aga mis ta arsti juures ütleb?"
Mina: "Nii ütleb, nagu asi oli. Et tööõnnetus. Ma vormistan pärast ise tööinspektsiooniga paberid. Saab 100% töövõimetushüvitise riigilt. Las siis ülejäänud liinirahvas kirjutab tunnistajatena seletuskirjad, kes juures olid."
Koordinaatori telefon oli valjuhääldi peale pandud. Igaks juhuks kordasin vigastatule veel vene keeles ka üle: "Räägite arsti juures nii nagu oli, et tööl lõikasite kätte, saate 100% haigusraha siis."
Koordinaator ütles talle kahes keeles minu kuuldes veel sama asja üle.

Mõni päev hiljem jõudis liini /sisesta tootmisliini nimi/ kollektiivselt koostatud tunnistus minu lauale. Lugu algas tagasihoidlikult. Nemad kõik olid puu otsas kui pauk käis. Keegi midagi ei näinud, kuulnud ega ei tea. Nemad pole üldse asjaga seotud. Edasi hakkas jutt vaikselt tuure sisse võtma. Korraga oli verine šokis inimene mööda tsehhi ringi jooksnud. Verd pritsis kahte lehte laiali. Kõik olid lihtsalt šokis. Lõpuks püüdsid nad mööda tsehhi verisena jooksva šokis inimese kinni ja viisid esmaabi saamiseks tootmise koordinaatori juurde.
Kuigi lugu oli alanud sellest, et nemad ei tea, kuidas asi juhtus, teavad nad täpselt, miks see juhtus. Esiteks on neil tööd liiga palju. Pidev pinge ja kiirustamine. Teiseks on neil töötajaid liiga vähe. Kuigi töötajaid on liiga vähe, ei mahu nad liini äärde ära ja ruumi pole üldse. Tegelikult oli tööõnnetuse peapõhjus selles, et nende palk on liiga väike.

Edasi oleks pidanud asi minema nii, et traumapunktis väljastab arst tööinspektsioonile tööõnnetuse teate, tööinspektsioon saadab teate mulle, mina algatan selle põhjal tööõnnetuse uurimise ja vormistan tööinspektsioonile akti uurimistulemuste kohta, mille põhjal nemad siis vist kuidagi haigekassale kinnitavad, et tegu on tööõnnetusega ja võib esimesest haiguspäevast 100% töövõimetushüvitise välja maksta. Tööõnnetuste ausat raporteerimist ei maksa karta. Rahaliselt võidavad nii töötaja kui tööandja, sest kogu töövõimetusehüvitise maksab riik, lisaks ei tule hiljem õnnetuse kinni mätsimisest mingit võimalikku jama.
Mida ei tulnud ega tulnud oli tööinspektsiooni teade arstilt väljastatud epikriisiga toimunud tööõnnetuse kohta. Kummaline seis. Teadsin, et meil oli toiminud tööõnnetus, aga ei saanud selle vormistamisega edasi minna, sest puudus sisend ahelda eelmiselt lülilt.

Vahepeal olime uurimisega siiski edasi läinud. Turvakaamerate salvestusi läbi vaadates osutus, et asjaolud erinesid veidi tunnistajate ütlustest. Oli reede õhtu. Tootmine oli üsna tühi juba. Tööd eriti ei olnud. Viis töötajat persetasid (vabandust väljenduse eest) kõik ühes hunnikus ühes liini otsas. Ajasid elavalt juttu ja siblisid sihitult ringi nagu molekulid. Valmistuti omletti tükkideks lõikama. Liinivanem küünitas selles puntratantsus üle teiste peade tarvikute kasti poole, et võtta sealt suur kokanuga, mida seal kastis tegelikult üldse hoida ei tohtinud. Kuna nuga seal kastis olla ei tohtinud, tekkis tal mõte, et äkki on nuga must ja tõmbaks selle desovahendiga niisutatud paberrätiga üle. Seda kõike tegi ta ennast üle teiste inimeste sirutades kellegagi juttu ajades nii, et ta visuaalselt üldse ei jälginud, mida käed teevad. Võttis paberi vasakusse kätte, noa teraga väljaspoole (nuga puhastades või pühkides ei tohi kunagi tera rätiku poole hoida) paremasse ja tõmba rapsaki sellega vasaku käe nimetissõrme ja pöidla vahele kõhreni ulatuva haava. Ühesõnaga nii palju eksimusi kui üldse olla saab. Edasi läks kõik nagu seletuskirjas. Liinivanem jooksis natuke sihitult ruumis ringi kuni ta kolleegidega uksest välja koordinaatori tööruumi poole liikus.

Möödus paar nädalat ja haav oli enam-vähem kokku kasvanud ning liinivanem tuli tagasi tööle. Esimene käik oli tal kohe raamatupidaja juurde, sest ta oli näruselt vähe haigusraha saanud ning nõudis, et tööandja talle vahe kinni maksakaks, sest ta oli ennast ikkagi tööl vigastanud. Raamatupidaja kehitas õlgu ja ütles, et tema näeb, et töövõimetusleht on vormistatud olmetraumale ja saatis ta oma kaelast ära minu juurde. Mina küsisin, et mida ta arstile õnnetuse asjaolude kohta ütles.
Tema: "No et lõikasin kätte."
Mina: "Aga kus?"
Tema: "Eee, tööl, noh, ma ei tea, miks arst kirjutas, et kodus."
Ma ei viitsinud rohkem infot pumbata, et äkki oli ikka nii, et helistas enne EMOsse jõudmis mõnele padruugale, kes teadis kindlasti rääkida, et jumala eest tohi ütelda, et tööõnnetus oli, sest muidu tuleb ilgem jama ja lastakse lahti. Mingist ajast on jäänud inimestesse kohutav hirm tööõnnetuste üles tunnistamise ees. Ütlesin, et kui ta arsti kohe ei parandanud, kui see juhtunu olmetraumaks märkis, siis ei saa mina hetkel enam midagi teha ning ta peab selle asja nüüd ise arstiga tagant järele korda saama. Kusjuures saigi. Mõni aeg hiljem sain tööinspektsioonilt vajaliku sisendi ja dokumendid lõpuni vormistada. Raha kätte saamisega läks töötajal veel mitu nädalat.
***

Ühel päeval olin personalispetsialisti ja tootmise koordinaatori ruumis niisama lobisemas ja end ventileerimas. Korraga sadas prauhti tuppa sisse pisarates Leena. Tema tahab lahkusmisavaldust kirjutada. Temal on nüüd kaks vaba päeva ja tema peale seda enam tööle tulla ei taha. Istusin nurka vaikselt mängu jälgima.
Personalispetsialist ohates: "Kui kaua te meil tööl olete olnud, Leena?" Mulle väga meeldib venelaste komme teietada.
Leena: "Kolm kuud."
Personalispetsialist: "Znachit, teil on katseaeg. Ei saa nii, et ei tule enam tööle peale vabasid päevi. Kaks nädalat peate ette ütlema, kui ära minna tahate. Nii kaua peate graafiku järgi tööl käima."
Vahepeal sekkus tootmise koordinaator: "Leena, ütelge, miks te üldse tahate ära minna?"
Leena veel rohkem nutma hakates: "Brigadir karjub mu peale ja ütleb, et ma olen pridurok. Keegi pole mulle õpetanudki, kuidas siin tööd teha tuleb, aga tema karjub, et ma töötan valesti."
Brigadiriks nimetavad töötajad oma liinivanemaid.
Tootmise koordinaator: "Mis liinil te töötate?"
Leena: "/sisesta liini nimi, erineb eelmises loos olnud liinist/"
Koordinaator ja personalispetsialist vahetavad pilke. Seal liinil on vanemaks Ljuda. Juba ammu teada-tuntud frukt. Ega Leenalgi kolme kuuga muidugi liiga virga töötaja kuulust ei olnud tekkinud.
Tootmise koordinaator: "Nii, Leena, minge kuivatage nüüd garderoobis silmad ära, teete tänane tööpäeva lõpuni, puhkate paar päeva ja siis mõtlete veel selle lahkumisavalduse osas, eks?"
Leena lahkub. Koordinaator helistab tsehhi juhatajale ja palub Ljuda enda juurde saata. Mõne minuti pärast saabub pisarates Ljuda.
Tootmise koordinaator: "Ljuda, miks te nutate?"
Ljuda: "Ma kohe olen selline inimene, kes kõike nii südamesse võtab. Kujutage ette, see Leena käib ja kaebab minu peale."
Tootmise koordinaator: "Leena ütleb, et te karjute tema peale ja sõimate teda idioodiks."
Ljuda: "Teate, mida olengi kohe sellise kõva häälega."
On küll. Mul tuli kohe meelde kuidas Ljuda ükskord keset tuletõrjeõppust kogu tehase ees tootmisdirektori läbi sõimas. Hääl oli tal tõesti võimas.
Ljuda jätkab: "Ja üldse see Leena, tüdrukud, vabandust, ma ütlen ausalt. Ta on idioot. Ma juba kolm kuud õpetan teda kuidas võileiba karpi panna. Tuleb kahe käega karpi hoida, aga kujuta ette, tema üldse ei saa aru. Koguaeg võtab ühe käega. Ja töötab aeglaselt. Ükskord mina vaatan: pooltel võileibadel pole sinki vahel. Mina küsin: Leena, miks sa pooltele võileibadele sinki vahele ei pane? Ja tema, kujutage ette, ütleb, et temal on pohhui, kas sink on võileiva vahel või mitte. Parem üldse ilma sellisteta töötada. Varsti tuleb suvi ja suured tellimused, siis ei saa nii, et meil töötavad sellised, kes karpi kahe käega hoida ei oska."
Nüüd ütlen ka mina sõna sekka: "Aga olete kindel, et teil ilma Leenata parem töötada on? Vaadake," osutan käega aknast välja tehase värava poole, "meil ei ole seal taga järjekorda. Kui Leena ära läheb, siis jääb teile liini äärde tühi koht. Varsti tulevad suured tellimused. Kuidas te siis hakkama saate, kui teil inimene üldse puudu on?"
Ljuda kuivatab silmad: "Leenal saab varsti katseaeg läbi. Siis ta hakkab kõrgemat palka saama. Äkki isegi sama kõrget kui mina. See ei ole õiglane."
Nonii, nüüd siis tuli ka tõeline põhjus välja, miks Ljuda Leenaga tõre on. Hirm, et tuleb keegi, kes on temast noorem ja parem ning võtab tema koha või saab sama palju raha.
Tootmise koordinaator: "Hästi, Ljuda, katsume ikka sõbralikult läbi saada. Ja seletage Leenale ikka rahulikult, et võileiba karpi pannes tuleb karbist kahe käega võtta. Mitte nii, et näitate kiiresti priuh-prauh ja tema ei saa midagi aru, kuidas teha."
Pärast Ljuda lahkumist arvasid personalispetsialist ja tootmise koordinaator, et äkki on ikka kõige mõistlikum Leena hoopis salatiosakonda tööle saata Ljuda võimu alt ära. Eks näeb, äkki saab seal paremini hakkama.

Need ongi lood päris elust.

2020/07/07

Amatöör humanitaaride sisseastumiskatsetel

Mu mehe seisund on muutunud nii halvaks ja ebastabiilseks, et tööl mul tema kõrvalt enam edasi käia võimalik ei ole. Sellega seoses vajan midagi, mis täidaks järgmised kaks aastat auku mu CV-s, südames ja annaks ravikindlustuse. Üheks mõistlikuks võimaluseks tundub ülikooli sessioonõpe. Iseasi, kuidas mul seegi mehe kõrvalt võimalik saaks olema, aga hetkel käib elu nagunii rütmis üks päev korraga. Lühidalt on need asjaolud, mis mind lisaks tüdimusele minu tänasest eritalast mind Tallinna ülikooli kirjaliku tõlke eriala magistriõppe sisseastumiskatsetele viisid. Tõlkimine oleks midagi, mida saaksin ka kodust mehe kõrvalt teha. Pealegi armastan ma sõnu ja keeli.

Sisseastumiskatseteks määras süsteem mulle aja kell 10:00 ruumis S-415. Veel oli juurde kirjutatud, et kohal tuleb olla vähemalt 30 minutit varem, et oleks aega ette valmistada kirjaliku tõlke ja tõlkeanalüüsi ülesanne. Tallinna ülikool on erinevatel ajastutel erinevaid vajadusi rahuldamaks ehitatud hoonete labürint. Arvestasin juba ette, et ruumini S-415 jõudmiseks võib ette tulla ekslemisi, sest kuigi asutus ei ole mulle nii tuttav, et ma seal probleemideta orienteeruks, olin seal piisavalt palju käinud, et arvestada võimalike jamadega. Erinevad korpused olidki oma erinevate erialade sisseastumiskatseid tegema tulnud segaduses siblivaid kandidaate täis, kes neile määratud ruume otsisid. Silmanurgast märkasin ühte desorienteeritud tütarlast, kes vene keeles puhastuskäruga ringi liikuva koristaja poole pöördus ja peale vastuse saamist kindla sammu ja sihiga kuhugi edasi läks. Astusin kohe järgmisena koristaja juurde.
"Ma näen, et Te teate sellest majast siin kõike. Kas oskaksite mind juhatada, kuidas ma S-hoone neljandale korrusele saan?"
15 sekundit hiljem olin ruumi S-415 ukse taga. Ma ei jõua ära kiita seda lahket naisterahvast ning veel ja veel oma kunagist otsust vene keel ära õppida.



Kirjaliku tõlke eksamil tuli teha tõlge ilukirjanduslikust või tarbetekstist suunal inglise, prantsuse või hispaania keelest eesti keelde, lisaks üks tõlkeanalüüs. Olin juba varem tarbeteksti kasuks otsustanud. Eeldasin, et pean tõlkima tolmuimeja kasutusjuhendi või midagi taolist.
Ootasin juba 10 minutit ruumi S-415 ukse taga, kui sinna ilmus üks minu kaaskandidaat ja uuris: "Kas te teate, tõlge tuleb koridori lõpus olevas ruumis ette valmistada?"
Ei teadnud. Mingit silti ega eelhoiatust ka selle kohta ei olnud. Arvestades, et tegu oli minu konkurendiga oli temast ääretult heasüdamlik seda mulle ütelda. Juba teine lahke hing, keda seal majas kohanud olin. Humanitaarid on ikka ühed kenad inimesed. Jalutasin juhatatud tuppa. Ruum oli tühi. Haarasin laualt teksti, millel oli märge tarbetekst. Ülejäänud kolme hunnikut ei hakanud isegi vaatama, sest olin niigi 10 minutit ettevalmistusajast kaotanud.

Esimene tõlkeülesanne oli umbes selline: I wish I were a vulcano... I could smoke all day and people would say... look, it is working!
Kas see on nüüd tarbetekst? Kus mu tolmuimeja kasutusjuhend on? See ongi siis humanitaaride arusaam praktilise väärtusega tekstist?
Mis teha, tuleb töötada sellega, mis sulle elus ette antakse. Tõlkisin nii: Ma tahaksin olla tulemägi. Saaksin terve päeva suitsu pahvida ja inimesed ütleks: "Vaadake, ta on toimekas!"

Vahepeal piilusin ruumis ringi. Mind õigesse kohta juhatanud tüdruk oli ka sinna tulnud ja tööle asunud. Tal oli lahti sülearvuti ja kõrval hunnikus umbes neli erinevat sõnastikku. Tundsin ennast tõsise amatöörina. Mina tõlkisin ainult paberi, pastaka ja oma aju abil. Tööstiili professionaalsuse tõstmiseks natukenegi tegin telefonis EKI lehe lahti, sest järgmise ülesandega tekkis mul probleem. Ülesanne kõlas umbes nii: Great people talk about ideas… average people talk about events… small people talk about people… legends don`t talk... they exchange messages!!
See kohutav kummaline punktuatsioon hakkas juba häirima. Mida eksamiülesannete koostajad sellega taotlesid? Repliigi algusosas ise oli väga tuttav, aga ma ei hakanud selle taga ajamisega ennast vaevama. Aeg tiksus. Pigem häiris mind, mida täpselt oli silmas peetud sõnaga legend. Lõpuks ei hammustanudki ma lause mõtet läbi ning tegin julmalt otsetõlke. Loodetavasti pehmendab see, et ma vulcano vulkaani asemel tulemäeks tõlkisin ja sellega mingitki sõnavara olemasolu näitasin legendiämbrit.

Kolmas tõlkeülesanne oli selline naah. Üks internetis juba ammu ringelnud vana meem. Tõlkeanalüüsiks antud tõlge oli kohutav. Terminiloogiliste eksimustega, kehva süntaksi tõttu halvasti loetav, mitte originaalteksti stiili edasi andev ja muud hädad. Seda kõike sain varsti eksamikomisjonile ka ütelda, sest viis minutit enne kümmet tuldi uurima, kas ma olen valmis. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et miks ka mitte ja läksin ruumi S-415.

"Oo, tarbetekst," oli üks komisjoniliige mu tööd vaadates nagu natuke üllatunud, aga pigem positiivsel toonil. Sellest järeldasin, et tarbeteksti valik eksamitööks ilukirjandusliku asemel ei ole äkki väga levinud. Ise olin eeldanud vastupidist.

Lisaks rääkisin ära oma loodusteaduslik-tehnilise tausta, armastusest sõnade ja tekstide vastu, selle, et võiksin magistritöö kirjutada näiteks tõlkevigadest tehnilistes tekstides, mis seoks kenasti mu esimese eriala omandatavaga, sellest, et sooviksin lisaks inglise keelele teiseks tõlkekeeleks välja arendada saksa keele ja siis jõudsime kuidagi sujuvalt välja ka ilukirjanduse juurde, mis on tegelikult mu suurim kirg. Oli meeldiv ja lõbus vestlus huvitavate ja meeldivate inimestega. Humanitaarid on ikka ühed kenad inimesed, pidin jälle tõdema.

Kirjaliku tõlke erialale on sel aastal antud üle 40 avalduse, see teeb veidi rohkem kui 2 inimest ühele õppekohale. Mul on seda õppekohta eluliselt vaja. Mind huvitab see eriala. Ma konkureerin inimeste vastu, kes tõlgivad prantsuse keelest ilukirjandust. Lootused on kukkunud õige madalale. Pöialt võite mulle ikkagi hoida.

2020/07/05

Harjutusi üksikemaduseks

Pesumasin peksab rikkevoolukaitset välja. Veel eile ma ei teadnud, et selline asi nagu rikkevoolukaitse üldse olemas on. Lihtsalt ühel hetkel avastasin, et ülemises vannitoas ei lähe tuled põlema. Pärast all diivanil istudes tundsin, et midagi on veel valesti. Pesumasin! Kahtlaselt vaikne oli. Kontrollides osutus, et jah, tõesti oli pesumasina ekraani keset pesemistsüklit pimedaks löönud. Igaks juhuks kontrollisin külmkapi ja pliidi ka ära. Vähemalt neil oli elektritoide kenasti olemas. Ladusin vannitoa küünlaid täis ja saime kenasti pestud. Pesumasinaga oli muidugi hullem lugu, sest ega mu puhaste aluspükste tagavarad lõputud ka ei ole. 75% mu aluspükstest ja sokkidest istus nüüd pesumasinas vangis.

Hommikul tuli noorem laps hädaldama, et röster ei tööta. "Sööd putru," oli mul jälle lahendus valmis, aga kui kohvi hakkasin tegema avastasin, et köögi pistikupesadest ei ole ühelgi voolu sees. Nüüd sai ka minu mõõt täis, sest inimene peab hommikul normaaselt kohvi saama kui inimene tahab kohvi saada. Keetsin pliidil potis kohvi jaoks sooja vett, võtsin tassi kätte ja läksin elektrikilpi uurima. Ainus kaitse, mis OFF asendis oli, oli suur, vihane, seisis teistest eraldi ning kandis numbrit 14. Skeem ütles, et see on rikkevoolukaitse. Lülitasin sisse. Klõps ja välja tagasi. Lülitasin uuesti. Klõps ja jälle väljas. Vahepeal helistas vanem laps mulle tehnoruumi ja ütles, et ma vannitoa tuledega niimoodi ei vilgutaks. Selge, vähemalt oli rikkevoolukaitsme sisse lülitamine vähemalt korraks valguse tagasi toonud, ehk liikusin õiges suunas. Proovisin veelkord seda sisse lükata, aga see rikkevoolukaitse oli nagu jonnipunn, lükka kuidas tahad, ikka läheb samasse asendisse tagasi. Tuli googeldama hakata. Vastuseks sain, et tuleb hakata tarbijaid ükshaaval välja lülitama ja nii vaatama, mis probleemi põhjustavad. Mul on kaitsmekapis 23 kaitset. Pesumasina oma oli nr 16. Enne selleni jõudmist tekkis mitu korda juba isu alla anda, kui rikkevoolukaitse ennast iga lülituse peale ikka klõps välja viskas. 15 korda järjest. Lisaks sain peale nõrkvoolukaitsme välja lülitamist vihase mobiilikõne toas olevatelt lastelt, et miks ma neil interneti ja teleka välja võtsin.



Kui kaitsme nr 16 välja lükkasin, jäi rikkevoolu oma sisse. Hallelujah! Skeemi uurides sain teada, et tegu on pesumasina pistikupesaga. Vähemalt saan ma nüüd normaalses valguses pissil käia ja kohvi teha. Lapses saavad röstsaia. Aluspükste probleem muidugi jäi. Igaks juhuks proovisin pesumasina pikendusjuhtme abil teise pistikupessa ühendada. Tõenäoliselt oli see omade riskidega seotud ettevõtmine, aga mul oli puhtaid alukaid vaja ja lahendus toimis. Isegi ülemise korruse WC-s jäi tuli põlema. Selles mõttes on hea, et järelikult ei ole asi pesumasinas vaid selle originaalpistikupesas, aga minu jaoks muudab see asjad keerulisemaks. Uut pesumasinat oskan ma iga kell osta, aga elektrisüsteemidest ma suurt ei jaga. Ma olen isegi rikkevoolukaitsme mõistega vaevalt paar tundi tuttav olnud.

Üksikud naised ja humanitaaridest mehed, kes majas elavad, kuidas te seda teete? Kodustate endale elektriku, santehniku, arboristi ja muud vajalikud asjamehed? Lahendate probleeme jooksvalt ja loominguliselt näiteks pikendusjuhtmete ja küünalde abil? Ma olen hea tehnilise taibuga füüsiliselt ja vaimselt tugev tüdruk, aga see rikkevoolukaitsmelugu mõjus küll natuke heidutavalt. Ma arvan, et see ei pruugi veel ainus teatavaid spetsiifilisi teadmiseid eeldav lõks olla, mis mis mul majas peidus on.

Kusjuures ma üldse ei imestaks ka, kui need neetud sipelgad, kes minu korraldatud tapatalgutest mingi ime läbi pääsenud on, asjaga kuidagi seotud oleks.

Õhtune uuendust olukorrast: nokkisin igaks juhuks siiski pistikupesa lahti, et kontrollida, kas kõik juhtmed kenasti kinni on oma pesas. Olid küll ja nii palju kui paistis, oli ka isolatsioon terve.
Potjomkini pistik. Paistab korras, aga kusagil taga on major shit (vabandage mu prantslast). Ja jah, nagu tähelepanelikum vaataja märkab, ma tegelen elektriasjadega kummikindad käes lisaks sellele, et kaitse ka välja lülitatud oli

Kruvisin selle tsirkuse kokku tagasi ja otsustasin asja suhtuda nagu Scarlett O`Hara: ma mõtlen sellele homme ja läksin jooksma. Pealegi tekkis hoopis uus probleem. Pistikut lahti urgitsedes pesumasina peal ukerdades olin enda teadmata kuidagi põlvega masinale lapseluku peale pannud. Ükski nupp ei töötanud ja luuki ka mingi valemiga lahti ei saanud. Mul ei olnud õrna aimugi, mis kombinatsiooniga see lukk peale läks ehk siis veelgi vähem, kuidas seda maha võiks saada. Kuigi pesu olin pikendusjuhtme abil pestud saanud, olin endiselt olukorras, kui 75% mu aluspükstest masinas lõksus olid. Õhtul, kui päevased asjaajamised aetud ja aega rohkem, istusin nüüd masina ette maha ja proovisin paralleelselt internetist juhendit otsides ja suvalisi nupukombinatsioone katsetades lapselukku maha saada. Suvaline kombinatsioon töötas enne, kui õige juhendi leidsin.

Täna oli siis päev, mil mu sõnavarra lisandus kaks uut terminit: lisaks ülepingekaitsmele ka lekkevool ning sain teada, kuidas Bosch logixx 7/4 mudeli lapselukk töötab. Äraneetud tsivilisatsiooni hüved, muud ma selle kohta öelda ei taha.

2020/07/02

Mina ja juhiluba

On kaks asja, mis mulle elus on kõige raskemini kätte tulnud: vene keel ja juhiluba. Need on ka kaks asja, millest mul elus vist lisaks haridusele kõige enam kasu on olnud.

Ma olen loomupäraselt kehv autojuht. Autotunnetus ja reaktsioon on head, aga gabariiditunnetus puudub täielikult. Lisaks kardan ma kiirust. Autokooli läksin võrdlemisi vanalt, olin siis vist 21 või 22. See oli mul ka üldse esimene kord rooli istuda. Teooriaõpetaja ütles esimeses tunnis veel, et ärge muretsege, kui karud õpivad jalgrattaga sõitma, õpite ka teie autot juhtima. Kergelt see ei läinud, aga lõpuks oli tal õigus. Üldiselt sattusin kehva autokooli ja lisaks veel nõrga sõiduõpetaja otsa. Teooriaga ei ole mul kunagi probleeme olnud, aga sõita sain palju, kuid kasu sellest oli vähe. Nii jäigi asi vahepealt soiku. Sõitma õpetas mind lõpuks tegelikult minu tolleaegne elukaaslane. Oli muidu autojuhi ja inimesena mis ta oli, aga ta harrastas väga kütuse- ja autosäästlikku sõidustiili. Hea on see, et ökosõidu võtted harjusid mul kohe algusest peale sisse. Olen elus väga palju autosid vahetanud, just tööautode rotatsiooni tõttu ning öeldakse, et minu käest tulnud autod on väga hästi hoitud olnud.

Umbes aasta peale autokooliga alustamist oli mu elu väga keeruliseks muutunud. Elasin linnast väljas, töötasin linnast väljas, koolis käisin linnas ja mul ei olnud väga valikuid. Pidin hakkama sõitma. Ostsin isegi auto. Hämmastav lugu, aga auto omamiseks ei pea inimesel juhiluba olema. Olen kaks korda ka juhiloata roolis politseile vahele jäänud. Jah, selline plekike on mu minevikus olemas. Tänaseks on karistused õnneks juba kustunud, aga päris pikalt juba siis, kui legaalselt roolis olla võisin, olid kõik autod mille registreerimistunnistusel minu nimi oli, politsei punases nimekirjas ning kui mõni patrull liikluses autonumbrit kontrollima juhtus, peeti mind kohe kinni. Päris tüütu oli. Kui ma ükskord küsisin, kui kaua see pull veel kestab, siis vastas patrullpolitseinik, et no kuulge, teil on siin ikka päris tõsiseid rikkumisi olnud, korra on vist isegi juhiluba ära võetud. Mina selle peale tegelikke asjaolusid täpsustamata: "No ei, sellist asja pole minuga küll kunagi olnud, et mult juhiluba ära võetud oleks."

Kolmas kord juhiloata roolis tabamist oleks tähendanud juba kriminaalkaristust. Nii läksingi autokooli tagasi, sisuliselt ainult eksameid tegema. Teooriaga polnud probleemi. Kooli sõidueksamiga läks nii, et võtsin sõidutunni õpetajaga, kes ka kooli sõidueksameid vastu võttis, maksin talle vanas rahas vist 1000 krooni ja ta vormistas mul kooli sõidueksami tehtuks. Mul oli selleks hetkeks lihtsalt juba SOS juhiloa saamisega. Kui ma vahel liikluses mõne natuke ülbema manöövriga hakkama saan, siis saan ennast vähemalt kaassõitja ees välja vabandada - mul on teatud mõttes ostetud load.

Maanteametis, neiupõlvenimega ARKis tegin teooria jällegi esimesel katsel. Sõidueksamit läksin tegema Saue ARKi, sest seal olid kõige lühemad järjekorrad. SOS, noh. Sõidueksamit seal ma kinni ei maksnud, aga eks omaette lugu on ka see. ARK kasutas sel ajal eksamiautodena vist Volkswageneid, millel oli manuaalkast 6+1 käiguga. Ma nägin sellist mutantkasti, millel viie asemel kuus edaspidi käiku esimest korda. Kuna sõitsime Sauelt Tallinnasse mööda Pärnud maanteed, siis läksid auto viienda käiguga pöörded päris kõrgeks. Vaatasin siis ohates seda kuuendat käiku ja ütlesin: "Noh, tuleb vist siis see asi ka nüüd ära proovida."

Eksaminaatori oli tark mees ja sai aru, et ma olen liikluses kindel ning palju sõitnud. Sõitsime läbi Mustamäe tema koju Nõmmele, minu meelest oli tal naise käest vaja midagi võtta. Ma ei tea täpselt ja ega see minu asi olegi, kuigi õige selline asi ka polnud päris. Selleks ajaks oli hakanud sadama tihedat lörtsi. Ta palus mul oma hoovi sisse tagurdada. Mina tagurdasin põõsasse. Tipptunni liiklus - pole muret, aga see mu pagana olematu gabariiditunnetus. Eriti võõra autoga.
ARKi juures tagasi parkisin auto kenasti ära.
Eksaminaator: "Sõitsime?"
Mina: "Sõitsime."
Eksaminaator: "Vigadeta. On näha, et sõita te oskate."
Mina: "Tänan!"
Eksaminaator: "Tagurdasime?"
Mina: "Tagurdasime."
Eksaminaator: "Põõsasse."
Mina: "Jah, mis ma ikka öelda oskan. Lörts, olematu nähtavus. Eks asi ole nüüd Teie otsustada."
Nii läkski, et ka ARKi sõideksami tegin ära esimesel katsel. Päris puhas see lugu ei olnud, sest põõsas oli põõsas, kuigi see pagana lörts oli tegelikult üsna tihe ka. Eks natuke mängis mu jutuoskus ja see, et päris okei ei ole, kui eksaminaator eksamiaega oma isiklike asjade ajamiseks kasutab.

Nädalavahetusel rahakotti korrastades vaatasin just, et B-kategooria sõiduki juhtimisõigus on mulle esimest korda antud 29.02.2008. Ilus kuupäev. Selle aja jooksul olen sõitnud mitmekümne erineva autoga Eestis ja lähiriikides kokku ma arvan üle 100 000 kilomeetri. Liikluskindlustusjuhtumeid on olnud üks. Ringristmikul mõistsin skeemi valesti, kaldusin kõrvalritta ja kriimustasin seal sõitnud autot.

Mäletan, et kui ma oma esmase juhiloa kätte sain, läksin õhtul oma poiss-sõbra juurde. Olin elukaaslase, kes mind sõitma õpetas, selleks ajaks ühe Eestis elava välismaalase vastu välja vahetanud. Olin nii rõõmus ja ütlesin talle esimese asjana: "Now there are so many amazing places I can go to whenever I want."

Kogu see juhiloa tegemine oli ikka korralik piin, aga vabadusaste, mis mu ellu tänu sellele on tulnud, on täiesti hindamatu. Ühesõnaga kes kahtleb, kas on mõtet seda teed ette võtta või et ta äkki ei sobigi autojuhiks, siis jah, kindlasti on ning nagu mu teooriaõpetaja ütles - karud ja jalgratas.


Minu tolmune abimees viimased pool aastat või rohkem. Mul on nüüd korralike parkimisanduritega auto.

2020/06/27

Sipelgad

Ei saaks öelda, et ma traditsioone ei austaks, aga ühest tahaks küll loobuda – igakevad-suvisest sipelgate rünnakust. Sel aastal on neid kuidagi eriti palju. Pehme talv on sipelgate vastu leebe olnud. Igast praost pressivad tuppa. Lisaks on nad vallutanud mu terrassid ja rõdud. Nagu troopikas elaks või midagi. Järgmiseks jalutab veel tiiger tikripõõsast välja.


Kodust saabunud esimene ärev teada sipelgarünnaku alguse kohta
Kuna see ei ole mul esimene kord oma maja ja toitu nende kuuejalgsete nuhtluste eest kaitsta, teadsin kohe, mida teha. Sipelgate mürgisööda toos. Soovitavalt Raidi oma. Läksin kohalikku ehituspoodi. Sipelgamürgi riiul oli lagedaks tehtud nagu tualettpaberi oma enne koroonakriisi. Raidi ei olnud, aga leidsin riiulinurgast veel mingi suvalise kaubamärgi topsid sipelgate mürgisöödaga. Ainult kaks toosi oli veel alles. Tundub, et ma ei olnud oma hädas vähemalt üksi. Panin topsid kööki ja esikusse kohtadesse, kus kõige elavam sipelgate liiklus käis. Kasutegur: null. Sipelgad ainult naersid. Kogu armee marssis mürgitoosist külma kõhuga mööda. Pole ime ka. Mõned päevad hiljem märkasin, et sipelgad olid kapi pealt meepurgi avastanud. Sellega juba ei konkureeri. Viskasin ära põlatud mürgitoosid välja ja tõstsin meepurgi külmkappi.

Siis jäin koroonasse. Nüüd otsustasin asja uuesti ette võtta. Isolatsioon oli emotsionaalselt küll nii kurnav, et mõne päeva järel rääkisin juba tomatitega, aga mitte nii hull, et oma üksildust köögisipelgate abil leevendada oleks tahtnud. Tõrjevahendite hankimise võimalused olid mul nüüd aga piiratud. Sipelgate mürgisöödamajad olid ainult ühe kojuvedu teostava toidupoe sortimendis. Mis teha, tellisin seda, mida sai. Igaks juhuks võtsin ühe temaatilise sipelgapildiga veini ka.



Kasutegur: null. Vein ei kõlvanud ka kuhugi, kuigi see oli Pinot Noir, minu lemmikviinamari. Pinot Noirist on halba veini umbes sama raske teha nagu halba pitsat. On olemas kuivanud pitsa, aga väga harva võib kohata halba pitsat.

Karantiin sai läbi. Siis soovitas mu töökaaslane ja kaasviimsilane kohalikust poest ühte kolmandat brändi sipelgate mürgisöötatopse. Ma olin juba lootust kaotamas, aga parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida. Läksin tõin selle toosi ka ära. Maksis ainult 1.95 eur. Enamasti on need topsikud hinnaklassis 3-5 eurot. Igaks juhuks otsin ühe viieurose ka veel lisaks ja asusin nii odavat kui kallist mürki juba samal õhtul oma majakaaslastele serveerima. Kallimasse mürgirestorani ei ole siiani üksi sipelgas sisse astunud. No ei huvita neid loomi gurmeeotsa toidupoolis.

Kasutu viieeurone tõrjetoos. Ärge ostke.

Kaheeurose topsiku ümber läks kohe elav sipelgate liiklus lahti. Hommikuks oli köögis puhas vuuk tehtud. Lõpuks saab meepurgi jälle külmikust välja tuua. Viisin sipelgamürgi edasi teisi korruse rõdule, kus algas kohe sama elav orgia kui eelmisel õhtul all köögis. Kui mürki veel alles jääb, õnnestub äkki sama toosiga ka alumine terrass sipelgatest puhtaks saada. Nii võib kahe euro eest veel oma maja enne talve tulekut tagasi saada.

Si! Kaks eurot. Meeldib mulle, meeldib mu sipelgatele ja meeldis ka mu töökaaslaste sipelgatele. Soovitan.

2020/06/20

See vene keel

Sügisel algab mu vanemal lapsel see õnnis kooliaasta, mil lisandub b-võõrkeel. Valikus on saksa ja vene keeled. Filosoofilistel põhjustel eelistaks ma saksa keelt, aga nagu suurem osa vanemaid, valin praktilistel kaalutlustel vene keele. Üleeile, nooremate laste lastaia lõpupeol jutustasime endise töökaaslasega, kellega meil nooremad lapsed koos lasteaias käisid ja nüüd esimesse klassi lähevad ning kelle vanem just vene keele esimese õppeaasta kadalipuga ühele poole sai. Raske olevat olnud. Lastel puudub huvi vene keele vastu. Ka mina tulin gümnaasiumist välja sisuliselt olematu vene keelega. Aastaid kurja vaeva ja kuigi vigaselt, ma räägin ja olen võimeline vene keeles naljagi tegema. Igatahes on mul kindel soov vältida lastega seda, et ka nemad vene keelega seda vett ja vilet peaks nägema, mis mina. Amatöörist keeleentusiastina proovisin vanema lapsega kolme-nelja aastaselt kodus vaikselt vene keelt rääkima hakata. Vastuseis oli nii tugev, et pidin lõpetama. Selle asemel alustasin inglise keelega. Täna, kuus aastat hiljem parandab ta kohati mu hääldust ning küsib mõnede sõnade kohta, mida minu sõnavaras ei olegi. Eks nooremalegi lapsele ole inglise keelest üht-teist kõrvalt meelde jäänud, aga räägib ta tunduvalt halvemal tasemel kui vanem õde samas vanuses. Tema anne ei olegi keeled, aga numbritega on ta jälle palju osavam kui õde sel ajal.

Karantiini ajal võtsin jälle lastega vene keele käsile. Proovisin igal õhtul nendega 10 minutit sõnavaraülesandeid teha. Nüüd on see soiku jäänud, aga vahel katsun vestlusesse venekeelseid sõnu ja fraase sisse poetada. Ma ei saaks öelda, et neile väga meeldiks või kasutegur suur oleks, aga mingi baasi edasiseks keeleõppes see äkki loob.

Sel nädalavahetusel õnnestus mul varastada kaks päeva ja sõitsime lastega Jurmalasse. Leidsin liiga hea hinnaga suure hotellitoa mereäärses spaas, et isegi post-koroonaajal tõsi olla. Minu ingliskeelne kiri broneerimissooviga kadus nagu mutiauku. 15 minutit enne väljasõitu helistasin. Administraator rääkis ainult vene keeles, aga kahe minutiga oli mul tuba ja muu vajalik info olemas. Vanem laps kikitas kuulates natuke kõrvu. Siin majas ei räägi keegi teenindavast personalist inglise keelt. Kui aus olla, siis pole ma neid ega ka teisi külalisi omavahel eriti läti keeltki rääkimas kuulnud. Eile poetasid lapsed omavahel juteldes selle kohta paar imestavat märkust.
"Jah, selle pärast ongi hea erinevaid keeli osata, et siis saad inimestega rääkides valida selle keele, millest nad aru saavad," kasutasin kohe võimalust kasvatuslikult vaherepliigiks.
"Jah, ja on hea, kui on ema, kes keeli oskab," arvas vanem laps. Õhtusöögil küsis mult kuidas vene keeles paari toidu nimetused on. Mina aga nägin hoopis, et tema see oli mingi klõps ära käinud. Ta tahab nüüd vene keelt õppida.

Hotell ise on nii kehv, et sõidame täna hoopis Riiga edasi. Eile Riiast läbi sõites tundus Riia vanemale lapsele meeldivat. Küsis ühe ja teise kohta. Eks ma siis näitan neile natuke Riia linna.

2020/06/11

7. päev koroonat

Üleeile raamatukogus koduteeninduse kaudu toodud raamatud on kõik läbi loetud. Toit hakkab ka otsa saama jälle. Sipelgad on endiselt alles. Ma alguses ei saanud aru, miks nad oma mürgisöödamaja ei kasuta, aga siis avastasin, et nad on meepurgi kapi pealt üles leidnud. Sellega juba ei konkureeri. Juukseid kammin ülepäeviti. Eile helistas perearst. Ta on vist kõige põhjalikum perearst Eestis. Küsis enesetunde kohta, hoiatas, et vahel hakkab köha alles 8. või 9. haiguspäeval ja andis juhised, millal endale kiirabi kutsuda kui ma nädalavahetusel surema peaks hakkama. Peale sellist kõnet hakkas mul muidugi kohe köha. Täna hommikuks rahunesin maha ja köha oli ka nagu nõiaväel kadunud. Üks töökaaslane kirjutas siis, et ta on ka kuulnud, et poole halvemuse suunas võib tulla väga äkitselt. Peale seda juttu köhin jälle.

Suhtlen palju kassiga. Kui lapsi kodus ei ole, on ta nagu kleepekas mu küljes kinni. Tahab iga asja juures "aidata".



Eile hakkas sel ajal, kui ma pesu kuivama panin, hernetaimi üles võtma. Ma olen igal aastal herneid kasvatanud, ei tea, mis talle nüüd pähe lõi. Pärast proovis veel istustuskastist rukkolat süüa. Vaadake ainult seda lolli. Jube õietolm on ka igale poole vihmaga maha sadanud.




Täna hommikul leidis voodi vahelt roosa mao. Jumal tänatud, et kass majas on. Ei tea, mis muidu kõik juhtuda oleks võinud.






2020/06/07

Karantiinis, 3. päev

Nüüd on juba nii mitu päeva möödas küll, et julgen vaikselt hõisata: ma põen õnneks kergelt. Mida ma siis need kolm päeva teinud olen?
-Lõbustasin ennast kassiga ja tegin tast ilvese:

Järgmisel hommikul lõbustas kass ennast minuga:

-Tegin maja ees kivisillutise vahele tekkivale umbrohule äädikaga tõrjet. Ma teadsin kohe, et need mitu liitrit äädikat, mis ma eriolukorraks ja ülemaailmseks kriisiks valmistudes mitu kuud tagasi kokku olin ostnud, lähevad veel asja ette. Umbrohi hakkab kenasti kollaseks minema, aga lisaks taimedele said äädikat vist ka juurte vahele pesa teinud sipelgad. Ma ütleks, et see on natuke nagu selline karma teema, sest ega teistele ei meeldi jälle väga sipelghapet saada. Karma töötab igas suunas, sest happevannist pääsenud sipelgad on hakanud peale kodude hävitamist jupp haaval mulle tuppa sisse kolima.

-Kahe päevaga lugesin läbi kogu viimati raamatukogust toodud kraami. Täna avastasin, et Viimsi raamatukogus on selline vahva asi sisse seatud nagu koduteenindus. Kujuta pilti, nad toovad sulle raamatud otse koju kätte! Selline tunne on nagu oleks maast 50 eurot leidnud.

-Muud nagu polegi. Vedelen palju. Lobisen messingeris sõprade-tuttavatega lakkamatult. Teatud mõttes olen sotsiaalsem kui kunagi varem. Treppi õlitasin ka.

Asjad, millest ma viimasel kolmel päeval kodust kõige enam puudust olen tundnud:
1. Sipelgamürk
2. Nõudepesumasina sool
3. Punane vein
4. Muld katuseaeda
5. Kurgi- ja lilletaimed ning lilleseemned katuseaeda
6. Lapsed

1.-4. aitas hädast välja COOPi e-pood. Täna hommikul tegin tellimuse ja pool tundi tagasi käis kuller juba ära. Ta ei saanud üldse aru algul, miks ma tahan, et kotid maha paneks ja ise eemale jalutaks. Kui helistas, et on kohal, palusin kotid väravaposti peale jätta. Meil on see post õige jäme, isegi mina saaks seal otsas rahulikult istuda. Ausalt öeldes kolm päeva karantiinis ja see posti otsas istumine tundub mulle lausa välismaa ekskursioonina, aga see oleks vist karantiinireeglitega vastuolus, sest meil käib väravast palju inimesi mööda.
Kuidagi jäi kuller nii kauaks kohmitsema, et kui ma värava juurde jõudsin, oli ta veel seal. Muidugi tahtis ta kohe hirmsasti neid kotte mulle isiklikult kätte ulatada. Mina olin muudkui, et pane aga pane nüüd need kotid kenasti maha ja mine kaugemale. Tema kohe üldse ei tahtnud. Kui ma lõpuks ütlesin, et mul on koroona, kadus küll kiiresti autosse.

Üldiselt on elu vahelduseks nauditavalt sündmustevaene.

2020/06/05

Kandja

Pühapäeval sain ma kõne 0-patsiendi kohta. Õigemini ma ei usu, et tegu 0-patsiendiga oli. Meie maja 0-patsient oli tõenäoliselt keegi asümptomaatiline juba varem. Me istusime pühapäeval neljakesi kriisikoosolekul ja ma avasin selle küsimusega: "Mis tingimustel me tehase sulgeme? Minu ettepanek: teise nakatunu korral. Meie tingimustes näitab see, et oleme kolle. USA kogemus näitab, et meile analoogilistes ettevõtetes ei saa seda kontrolli all hoida muud moodi."
Järgmistel päevadel tegelesin ma sellega, mida keegi teine administratsioonist teha ei tahtnud. Sulgesin olmeruume, kus töötajad ohtlikult lähestikku kogunesid, õiendasin inimestega, kes ei kasutanud korrektselt isikukaitsevahendeid. Minuga vaieldi, minu peale karjuti. Seda kõike on liiga vähe ja liiga hilja, aga kogu selle pandeemia ajal olen ma olnud nagu hüüdja hääl kõrbes ja õnnetusekaaren. Neid, kes minuga sama moodi mõtlesid, oli liiga vähe. Keegi ei tahtnud negatiivsele stsenaariumile mõelda. Täna oleme selle realiseerumisega Aktuaalse Kaamera esiuudis.

Eile õhtul oli minu kord testile minna.
"Protseduur on ebameeldiv," hoiatas proovõtja mind vatitikk püsti.
"Ma olen kuulnud jah," ütlesin ma pead kuklasse kallutades.
"Näed, mitte piiksugi ei tulnud," oli proovivõtja üllatunud.
"Nojah, ma olen kaks korda sünnitanud. Parem ikka kui see," proovisin silmad vesised nalja teha.
Just siis, kui ma arvasin, et nüüd on kõik tehtud, võttis ta teise pulga, toppis selle läbi mu teise ninasõõrme teist korda ajusse ja keerutas hoogsalt.

Teised samal päeval testi andnud said oma negatiivsed tulemused juba hommikuks kätte. Minu oma ei tulnud ega tulnud. Pealelõunaks sain aru, et nad on mu proovi kas pekki keeranud või on see positiivne. Halba aimates olin mehe ja lapsed juba eelmisel päeval maale saatnud. Aegamisi hakkasin tundma sümptome: peavalu, valu põlvedes, uimasus. Proovisin mõelda, et need on psühosomaatilised. Samas kaks päeva varem suitsuruumis poolemeetriste vahedega üksteisele maskidetate intensiivselt näkku hingavatele 20 inimestele rääkides, et ma pitseerin suitsuruumi teadmata ajaks nende enda ohutuse pärast kinni, teadsin ma juba siis, millega ma riskin. See asi oli suurem kui mina, ma ei saanud seda tegemata jätta, sest keegi teine ei oleks seda teinud. Mina olin maskis, nemad mitte. Nii ongi, et mask kaitseb eelkõige teisi, mitte kandjat.
Mõned tunnid tagasi ilmus mu digilukku märge: Covid-19 koroonatest: positiivne.

Ma olen kandja. Järgmised 14 päeva pean ma oma võitluseid üksi karantiinist võitlema.


Midagi positiivset ka. Katsun karantiiniaega produktiivselt kasutada ja hakkasin vanema lapse joonistusi raamima. Tulemus sai selline:


Kass aitas ka