2020/07/05

Harjutusi üksikemaduseks

Pesumasin peksab rikkevoolukaitset välja. Veel eile ma ei teadnud, et selline asi nagu rikkevoolukaitse üldse olemas on. Lihtsalt ühel hetkel avastasin, et ülemises vannitoas ei lähe tuled põlema. Pärast all diivanil istudes tundsin, et midagi on veel valesti. Pesumasin! Kahtlaselt vaikne oli. Kontrollides osutus, et jah, tõesti oli pesumasina ekraani keset pesemistsüklit pimedaks löönud. Igaks juhuks kontrollisin külmkapi ja pliidi ka ära. Vähemalt neil oli elektritoide kenasti olemas. Ladusin vannitoa küünlaid täis ja saime kenasti pestud. Pesumasinaga oli muidugi hullem lugu, sest ega mu puhaste aluspükste tagavarad lõputud ka ei ole. 75% mu aluspükstest ja sokkidest istus nüüd pesumasinas vangis.

Hommikul tuli noorem laps hädaldama, et röster ei tööta. "Sööd putru," oli mul jälle lahendus valmis, aga kui kohvi hakkasin tegema avastasin, et köögi pistikupesadest ei ole ühelgi voolu sees. Nüüd sai ka minu mõõt täis, sest inimene peab hommikul normaaselt kohvi saama kui inimene tahab kohvi saada. Keetsin pliidil potis kohvi jaoks sooja vett, võtsin tassi kätte ja läksin elektrikilpi uurima. Ainus kaitse, mis OFF asendis oli, oli suur, vihane, seisis teistest eraldi ning kandis numbrit 14. Skeem ütles, et see on rikkevoolukaitse. Lülitasin sisse. Klõps ja välja tagasi. Lülitasin uuesti. Klõps ja jälle väljas. Vahepeal helistas vanem laps mulle tehnoruumi ja ütles, et ma vannitoa tuledega niimoodi ei vilgutaks. Selge, vähemalt oli rikkevoolukaitsme sisse lülitamine vähemalt korraks valguse tagasi toonud, ehk liikusin õiges suunas. Proovisin veelkord seda sisse lükata, aga see rikkevoolukaitse oli nagu jonnipunn, lükka kuidas tahad, ikka läheb samasse asendisse tagasi. Tuli googeldama hakata. Vastuseks sain, et tuleb hakata tarbijaid ükshaaval välja lülitama ja nii vaatama, mis probleemi põhjustavad. Mul on kaitsmekapis 23 kaitset. Pesumasina oma oli nr 16. Enne selleni jõudmist tekkis mitu korda juba isu alla anda, kui rikkevoolukaitse ennast iga lülituse peale ikka klõps välja viskas. 15 korda järjest. Lisaks sain peale nõrkvoolukaitsme välja lülitamist vihase mobiilikõne toas olevatelt lastelt, et miks ma neil interneti ja teleka välja võtsin.



Kui kaitsme nr 16 välja lükkasin, jäi rikkevoolu oma sisse. Hallelujah! Skeemi uurides sain teada, et tegu on pesumasina pistikupesaga. Vähemalt saan ma nüüd normaalses valguses pissil käia ja kohvi teha. Lapses saavad röstsaia. Aluspükste probleem muidugi jäi. Igaks juhuks proovisin pesumasina pikendusjuhtme abil teise pistikupessa ühendada. Tõenäoliselt oli see omade riskidega seotud ettevõtmine, aga mul oli puhtaid alukaid vaja ja lahendus toimis. Isegi ülemise korruse WC-s jäi tuli põlema. Selles mõttes on hea, et järelikult ei ole asi pesumasinas vaid selle originaalpistikupesas, aga minu jaoks muudab see asjad keerulisemaks. Uut pesumasinat oskan ma iga kell osta, aga elektrisüsteemidest ma suurt ei jaga. Ma olen isegi rikkevoolukaitsme mõistega vaevalt paar tundi tuttav olnud.

Üksikud naised ja humanitaaridest mehed, kes majas elavad, kuidas te seda teete? Kodustate endale elektriku, santehniku, arboristi ja muud vajalikud asjamehed? Lahendate probleeme jooksvalt ja loominguliselt näiteks pikendusjuhtmete ja küünalde abil? Ma olen hea tehnilise taibuga füüsiliselt ja vaimselt tugev tüdruk, aga see rikkevoolukaitsmelugu mõjus küll natuke heidutavalt. Ma arvan, et see ei pruugi veel ainus teatavaid spetsiifilisi teadmiseid eeldav lõks olla, mis mis mul majas peidus on.

Kusjuures ma üldse ei imestaks ka, kui need neetud sipelgad, kes minu korraldatud tapatalgutest mingi ime läbi pääsenud on, asjaga kuidagi seotud oleks.

Õhtune uuendust olukorrast: nokkisin igaks juhuks siiski pistikupesa lahti, et kontrollida, kas kõik juhtmed kenasti kinni on oma pesas. Olid küll ja nii palju kui paistis, oli ka isolatsioon terve.
Potjomkini pistik. Paistab korras, aga kusagil taga on major shit (vabandage mu prantslast). Ja jah, nagu tähelepanelikum vaataja märkab, ma tegelen elektriasjadega kummikindad käes lisaks sellele, et kaitse ka välja lülitatud oli

Kruvisin selle tsirkuse kokku tagasi ja otsustasin asja suhtuda nagu Scarlett O`Hara: ma mõtlen sellele homme ja läksin jooksma. Pealegi tekkis hoopis uus probleem. Pistikut lahti urgitsedes pesumasina peal ukerdades olin enda teadmata kuidagi põlvega masinale lapseluku peale pannud. Ükski nupp ei töötanud ja luuki ka mingi valemiga lahti ei saanud. Mul ei olnud õrna aimugi, mis kombinatsiooniga see lukk peale läks ehk siis veelgi vähem, kuidas seda maha võiks saada. Kuigi pesu olin pikendusjuhtme abil pestud saanud, olin endiselt olukorras, kui 75% mu aluspükstest masinas lõksus olid. Õhtul, kui päevased asjaajamised aetud ja aega rohkem, istusin nüüd masina ette maha ja proovisin paralleelselt internetist juhendit otsides ja suvalisi nupukombinatsioone katsetades lapselukku maha saada. Suvaline kombinatsioon töötas enne, kui õige juhendi leidsin.

Täna oli siis päev, mil mu sõnavarra lisandus kaks uut terminit: lisaks ülepingekaitsmele ka lekkevool ning sain teada, kuidas Bosch logixx 7/4 mudeli lapselukk töötab. Äraneetud tsivilisatsiooni hüved, muud ma selle kohta öelda ei taha.

2020/07/02

Mina ja juhiluba

On kaks asja, mis mulle elus on kõige raskemini kätte tulnud: vene keel ja juhiluba. Need on ka kaks asja, millest mul elus vist lisaks haridusele kõige enam kasu on olnud.

Ma olen loomupäraselt kehv autojuht. Autotunnetus ja reaktsioon on head, aga gabariiditunnetus puudub täielikult. Lisaks kardan ma kiirust. Autokooli läksin võrdlemisi vanalt, olin siis vist 21 või 22. See oli mul ka üldse esimene kord rooli istuda. Teooriaõpetaja ütles esimeses tunnis veel, et ärge muretsege, kui karud õpivad jalgrattaga sõitma, õpite ka teie autot juhtima. Kergelt see ei läinud, aga lõpuks oli tal õigus. Üldiselt sattusin kehva autokooli ja lisaks veel nõrga sõiduõpetaja otsa. Teooriaga ei ole mul kunagi probleeme olnud, aga sõita sain palju, kuid kasu sellest oli vähe. Nii jäigi asi vahepealt soiku. Sõitma õpetas mind lõpuks tegelikult minu tolleaegne elukaaslane. Oli muidu autojuhi ja inimesena mis ta oli, aga ta harrastas väga kütuse- ja autosäästlikku sõidustiili. Hea on see, et ökosõidu võtted harjusid mul kohe algusest peale sisse. Olen elus väga palju autosid vahetanud, just tööautode rotatsiooni tõttu ning öeldakse, et minu käest tulnud autod on väga hästi hoitud olnud.

Umbes aasta peale autokooliga alustamist oli mu elu väga keeruliseks muutunud. Elasin linnast väljas, töötasin linnast väljas, koolis käisin linnas ja mul ei olnud väga valikuid. Pidin hakkama sõitma. Ostsin isegi auto. Hämmastav lugu, aga auto omamiseks ei pea inimesel juhiluba olema. Olen kaks korda ka juhiloata roolis politseile vahele jäänud. Jah, selline plekike on mu minevikus olemas. Tänaseks on karistused õnneks juba kustunud, aga päris pikalt juba siis, kui legaalselt roolis olla võisin, olid kõik autod mille registreerimistunnistusel minu nimi oli, politsei punases nimekirjas ning kui mõni patrull liikluses autonumbrit kontrollima juhtus, peeti mind kohe kinni. Päris tüütu oli. Kui ma ükskord küsisin, kui kaua see pull veel kestab, siis vastas patrullpolitseinik, et no kuulge, teil on siin ikka päris tõsiseid rikkumisi olnud, korra on vist isegi juhiluba ära võetud. Mina selle peale tegelikke asjaolusid täpsustamata: "No ei, sellist asja pole minuga küll kunagi olnud, et mult juhiluba ära võetud oleks."

Kolmas kord juhiloata roolis tabamist oleks tähendanud juba kriminaalkaristust. Nii läksingi autokooli tagasi, sisuliselt ainult eksameid tegema. Teooriaga polnud probleemi. Kooli sõidueksamiga läks nii, et võtsin sõidutunni õpetajaga, kes ka kooli sõidueksameid vastu võttis, maksin talle vanas rahas vist 1000 krooni ja ta vormistas mul kooli sõidueksami tehtuks. Mul oli selleks hetkeks lihtsalt juba SOS juhiloa saamisega. Kui ma vahel liikluses mõne natuke ülbema manöövriga hakkama saan, siis saan ennast vähemalt kaassõitja ees välja vabandada - mul on teatud mõttes ostetud load.

Maanteametis, neiupõlvenimega ARKis tegin teooria jällegi esimesel katsel. Sõidueksamit läksin tegema Saue ARKi, sest seal olid kõige lühemad järjekorrad. SOS, noh. Sõidueksamit seal ma kinni ei maksnud, aga eks omaette lugu on ka see. ARK kasutas sel ajal eksamiautodena vist Volkswageneid, millel oli manuaalkast 6+1 käiguga. Ma nägin sellist mutantkasti, millel viie asemel kuus edaspidi käiku esimest korda. Kuna sõitsime Sauelt Tallinnasse mööda Pärnud maanteed, siis läksid auto viienda käiguga pöörded päris kõrgeks. Vaatasin siis ohates seda kuuendat käiku ja ütlesin: "Noh, tuleb vist siis see asi ka nüüd ära proovida."

Eksaminaatori oli tark mees ja sai aru, et ma olen liikluses kindel ning palju sõitnud. Sõitsime läbi Mustamäe tema koju Nõmmele, minu meelest oli tal naise käest vaja midagi võtta. Ma ei tea täpselt ja ega see minu asi olegi, kuigi õige selline asi ka polnud päris. Selleks ajaks oli hakanud sadama tihedat lörtsi. Ta palus mul oma hoovi sisse tagurdada. Mina tagurdasin põõsasse. Tipptunni liiklus - pole muret, aga see mu pagana olematu gabariiditunnetus. Eriti võõra autoga.
ARKi juures tagasi parkisin auto kenasti ära.
Eksaminaator: "Sõitsime?"
Mina: "Sõitsime."
Eksaminaator: "Vigadeta. On näha, et sõita te oskate."
Mina: "Tänan!"
Eksaminaator: "Tagurdasime?"
Mina: "Tagurdasime."
Eksaminaator: "Põõsasse."
Mina: "Jah, mis ma ikka öelda oskan. Lörts, olematu nähtavus. Eks asi ole nüüd Teie otsustada."
Nii läkski, et ka ARKi sõideksami tegin ära esimesel katsel. Päris puhas see lugu ei olnud, sest põõsas oli põõsas, kuigi see pagana lörts oli tegelikult üsna tihe ka. Eks natuke mängis mu jutuoskus ja see, et päris okei ei ole, kui eksaminaator eksamiaega oma isiklike asjade ajamiseks kasutab.

Nädalavahetusel rahakotti korrastades vaatasin just, et B-kategooria sõiduki juhtimisõigus on mulle esimest korda antud 29.02.2008. Ilus kuupäev. Selle aja jooksul olen sõitnud mitmekümne erineva autoga Eestis ja lähiriikides kokku ma arvan üle 100 000 kilomeetri. Liikluskindlustusjuhtumeid on olnud üks. Ringristmikul mõistsin skeemi valesti, kaldusin kõrvalritta ja kriimustasin seal sõitnud autot.

Mäletan, et kui ma oma esmase juhiloa kätte sain, läksin õhtul oma poiss-sõbra juurde. Olin elukaaslase, kes mind sõitma õpetas, selleks ajaks ühe Eestis elava välismaalase vastu välja vahetanud. Olin nii rõõmus ja ütlesin talle esimese asjana: "Now there are so many amazing places I can go to whenever I want."

Kogu see juhiloa tegemine oli ikka korralik piin, aga vabadusaste, mis mu ellu tänu sellele on tulnud, on täiesti hindamatu. Ühesõnaga kes kahtleb, kas on mõtet seda teed ette võtta või et ta äkki ei sobigi autojuhiks, siis jah, kindlasti on ning nagu mu teooriaõpetaja ütles - karud ja jalgratas.


Minu tolmune abimees viimased pool aastat või rohkem. Mul on nüüd korralike parkimisanduritega auto.

2020/06/27

Sipelgad

Ei saaks öelda, et ma traditsioone ei austaks, aga ühest tahaks küll loobuda – igakevad-suvisest sipelgate rünnakust. Sel aastal on neid kuidagi eriti palju. Pehme talv on sipelgate vastu leebe olnud. Igast praost pressivad tuppa. Lisaks on nad vallutanud mu terrassid ja rõdud. Nagu troopikas elaks või midagi. Järgmiseks jalutab veel tiiger tikripõõsast välja.


Kodust saabunud esimene ärev teada sipelgarünnaku alguse kohta
Kuna see ei ole mul esimene kord oma maja ja toitu nende kuuejalgsete nuhtluste eest kaitsta, teadsin kohe, mida teha. Sipelgate mürgisööda toos. Soovitavalt Raidi oma. Läksin kohalikku ehituspoodi. Sipelgamürgi riiul oli lagedaks tehtud nagu tualettpaberi oma enne koroonakriisi. Raidi ei olnud, aga leidsin riiulinurgast veel mingi suvalise kaubamärgi topsid sipelgate mürgisöödaga. Ainult kaks toosi oli veel alles. Tundub, et ma ei olnud oma hädas vähemalt üksi. Panin topsid kööki ja esikusse kohtadesse, kus kõige elavam sipelgate liiklus käis. Kasutegur: null. Sipelgad ainult naersid. Kogu armee marssis mürgitoosist külma kõhuga mööda. Pole ime ka. Mõned päevad hiljem märkasin, et sipelgad olid kapi pealt meepurgi avastanud. Sellega juba ei konkureeri. Viskasin ära põlatud mürgitoosid välja ja tõstsin meepurgi külmkappi.

Siis jäin koroonasse. Nüüd otsustasin asja uuesti ette võtta. Isolatsioon oli emotsionaalselt küll nii kurnav, et mõne päeva järel rääkisin juba tomatitega, aga mitte nii hull, et oma üksildust köögisipelgate abil leevendada oleks tahtnud. Tõrjevahendite hankimise võimalused olid mul nüüd aga piiratud. Sipelgate mürgisöödamajad olid ainult ühe kojuvedu teostava toidupoe sortimendis. Mis teha, tellisin seda, mida sai. Igaks juhuks võtsin ühe temaatilise sipelgapildiga veini ka.



Kasutegur: null. Vein ei kõlvanud ka kuhugi, kuigi see oli Pinot Noir, minu lemmikviinamari. Pinot Noirist on halba veini umbes sama raske teha nagu halba pitsat. On olemas kuivanud pitsa, aga väga harva võib kohata halba pitsat.

Karantiin sai läbi. Siis soovitas mu töökaaslane ja kaasviimsilane kohalikust poest ühte kolmandat brändi sipelgate mürgisöötatopse. Ma olin juba lootust kaotamas, aga parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida. Läksin tõin selle toosi ka ära. Maksis ainult 1.95 eur. Enamasti on need topsikud hinnaklassis 3-5 eurot. Igaks juhuks otsin ühe viieurose ka veel lisaks ja asusin nii odavat kui kallist mürki juba samal õhtul oma majakaaslastele serveerima. Kallimasse mürgirestorani ei ole siiani üksi sipelgas sisse astunud. No ei huvita neid loomi gurmeeotsa toidupoolis.

Kasutu viieeurone tõrjetoos. Ärge ostke.

Kaheeurose topsiku ümber läks kohe elav sipelgate liiklus lahti. Hommikuks oli köögis puhas vuuk tehtud. Lõpuks saab meepurgi jälle külmikust välja tuua. Viisin sipelgamürgi edasi teisi korruse rõdule, kus algas kohe sama elav orgia kui eelmisel õhtul all köögis. Kui mürki veel alles jääb, õnnestub äkki sama toosiga ka alumine terrass sipelgatest puhtaks saada. Nii võib kahe euro eest veel oma maja enne talve tulekut tagasi saada.

Si! Kaks eurot. Meeldib mulle, meeldib mu sipelgatele ja meeldis ka mu töökaaslaste sipelgatele. Soovitan.

2020/06/20

See vene keel

Sügisel algab mu vanemal lapsel see õnnis kooliaasta, mil lisandub b-võõrkeel. Valikus on saksa ja vene keeled. Filosoofilistel põhjustel eelistaks ma saksa keelt, aga nagu suurem osa vanemaid, valin praktilistel kaalutlustel vene keele. Üleeile, nooremate laste lastaia lõpupeol jutustasime endise töökaaslasega, kellega meil nooremad lapsed koos lasteaias käisid ja nüüd esimesse klassi lähevad ning kelle vanem just vene keele esimese õppeaasta kadalipuga ühele poole sai. Raske olevat olnud. Lastel puudub huvi vene keele vastu. Ka mina tulin gümnaasiumist välja sisuliselt olematu vene keelega. Aastaid kurja vaeva ja kuigi vigaselt, ma räägin ja olen võimeline vene keeles naljagi tegema. Igatahes on mul kindel soov vältida lastega seda, et ka nemad vene keelega seda vett ja vilet peaks nägema, mis mina. Amatöörist keeleentusiastina proovisin vanema lapsega kolme-nelja aastaselt kodus vaikselt vene keelt rääkima hakata. Vastuseis oli nii tugev, et pidin lõpetama. Selle asemel alustasin inglise keelega. Täna, kuus aastat hiljem parandab ta kohati mu hääldust ning küsib mõnede sõnade kohta, mida minu sõnavaras ei olegi. Eks nooremalegi lapsele ole inglise keelest üht-teist kõrvalt meelde jäänud, aga räägib ta tunduvalt halvemal tasemel kui vanem õde samas vanuses. Tema anne ei olegi keeled, aga numbritega on ta jälle palju osavam kui õde sel ajal.

Karantiini ajal võtsin jälle lastega vene keele käsile. Proovisin igal õhtul nendega 10 minutit sõnavaraülesandeid teha. Nüüd on see soiku jäänud, aga vahel katsun vestlusesse venekeelseid sõnu ja fraase sisse poetada. Ma ei saaks öelda, et neile väga meeldiks või kasutegur suur oleks, aga mingi baasi edasiseks keeleõppes see äkki loob.

Sel nädalavahetusel õnnestus mul varastada kaks päeva ja sõitsime lastega Jurmalasse. Leidsin liiga hea hinnaga suure hotellitoa mereäärses spaas, et isegi post-koroonaajal tõsi olla. Minu ingliskeelne kiri broneerimissooviga kadus nagu mutiauku. 15 minutit enne väljasõitu helistasin. Administraator rääkis ainult vene keeles, aga kahe minutiga oli mul tuba ja muu vajalik info olemas. Vanem laps kikitas kuulates natuke kõrvu. Siin majas ei räägi keegi teenindavast personalist inglise keelt. Kui aus olla, siis pole ma neid ega ka teisi külalisi omavahel eriti läti keeltki rääkimas kuulnud. Eile poetasid lapsed omavahel juteldes selle kohta paar imestavat märkust.
"Jah, selle pärast ongi hea erinevaid keeli osata, et siis saad inimestega rääkides valida selle keele, millest nad aru saavad," kasutasin kohe võimalust kasvatuslikult vaherepliigiks.
"Jah, ja on hea, kui on ema, kes keeli oskab," arvas vanem laps. Õhtusöögil küsis mult kuidas vene keeles paari toidu nimetused on. Mina aga nägin hoopis, et tema see oli mingi klõps ära käinud. Ta tahab nüüd vene keelt õppida.

Hotell ise on nii kehv, et sõidame täna hoopis Riiga edasi. Eile Riiast läbi sõites tundus Riia vanemale lapsele meeldivat. Küsis ühe ja teise kohta. Eks ma siis näitan neile natuke Riia linna.

2020/06/11

7. päev koroonat

Üleeile raamatukogus koduteeninduse kaudu toodud raamatud on kõik läbi loetud. Toit hakkab ka otsa saama jälle. Sipelgad on endiselt alles. Ma alguses ei saanud aru, miks nad oma mürgisöödamaja ei kasuta, aga siis avastasin, et nad on meepurgi kapi pealt üles leidnud. Sellega juba ei konkureeri. Juukseid kammin ülepäeviti. Eile helistas perearst. Ta on vist kõige põhjalikum perearst Eestis. Küsis enesetunde kohta, hoiatas, et vahel hakkab köha alles 8. või 9. haiguspäeval ja andis juhised, millal endale kiirabi kutsuda kui ma nädalavahetusel surema peaks hakkama. Peale sellist kõnet hakkas mul muidugi kohe köha. Täna hommikuks rahunesin maha ja köha oli ka nagu nõiaväel kadunud. Üks töökaaslane kirjutas siis, et ta on ka kuulnud, et poole halvemuse suunas võib tulla väga äkitselt. Peale seda juttu köhin jälle.

Suhtlen palju kassiga. Kui lapsi kodus ei ole, on ta nagu kleepekas mu küljes kinni. Tahab iga asja juures "aidata".



Eile hakkas sel ajal, kui ma pesu kuivama panin, hernetaimi üles võtma. Ma olen igal aastal herneid kasvatanud, ei tea, mis talle nüüd pähe lõi. Pärast proovis veel istustuskastist rukkolat süüa. Vaadake ainult seda lolli. Jube õietolm on ka igale poole vihmaga maha sadanud.




Täna hommikul leidis voodi vahelt roosa mao. Jumal tänatud, et kass majas on. Ei tea, mis muidu kõik juhtuda oleks võinud.






2020/06/07

Karantiinis, 3. päev

Nüüd on juba nii mitu päeva möödas küll, et julgen vaikselt hõisata: ma põen õnneks kergelt. Mida ma siis need kolm päeva teinud olen?
-Lõbustasin ennast kassiga ja tegin tast ilvese:

Järgmisel hommikul lõbustas kass ennast minuga:

-Tegin maja ees kivisillutise vahele tekkivale umbrohule äädikaga tõrjet. Ma teadsin kohe, et need mitu liitrit äädikat, mis ma eriolukorraks ja ülemaailmseks kriisiks valmistudes mitu kuud tagasi kokku olin ostnud, lähevad veel asja ette. Umbrohi hakkab kenasti kollaseks minema, aga lisaks taimedele said äädikat vist ka juurte vahele pesa teinud sipelgad. Ma ütleks, et see on natuke nagu selline karma teema, sest ega teistele ei meeldi jälle väga sipelghapet saada. Karma töötab igas suunas, sest happevannist pääsenud sipelgad on hakanud peale kodude hävitamist jupp haaval mulle tuppa sisse kolima.

-Kahe päevaga lugesin läbi kogu viimati raamatukogust toodud kraami. Täna avastasin, et Viimsi raamatukogus on selline vahva asi sisse seatud nagu koduteenindus. Kujuta pilti, nad toovad sulle raamatud otse koju kätte! Selline tunne on nagu oleks maast 50 eurot leidnud.

-Muud nagu polegi. Vedelen palju. Lobisen messingeris sõprade-tuttavatega lakkamatult. Teatud mõttes olen sotsiaalsem kui kunagi varem. Treppi õlitasin ka.

Asjad, millest ma viimasel kolmel päeval kodust kõige enam puudust olen tundnud:
1. Sipelgamürk
2. Nõudepesumasina sool
3. Punane vein
4. Muld katuseaeda
5. Kurgi- ja lilletaimed ning lilleseemned katuseaeda
6. Lapsed

1.-4. aitas hädast välja COOPi e-pood. Täna hommikul tegin tellimuse ja pool tundi tagasi käis kuller juba ära. Ta ei saanud üldse aru algul, miks ma tahan, et kotid maha paneks ja ise eemale jalutaks. Kui helistas, et on kohal, palusin kotid väravaposti peale jätta. Meil on see post õige jäme, isegi mina saaks seal otsas rahulikult istuda. Ausalt öeldes kolm päeva karantiinis ja see posti otsas istumine tundub mulle lausa välismaa ekskursioonina, aga see oleks vist karantiinireeglitega vastuolus, sest meil käib väravast palju inimesi mööda.
Kuidagi jäi kuller nii kauaks kohmitsema, et kui ma värava juurde jõudsin, oli ta veel seal. Muidugi tahtis ta kohe hirmsasti neid kotte mulle isiklikult kätte ulatada. Mina olin muudkui, et pane aga pane nüüd need kotid kenasti maha ja mine kaugemale. Tema kohe üldse ei tahtnud. Kui ma lõpuks ütlesin, et mul on koroona, kadus küll kiiresti autosse.

Üldiselt on elu vahelduseks nauditavalt sündmustevaene.

2020/06/05

Kandja

Pühapäeval sain ma kõne 0-patsiendi kohta. Õigemini ma ei usu, et tegu 0-patsiendiga oli. Meie maja 0-patsient oli tõenäoliselt keegi asümptomaatiline juba varem. Me istusime pühapäeval neljakesi kriisikoosolekul ja ma avasin selle küsimusega: "Mis tingimustel me tehase sulgeme? Minu ettepanek: teise nakatunu korral. Meie tingimustes näitab see, et oleme kolle. USA kogemus näitab, et meile analoogilistes ettevõtetes ei saa seda kontrolli all hoida muud moodi."
Järgmistel päevadel tegelesin ma sellega, mida keegi teine administratsioonist teha ei tahtnud. Sulgesin olmeruume, kus töötajad ohtlikult lähestikku kogunesid, õiendasin inimestega, kes ei kasutanud korrektselt isikukaitsevahendeid. Minuga vaieldi, minu peale karjuti. Seda kõike on liiga vähe ja liiga hilja, aga kogu selle pandeemia ajal olen ma olnud nagu hüüdja hääl kõrbes ja õnnetusekaaren. Neid, kes minuga sama moodi mõtlesid, oli liiga vähe. Keegi ei tahtnud negatiivsele stsenaariumile mõelda. Täna oleme selle realiseerumisega Aktuaalse Kaamera esiuudis.

Eile õhtul oli minu kord testile minna.
"Protseduur on ebameeldiv," hoiatas proovõtja mind vatitikk püsti.
"Ma olen kuulnud jah," ütlesin ma pead kuklasse kallutades.
"Näed, mitte piiksugi ei tulnud," oli proovivõtja üllatunud.
"Nojah, ma olen kaks korda sünnitanud. Parem ikka kui see," proovisin silmad vesised nalja teha.
Just siis, kui ma arvasin, et nüüd on kõik tehtud, võttis ta teise pulga, toppis selle läbi mu teise ninasõõrme teist korda ajusse ja keerutas hoogsalt.

Teised samal päeval testi andnud said oma negatiivsed tulemused juba hommikuks kätte. Minu oma ei tulnud ega tulnud. Pealelõunaks sain aru, et nad on mu proovi kas pekki keeranud või on see positiivne. Halba aimates olin mehe ja lapsed juba eelmisel päeval maale saatnud. Aegamisi hakkasin tundma sümptome: peavalu, valu põlvedes, uimasus. Proovisin mõelda, et need on psühosomaatilised. Samas kaks päeva varem suitsuruumis poolemeetriste vahedega üksteisele maskidetate intensiivselt näkku hingavatele 20 inimestele rääkides, et ma pitseerin suitsuruumi teadmata ajaks nende enda ohutuse pärast kinni, teadsin ma juba siis, millega ma riskin. See asi oli suurem kui mina, ma ei saanud seda tegemata jätta, sest keegi teine ei oleks seda teinud. Mina olin maskis, nemad mitte. Nii ongi, et mask kaitseb eelkõige teisi, mitte kandjat.
Mõned tunnid tagasi ilmus mu digilukku märge: Covid-19 koroonatest: positiivne.

Ma olen kandja. Järgmised 14 päeva pean ma oma võitluseid üksi karantiinist võitlema.


Midagi positiivset ka. Katsun karantiiniaega produktiivselt kasutada ja hakkasin vanema lapse joonistusi raamima. Tulemus sai selline:


Kass aitas ka

2020/05/19

Hetk tööpäevas

Kõnnin mina ümber tehase. Aia taga parandavad kaks meest autot. Üks tuleb aia juurde.
Mees: "Kas te vene keelt räägite?"
Mina: "No natuke"
Mees: "Kas tohib Teid segada hetke?"
Mina: "Jah, milles probleem?"
Mees: "No tahaks tutvuda Teiega?"
Mina: "Mis eesmärgil?"
Mees: "Te olete väga ilus, sel eesmärgil. Kas Teil mees on?"
Mina: "Mees meheks, aga vot ülemus on mul kuri ja praegu on mul tööaeg"

Õppige keeli, nii on palju rohkematel inimestel maailmas võimalus teid naerma panna.

2020/05/14

Sellele ei saa pealkirja panna

Mina siin. Ventileerin jälle. Tallinnas on karu jooksus ja tema kukkus täna jälle kokku. Ma olen talle sada korda rääkinud, et ta voodist tõusta ei üritaks, kui mind kodus pole, aga ta ei ole kunagi ennast hoida osanud. See ei ole see igavesti neetud kasvaja, mis teda sööb ja tapab, ta teeb seda iseendale. Kui mu vanem laps, 10-aastane, mulle helistas ja Jumal sa näed, et mitte üksi laps ei peaks kunagi selliseid kõnesid tegema, kui ta mulle helistas ja algul ainult telefoni hingas, sain ma kohe aru, et midagi on valesti.
Lõpuks ütles ta umbes: issi kukkus maha ja väriseb.
Ja mina: ära muretse, ma kohe tulen ja ma kutsun kiirabi, temaga ei juhtu midagi. Kas issi vastab sulle, kui sa temaga räägid?
Sel ajal olin ma juba autos ja sõitsin oma elu sõitu, sest isa ei vastanud talle.
“Ärge muretsege, mul on handsfree,” proovsin ma häirekeskuse töötajat rahustada, kui ta tundis muret, kas ma saan turvaliselt sõita ja samal ajal proovide neile toimuva kohta adekvaatset infot anda.
“Issi ärkas,” oli ta sel ajal mulle sõnumi saatnud, kui ma häirekeskusega rääkisin.
”Kiirabi on 13 minuti kaugusel”, ütles dispetšer. Lubja mäel sai kiirabi mu kätte. Ma võtsin neile sappa ja umbes samal ajal helistas laps uuesti, sest issi oli üritanud tõusta, uuesti kukkunud ja tegi nüüd imelikku häält. Ma kuulsin seda häält. Seda häält teeb inimene, kellele ei jagu õhku.

Alguses nad ei saanud talle kanüüle sisse ja magamistoa põrand sai verd täis. Need ravimid on lisaks tema kehale ära söönud ka tema veenid. Samal ajal hakkas meie kuueaastane oma tuba koristama. Kõigil on oma kaitsemehanismid.
“Kuidas ma tema kohta infot saan?” tahtsin ma teada, kui nad teda ära hakkasid viima.
“Teile helistatakse.”
Tunnid läksid, aga keegi ei helistanud. Ma helistasin ise. Teda ei olnud PERHis. Nad olid lubanud ta PERHi viia. Ma olin lootnud, et nad viivad ta sinna ja siis kutsutakse ta juurde tema raviarst ja siis saab ta parima võimaliku diagnostika. Lõpuks leidsin ta ITK-st. Ma ei tea, miks nad ta sinna viisid PERHi asemel. ITK-s ei ole vist isegi valveonkoloogi, neuroonkoloogist rääkimata. Vähemalt oli valvearst tore ja tundus empaatiline. Jällegi empaatilisem kui ühele arstile tema enda pärast hea on. Nad pumpsid talle vaaliumit ja kolmekordse doosi steroide sisse. Me olime mitu kuud vaeva näinud, et teda steroididest võõrutada. Nii läks kahe kuu töö ühe päevaga vastu taevast.
Vähemalt on ta tagasi kodus ja stabiilne.

Jumal, sa näed mu sisse ja sa tead, kes ma olen. Me mõlemad temaga tuleme erineval viisil ära neetud suguvõsadest. Sa näed, et minus on jõudu lõpetada oma suguvõsa needus, sest ma mõistan vahet hea ja kurja vahel ka keelatud puust maitsmata. Sa näed, et varsti on mul ka tarkust ja jõudu, et mõista tema perekonna needuse olemust ja hoida selle eest vähemalt oma lapsi, kui mitte päästa teda ennast ja tema ema. Meie Isa, täna ei palu mitte jõudu ja usku, nagu tavaliselt palutakse, vaid seda, et sa usuksid hoopis minusse, sest minu ainus võimalus on olla see, kes sogases vees ujudes puhtaks jääb nii, nagu ma olen kogu maailma koledustes ujudes kunagi puhtaks saanud. Minu südames on nii palju armastust, see on kõige tähtsam asi siin maailmas. See äraneetud suguvõsa peab õppima armastust vastu võtma ka väljapoolt oma mikrokosmost, sest seisva vere needuses on surm nagu kogu maailma teadmistesse on sisse kirjutatud elu.

2020/04/29

Toidugeeniused

Täna saan ma hakkama sellise tükiga, et kiidan midagi, mida ma ise veel käeski ei ole jõudnud hoida.

Mul on au töötada koos väga paljude heade kokkadega väga mitmest rahvusest. Meie tootearendusjuht, Eesti mitmekordne bbq-meister, on üks neist toidugeeniustest. Ma ei ole elus kellegi peale vist nii palju karjunud kui tema, aga vähe on inimesi, kellega koos töötamist ma ka rohkem nautinud oleks. Karjume üksteise peale natuke aega, siis lähme kompromissile ja tööga edasi. Ma olen seejuures väga mittekarjuv inimene, aga see on teistmoodi. Me oleme mõlemad toiduteemadel emotsionaalsed, sest me mõlemad oleme sündinud toitu armastama. Me armastame seda lihtsalt erineval viisil, tema läbi selle, mida ta oma kätega teeb, mina läbi mikroskoobi ja molekulide. Kaks inimest, kes toitu armastavad, ei saa teineteise peale kunagi tõeliselt vihastada. See on hea koostöö, me austame teineteise erialast kompetentsi.

Umbes nii ütlesin ma viimasel ettevõtte uusaastapeol ka meie tootearendusjuhile. Lisaks ütlesin ma veel seda, et tema on tegelikult üks neist põhjustest, miks ma meie tootmisesse tööle tulin. Tõeliselt geniaalsed tootearendajad nagu tema on suur haruldus ja nendega on suur au koostööd teha. Ja üldse, ta on üks õnnelik inimene, sest ta saab teha seda, mis on tema anne, kirg ja kutsumus. Kui suurema osa inimeste töö meie majas on hästi süüa teha, siis minu töö on käia ja rääkida, kui halvasti kõik süüa teevad. Kvaliteediinimeste elu ei ole kerge. Ma olin ikka päris purjus sel õhtul. Õnneks olid teised ka.

Järgmisel tööpäeval peale pidu oli meie tootearendusjuht õige puhevil. Umbes nagu siis, kui ma tema mõne pasteedi konsistentsi olen kiitnud. Püreestatud ja vahustatud asjad õnnestuvad tal alati hästi. Ega ma siis ainult laida. Kui midagi on hästi, katsun ma alati ka seda öelda.
Peo juurde tagasi tulles, siis ütles meie tootearendusjuht nii: "Jaa, Kass, vaata, kuidas alkohol inimese tõelise pale ikka välja toob. Ka sinus on tegelikult inimene peidus."
Kohutav. Mind tuntakse kui ettevõtte kõige kurjemat inimest ja seda reputatsiooni tuleb hoida.
"Jah, tõesti. Nüüd sa siis nägid, ka, milliseks ma peale piisavat kogust veini muutun: valelikuks pugejaks," hakkasin peojärgse damage control`iga peale.

Meie maja toidugeeniusel on ka geniaalsed sõbrad. Üks neist kadunud telekokk Jazz. Nüüd Jazzu sõprade eestvedamisel Varrakult ilmunud raamat Jazzust koos tema retseptidega (LINK). Toidud raamatu fotode jaoks on tehtud meie tootearendusköögis minu heade kolleegide poolt. Kuna sain suurema osa neist ära süüa, võin ütelda, et Jazzu retseptid on ikka head küll. Raamatu Telekokk Jazz ja tema inimesed koostajaks on Eesti toidu- ja veinimaailma grand old lady Ene Ojaveski, Eesti Sommeljeede Assotsatsiooni ja sommeljeede kooli, kus ka minul on olnud hea meel aasta aega õppida, eestvedaja.


Ühesõnaga kui kellelgi isutab kokaraamatu järele, siis siin on üks.

2020/04/23

Aafrika täht ehk kultuurilisi kilde Soomest

Ma olen nüüd vist pisut üle pooleteise aasta vahelduva eduga soome keelega maadelnud. Tulemust on, aga on kasinalt või nagu soomlane ütleks: olen tulnud aru saama, aga mitte veel täielikult rääkima. Üldiselt on see olnud hästi investeeritud aeg. Keeleõppe eesmärgil olen paaris Soome FB grupis ja sealne huumor ning kultuurilised õppetunnid on üle prahi. Koroonakriisil on lisaks madalatele kütusehindadele veel häid külgi -- meemid. Ja soomlaste koroonameemid on üle prahi. See selleks.

Karantiini alguses revideerisin koduseid lauamänguvarusid. Korraga meenus mu lapsepõlve lemmiklauamäng: Lõunarist. Tegu on üldjoontes juhuslikul õnnel põhineva põneva mänguga, mis sisaldab veidi ka taktikalis-strateegilisi elemente ja üldhariduslikus mõttes annab juurde geograafiateadmiseid. Asusin internetis jälgi ajama ja tuli välja, et see, mida mina Lõunaristi nime all tundsin on hoopis klassikaline Soome lauamäng Afrikan tähti (https://en.m.wikipedia.org/wiki/Afrikan_tähti). Natuke uurimist veel ja Eestisse täiesti tellitav. Täna saingi kätte. Mäng on minu 6- ja 10-aastase jaoks täpselt sama kaasahaarav kui minugi jaoks omal ajal. Kaasa pandud soome- ja inglisekeelne instruktsioon on üsna lakooniline, kuid jätab sedavõrra rohkem ruumi kokkulepetele mängu reeglite paika panemisel. Ma kavatsen seda lastega veel ja veel mängida. Soomlased oskavad ikka täiesti üllatavaid asju hästi teha.

Ei, meil ei ole toas betoonpõrandat. Tegu karuseterrassiga, uskumatult hea asi karantiini talumiseks


Üks asi, mida soomlased veel üllatavalt hästi oskavad on kaebamine. Seda pean ikka ja jälle tõdema, kui kuu lõpus kliendireklamatsioone kokku võtma hakkan. Üldiselt me teeme häid tooteid, aga eks kõigil juhtub ja ka tarbijad on erinevad. Ma üritan tööasju mitte liiga palju jagada, aga see soomlaste hala teinekord lihtsalt liiga hea, et seda ainult endale hoida.
Näiteks: see võileib oli nii kohutav, et pidin selle biojäätmetesse ära viskama (soomlane ei unusta ka kriisiolukorras jäätmete sorteerimist ja keskkonnahoidu).

Või: aiheutti kovia vatsavaivoja ja ripulia, pari tuntia leivän syömisestä sai juosta vessaan (põhjustas korraliku kõhuvalu ja -lahtisuse, paar tundi peale leiva söömist sai peldikusse joosta).

See on kõlaliselt vaieldamatult ilusaim reklamatsioon, mida ma elus saanud olen:
luulin olevan laadukkaampi,
kana pientä, keitetyn makuista silppua,
kastiketta olisi kaivannut lisää

Kõlab nagu regilaul ja ma ei ürita seda isegi tõlkida. Fantastiline keel.

Jälle EMOs

See on üks õpetlik lugu sellest, kuidas tööandja usaldust mitte ära kasutada ja mingitest asjadest veel. Reedel mõtlesin, et kasutan kodukontori hüvesid ja teen tööajast kiirelt lõunaks perele kartulipudru valmis. Hakkasin kartulitelt keevat vett ära valama ja järgmisel hetkel libises poti sang kuidagi käest. Nüüd on siis nii, et kui viimastel aegadel sajab mulle taevast enamasti ainult sõnnikut kaela, on vahelduseks hakanud ka keevat vett sadama. Natuke sai pihta parem reis, aga suuremas osas siiski parem labajalg. Hea, et vähemalt kraanikausi lähedal olin ja sain jala kohe jaheda vee alla torgata. Hoidsin vist liiga vähe, 2...3 minutit. Hiljem lugesin, et oleks pidanud jalga lausa 15 minutit vee all jahutama, aga ma enne jahutasin ja alles siis googeldasin kuidas jahutada.
Diagnoosisin endal 2B astme põletushaava käelaba suurusel pinnal ja arvasin, et olen superkangelane ning küll paraneb ise ära. Midagi ta ei paranenud, hoopis hullemaks läks. Pühapäeva öösel olin oma jalaga nagu 5 kopikat Lääne-Tallinna Keskhaigla EMOs kohal.



 
Sain mitmelt meedikult kiita oskusliku villide avamise eest ja laita, et varem arsti poole ei pöördunud. Mind võttis vastu lühikest kasvu käbe noorem meesarst, kahtlustan, et resident. Mulle hakkas ta inimesena kohe meeldima. Käigupealt võttis ta vastu kiirabiautosid, avas mingi osakonna ja tegeles viiekümne muu probleemiga. Mu jalga vaadates ütles, et see on ju vana haav.
Mina: "Jah, reedene"
Tema: "Miks Te siis nüüd tulla otsustasite?"
Mina (viisakas sõnastuses): "Sest kõik f****** käskisid mul sellega arsti juurde minna ja see jalg hakkab mul ilmselgelt otsast mädanema"
Algul arvasin, et nüüd saingi kaela selle suhtumise, mida EMO puhul nii väga kardetakse: pseudoprobleem ja oleks pidanud kodus ise hakkama saama. Täna, kui mu jalga on kolme meediku ja mu enda poolt nelja päeva jooksul viis korda ümber seotud saan ma aru, et nii suur 2. astme põletus vajab professionaali kätt ning arst tahtis puhtalt uudishimust teada, mis mu peas toimus, et ma kaks päeva ootasin. Vahepeal hakkas mingeid tõsisemaid haigeid peale viskama ja ma jäin umbes tunniks oma raamile vedelema ning EMO telgitaguste elu jälgima.

Ootel
Elu EMOs on huvitav. Korra käis üks medvend kurtmas, et peab koroonapalatisse minema, aga lüüsis on ainult mingid suured kaitsekombed. Mu lemmik pisike arst, kes tol ööl seal vägesid kamandas teatas, et siis panedki selle mis on. Vahepeal tuli patsiente järjest juurde. Kõrvalruumis algas arutelu teemal, et PERH ei võta enam vastu ja peab uue osakonna selle tõttu Lääne-Tallinna keskis avama. Keegi arvas, et peaks ikka PERHiga patsiendid pooleks tegema. Ma ei tea, mis liiki patsientidest juttu oli ja ma ei osanud ka seisukohta võtta kas õigus on PERHil või Lääne-Tallinnal, sest viimaste kuude jooksul olen nii PERHis kui Lääne-Tallinna Keskhaiglas pidanud nii palju käima, et mul juba sellele mõteldes seest keerama hakkab ning ma olen õppinud sügavalt austama seda rasked tööd, mida neis mõlemas majas tehakse.

Poole tunni pärast oli koroonapalatisse kadunud medvend tagasi, näost punase ja kombe soonimisjäljed näos. Üldse nägi ta nördinud välja, sest koroonaosakonnas olevat ainult üks patsient olnud. Nüüd oli tal uus probleem: ta tahtis uut maski. Lunis ja lunis, sest noh, ta käis just koroonatsoonis ja on uut maski väärt. Lõpuks anti talle uus respiraator, aga et neid hoiti minu raami kohal asuvas kapis käis kogu see trall minust umbes poole meetri kaugusel. Ma üritasin samal ajal kõigest väest hinge kinni hoida ja oma ratastel lavatsit natukenegi koroonapoisist kaugemale nihverdada.

Ühel hetkel rahunes möll maha ja pisike arst saatis paar meedikut minuga edasi tegelema. Haav puhastati, mökerdati mingi kohapeal valmistatava salviga sisse ja seoti nii oskuslikult, et silm kohe puhkas. Järgmisel päeval perearsti juures haava ümber sidudes teadis pereõde rääkida, et see olevat olnud Seppo salv. Kunagi Tallinnas tegutsenud põletushaavade kliiniku legendaarse arsti dr. Seppo leiutis. Ma ei ole jõudnud tema elulugu veel läbi töötada, aga kavatsen selleks kindlasti aega võtta: http://www.tervishoiumuuseum.ee/et/uudiste-arhiiv/504-tuntud-aga-tunnustamata-100-aastat-dr-arnold-seppo-suennist

Traumapunktis kaasa antud kirjalik anamnees oli huvitav: 17.04 kodus valas keevat vett vasaku jala peale.
Objektiivne leid: 2. astme põletushaavad vasakul jalal 2% kehapinnast.
Esiteks kallas see vesi ennast võrdlemisi ise ja teiseks oli tegu parema jalaga.
Arst, kes mulle pabereid kätte tõi uuris, ega mul ravimiallergiaid ei ole.
Mina: "No penitsilliinide suhtes on tundlikkus"
Arst: "Aa..."
Mina (jällegi viisakas sõnastuses): "Okei, andke need paberid siia. Mis te mulle välja kirjutasite siis?"
Amoksütsilliini olid kirjutanud. Ainsa aine tervest farmakopöast, mille suhtes mul eales mingi reaktsioon on tekkinud. Ravimiallergiate juurde oli kirjutatud: eitab ravimiallergiaid. Tore, et nad enne kirjutamist küsinud olid. See selleks.
Mina: "Hea küll. Kui mul on valida, kas ma lähen beetalaktaamide reaktsioonist paiste ja punaseks või saan veremürgituse, siis ma valin ikka esimese"
Võtsin oma jala, paberid, soovisin head õhtut ja hakkasin koju sõitma. Perearstikeskuses sain järgmisel päeval antibiootikumid amoksütsilliinist kenasti mingi mütsiini vastu vahetada.
Kokkuvõtvalt jäin ma oma EMOs käiguga siiski väga rahule. Sain adekvaatset abi ja palju uusi teadmiseid.

Üldiselt olen ma oma kehas pettunud. Esimesed kaks päeva arvasin tõsimeeli, et tegu on mingi tavalise marrastusega, aga põletushaavad käituvad hoopis teisiti. Keha tundub nagu ründavat suurest šokist põletatud piirkonda. Nekrootilist kudet viskab nii kiiresti peale, et ma vaevalt jõuan seda ära rookida. Ma ei saa aru. Millal inimkond tuld kasutama õppis? Ja sadade tuhandete aastate jooksul ei ole endiselt kehal mingeid adekvaatseid reaktsioone välja kujunenud põletuste suhtes. Evolutsiooniline läbikukkumine, ma ütlen.

Kes võikaid lugusid ei karda, neile lõpetuseks pilte ka. Kes vaadata ei taha, see alla ei keri palun.


















Värske

12 tundi hiljem


2020/04/15

Kuidas teil läheb?

Inimesed on head. Inimesed on hoolivad ja küsivad, kuidas teil läheb. Või kuidas tal läheb. Isegi need, kes teda ei tunne. Ma ei vasta nendele küsimustele meelsasti, sest kuidas ikka võib minna inimesel, kelle ajust on vähk ja kiiritus kolmandiku hävitanud. Iga päev kaotab ta järjest tillukesi tükke iseendast, nii vaimselt kui füüsiliselt. Või kuidas läheb minul, leibkonna ainsal töötaval ja funktsioneerival täiskasvanul, kes epideemia ja majanduslanguse tingimustes ühteaegu leinab ning vastutab lisaks endale veel kolme inimese eest? Perearst on digilukku minu kohta kirjutanud nii:

Diagnoos
F32.1 - Mõõdukas depressioon

 *20.01.2020: Elukaaslasel diagnoositud multiformne glioblastoom 3k tagasi, sümptomid kiirelt progresseeruvad, markerite põhjal prognoos halb. Peres kaks alaealist last, kellest üks koolieelik. Sümptomitest prevaleeruvad unehäired ja isutus, pelgab sõltuvuse teket, zolpideemi 20 tbl algul kasutanud. Suitsiidimõtteid eitab, "kahe jagaga maa peal". Kaalust kaotanud 7 kg selle ajaga. Praegu kasutanud melatoniini 10 mg ööseks, sellest alati ei piisa. Töötab täiskohaga toiduainetööstuses kavliteedijuhina, varem farmaatsiasektoris. Psühholoogidesse ei usu, soovib intelligentset vestluspartnerit, seetõttu jätkab siin. Homme läheb Haapsalu hotelli 3ks päevaks, abikaasal tasuline statsionaari koht Haapsalu Neurorehabilitatsioonikeskuses. *17.02.2020: On väsinud. Tuleb 05.03 töölt ära, ajab abikaasa firma asju-homme müük, ülehomme neurokirurgia konsiilium, vereanalüüside põhjal otsus kemoteraapiaks. Abikaasa oli 3p koomas, praegu 8 mg dexametazoni. Tahavad proovida Avastini sümptomaatilise ravina. Xanax ja mirtasapiin kombinatsioon toimis hästi, saanud magada kuni eelmsie näedalani, võtnud õhtul peale tööd 0,25 mg alprasolaami lisaks. *09.03.2020: 2 nädalat puhkust sai, töölt ära veel ei tulnud kuna vägati paluti jätkata, pakuti tõusu ametiredelil. Mirtasapiin ei toiminud, jättis pooleli. Ärevus tuleviku suhtes suur, melatoniin unele hetkel aitab, 4-6 mg. Kaal on nüüd endiseks tagasi tõusnud, emotsioonisööja - sööks ainult kondenspiima ja muid süsivesikuid. Soovib midagi ärevuse vastu "vajadusel võtmiseks" aja mitte diasepaami, alprasolaami ega muud psühhotroopset.


Tema kohta hakkasin ma ise väikestviisi logi pidama, kui selgus, et selles muutuste virrvarris on vaja mingitki järge pidada. Põhiliselt fikseerin tema seisundi muutuseid ja uute ravimite kasutuselevõttu. Viide stabiilsusele tähendab teatavat stabiilsust sümptomite halvenemise perioodil. Vaikus sissekannetes märgib paremaid, stabiilseid aegu.
 14.04
Pigem parem
13.04
stabiilne
ööuni 10...12h, magab päeval ca 2h
12.04
väsinum, meeleoluhäired (muutused enne skeemi muutmist)
muutused skeemis dexa 8mg->6mg (tema enda tungival soovil, ka on tugevad kõrvalmõjud siiski)
keeldub olansapiinist
mõlemad põlveliigesed turses, eriti vasak
ööuni 10...12h, magab päeval ca 2h
09.04
parem
liikumine paranenud, väsimus taandunud
hea päev
08.04
seisund halvenenud
07.04
seisund tunduvalt parem. liikumine paranenud, alaseljavalu ei kurda
06.04
lahkub voodis kaks korda korra tualetti
kurdab alaselja kerget valu
skeemist maha:
sirdalud 4mg (arstiga konsulteerides, ei anna tulemust parema kehapoole spaatilisuse vähendamisel)
temosolomiid, kytril (5/23 tsükli lõpp)
05.04
parem
treenib isegi trenažööril 10min
04.04
seisun kehv, liigub voodist välja ainult korra, tualetti
03.04
lisandunud ärrituvus, vihahood
02.04
ravimiskeem muutusteta
seisund stabiilne või isegi parem
kurdab nägemishäireid
vedeliku tasakaaluga midagi
õhtul äkiline apaatia, väsimus
01.04
hommikul skeemile lisaks 4mg kytril
õhtul 4mg kytril
õhtul enne magama minekut 340mg temosolomiid
päeval süvenev segadus
viimastel päevadel ringutab/sirutab kaela
temosolomiidi talub hästi
31.01
õhtul tavapärasele skeemile lisaks 4mg sirdalaud
öösel kurdab valu paremas käes
26.03
hommikul kurdab öiseid segaseid sümptomeid paremas käes ja kehapooles: ebamugavustunne (focal seizure?)
tavaline hommikune näopunetus ei taandu tõustes nagu tavaliselt
paremal all igemes põletik
anoh, muidu parem :)
25.03
stabiliseerunud
parema labajala turse püsib
23.03
füüsiline nõrkus, apaatia
parema labajala kerge turse (mitte liiges)
21.03
seisund parem
20.03
väsimus vähenenud
kurdab hägustunud nägemist
19.03
väsimus sama
süvenev mentaalne segadus
18.03
süvenev väsimus
13.03
hommikul kõne halvenenud, muidu erksam
õhtul nagu parem, väsimus taandunud
12.03
apaatsus ja väsimus suurenenud.
dexa doos 6mg->8mg (4mg hommikul, 4mg lõunal)
sööb ilusti
11.03
Viimasel viie päeva jooksul vähehaaval üldise energiataseme vähenemine
25.02
6 mg dexa, 500mg levetiratsetaam
alustab keemiaravi
18:00 2 tbl cerucal
uimane, läheb voodisse
20:15 500mg levetiratsetaam
280mg temosolomiid
öösel oksendab 3x
23.02
hommikul uimane, õhtul väga palju parem
liigub toeta toas
22.02
kurdab depressiooni, on ükskōikne
20.02
dexa 8mg->6mg
õhtul läheb juba 19:00 magama
13.02
dexa arstikonsultatsiooni põhjal dexa 6mg->8mg
09.02
dexa 8mg->6mg
järgnevatel päevadel tekkinud unisus
28.01
öösel muutunud aktiivsemaks
päeval suhtleb ühe-kahesõnaliste lausetega, orienteerub ajas, kohas, sündmustes. oluline paranemine
tavaline tabletiskeem
sööb puljongit, vedeliku tarbimine normaalne
27.01
tavaline tabletiskeem
sisuliselt vedelikku ei tarbi
26.01
maokaitse
2mg dexameth
500+500mg keppra
viimane annus kell 21:00
tõuseb istuma, silmi ei ava
päevas joob kokku kruusi vett
25.01
öösel peavalu, hommikul oksendab
800mg ibuprpfen
keeldub söögist
kell 11:00 500mg kepra
kell 11:30 2mg dexameth, 2tl kreeka jogurtit
kell 16:00 400mg ibuprofeen
oksendab, palavikku ei ole
21:45 500mg kepra
00:00 oksendab
24.01
peavalu
ōhtul 18:10 mõlema reielihase eptileptilised tōmblused ca 3 min
19.01
kōne halvenenud, hommikul peavalu
maokaitse, 2.0mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
15.01
lühiajalise mälu häired, korra kōrvus kohin
maokaitse, 2.0mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
14.01
uimasus, keset päeva korra peavalu
süvenenud lühiajalise mälu häired
maokaitse, 2.0mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
12.01
seis parem
maokaitse, 2.0mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
11.01
sama, mis eile, lisandunud apaatia. ōhtuks elavneb
maokaitse, 2.0mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
10.01
väsimus
maokaitse, 2.5mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
09.01
väsimus, passivsus
maokaitse, 2.5mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
08.01
stabiilne
maokaitse, 2.5mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
07.01
halb päev, väsimus, kõne kehvem
maokaitse, 2.5mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
06.01
uimasus ja nägemishäired, aga hea päev. teeb tööd ca 2..3h
maokaitse, 3mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
05.01
hommik väga hea. treenib trenažööril. pealelõunal peapööritus. stabiilne või pisut parem päev
maokaitse, 3mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
04.01
väga hea päev. uimasus puudub, pearinglus. tegeleb arvutiga, aktiivne. treenib trenažöör
öösel parema jala kerged eptileptilised tõmblused
maokaitse, 3.5mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
03.01
stabiilne, endiselt pearinglus, uimasus, aga parem kui eile. teeb pisut tööd arvuti taga. hea päev
maokaitse, 3.5mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
02.01
stabiilne, aga pearinglus, uimasus. ei soovi õhtul majast välja minna
19:35 parema jala eptileptilised tõmblused
maokaitse, 3.5mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
01.01
unisus vähenenud, liikumine veidi halvem, üldiselt stabiilne. aktiivne päev
maokaitse, 4mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
31.12
päeval ütleb, et liikumine on paranenud, teeb arvutis väikese koormusega lihtsamaid töid. Pealelõunal väsimus, õhtul käime ratastooliga poes. 18:25 parema jala kerged tõmblused
alates 19:00 unisus, läheb magama
kontakne, hoiab üleval normaalset vestlust, aga silmi ei ava
magab öösel 13h
maokaitse, 4mg dexa, 500+500mg keppra, 1tbl uus rohi
30.12
päeval arvutis, õhtul väsimus. ei soovi ratastooliga õue tulla perega. füüsis stabiilne
hommik: maokaitse, 4mg dexa, 500mg keppra
õhtu: 500mg keppra
29.12
nii füüsiline kui vaimne seisund eilsest paremad
hommik: maokaitse, 4mg dexa, 500mg keppra, antibiootikum
õhtu: 500mg keppra
28.12
liikumine paranenud, käib iseseisvalt trepist. kurdab tugevat nägemise hägustumist.
episoodilised käitumishäired (verbaalse enesekontrolli puudumine, uste paugutamine jne), depressioon?
27.12
paranoia, psühhoos, üleväsimus
25.12
uimasus, aga stabiilne
kurdab öösel parema kehapoole tõmbluseid
24.12
hommik: maokaitse, 4mg dexameth, 500mg kepra
päev on aktiivne, kurdab keskmist väsimust, kurnatust ja pearinglust
paranoiailmingud
õhtul keeldub keprast, vōtab sisse lõpuks 500mg keprat
23.12
seisund parem kui eile, uimane, magab palju, aga vähem kui eile
magab ca 14 tundi
neelamisraskused taandunud
hommik: maokaitse, 4mg dexameth, 250mg kepra
ōhtu: 250mg kepra
öösel kurdab parema käe epileptilisi tõmbluseid
22.12
halb päev
magab ca 18-20 tundi, kurdab halva unekvaliteedi üle
liigub toas vaid teise inimese toega
sööb halvasti
kurdab peavalu
neelamisraskused
kurdab esmakordselt kerget iiveldust
hommikul 1 tbl maohappe blokaator, 4mg dexameth., 250 kepra (skeemist kõrvalekalle), 200mg ibuprofeen (kurdab peavalu)
ōhtu: 2mg dexameth, 250mg kepra
21.12
haiglast koju
hea päev
sööb hästi, liigub toas kepiga
vaatab laskesuusatamist
kerged neelamisraskused
hommikul haiglas 8mg dexameth., 500mg kepra
õhtul kodus 250mg kepra (skeemist kōrvalekalle)

Nii meil lähebki.

2020/03/10

Minu koroonahetked

Ma ostsin juba kaks nädalat tagasi juba 100 euro eest kuivaineid koju varuks. See oli siis, kui suurem osa veel koroonat ülepaisutatud paanikaks pidas. Kui ma tööl viiruse üle lõõpivat seltskonda vaatasin, oli seal üks inimene, kes kaasa ei naernud. Ta on 18. nädalat rase. Ka minul on kodus nõrgestatud immuunsüsteemiga lähedane. Paneb asju teise pilguga vaatama.

Eile oli mul perearstikeskusse asja. Nagu oleks lõvipuurist lambakarree kaela riputatud läbi jalutanud. Iga kord, kui keegi köhatas, jooksis kogu elu silme eest läbi.

Tööl käin vabatahtlikult alkoholipõhise desifektandiga korra päevas kõik kontori ukselingid, lülitid, koopia- ja kohvimasinate nupud ning teised tihti katsutavad kohad üle. Autos on mul samamoodi spreipudel töölt pätsatud poole liitri desovahendiga istme all. Sain varguse eest kiirelt karistatud ka. Juba järgmisel päeval läks pudeli kork lahti ja kogu piiritus voolas autosse laiali. Sellest on oma kümme päeva möödas, aga salongis on ikka õhk selline, et kui ma mõnda politsei kõik puhuvad aktsiooni satuks, annaks alkomeeter juba autoakent avades puhumatagi punase tule.



Jagasin oma maailalõpuks valmistumise poenimekirja lahkelt ka sõpradega.
"Kas sa mõtled seda tõsiselt?", "Mida sa seitsme kilo soolaga peale hakkad?", on mõned näited saadud kommentaaridest.
Ma ütlen ainult ühte: nad kõik on veel ühel päeval järjekorras mu ukse taga ja paluvad "Soola, Kass, anna meile soola!".
Üht-teist olen ma ikka maailmakirjandusest, vanemate inimeste juttudest ja dokumentaalidest kokku pannud. Sool, äädikas, piiritus, vitamiinid eesotsas C-vitamiiniga, ja vatt on asjad, mis maailmalõpulähedase seisukorra saabudes kas defitsiidiks muutuvad või lihtsalt vajalikuks osutuvad. Täna otsin Maximast veel kondenspiima, millest pooled purgid ma juba ära sõin, kookospiima, maitseaineid, seepi, tualettpaberit ja hambapastat ka veel juurde. Minu poolest võib apokalüpsis nüüd peale hakata. Minu ees ostis üks meesterahvas, kellele triviaalkeeles tema demograafilis-sotsiaalse kuuluvuse tõttu enamasti kui papile viidatakse, kaks pudelit Corona õlut. Üllatuslik vaatepilt, sest tegu ei ole just tavapärase papide kaubamärgiga. Ju oli hind nii alla lastud. Kuuldavasti peab osa inimesi seda Corona Beer viiruseks. Vist see osa, kes arvab, et 31. detsembril saab maailm 2021-aastaseks.
Pärast poodi sõitsin tankima. Algul ei saanud arugi, et paak juba täis, kuna summa tankuri displeil nii väike oli. Maailmalõpul seda saatvate kukkuvate börside ja naftahinnaga on siiski ka häid külgi.

Türgi raporteerib endiselt nulli nakatunut. Istanbuli lennujaama liiklustihedust ja Türgi lähinaabreid arvestades on see võimatu. Isegi Venemaa näitab mingit hulka nakatunuid. COVID-19 on võimalik kontrolli alla saada, aga see peab olema kogu maailma ühisüritus. Eks nii ongi, et selles osalemine üksikisiku ja ka riigi tasemel saab olla vaid vabatahtlik.
Ainus riik, kelle puhul ma usun, et 0 nakatunud on reaalne, on Põhja-Korea. Kim kindlasti juba räägib rahvale, kuidas kapitalistid üle maailma kohutava taudi kätte surevad, aga tema jumaliku juhtimise all on nende rahvas terve. Ma eelistaks siiski täiskõhuga surra. Kondenspiimapurk käes maailmalõpule vastu!

2020/01/12

Diagnoos

Eile möödus tema diagnoosist kolm kuud. Ma ei ole sellest kirjutanud, sest sellest kõigest kirjutamiseks on nii palju sõnu, aga nii vähe neid õigeid. Kuidas ma kirjutan oma 10-aastasest lapsest, kelle maailma üks alustala, tema isa, kukub tema silme all kodus krampides kokku ja viiakse kiirabiga teadmatusse? Kuidas ma kirjutan oma 6-aastasest lapsest, kes küsib, millal ta issi haiglast koju tuleb? Kuidas ma kirjutan sellest, et mul ei olnud talle vastust, sest ma ei teadnud, kas issi üldse enam tuleb? Kuidas ma kirjutan 40-aastasest mehest, kes vaatab mulle otsa ja küsib, kui kaua tal elada on jäänud ise lootes, et ma vastan: igavesti? Aga ainus vastus, mis ma talle anda saaks on kaks nädalat, kaks kuud või kaks aastat. Keegi ei tea täpselt, aga see on kõik ja see närune aegki tuleb hambad ristis kätte võidelda ja ka siis ei pruugi see aeg elamisväärne olla. Kuidas ma kirjutan arstist, kes vaatab mulle otsa ja küsib, kas meil lapsi on? Ta oli esimene arst, kes meile sel teel on silma vaadanud. Ja kui hästi ma saan aru, miks need teised arstid ei tahtnud silma vaadata, sest sel hetkel, kui sa vaatad inimesele või tema pereliikmele silma, muutub diagnoos ja aju MRT-pilt inimeseks.
"Jah," vastasin ma vastumeelselt laste kohta. Arst ei oleks pidanud seda küsima, tema enda pärast. Sel hetkel, kui diagnoosist on saanud inimene või sa saad teada, et tal on kodus kaks väikest tüdrukut, võtab arst enda kanda suure koorma, liiga suure. Arstid, kes on piisavalt südamega, et laste kohta küsida, on ka piisavalt südamega, et see koorem neid sisemiselt sööma hakkaks.

Jah, peale nädalat haiglas tuli ta oktoobri alguses tagasi koju. Vaikselt hakkas ennast ilmutama ja täpsustama ka diagnoos. Maliigne, radikaalselt mitte emaldatav infiltratiivne tuumor aju paremas hemisfääris. Hiljem biopsiaroovi kohaselt kinnitatult glioblastoma multiforme, Inglismaalt tagasi tulnud laboriraportis täpsustavad read: IDH1, IDH2 mutations - not detected; MTGM methylation - not detected. Glioblastoma multiforme, kõigi ajukasvajate kuninganna. Minu mehe puhul ka mitteopereeritav, laborist tulnud biomarkerite kohaselt selle saja näoga koletise kõige agressiivsem kuju ja keemiaravile selle kõige halvemini alluv vorm.

Nii nagu on nüüd loetud tema elupäevad, tundub mulle vahel, et loetud need õiged sõnad, mida mulle on antud sellest rääkimiseks. Minu prioriteet on leida õiged sõnad laste jaoks, et nende jaoks keset isa diagnoosi normaalsus nii palju kui võimalik säiliks.

Vahel ei jätku mul õigeid sõnu inimestele, kes tulevad rääkima vähihaigete pH-dieedist, toidulisanditest, Soome või Saksamaa kliinikutest, imedesse uskumisest. Milliste sõnadega peaksin ma toidukeemikuna, keda konsulteerib Eesti parimaid biokeemikuid, tagasi lükkama neid heasoovlikke, aga kohati lausa ohtlikke nõuandeid? Kuidas leida see rahu, et juba kümnendat ja üheteistkümnendat korda selgitada, et glioblastoomist ei ole kunagi paranenud ühtegi inimest. See haigus on täpselt sama ravimatu nii Eestis, Saksamaal, USAs kui Alaskal? Et isegi alternatiivmeditsiinis ei väida keegi, et on suutnud kellegi sellest terveks teha? Et on asju, mille suhtes inglitel endal on imetegudeks tiivad seotud?

Glioblastoma multiforme, maakeeles ajuvähk, on ravimatu haigus keskmise prognoosiga 14 elukuud peale diagnoosi. Sellesse haigestub keskmisel 3 inimest 100 000 kohta aastas. Tekkepõhjused on suures osas teadmata. Selles julmas loteriis tõmbas meie pere kolm kuud tagasi endale märgitud pileti.

Kolm kuud tagas sai minust üle öö põetaja, ainus tööl käiv pereliige, kogu pere olme ja logistika kandja, tulevane alaealiste, väga keerulise päranditombu pärijate hooldaja. Kõige sellega kaasneva emotsionaalse, rahalise ja juriidilise keerukuse ainus kandja.

Alles nüüd, 35-aastaselt, olen ma tänu oma mehe diagnoosile üleöö täiskasvanuks saanud. Ma ei tea, kellena ma sellest kõigest ükskord välja tulen.