2019/12/11

Miss Aprill

Aasta 2020 teeb minust miss Aprilli. Ettevõtte aastakalendri pildistamisel pidin mina kui kunagine väikene hobiakrobaat sümboliseerima ettevõtte üht põhiväärtust, paindlikkust. Eks see elu meil siin umbes nii käibki: seisame kasvõi pea peal, et kliendid oma toidukoormad õigeks ajaks kätte saaks. Pildistamise käigus pillasin eine, mida erinevates akrobaatilistes poosides presenteerima pidin, korra maha ka. Lõpuks läks valikusse pilt, mis suuremale osale kui väga efektne meeldis, aga mille juures teadlikumat vaatajat jalgade vale paindenurk häirida võib. Üldiselt on nii nagu iga asjaga: kellele ei meeldi, võib proovida ise paremini teha. Silda tehes ühe käega toidutaldrikut otse peakohal hoida on tunduvalt raskem, kui paistab.

Kaadri taga

Ja valitud kaader
Detsembrikuu pildi jaoks fotograafe teise tehase otsa juhatades jäi mulle kitsas koridoris ette redel ja sellele toetuvad laevahelt välja ulatuvat kohaliku vee-ettevõtte tunkedes kaks paari jalgu. Kuna mulle samal ajal ka natuke vett kaela tilkus, tundus kõik loogiline ja suuremat tähelepanu ma asjale ei pööranud. Hoiatasin ainult möödudes igaks juhuks jalgu: "Ostorozhno!" (ettevaatust!) juhuks, kui mõni neljast koivakesest ootamatut liigutust peaks plaanima.
"Kas sa tead, kuidas vene keeles jäätis klaasikildudega on?" uuris fotograafi kaaskondlane minult selle peale. Tunnistasin, et ei tea.
"Ostorozhenoye," (tõlkimatu sõnamäng) valgustati mind.
Jätsin fotograafid objektile miss Detsembreid ootama ja läksin mööda koridori tagasi. Selleks ajaks olid jalad mööda redelit alla roninud. Üks jalgadepaari omanikest küsis uudishimulikult fotograafide poole osutades, mis teoksil. Selgitasin siis, et meil on ettevõtte kalendri jaoks pildistamine käimas.
"Aga kas te pildistate ainult ülemusi või töölisi ka?" uuriti mult edasi. Selgitasin, et kuna see kalendriprojekt võrdlemisi üleöö taevast alla sadas, siis ei jõudnud me liinidelt rahvast mobiliseerida pildistamiseks. Nii on sellel aastal kalendris vaid administratsiooni esindajad, kuigi oleks olnud tore kaasata inimesi organisatsiooni kõikidelt tasemetelt. Aga järgmisel aastal kindlasti. Kuigi võib-olla teeme järgmise aasta kalendri hoopis koostööpartneritest. Veepoisid võivad siis sõbramehe poolest endale esimesena kuu valida.
Üks sanitaartehnikutest jutustas omakorda, et tema vend töötab ühes suures telekommunikatsioonifirmas. Seal tehti ettevõtte kalender töötajate tehtud loodusfotode paremikust. Tema venna poolt üles võetud kaadreid pääses lõppvalikusse koguni kaks. Väga vahva mõte minu meelest. Kaasab töötajaid, kannab eluterveid väärtuseid ja ei ole ka väga kallis projekt. Lobisesime veel natuke ja korraga keerab üks veepoistes pea viltu ning küsib mult: "Aga mis rahvusest sa oled?"
"Estonka," avaldasin siis oma identiteedi. Ja mis välja tuleb? Kolm eestlast olid keelt ja aju väänates just 10 minutit vene keeles juttu ajanud.

Tegelikult olen ma 2020 miss Oktoober ka. Oktoobrikuu on kalendris pühendatud keskkonnahoiule. Kuidagi juhtus nii, et mina sain nii paindlikkuse kui keskkonnahoiu enda kanda, aga viimane pole üldse nii põnev lugu, sest ma ei kukkunud pildistamise käigus isegi reovee biopuhastisse mitte.

No comments:

Post a Comment