Halloween ja Jokker

Kas kõik eestlased peaksid halloweeni armastama? Ei. Kui eestlane tahab 31. oktoobri õhtul kardinad ees ja tuled kustus halloweenihirmus diivani taga olla, on see eestlase õigus. Et see elektrikatkestus ka õigel õhtul tulla ei oska, eksole. Kas mina armastan halloweeni? Oojaa! Miks? Kui on midagi, mis paneb lapsed värskes õhus koos mittekriminaalse eesmärgiga ringi liikuma ja neile nii palju rõõmu pakub, võin ma veidi nänni selle heaks jagada küll. Mul oli piisavalt kommi, kõrvits, mis oli laternaks uuristatud ja tere tulemast kummitused, kodukäijad ja muud peletised märgina maja ette pandud. Ometi kell oli juba pea kuus, aga ukse taga ei olnud kedagi käinud. Hakkasin juba õnnetuks muutuma, kui tuligi esimene seltskond. Täpselt õigel hetkel, sest olin noorema lapse sõbranna ka meile külla kutsunud ning telekast näidati parajasti järjest tupeseeneküünalde ning SOS-pillide reklaame. Tõenäoliselt päästsid ukse taha saabunud kummitused mind väga piinlikest küsimustest. Ma räägin, halloween on hea asi. Varsti oli peletiste liiklus välisukse juures nii tihe, et kohati hakkas isegi väike järjekord tekkima. Hädavaevu jõudsin kommipakke avada. WC-s käimisest võis ainult unistada. Senine halloweeni rekord oli mul õhtuga 11 seltskonda peletisi ära teenindada. Täna arvasin ma peale 14. kampa, et see oli nüüd küll viimane. 15. ilmus maja taha terrassiukse taha. 16. tulid jälle eesuksest. Siis läksin kustutasin kõrvitsalaterna ära, sest tahtsin rahus pesema minna ükskord. Kass julges ka peale kahte tundi lõpuks kapist välja tulla.

Sellel aastal oli roheline uus oranž

***

Mis eilsesse õhtusse puutub, siis käisin vaatasin kohalikus kinos Jokkeri filmi ära. See oli nii kohutav, et oli lausa väga-väga hea. Väga-väga-väga hea. Alguses hakkasin juba kahtlema, kas see film ikka on päris mulle, aga siis läks lugu mitte läbi musta, vaid ultramusta huumori käima ja sidus ennast tervikuks. Kas see film oli depressiivne? Minu jaoks ei. Tegelikult oli Jokkeri elus ka palju ilusaid asju. Gotham City on alati olnud koht, kus kunagi päike ei paista ja suurlinnaagulid mõjuvad mulle ligitõmbavalt. Film oli kenasti Batmani lugudega, kuigi tegu on hoopis teise taseme linateostega, ära seostatud ning meeldivalt ühiskonnakriitiline. Kas ma soovitan Jokkerit kinno vaatama minna? Kindlasti mitte, aga kindlasti ei tohiks ka proovimata jätta selle vaatamist, kui see ükskord videolevisse jõuab. Tõenäoliselt on see film, mille paljud soovivad pooleli jätta. Teleka ees on seda lihtsam teha, kui kinos.

Järgmise aasta alguses jõuab kinno ka lugu Jokkeri tüdruksõbrast, Harley Quinnist filmis Röövlinnud või kuidas iganes nad selle eesti keelde otsustavad tõlkida. Kuuldavasti olevat Haley ja Jokker lahku läinud ning nüüd alles algab elu! Arvatavasti kordades kergem vaatamine, kui Jokker, aga kui nad mu kõigi aegade lemmikactiontegelast Haley`t uues filmis ära pole rikkunud, saab ka see olema üks pagana hea film.