Halloween ja Jokker

Kas kõik eestlased peaksid halloweeni armastama? Ei. Kui eestlane tahab 31. oktoobri õhtul kardinad ees ja tuled kustus halloweenihirmus diivani taga olla, on see eestlase õigus. Et see elektrikatkestus ka õigel õhtul tulla ei oska, eksole. Kas mina armastan halloweeni? Oojaa! Miks? Kui on midagi, mis paneb lapsed värskes õhus koos mittekriminaalse eesmärgiga ringi liikuma ja neile nii palju rõõmu pakub, võin ma veidi nänni selle heaks jagada küll. Mul oli piisavalt kommi, kõrvits, mis oli laternaks uuristatud ja tere tulemast kummitused, kodukäijad ja muud peletised märgina maja ette pandud. Ometi kell oli juba pea kuus, aga ukse taga ei olnud kedagi käinud. Hakkasin juba õnnetuks muutuma, kui tuligi esimene seltskond. Täpselt õigel hetkel, sest olin noorema lapse sõbranna ka meile külla kutsunud ning telekast näidati parajasti järjest tupeseeneküünalde ning SOS-pillide reklaame. Tõenäoliselt päästsid ukse taha saabunud kummitused mind väga piinlikest küsimustest. Ma räägin, halloween on hea asi. Varsti oli peletiste liiklus välisukse juures nii tihe, et kohati hakkas isegi väike järjekord tekkima. Hädavaevu jõudsin kommipakke avada. WC-s käimisest võis ainult unistada. Senine halloweeni rekord oli mul õhtuga 11 seltskonda peletisi ära teenindada. Täna arvasin ma peale 14. kampa, et see oli nüüd küll viimane. 15. ilmus maja taha terrassiukse taha. 16. tulid jälle eesuksest. Siis läksin kustutasin kõrvitsalaterna ära, sest tahtsin rahus pesema minna ükskord. Kass julges ka peale kahte tundi lõpuks kapist välja tulla.

Sellel aastal oli roheline uus oranž

***

Mis eilsesse õhtusse puutub, siis käisin vaatasin kohalikus kinos Jokkeri filmi ära. See oli nii kohutav, et oli lausa väga-väga hea. Väga-väga-väga hea. Alguses hakkasin juba kahtlema, kas see film ikka on päris mulle, aga siis läks lugu mitte läbi musta, vaid ultramusta huumori käima ja sidus ennast tervikuks. Kas see film oli depressiivne? Minu jaoks ei. Tegelikult oli Jokkeri elus ka palju ilusaid asju. Gotham City on alati olnud koht, kus kunagi päike ei paista ja suurlinnaagulid mõjuvad mulle ligitõmbavalt. Film oli kenasti Batmani lugudega, kuigi tegu on hoopis teise taseme linateostega, ära seostatud ning meeldivalt ühiskonnakriitiline. Kas ma soovitan Jokkerit kinno vaatama minna? Kindlasti mitte, aga kindlasti ei tohiks ka proovimata jätta selle vaatamist, kui see ükskord videolevisse jõuab. Tõenäoliselt on see film, mille paljud soovivad pooleli jätta. Teleka ees on seda lihtsam teha, kui kinos.

Järgmise aasta alguses jõuab kinno ka lugu Jokkeri tüdruksõbrast, Harley Quinnist filmis Röövlinnud või kuidas iganes nad selle eesti keelde otsustavad tõlkida. Kuuldavasti olevat Haley ja Jokker lahku läinud ning nüüd alles algab elu! Arvatavasti kordades kergem vaatamine, kui Jokker, aga kui nad mu kõigi aegade lemmikactiontegelast Haley`t uues filmis ära pole rikkunud, saab ka see olema üks pagana hea film.

MacGyveri sous-vide

Kuidas teha kodustes tingimustes sous-vide`d, kui ei ole vaakumpakendajat, vesivanni ja tegelikult õiget termomeetritki? Mina tegin lühidalt nii:
1. Võtsin umbes poolekilose tüki sea sisefileed, soola, jahvatatud musta pipart, mõned küüslauguküüned ja rosmariinioksad. Sous vide ei tee seast mingit eksootilist elukat ja maitsestamiseks sobib see, mida keegi oma seatüki puhul eelistab;

2. Maitsestasin liha soola ja pipraga ning kerisin koos rosmariini ja küüslauguga mitmekordsesse toidukilesse. Tagant järgi tarkusena oleks küüslauguküüned pikkupidi poolitada. Minu meelest annavad need nii maitset paremini välja, aga kuna ma ei olnud küüslauku enne sellistes tingimustes kasutanud, kartsin, et see võib äkki madalast temperatuurist hoolimata plögaks minna, mis omakorda tekitaks raskuseid selle liha küljest kätte saamisega. Asjatu hirm. Mähkimise vahel tuleb toidukile läbi lõigata nii, et erinevate kihtide lõikekohad kohakuti ei juhtuks. Kui vesi peaks kile vahelt lihani pääsema, on põrgu lahti. Ega sous-vide mingi keedusink ole! Õhumulle ei tohi ka kilesse jääda. Need hakkavad liha kuumutamise ajal veepinnale vedama;

3. Sättisin veega poti pliidile sooja nii, et temperatuur 60°C peal püsiks ja liha potti. Kes tahab, kasutab kraadi, kaks, kolm või neli madalamat temperatuuri. Rare-küpsusastmesse uskujad teavad: less is more. Kodustes tingimustes automaatika puudumisega tuleb stabiilse temperatuuri hoidmisel valvas olla. Reaalselt kõikus mul vee temperatuur 58...61°C vahel. Liha oli potis tund ja veerand või poolteist. Öeldakse, et kuna potis puudub vee tsirkulatsioon, peab professionaalse vesivanniga võrreldes kuumtöötlemise aega pikendama. Eks see ole suuremate tükkide puhul vist rohkem nii. Mina sain oma liha medium well. Meie kodune publik liiga roosat liha söödavaks ei hinda. Termomeetri ots peaks jääma umbes poti keskele liha juurde. Poti põhjas, eriti selle vastas on temperatuur kõrgem kui ülemistes kihtides;

4. Liha iga küljega pruunistamiseks korraks kuumaks aetud õliga pannile ja ongi olemas.

Si!

Pikemalt on lugu nii, et sous-vide on üks elu paradokse. Lisaks roa hõrkude maitseomaduste säilimise aitab sous-vide tagada liha ühtlast kvaliteeti erinevate kokkade käe all ning vaakumis kuumtöötlemine massikadu toidu valmistamisel. Ehk piltlikult öeldes on personali ebakompetentsus ja omanike ahnus sünnitanud gurmeetehnoloogia.
Kui minu kokakooli õpetaja rääkis, et kunagi vaesel ajal olid nad vaakumpakendaja puudumisel proovinud sous-vide liha mitmekordses toidukiles valmistada ja toimis küll, et saanud ka mina asja proovimata jätta. Tänapäeval kasutavad kodukokad toidukile asemel pigem toidu sügavkülmutamiseks mõeldud grip-sulguriga kilekotte. Mul on selle paksu plastiku suhtes sügavalt subjektiivne vastumeelsus. Kodus ma nagunii väga asju ei külmuta. Erialased kiiksud. Toidukile rull on mul aga sahtlis olemas küll.
Lisaks grip-kottidele puudus mul kodus ka sondtermomeeter. Õnneks oli ahi otse pliidi kõrval.

Järgmiseks asun eksperimenteerima kodustes tingimustes kala sous-vide meetodil valmistamisega.

Jälle need porgandid

Eile enne poe sulgemist üritas Selveri turvamees mind veel porgandite varguses süüdistada. Niigi kukkusin iseteeninduse ostukontrolli. Seal oli kõik korras. Siiski jooksis turvamees mulle veel kaubanduskeskuse ukse juurde järele ta hakkas uurima nende porgandite kohta, mis mul kärus olid. Ma olin viisakalt nagu porgand võid sa ise olla, aga mina ostsin hoopis bataate. Siis vabandas ja läks minema.

Nad pididki praegu Selveris hoolsalt iseteeninduskassades kaamerast oste ja tšekke võrdlema. Iseasi, kas selline taktika ära tasub. Porgandikilo on turvamehe töötunnistki odavam. Raudselt vehiti sel ajal, mil turvamees mind jälgis ja jälitas poest kolm konjakit sisse. Vähemalt on hea teada, et keegigi neid ostutšekke lugeda oskab. Mõne rea võiks küll selgeltnägijate tuleproovi mõistatamiseks anda. Kah. teh. pov. suur. Ostutšekid on nagu mingi spioonide salakeel.

Loodame, et vähemalt õnnestub need bataadid krõbedaks küpsetada.