2019/09/17

Ma läksin kutsekooli

Ma läksin kutsekooli kokaks õppima. Õigemini küll abikoka programmi, aga eks inimene peab kusagilt alustama ja baas ole ju suures osas sama. Augustis sisseastumisavaldust tehes mõtlesin ja kahtlesin küll viimase hetkeni, sest tegu on võrdlemisi suure koormusega, mida töö ja pere ning muude tegemiste kõrvale võtta. Ma töötan koos väga heade kokkadega Eestist ja Soomest, lausa parimatega. Tundsin, et nendega võrdväärse dialoogi hoidmiseks on mul vaja siiski teada, mida tähendab pliidi ees seista. Nagu pliidi-pliidi, mitte selle pisikese leige kuubikukese ees, millega sa heal juhul pühade puhul pool suguseltsi saad ära toita. Saatsin avalduse ära. Lootus kustus kiirelt. Kokku oli eestikeelses grupis 12 kohta. Minu avaldus registreeriti numbriga 304. Valikukriteeriumides oli kirjas, et eelistatud on hariduseta ja üle 50-aastased kandidaadid. Sellest hoolimata sain vastuvõtukinnituse. Ma ei ole kindel, kas esimese ringi valikuna, aga parem on olla teises ringis valitud, kui üldse mitte valitud.
Õppima asumise kinnitamisega viivitasin jälle viimase hetkeni, sest see koormuse, pere, töö ja muude huvide teema. Lõpuks ütlesin ikkagi: si! Annaks, et ma kenasti selle kooli ka ära lõpetaks. Pere, töö ja muud ikkagi...

Sellel nädalal algas ka õppetöö. Kool ja töö kombineerituna laste alanud kooli- ja lasteaia-aastaga on peale pannud korraliku tempo, aga tundub, et kokakool läheb asja ette. Oleme küll alles köögi üldise töökorralduse ja hügieeniteemade juures, aga kuigi olen kaua-kaua toiduhügieenikoolitusi teinud, sain täna juba esimese viie minutiga koolis teada uue nipi, kuidas desinfitseerimist läbi viia. Ja tõenäoliselt ei vaata ma enam kunagi ühtegi nõudepesumasinat sama pilguga. Kooli õppeköökide sisustus on tasemel. Suur osa eraettevõtteid ei saa eales endale selliseid seadmeid lubada. Üks mu kutseharitud sõbranna teadis rääkida, et mängus olevat miskid "eurorahad". Tundub, et ka meid haritakse sama raha eest, sest ruumidesse, kuhu me liigume, liigub meiega kaasa lamineeritud plakat logode ja kirjadega selle organisatsiooni-struktuuri kohta, kes käimasolevat pidu kinni maksab. Juhuks, kui keegi inspektor raha kasutust kontrollima tuleb. Neid ei olevat juba aastaid, seal majas nähtud, aga nii igaks juhuks. Ma olen kunagi ühel Maaülikooli koolitusel sellist inspektorit kohanud. Sadas poole loengu pealt mu kõrvale tahapinki ja asus uurima, ega ma selle koolituse eest maksnud ei ole. Jäi minu eitava vastusega rahule ja jalutas välja tagasi. Õppejõud hüüdis veel ukse pealt järele, et kui sa poole loengu pealt ära lähed, siis tunnistust ei saa! Inspektor hüüdis vastu, et ma olen PRIAst!

See selleks. Kutseharidus on täna Eestis tasemel haridus. Kes veel auga kutseharitud on? Kes veel sel sügisel kooli läks?


2 comments:

  1. Huvitaks selle nõudepesumasina uue pilguga vaatamise saladus....

    ReplyDelete
  2. Ma juba ammu mõtlen, et kõrgharidused on juba olemas ning aeg üks kutse ka õppida. Aga kutsuvaid erialasid on veel liiga palju, kui õnnestub valikut kitsendada, vast siis...

    ReplyDelete