2019/08/19

Rakvere Ööjooks

Ma magasin eile ööunele lisaks päeval kümme tundi. Kaks korda tõusin, et süüa ja magasin edasi. Teadsin, et olen väsinud, aga ma ei uskunud, et nii väsinud. Olen sel suvel puhkamata. Möödunud nädalal said tööl ühele poole kaks suuremat projekti ja ööl vastu pühapäeva käisin Rakveres poolmaratoni jooksmas. Endomondo ütleb, et mais, juunis ja juulis olin päris tubli olnud ning mingigi regulaarsusega jooksmas käinud. Mai- ja juulikuus kummaski kokku umbes 26 kilomeetrit ja juulis lausa pea 50 kilomeetri jagu jookse. Nädal enne Ööjooksu avastasin õudusega, et augustis ei ole ma veel kordagi trenni jõudnud. Läksin ja sörkisin prooviks 10 kilomeetrit maha. Tulemus oli selline, et võis eeldada, et rahulikus tempos ma need Ööjooksu 21.1 kilomeetrit läbida suudan, aga ega seda väga jooksmiseks nimetada ei saa.

Nii see üritus umbes läkski. Kunagi kevadel olin end Rakvere Ööjooksu 21.1 kilomeetri distantsile kirja pannud lolli lootusega korralikult trenni teha ja salaplaaniga kord elus poolmaratonilt ka normaalne aeg kirja saada. Ööjooks on kurikuulus ning mõningates jooksuringkondades boikoti all selle pärast, et seal joostakse valesti mõõdetud ja välja lubatust lühema raja tõttu utoopilisi aegu. Nii kui nime kirja sain tuli välja, et sel aastal olid uued rajad uutel trassidel maha mõõdetud. Poolmaraton 21.1 kilomeetri asemel igaks juhuks isegi 21.5-kilomeetrisena. Sinna mu ilus plaan vufeldades isiklik rekord joosta ka läks.

Jooks ise oli kerge. Kuna ettevalmistust mul ei olnud ja kaalun rohkem kui kunagi varem, siis alustasin ülikonservatiivselt ning sörkisin kogu raja mugavustsooni väga turvalises osas läbi. Seina, haamrit ja sellist tunnet, et meeter veel ja siis on surm, et tulnud kordagi. 19. kilomeetril jaksasin veel fotograafilegi kelmikalt poseerida. Tänu sellele on netiavarustes nüüd liikumas kaunis pilt minust ja megasinikast minu kintsupekil. Ühest asjast sain ma aru: ma ei ole jooksja, minust ei saa kunagi jooksjat ning tõenäoliselt ei realiseeru kunagi ka mu plaan kord elus täispikk maraton läbida. Mulle ei ole antud loomulikku kiirust. Poolmaratone võib tahtejõu pealt joosta, aga maratoni jaoks peaks ikka mingit sihipärast süsteemset ettevalmistust tegema, mida ma ka ennast kunagi tegemas ei näe.

Jõudu ja võhma jäi Ööjooksu finišis veel üle, lõpetasin isegi kiirendusega, aga ega üle paari-kolme kilomeetri ei oleks jalad enam liikunud. Jube janu oli ka, kuigi olin kõigis teeninduspunktides kenasti jootnud ennast. Finišis tulid kenad vabatahtlikud mind kohe nagu ahjukana fooliumteki sisse keerama. Teenus, mida tavaliselt ainult maratonilõpetajatele osutatakse. Ma fooliumtekist suurt ei hoolinud, aga juua oleks küll tahtnud. Ükskõik kui tasemel spordivõistluse korraldus on, stardieelse ja finišijärgse jootmisega on alati mingi ikaldus. Jalutasin juba staadionilt välja, aga juua polnud ikka saanud. Kõmpisin tagasi fooliumipoiste juurde ja nõudsin juua.  Need käskisid mul veel edasi jalutada, siis saavat. Staadionilt väljudes lendasid mulle peale järgmised vabatahtlikud, kes seekord mulle õunu üritasid pihku pressida. Nüüd ei hakanud ma isegi viisakusest neid vastu võtma vaid nõudsin otsesõnu: "No andke ometi inimesele vett!"
Selle peale jooksis kiiresti lähemale üks naisterahvas, kes ulatas mulle pudeli ülimagusa sinise spordijoogiga. Lõin käega ja ronisin üle linnamäe autosse. Seal kätt sponsormaterjalide kotti pistes jäi mulle esiteks pihku pooleliitrine pudel Coca-Colat, mille mu roolis olev töökaaslane tänulikult ära jõi ja siis teine pudel gaseerimata veega. See oli nagu jumala kingitus. Üldse olid sponsormaterjalid Ööjooksul tasemel.

Tegu oli minu 3. poolmaratoniga ning kahtlemata kõige kergemaga neist. Aeg oli paremuselt teine. Paradoksaalsel kombel olen ma, kui internetis leiduvat statistikat uskuda, oma parima aja välja jooksnud hoopis Viimsi poolmaratonilt, mis on viimased aastad ikka üks paganama raskel rajal põrgukuumuses joostud jooks olnud.

Mis edasi? Olin vaikselt mänginud mõttega ka Tallina Sügisjooksul ennast poolmaratonile kirja panna. Nüüd tean, et lähen siiski oma tavapärast 10 kilomeetrit jooksma, mitte 21.1 Mingit mõistlikku aega ma poolmaratonilt nagunii kirja ei saaks. Järgmise aasta jooksukalendrisse jätan sisse oma traditsioonilised Maijooksu ja Tallinna Sügisjooksu, sest varsti saab juba 10 aastat täis, mil neil üritustel igal aastal käinud olen. Järjepidevus on elus ka üht-teist väärt. Kindlasti jooksen läbi ka Viimsi jooksu, sest kodukandi üritusi tuleb ikka toetada. Iseenesest oleks ilus ennast hoia ka sellises vormis, et ma korra aastas ikka poolmaratoni läbida suudaks. Päris tugitoolist seda ei tee. Jooksen siis, kui on tunnet, vahel jätan ka kuu-kaks vahele. Liikumist tuleb nautida. Talvel tahaks veidi suusatada, suvel on rulluisud mu esimeseks armastuseks.

Kui eile õhtul kell 8 ärkasin, hakkas üle mitme nädala vaikselt puhanud inimese tunne tekkima. Panin pesu pesema, käisin poes ja asusin siis äädikakärbestega võitlema. Mul on köögiviljakuivati. Sel aastal mõtlesin ämma kasvuhoonest pärit viinamarjadest rosinaid teha. Rosinaid ei saanud, küll aga midagi veinitaolist ja palju rõõmu kohalikele kärbestele.

Siin ta on, ülevalgustatud öine tarvas minu kõige kergema 21.1 km eest.
Täiendus 20.08: Sportose statistika ütleb, et olen kokku siiski neli, mitte kolm poolmaratoni jooksnud. Nüüd, kus lihasvalu on möödunud, hakkab mõte vaikselt jälle ka täispika maratoni suunas liikuma. Ei ole inimesele seda mõistust ikka antud...

No comments:

Post a Comment