Minu Kiiev

Kaks tundi lendu Tallinnast, Ukraina piiril tempel riiki sisenemise kuupäevaga passi ja piirivalvuri "Welcome to Ukraine!", vist ainus inglisekeelne lause, mida sellel reisil kuulsin. Nii algas minu nädalalõpupuhkus Kiievis.

Vaene, uskumatult vaene on see riik, seejuures nägin ma vaid selle kõige rikkamat osa. Google ütleb Kiievi keskmiseks netopalgaks üle 400 euro, mujal Ukrainas jääb see olenevalt piirkonnast 200 ja 350 euro vahele. Sealt kõik need inimesed, kes meie tehases rasketes tingimustes madalat või ei mingit kvalifikatsiooni nõudvat tööd teha tahavad, siis tulevadki. Tulevad bussiga, sest lennata olevat kallis. Minu edasi-tagasi lennukipilet Ukrainasse maksis 75 eurot.

Aju jooksis paari tunniga errorisse. See keel. Nagu vene keel ja ei ole ka. Kesktasemel vene keelt osates pole probleem mõista kirjalikke ukrainakeelseid igapäevatekste nagu restoranimenüüd või kultuurimälestiste kirjeldusi, aga kui nad suulises kõnes ukraina keelele üle lähevad, mida nad tihti teevad, sest kuigi, kui nad mõnda võõrkeelt üldse räägivad, siis räägivad nad vene keelt, nad seda rääkida ei taha, siis ausalt, mitte midagi ei saa aru, mida need pehmelt hääldatud sõnad tähendavad. Tagasiteel lennujaama mängis mu uberis kohalik venekeelne raadioprogramm, mis soovitas ukraina keelt õppida. See oleva imelihtne. Vabas tõlkes umbes sellisel põhjusel: ukraina keeles sa ei pea kuinagi kahtlema, kas on õige öelda heeeelistatake või helistatakse. Ukraina keeles telefoneeritakse.

Ma lugesin neid ukrainakeelseid menüüsid, silte ja seletusi, mis olid arusaadavad, aga midagi oli väga valesti. Siis ma sain aru: sellel rahval on kolm erinevat i-tähte, aga puudub õ. See oligi mu silmi ja aju väsitanud ning eksitanud. Nagu soomlased, ei mingit õ-d. Nii mõneski muus asjas on ukrainlased soomlaste moodi: nad armastavad suhkrut. Toidud ja joogid on uskumatult magusaks tehtud. Seda ütlen ma oma tutvusringkonna suurima magusaarmastajana, kes soovib teesse nii palju suhkrut, et see enam ei lahustu. Kohvile, mille saab isegi peaväljaku äärest kätte alla euroga, antakse kaasa kolm pakki portsionsuhkrut ning palutakse lahkelt juurde küsida kui tarvis peaks olema. Need suhkrud pole ka mitte mingid lihtsad suhkrud, vaid oma poolteist korda tavapärasest jämedamad pakikesed.

Toidud on muidu head ja odavad. Sõin väljas ja ühegi toidukorra eest üle viie euro ei maksnud, seejuures tellisin alati vähemalt kaks käiku ja joogi. Minu lemmik oli kohaliku magusatootja Rosheni esinduskauplus. Roshen on ise ennast üles töötanud Ukraina poliitiku, Ukraina oma Willy Wonka, Petro BoROSHENko elutöö ja omand. Endise Kalevi kasvandikuna ei oska muud teha kui müts maha võtta nende toodete sortimendi mitmekesisuse ning kasutatavate tootmistehnoloogiate kvaliteedi ees. Kaupluses olid üleval ka ilupildid Rosheni tootmistest. Liini naised fotografeerimise jaoks kõik kenasti tärgeldatud kitlites, aga kui pildi alumisse serva, töölaudade alla vaadata, olid nende töökingad ikka päris kulunud moega.

Toidutootmine tundub seal heal tasemel olevat. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai kitsepiimajogurt, mille pakendil oli lisaks tavapärasele koostisosade loendile ja toitumisalasele teabele ära toodud ka piimhappebakterite minimaalne kontsentratsioon. Toidutehnoloog minu sees laulis. Euroopa ja Eesti seadused seda ei nõua ja tootjad ei ole seda vaevaks võtnud seda näidata isegi nendel toodetel, mida probiootikumide allikana turustatakse, nagu Helluse ja Gefiluse sarjad. Kui sa toodet kui probiootikumi müüd, oleks viisakas tarbijale ka öelda, kui palju seal seda head asja siis ka sees on, mille eest raha lüpstakse.

Koht toiduturistile: Araabia turg öösel

Inimesed on tagasihoidlikud, abivalmid ja vaiksed. Õhtuti käis peatänaval küll ööelu sinna juurde kuuluva muusikaga, aga muidu oli inimhäälte mürafoon madal. Keegi ei karju. Nagu üks mu sõber ütles: kui muidu Eestis ja Nõukogude Liidus hävitati sihipäraselt intelligente, siis Ukrainas hävitati lihtsalt inimesi vaimsele eliidile keskendumata. Sisemist väärikust on seal palju alles. Kas ukrainlane on venelane? Ei. Pigem on keskmises eestlases rohkem slaavilikke jooni kui keskmises ukrainlases.

Kiievist on näha, et see linn on kunagi väga rikas olnud. Pea iga maja pakub arhitektuurilist naudingut. Ja massiivsed, massiivsed on nende ehitised. Muuseume armastab see rahvas ka. Minu meelest oli pea igas majas mingi muuseum. Veemuuseum, pedagoogide muuseum, sõjamuuseum, mida iganes. Kõige kummalisem, mida kohtasin oli meduuside muuseum peaväljakul Maidanil, otse oranži revolutsiooni ohvrite isetekkelise memoriaali kõrval.

Kõigi veidrate muuseumide ema: meduusimuuseum

Veel linnaolustikku: All- ja ülalinna ühendav mägiraudtee funikolaari ootepaviljon. Kaunis ja praktiline

Kogemata juhtusin Kiievisse täpselt valimiste ajal. Ühes jõeäärses poolhüljatud pargis jalutades hakkas korraga teel peale sõjaväelaste ahelik. Park ise oli inimtühi, ainult sõjaväelased, mitme kilomeetri ulatuses. Lõdvestunud olekuga, aga tekitas ikkagi tunde, et midagi kahtlast on teoksil. Korraga oli keset pargi jalutusrada sein. Lihtsalt niisama. Küllap selle taga oli kas tee mäeküljelt jõe poole varisenud, mingi pooleli jäänud ehitusobjekt või midagi muud taolist. Google maps ütles, et seinast mööda saamiseks tuleks teha poolekilomeetrine ring mäenõlval ronides. Iseenesest oleks ka seinast üle saanud ronida. Hakkasin selleks juba esimesi arglikke liigutusi tegema, kui minu juurde jõudis teine mittekohalik, kes seina umbes samasuguste kaalutlustega hindas. Tegu ei olnud päris turistiga, aga kindlasti mitte ukrainlasega, kuigi kohalikke olisid paistis ta minust paremini tundvat. Ka inglise keel oli tal hea. Tema ütles, et igal teisel päeval roniks ka tema sellest seinast üle, aga mitte täna, sest kas ma märkasin neid rahvuskaartlasi, kes pargis mitmekilomeetrise perimeetri olid ära kartnud? Täna olevat raada, Ukraina parlamendi valimised ja see ei ole päev, mil endale mingitki provotseerivat käitumist lubada. Parlamendihoone on pargist vaid kilomeetri kaugusel. Läksime ringi.

Oma ööbimiskohta, Airbnb korterisse tagasi jalutades pidin läbima ka Kiievi peaväljaku, kurikuulsa Maidani. Selleks päevaks oli mul ringi minemistest juba villand ning läksin kõige otsemat teed lootes, et äkki täna siiski Maidanil revolutsiooniks ei lähe nagu seal vahel kombeks kipub olema. Väljak ja selle ümbrus oli valimiste puhuks liiklusele suletud. Pered olid sinna aega veetma ja tähtsat päeva tähistama tulnud.

Verine on olnud Ukraina ajalugu. Kuna muu hulgas kohustuslikud turistiasjad ka ära teha proovisin, käisin ka teise maailmasõja memoriaalsis. Ma olen ultraradikaalne patsifist ja see koht mõjus mulle ääretult masendavalt. Ukraina on viljakas maa, aga nii lollis kohas, et kõigil on koguaeg vaja olnud sinna nokkima ja sõdima minna. Kui eestlased hakkavad oma sõjaajalooga enamasti kusagilt veeuputuse-eelsest perioodist peale, rääkides uhkusega muistsest vabadusvõitlusest, Lembitust, Liivi sõjast ja muudest lõpuks 20. sajandisse Esimese maailmasõjani ja Vabadussõjani välja jõudes, siis ukrainlased tunduvad nii palju rappida olevat saanud aegade jooksul, et seda, mis enne püssirohu leiutamist juhtus, ei pea nad isegi kõneväärseks.

Juulikuine ilm oli Kiievis kuum ja kuiv. Kui Eestis palaval suvepäeval tuul puhub, on see jahutav. Kui Kiievis tuul puhus, mida väga tihti ei juhtunud, oli see noaga lõikavalt kuum kontinentaalne kõrbetuul. Õhk seisis. Käisin jahutust otsimas linna läbiva Dnepri jõesaarekeste liivarandadel. Saared olid ise kaunid ja puhkealadena potentsiaalikad, kuid puhkealad täiesti välja arendamata. Kui õige palavaks läks, googeldasin, kas Dnepris on ohutu ujuda. Sain vastuseks, et üldjuhul on. Mulle sellest piisas ja libistasin end jõkke. Vees oli küll korralikult sinivetikat sees, aga nendega oskan ma käituda. Hiljem vaatasin, kust kohast see üldjuhul ujumiseks ohutu Dnepr siis ka Kiievisse jõuab. Otse Tšenobõli külje alt Pripjatist. Öösiti helenama ei ole ma siiani hakanud siiski.

Linn ja Dnepr

Olin kaalunud ka Tšernobõli ja Pripjati eksursioonile minekut. Tripadvisor soovitas seda soojalt pakkudes hinnaks umbes 100 eurot. Terve päeva oleks pidanud selle jaoks muidugi ära planeerima. Kui laupäeval mööda kuntsniketänavat, kaunist Andrijivskõi uzvizi alla jõe poole jalutasin jälle, jäi mulle maja seinal silma kollase ja mustaga tuumaohu märk, mille kõrval lahkelt kahte asja pakuti: Pripjati ekskursioone ja hea palgaga tööd inglisekeelsele giidile nendel ekskursioonidel. See oli ainus töökuulutus, mida kogu Ukrainas olemise ajal nägin. Ise pakuks, et tsooni hea palgaga giidide leidmisel ei ole probleemiks mitte niivõrd sealne kiirgus kui ukrainlaste vähene inglise keele oskus. Läksin sisse asja uurima. Ekskursiooni, mitte töö kohta siis. Küsisin, kas järgmise päeva tuurile veel kohti on ja kui palju see maksab. Olevat ja hind oli 149 eurot. See on see, kui sa asjade organiseerimisega viimasele hetkele jääd. Aegsasti broneerides oleks tuuri saanud ka 79 euro eest. Tänasin ja ütlesin, et mõtlen veel pisut. Neiu leti taga ütles, et ega kaua mõelda ei saa, sest nad peavad järgmise päeva külastajate dokumendid 20 minuti pärast juba tsooni ära saatma. Passi ma linnas jalutases nagunii kaasas ei kandnud, niiet sinna see jäi. Ja nagunii, kui lennukipilet vaid 75 eurot ning ekskursioon varakult broneerides 79 eurot maksab, tasub juba uuesti kohale minna 149 euro maksime asemel või nii.

Ahjaa, minu Airbnb korter. Heas piirkonnas üsna kesklinnas, kolm ööd kokku 60 eurot. Hästi sisustatud. Ukraina mõistes väga korralik koht. Ikka õnnestus mul seal esimest korda elus näha prussakat eluruumides. Varem olen ma prussakat kaks korda näinud: Tallinna Loomaaia troopikamajas, kus neid söödana kasvatati ja Tallina Kaubamaja toitupoes.
Viimasel ööl enne magama jäämist nägin silmanurgast seinal mingit liikumist. Panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti. Ikka oleks nagu midagi liikunud. Klõpsasin tule põlema ja oleks röökides peaaegu lakke roninud, kui prussakas samasse kohta teel ei oleks olnud. Kloppisin voodipesu läbi, tagusin kõigest jõust rusikaga seintele ja voodile, et need jälgid elajad aru saaks, kui hirmus ma olen ning oma nina vähemalt sel ööl sealt korterist eemale hoiaks.
Review`d ma korterile ei jäta. Mida ma kirjutada saaksin? Seda, et ma seal prussakat nägin, oleks ebaaus kirjutamata jätta. Kui ma kirjutan sõna prussakas, ei rendi seda korterit enam keegi. Ja see riik oma inimestega on vaene, nii vaene...

Minu Airbnb kortermaja koridor. Veidi hipster nagu päris palju Kiievist seda on. Mitte trenditeadlikusest, aga asjaolude sunnil

***

Ukraina võõrtööjõust Eestis

Mõned nädalad tagasi lõikas üks meie renditud ukrainlane sushi jaoks poolkülmunud kala tükeldades halvasti pöidlasse. Vigadest tuleb õppida ja samal päeval sai selle tööoperatsiooni jaoks soetatud metallrõngastest erinevates suurustes turvakindad. Seda vahetust, kes juhtunut pealt nägi, ei ole küll mingi probleem neid kandma panna, kuigi see töötamise mõnevõrra ebamugavamaks teeb, sest kui ma veerand tundi hiljem sündmuskohale jõudsin, oli kogu osakond lubivalgete nägudega ja minestuse äärel. Verd oli päris koledasti lahmanud.

Hunt kriimsilm ja tema seitse ametit. Muu hulgas tegelen ma ka tööohutuse ja sellega seotud paberimajandusega. Minu sõnum tööõnnetuste korral on ühene ja selge: kõik intsidendid lähevad ametlikule ja nõuetekohasele vormistamisele, isegi, kui ettevõte sellega Tööinspektsiooni fookuse alla satub. See tähendab minu jaoks küll päris korralikku bürokraatilist lisakoormust, aga kuna ma selle vastutuse enda kanda olen võtnud, tahan ma seda teha ausalt. Eestis on kahjuks ikka veel liigagi levinud tööõnnetuste maha vaikimine. Tööõnnetuste nõuetekohane uurimine ja vormistamine aitab luua statistilist baasi tuleviku otsusteks ning töökeskkonda ohutumaks muuta. Lisaks aitab kokku hoida ettevõtte raha: kui muidu jääb osa töövõimetusega (haiguslehega) seotud kuludest kanda tööandjal, siis korralikult raporteeritud tööõnnetuse puhul maksab töövõimetusehüvitise 100% riik. Muide, Tööinspektsioon käis meil oma reidil ka ära. Väga konstruktiivne oli. Rääkisin avatult, mida oleme teinud ja mis tahaks parendamist, nemad tegid omad märkused, jagasid ka head nõu ja panid kirja, mis kohad nende meelest tuleks korda teha. Viie päevaga said need asjad ka tehtud ning kõik oma eludega edasi minna. Tööinspektorit ei tasu karta.

Tagasi Ukraina noakangelase juurde. Ka talle lasin selgelt öelda, et traumapunktis räägid ausalt ära, mis juhtus, kus sa töötad ja et juhtus tööl. Tagasilöök tuli täiesti ootamatust kohast. Tal puudus tervisekindlustus. Esimesest haiglast saadeti ta tagasi, mis on mõnevõrra üllatav, sest kindlustus kindlustuseks, vältimatu abi on vältimatu abi. Teises asuti teda õmblema alles siis, kui seal lähedal elav kolleeg oli kohale läinud ning 115-eurose arve tasunud. Me ostame ukrainlased vahendusfirmalt täispaketina sisse. Tööloa, elamispinna ja tervisekindlustusega. Me maksame selle eest, et meil hommikul korras paberitega töötaja liini ääres oleks. Tervisekindlustuse puudumine olevat olnud kahetsusväärne eksitus. Meil, kui tööandjal ei ole võimalus renditöötaja tervisekindlustuse olemasolu mingil viisil kontrollida. Samas kui moraalne ja mingil viisil vist ka juriidiline vastutus lasub ikka meil.

See oli teine rendiukrainlasega juhtunud tööõnnetus, mida nägin. Esimesel juhul läks arsti juures kõik sujuvalt, olin Tööinspektsiooni ära vormistanud paberid, kui korraga teatas kannatanu, et soovib ütluseid muuta. Et tegelikult ei kukkunud ta mitte tööl vaid mujal. Ta kukkus turvakaamera ees, kolme inimese juuresolekul, aga ikka soovib ta öelda, et see ei juhtunud tööl. Ettevõtte nimel keeldusin rangelt sellise asjaga kaasa tulemast. Töötaja võib proovida väita mida tahab, aga meie jaoks oli intsident tõestatult töökohal toimunud. Miks peaks inimene soovima välise surveta valetada, kui on alguses tõtt rääkinud?

Mõni aeg tagasi tuli meile tööle uus personalispetsialist, kel oli eelnevast kogemus, mis mänge vahendusfirmad ukraina töölistega mängivad ja võttis kohe ette töölubade kontrolli. Tulemused olid masendavad. Hommikul seisis tehase ukse taga ports ukrainlaseid, puuduva tööloa tõttu keeldusime sisse laskmast. Olematatud tööload ja tervisekindlustus, mille eest raha oli küsitud...

Iga kord, kui saabub uus sats ukrainlaseid, tuleb riietusruumides prussakatõrje teha. Kahjuritõrjefirma räägib, et kõigil ukrainlaseid kasutavatel ettevõtetel on sama probleem. Rendifirmad majutavat töötajaid mingites urgates, sealt need jälgid loomad ka tööle kaasa tulevad. Tootmisesse prussakad õnneks ei trügi, sest sinna saamiseks peaks nad läbima toiduohutuse eesmärgil kuue kraadini maha jahutatud ruumid. Eks ka tarakanid otsivad eelkõige head ja mugavat elu soojas kohas.

Need ülipikad ja ülenimlikud vahetused ning tööpäevad, mida ukrainlased raha nimel teha soovivad, kuid mida Töölepingu seadus teha ei luba. Kui nad enam ületunde teha ei tohi, tulevad nad ja hiilivad mõne teise liini äärde, sest sealne juht ei tea, et neil on norm juba üle töötatud. Ukrainlane, kes ületundide näol vahendusfirmale piisavat kasumit ei tooda, viiakse teise ettevõttesse tööle... Ületöötamise hind on tööõnnetused ja kvaliteedivead. See ei ole jätkusuutlik.

Ettevõtjal on vaja töötajat, ukrainlasel tööd ja raha. Suurepärane kombinatsioon, mida on võimalik rakendada vastutustundlikult ja kehtivaid seaduseid järgides. Ettevõtjal, kui tugevamal poolel on siin suurem vastutus ja kohutus selgelt mitte tolereerida ebaõiglaseid praktikaid, kui näeb, et vahendusfirma töötajat ebainimlikult kohtleb. See ei tähenda midagi, et eestlased omal ajal Soomes sama moodi kohati üle mõistuse tingimustes ja vahendusfirmade poolt lüpstuna tööd käisid tegemas. See ei ole asi, mida soosida, millega leppida. See on probleem, millega tuleb julgeda tegeleda. See on kaasaegne orjapidamine.