2019/06/29

Ma olen loomaarst

Viimasel IKEAtripil tõin Soomest kena keraamilise seebidosaatorist ja hambaharjatopsidest koosneva vannitoakomplekti. Oleks pidanud kohe mitu tooma, sest neid siin majas ikka kulub. Juba paar nädalalt hiljem märkasin seebidosaatori kadumist. Kuna vannitoapõrand pesemisel kahtlaselt vahutama oli hakanud, panin ühe ja ühe kokku ning prügikasti kontrollides avastasin sealt ka peotäie seebiseid kilde, mille värv kadunud dosaatori omaga ühtis. Põrand vahutas veel pool aastat takkajärgi.


Eile lõhkusid lapsed õhtuse hambapesu käigus ka ühe topsidest ära. Tagajärgi koristades õnnestus mul üks kildudest jalga astuda. Avastasin selle alles järgmisel hommikul, kui kild noorema lapse sõbranna sünnipäevapeol mängutoas tunda hakkas andma. Selleks ajaks oli ta juba päris sügavale sisse tallutud. Käisin mängutoa administraatorilt nõela küsimas, et kild talla alt välja urgitseda. Admin tuustis tagatoas küll tükk aega ringi, aga nõela ikka ei leidnud. Soovitas hoopis keskuse alumisel korrusel olevasse loomakliinikusse pöörduda. Nad olevat seal väga abivalmid ja kindlasti aitavat killu välja võtta.
Tahtsin juba administraatoritädilt koerakostüümi paluda, aga tõin hoopis mängutoa kööginurga sahtlist käärid ja opereerisin ise tualetis killu jalast välja. 10 eurot loomakliiniku visiiditasu nagu naksti kokku hoitud. Isegi verd ei tulnud!


Ma oleks nüüd nagu loomaarst, loom ja idioot, kes endale unise peaga kilde jalga astub kõik ühes isikus.

No comments:

Post a Comment